← Eesti

3-05-338/9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Ruth Virkus ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-338 Haldusasi V. Ke kaebus Emmaste Vallavolikogu
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 195 tühistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. aprilli
  5. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V. Ke apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. veebruar 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja V. K Vastustaja Emmaste Vallavolikogu RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada apellatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  9. aprilli
  10. a otsus.
  11. Rahuldada kaebus ja tühistada Emmaste Vallavolikogu
  12. aprilli
  13. a otsus nr
  15. Mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulu 17 690 krooni. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. ÕVVTK Hiiu maakonna komisjoni
  17. augusti
  18. a otsusega nr 3081 tunnistati Hiiumaal Emmaste vallas X külas asuva X nr xxx maaüksuse ½ osas õigustatud subjektiks V. K.
  19. oktoobril 1999 esitas V. K Emmaste Vallavalitsusele avalduse, milles ta soovis teistele õigustatud subjektidele kompenseeritud maaosa tagasi osta, kuna ülejäänud kaks õigustatud subjekti loobusid X nr xxx kinnistu tagastamise nõudest. Emmaste Vallavalitsuse
  20. juuni
  21. a korraldusega nr 332 tagastati V. Kele endise X nr xxx maaüksusest viis lahustükki kokku pindalaga 34,9 ha. Emmaste Vallavolikogu
  22. oktoobri
  23. a otsusega nr 82 taotleti maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel sotsiaalmaana Emmaste valla munitsipaalomandisse Emmaste vallas X külas asuvat maaüksust pindalaga 7,5 ha. Taotluse kohaselt oli maa kohalikule omavalitsusele vajalik Sõru sadamas toimuvate mittetulunduslike ürituste läbiviimiseks. Vabariigi 3-05-338 Valitsuse
  24. märtsi
  25. a korraldusega nr 183-k jäeti vallavolikogu taotlus rahuldamata, sest maaüksus jääb osaliselt tagasitaotletavale õigusvastaselt võõrandatud maale, mille õigustatud subjektile tagastamata jätmine nimetatud alustel oleks põhjendamatu. Emmaste Vallavolikogu
  26. märtsi
  27. a otsusega nr 123 taotleti MaaRS § 28 lg 1 p-le 4 tuginedes sotsiaalmaana Emmaste valla munitsipaalomandisse Emmaste vallas X külas asuvat maaüksust pindalaga 2,1 ha. Otsuse kohaselt koosneb munitsipaalomandisse taotletav maaüksus osaliselt
  28. juuni
  29. a seisuga eraomandis olnud endise X nr xxx kinnistu nr 8827 maast ning osaliselt merepiiri nihkumisega seoses tekkinud maismaa osast. V. K esitas
  30. aprillil 2004 taotluse, milles palus alustada X kinnistu tagastamismenetlust ning tagastada õigustatud subjektile seni tagastamata maa. Vabariigi Valitsuse
  31. augusti
  32. a korraldusega nr 611-k rahuldati vallavolikogu
  33. märtsi
  34. a otsuses sisalduv taotlus ja maaüksus suurusega 2,1 ha otsustati anda munitsipaalomandisse. V. K esitas
  35. jaanuaril 2005 Emmaste Vallavalitsusele taotluse X maaüksuse tagastamiseks olemasolevates piirides, arvestades Vabariigi Valitsuse
  36. augusti
  37. a korraldusest nr 611-k tulenevaid muudatusi kinnistu suuruses. Emmaste Vallavalitsuse
  38. veebruari
  39. a vastusega nr 5.1/43 teatati, et X külas Sõru sadama piirkonnas on algatatud detailplaneering ja et huvitatud isikutel on õigus esitada kirjalikke ettepanekuid.
  40. märtsil 2005 esitas V. K Tallinna Halduskohtusse kaebuse Emmaste Vallavalituse kohustamiseks võtta vastu haldusaktid ning sooritada toimingud, mis on vajalikud X maaüksuse tagastamiseks. Emmaste Vallavolikogu
  41. aprilli
  42. a otsusega nr 195 kehtestati X külas asuva Sõru sadama II etapi detailplaneering. Planeering hõlmab muuhulgas osaliselt ka kaebaja poolt tagasi taotletavat maad. Planeering näeb ette Sõru sadamale uue juurdepääsutee rajamise selliselt, et see kulgeb osaliselt läbi kaebaja poolt tagasi taotletava maa. Planeeringuga jäeti tagastatava maa piiridest välja kavandatava tee alune maaüksus ja sellega külgnev maaüksus.
  43. V. K esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Emmaste Vallavolikogu
  44. aprilli
  45. a otsuse tühistada. Kaebuse kohaselt on volikogu otsus võetud vastu eesmärgiga otseselt kahjustada kaebaja kui endise X maaüksuse tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Samuti on otsuse vastuvõtmisel rikutud planeerimisseadust ja haldusmenetluse põhimõtteid. Detailplaneeringu kehtestamisel on eiratud Vabariigi Valitsuse
  46. märtsi
  47. a korralduses nr 183-k ja
  48. augusti
  49. a korralduses nr 611-k märgitud seisukohti.
  50. Tallinna Halduskohtu
  51. aprilli
  52. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: a) Nähtuvalt haldusasja materjalidest osalesid kaebaja esindaja ja poeg detailplaneeringu avalikel aruteludel. Kaebaja viibis koos pojaga
  53. jaanuaril 2005 vallavalitsuses, et kokku leppida X kinnistu tagastamise piirides. Ked palusid järelemõtlemiseks aega. Pooled kokkulepet ei saavutanud. Kaebajat teavitati detailplaneeringu II etapi avaliku väljapaneku toimumise ajast ka tema esindaja kaudu. Seega anti kaebajale võimalus aktiivselt osaleda detailplaneeringu menetluses, kaasa rääkida aruteludel, esitada omapoolseid ettepanekuid, arvamusi, vastuväiteid jms. b) Kaebaja suhtes haldusmenetlusnormide rikkumist ei esine. Vaidlusaluse planeeringu kehtestamine on õiguspärane ning seadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi käesoleval juhul detailplaneeringu kehtestamine kui eelmenetlustoiming ei riku. Oletuslik ja tõendamata on kaebaja väide, et vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamine on toimunud tema kui maaüksuse õigustatud subjekti tagastamistaotlust arvestamata ja tema kui maa tagastamise õigustatud subjekti õiguste kahjustamiseks. 2

(5)3-05-338 ASJAOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. V. Ke apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
  1. a)Halduskohus ei andnud hinnangut kaebaja seisukohtadele seoses Vabariigi Valitsuse varasemate otsustega. Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 2004. a korraldusega jäeti vallavolikogu taotlus 7,5 ha suuruse maatüki munitsipaalomandisse andmiseks rahuldamata. See hõlmas täies ulatuses endist X maaüksust. Vabariigi Valitsuse 5. augusti 2004. a korraldusega rahuldati vallavolikogu taotlus 2,1 ha suuruse maa andmiseks munitsipaalomandisse. See maa hõlmas osaliselt X maaüksust. Nimetatud korraldustest lähtuvalt määratleti maksimaalne maa-ala, mille mittetagastamist kaebajale MaaRS § 6 lg 2 p 4 alusel peeti aktsepteeritavaks.
  2. b)Õige ei ole halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et planeerimisseaduses sätestatud planeerimismenetluse formaalne läbiviimine tagab kõigi asjassepuutuvate isikute õigustega arvestamise ja seadusliku haldusmenetluse tulemi. Halduskohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud sellega, et kohalik omavalitsus on jätnud kaalutlusõiguse nõuetekohaselt teostamata. Kohatu on halduskohtu väide, et kaebaja ei ole oma seisukohti planeerimismenetluse läbiviijale teatanud. Detailplaneeringu vaidlustamise kaebuses esitatud asjaolud ja seisukohad olid vastustajale teada. Halduskohus on otsuse tegemisel lähtunud formaalselt planeerimismenetluse struktuurilisest ülesehitusest ega ole hinnanud kaebaja poolt esitatut seoses tema õiguste rikkumisega.
  3. c)Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-d 1, 2 ja 4. Kohtuotsuses on märgitud, et kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ta ei pea vajalikuks. Halduskohus peab analüüsima kõiki poolte seiskohti ja ka poole seisukohtadega nõustumisel esitama vastavad põhjendused. Halduskohtu otsus on ebaselge. 5. Emmaste Vallavolikogu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.
  4. a)Halduskohus on hinnanud Vabariigi Valitsuse otsustega seonduvaid kaebaja väiteid. Asjaolust, et kohtuotsuse motiveerivas osas ei nimetata sõnaselgelt Vabariigi Valitsuse otsuseid, ei saa järeldada, et kohus ei oleks neid tõenditena uurinud ja hinnangut andnud kaebaja vastavatele väidetele. Kaebaja väited seoses Vabariigi Valitsuse otsuste tähendusega vaidlustatud planeeringumenetluses on ka sisuliselt ebaõiged.
  5. b)Vastupidiselt kaebaja väidetele on kohtuotsuses detailselt kirjeldatud, millistes konkreetsetes planeeringumenetluse etappides ja kuidas täpselt kaebaja huvidega arvestati, kuidas ta menetlusse kaasati ning kuidas teda pidevalt informeeriti. Vaidlusaluse planeeringu kehtestamisel kaaluti kõikide isikute, s.h kaebaja, huve. Kohalik omavalitsus ei saa omavoliliselt eeldada isiku vastasseisu planeeringule, kui isik on eelnevalt esitanud maa tagastamise taotluse ja menetletav planeering ei võimalda täies ulatuses taotlust rahuldada, kuid isik ei esita planeerimismenetluses vastavaid vastuväiteid.
  6. c)Kohus on otsuse tegemisel hinnanud kaebaja väiteid kaalutlusõiguse teostamise osas ja kaebaja õiguste rikkumise osas. Kaebaja vastupidised väited on ebaõiged. Kõiki vastustaja vastuväiteid on kohus otsuses detailselt analüüsinud ja nendega nõustunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHAD 6. Vaidlustatud detailplaneering näeb muuhulgas ette järgmiste katastriüksuste moodustamise: „XX“ suurusega 1,62 ha, „XX“ suurusega 0,59 h ja „XX“ suurusega 0,56 ha. Neist esimene jääb tervikuna õigusvastaselt võõrandatud maale ning ülejäänud kaks maatükki hõlmavad õigusvastaselt võõrandatud maad kokku 0,38 ha ulatuses. See nähtub vallavalitsuse 17. mai 2005. a maa tagastamise korraldusest (tl 30) ja detailplaneeringu krundijaotusplaanilt (tl 47). 7. Vastavalt MaaRS § 6 lg 1 kuuendale lausele võib maa tagastamisel läbi viia ümberkruntimise või planeerimise vastavalt seadusele ning maa tagastatakse sellisel juhul ümberkrunti3
(5)3-05-338 miskava või kehtestatud detailplaneeringu alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlustatud detailplaneeringu eesmärk oli muuhulgas määrata kindlaks kaebajale tagastatava maa piir nõnda, et see piirduks planeeringualal „XX“ maaüksusega ning kaebajale jääks tagastamata maaüksustega „X X“ ja „XX“ hõlmatud maa. Vaidlusalune planeering on seega üks osa kaebajale maareformi käigus maa tagastamise menetlusest, sealhulgas alusakt maa osalise tagastamata jätmise korralduse suhtes. Seega tuleb haldusasja lahendamiseks kontrollida, kas kaebajale tagastatava maa piir on detailplaneeringus määratud kindlaks kooskõlas maareformi õigusaktidega.
  1. Vastavalt MaaRS § 6 lg 1 esimesele lausele tagastatakse maa endistes piirides, kui maareformi seadusest endast või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Detailplaneeringu kehtestamisel ei ole viidatud maareformi seadusest tulenevale erandile, mis annaks kohalikule omavalitsusele õiguse tagastada kaebajale maa väiksemas ulatuses kui endistes piirides. Kohtumenetluse käigus on vastustaja viidanud MaaRS § 6 lg 1 neljandale lausele, mille kohaselt planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni 8% võrra, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevale vajadusele tagastatava maa pindala vähendamiseks ei ole planeeringu kehtestamisel viidatud. Detailplaneering, millega tagastatava maa pindala vähendatakse, ei saa ise olla MaaRS § 6 lg 1 neljandas lauses silmas peetud „planeeringu nõudeks“. Vastasel juhul saaks kohalik omavalitsus vähendada tagastatava maa pindala meelevaldselt.
  2. Pärast detailplaneeringut vastu võetud vallavalitsuse
  3. mai
  4. a maa tagastamise korralduses ja
  5. mai
  6. a korralduses maa osalise tagastamata jätmise kohta on maa osalist tagastamata jätmist põhjendatud ühest küljest riigimaantee rajamisega (0,16 ha osas) ning teisalt teisele isikule kuuluva sidekaabli, elektriliinide ja veetrassi paiknemisega maal ning sellele Sõru Xaia ja kavandatava riigimaantee kaitsevööndite laienemisega (0,22 ha osas). Vastavalt maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p-le 7 on maakorralduse nõudeks ka teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbekas rajamine ja kasutamine. Seega tuleb kontrollida, kas vajadus ehitada uus tee ning olemasolevad liinid ja tehnorajatised võisid anda aluse detailplaneeringuga tagastatava maa suuruse vähendamiseks. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 7 rakendamisel maareformi käigus tuleb arvestada maareformi õigusaktides sätestatud täpsustusi, mis reguleerivad viidatud sättes mainitud rajatiste aluse maa saatust konkreetsemalt.
  7. Avalikust huvist lähtuv vajadus rajada õigusvastaselt võõrandatud maale uus tee, ei ole maareformi seaduse kohaselt maa tagastamata jätmise aluseks. Tee rajamise vajadus ei anna maareformi seaduse kohaselt alust jätta maad osaliselt tagastamata. Tee kujutab endast rajatist. Kavandatav ehitis, sh rajatis võib olla maa tagastamata jätmise aluseks vaid juhul, kui on välja antud ehitusluba (MaaRS § 6 lg 3 esimene lause). Uue maantee rajamiseks puudus detailplaneeringu kehtestamise ajal ehitusluba. Ehitusloa andmise võimalus tulevikus ei puutu maareformi seaduse kohaselt asjasse. Seega on 0,16 ha osas kaebajale tagastatavat maad vähendatud alusetult ja detailplaneering tuleb selles osas materiaalse õigusvastasuse tõttu tühistada. Kuna maanteed ei saa ilma maa tagastamise õigustatud subjekti nõusolekuta vaidlusalusele maale rajada, ei ole uut maanteed tervikuna võimalik rajada planeeringus ettenähtud viisil, mistõttu planeeringu kehtestamise otsus tuleb materiaalse õigusvastasuse tõttu tühistada tervikuna. 4
(5)3-05-338
  1. Seoses planeeringus tagastatava maa piiridest välja jäetud „XX“ maaüksusega peab ringkonnakohus täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. Xaia ega kavandatava riigimaantee kaitsevööndite ulatumine õigusvastaselt võõrandatud maale ei ole maareformi seaduse kohaselt maa tagastamata jätmise aluseks. Vallavalitsuse
  2. mai
  3. a korraldusest ja
  4. mai
  5. a korraldusest nähtub, et kaebajale tagastamata jääval 0,22 ha suurusel maatükil paiknevad teisele isikule kuuluv sidekaabil, 0,4 kV-ne elektriliin, 10 kV-ne elektriliin ja veetrass. MaaRS § 6 lg 31 sätestab muuhulgas, et tehnovõrgud ja –rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised selle seaduse mõttes. Seega ei takista tehnovõrgud- ja rajatised maa tagastamist, kui nad võimaldavad maa otstarbekohast kasutamist. Detailplaneeringu kohaselt on tagastatava „XX“ maaüksuse maakasutuse sihtotstarve 50% ulatuses looduslik haljasmaa ja 50% ulatuses turismi- ja väljasõidukoha maa ning tagastamata jääva „XX“ maaüksuse maakasutuse sihtotstarve 80% ulatuses looduslik haljasmaa ja 20% ulatuses parkimisrajatiste maa (tl 47, 52). Detailplaneeringu kehtestamise korralduses ei ole põhjendatud, miks eelpoolnimetatud liinid ja trass takistaks kaebajal tagastatava maa otstarbekohast kasutamist. Vallavalitsuse
  6. mai
  7. a korralduses märgitakse, et elektriliinide tõttu on „XX“ maaüksusele jäävates kaitsevööndites täielikult keelatud tõkestada juurdepääsu elektripaigaldistele, ladustada jäätmeid, tuleohtlikke materjale ja aineid, teha tuld, põhjustada elektripaigaldise saastamist ja korrosiooni ning korraldada massiüritusi, samuti on elektripaigaldise omaniku loata keelatud teha mäe-, laadimis-, süvendus-, lõhkamis-, üleujutus-, niisutus- ja maaparandustöid, istutada ning langetada puid ja põõsaid, sõita üle 4,5 m kõrguste masinate ja mehhanismidega ning ehitada aedu, traattarasid ja loomade joogikohti. Sidekaabli tõttu on 2 meetrises kaitsevööndis keelatud igasugune tegevus, mis võiks kaablit ohustada. Välisveetrassi tõttu on 5 meetrises kaitsetsoonis keelatud tegevus, mis võib trassi kahjustada, sealhulgas trassile juurdepääsu tõkestamine, puude istutamine, trassi omaniku loata ehitamine, materjali ladustamine ning lõhkamis-, puurimis-, kaevandamis-, vaia-, kaeve-, täite-, üleujutus- või kuivendustööd. Vallavalitsus konstateerib
  8. mai
  9. a korralduses üldsõnaliselt, et eelneva tõttu on kasutuspiirangud ulatuslikud ja maatüki otstarbekohane kasutamine ei ole võimalik. Vallavalitsus on jätnud selgitamata, miks kaitsevööndites keelatud tööd välistaks tagastatava maa kasutamise loodusliku haljasmaana. Ka neil põhjustel tuleb detailplaneeringu kehtestamise otsus 0,22 ha suuruse maatüki tagastamata jätmise osas tühistada.
  10. Kuna detailplaneeringu kehtestamine oli sisulises vastuolus maareformi seadusega, tuleb kaebus rahuldada sõltumata sellest, kas detailplaneeringu kehtestamisel järgiti menetluskorda. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu. Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu 10 kr ja advokaaditasu 7670 kr ning apellatsiooniastmes riigilõivu 10 kr ja advokaaditasu 14 171,80 kr, kokku 21 861,80 kr. Apellatsiooniastmes tasutud advokaaditasu hõlmab ka esialgse õiguskaitse küsimuses esitatud määruskaebusega seotud kulud. Ringkonnakohus peab apellatsiooniastmes kantud advokaadikulu põhjendatuks 10 000 kr ulatuses. Seega kuulub kokku väljamõistmisele 17 690 kr. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.