3-06-2091/21

3-06-2091 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2091 Haldusasi M.N. e kaebus Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 tühistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi Jaama X maa tagastamise avaldus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14.02.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.N. e apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – M.N. Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Linnavalitsus RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. veebruari 2007 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED M.N. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 tühistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi Jaama X maa tagastamise avaldus. Kaebuse kohaselt esitas M.N. 28.08.2006 avalduse Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnale Tartus Jaama X kinnistu nr XXX tagastamiseks. Linnavalitsus vastas M.N. ele 12.09.2006 ja 06.10.2006 kirjadega, milledes teatas, et avaldust ei ole võimalik rahuldada. 19.09.2006 võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1394, millega määrati Jaama X ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 1460 m2 ning anti nõusolek Jaama X maa ostueesõigusega erastamiseks M.N. ele, E. D, M. K., M. N., I. T., N. L. ja M. T. mõttelistes osades. Kaebuse esitaja väitis, et ta on korduvalt üritanud esitada Tartu Linnavalitsusele maa tagastamise avaldust, kuid seda on keeldutud vastu võtmast. Kuna vastustaja on keeldunud avaldusi vastu võtmast, siis pole kaebuse esitajal selle kohta võimalik kirjalikke tõendeid esitada ning keeldumise kohta antud haldusakte vaidlustada. Viimati keelduti maa tagastamise avalduse läbivaatamisest 06.10.2006 tavalise kirjaga. Kaebuse esitaja õigus esitada maa tagastamise avaldus tuleneb maareformi seaduse muutmise seaduse §-st 26, mis sätestab, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Tagastamisele kuuluva vara omanik H.N. suri enne eelpool viidatud seaduse jõustumist, mistõttu pole õigustatud vastustaja keeldumine avalduse läbivaatamisest. Kaebuse esitaja on pärinud nõudeõiguse maa tagastamise avalduse esitamiseks. Eelpool viidatud säte annab aga õiguse esitada nõudeõigust tõendavaid pärimisõiguse tunnistusi ka üheksa kuu jooksul maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumisest. Kaebuse esitaja on selle tähtaja sees korduvalt üritanud dokumente esitada, kuid Tartu Linnavalitsus on keeldunud nende vastuvõtmisest. Vastustaja selline tegevus piirab kaebuse esitaja omandiõigust. Seega rikub Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korraldus nr 1394 kaebuse esitaja õigusi. Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-le 16 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi Kord) p-le 4 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise viimane tähtaeg 17.01.
3. Isik, kes ei ole vara tagastamise kohta tähtajaks avaldust esitanud, loetakse tagastamise nõudest loobunuks. Vastavalt avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korra §-le 2 lg 3 võis taotleda avalduste esitamise tähtaja ennistamist kuni 31.03.1993 ning seejuures tuli põhjendada, miks avaldust tähtaegselt ei esitatud. Hilisemat vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamise võimalust seadus enam ette ei näe. Vastavalt ORAS §-le 8 lg 3 ja MaaRS §-le 5 lg 2 ei ole kaebuse esitaja omandireformi õigustatud subjekt. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ORAS §-s 7 ja MaaRS §-s 5 nimetatud isikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara endiseks omanikuks tuleb vastavalt Eesti Ajalooarhiivi 28.03.1994 välja antud arhiiviteatisele lugeda L. P., mille kohaselt sai ta Jaama ja Paju tn X asuvate hoonete omanikuks pärast 12.07.1934 sõlmitud müügilepingut. L. P suri 20.04.1961 ning vastavalt pärimisõiguse tunnistusele pärisid tema vara võrdsetes mõttelistes osades tema abikaasa N. P, kaks poega ja tütar. N. P. pärandas 2 26.11.1973 koostatud testamendiga talle kuuluva vara oma vennapojale H .N, kelle tütar on M.N. . Vastavalt ORAS §-le 8 lg 3 p 1 ja p 2 oleksid omandireformi õigustatud subjektid endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed või, kui laps on surnud, siis lapse abikaasa või endise omaniku lapselapsed, kui nende vanemad on surnud. M.N. aga ei ole endise omanikuga sellises sugulusastmes. Tulenevalt ORAS §-st 8 lg 5 on õigustatud subjektide ring piiratud sama paragrahvi lg-s 3 toodud isikutega. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
4. veebruari 2007 otsusega M.N. e kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab ORAS § 16 lg 1, et omandireformi õigustatud subjektidel on õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
5. Sama tähtaeg avalduste esitamiseks on määratud ka Korra p-s
6. Kuni 17.01.1992 esitatud avalduste alusel tunnistati avalduse esitanud isikud ÕVVTK komisjoni poolt õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektideks. Kaebuse esitaja ei ole seaduses ettenähtud tähtajaks esitanud taotlust enda õigustatud subjektiks tunnistamiseks ja teda pole ka õigustatud subjektiks ühegi ÕVVTK komisjoni otsusega tunnistatud. Linnavalitsusel kui kohalikul omavalitsuse organil puudub pädevus tuvastada õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektide ringi ning tunnistada kedagi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks. Kohalik omavalitsus saab menetleda sellise isiku avaldust vara tagastamiseks, kes on eelnevalt ÕVVTK komisjoni poolt tunnistatud konkreetse vara osas vara tagastamise õigustatud subjektiks. Samuti on lõppenud vastava avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks taotluse esitamise tähtaeg. Taotlust subjektiks tunnistamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks sai esitada kuni 31.03.
7. Seda on vastustaja kaebuse esitajale oma 06.10.2006 kirjas selgitanud. Kaebuse esitaja puhul ei kuulu kohaldamisele ka omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4, mis sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg 4 alusel. Nende sätetega anti õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist isikule, kes oli taotlenud sellise vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäetud rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates 02.03.
8. Kaebuse esitaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa osas subjektiks tunnistamiseks alles 28.08.
9. Väide, et kaebuse esitaja on ka varem vara tagastamiseks avaldusi esitanud ja linnavalitsus on keeldunud nende vastu võtmisest, on kaebuse esitaja poolt tõendamata. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaldatakse juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldus on tähtaegselt esitatud ning on olemas ka otsus isiku õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Vastavalt ORAS §-le 161 lg 1 kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Seega andis maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 maa tagastamist taotlevale pärijale võimaluse esitada täiendava 9 kuu jooksul pärimistunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, mitte ei pikendanud maa tagastamise subjektiks tunnistamise avalduste esitamise tähtaega. Kaebuse esitajal puudub nõudeõigus, mida ta saaks pärida või oleks pärinud. Kaebuse esitaja poolt esitatud testamendid, pärimisõiguse tunnistused ja muud dokumendid ei anna õigust maa tagastamise taotlemiseks. Kuna vastustajal puudub seadusest 3 tulenevalt kohustus menetleda maa tagastamise küsimust, puudub alus ka linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED M.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
10. veebruari 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korraldus nr 1394 ja kohustada Tartu Linnavalitsust vaatama läbi maa tagastamise avaldus. Apellatsioonkaebuse kohaselt sai omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 alusel isik esitada kahe kuu jooksul sätte jõustumisest (s.o arvates 02.03.1997) avalduse õigustatud subjektiks tunnistamiseks kui eelnevalt oli vastav taotlus jäänud rahuldamata. Kaebuse esitaja on alates
11. aastast üritanud esitada tagastamise avaldust, kuid Tartu Linnavalitsus ei ole avaldust vastu võtnud. Kuna vestlused Tartu Linnavalitsuse esindajatega olid suulised, puuduvad selle kohta kirjalikud tõendid. Tartu Linnavalitsuse keeldumine tagastamise sisulisest läbivaatamisest või kaebuse esitajale tema õiguste tutvustamata jätmine on oluline haldusmenetluse normide rikkumine, mistõttu on muutunud võimatuks maa tagastamine. Tartu Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi õigustatud subjektidel ORAS §-st 16 lg 1 tulenevalt võimalik esitada kuni 17.01.
12. Kaebuse esitaja ei ole antud tähtajaks vara tagastamise või kompenseerimise avaldust esitanud ning seetõttu pole teda ka omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud. Kohalik omavalitsus saab menetleda sellise isiku õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldust, kes on eelnevalt tunnistatud selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 ei anna kaebuse esitajale õigust esitada avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, kuna nimetatud õigusnorm annab võimaluse isikule, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, taotleda tähtaegselt esitatud avalduse läbivaatamist. Kaebuse esitaja poolt esitatud dokumendid ei anna õigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning tal puudub nõudeõigus, mida saaks pärida või mida ta oleks pärinud. Kaebuse esitajal puudub õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus ka ORAS §-st 7 ja MaaRS §-st 5 tulenevalt. Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korraldus nr 1349 Jaama X ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ja ostueesõigusega erastamisega nõustumise kohta on õiguspärane. Linnavalitsusel ei ole seadusest tulenevate tähtaegade möödumise tõttu võimalik maa tagastamist menetleda ega kaebuse esitajat maa tagastamise õigustatud subjektiks tunnistada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
13. veebruari 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. 4 Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel oluliselt menetlusnorme, jättes hindamata või omal algatusel kogumata vajalikud tõendid ning välja selgitamata, kas kaevatav haldusakt rikub kaebuse esitaja õigusi. Asja materjalidest ja vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt on halduskohus esitatud dokumentaalsete tõendite ja muude materjalide alusel õigesti kindlaks teinud selle, et Tartu Linnavalitsus ei olnud
14. a kohustatud läbi viima Jaama X maa tagastamise menetlust kaebuse esitaja suhtes, kuna viimane ei olnud tähtaegselt esitanud taotlust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning seega ei rikkunud kaebuse esitaja poolt vaidlustatud haldusakt – Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korraldus nr 1394 – ka kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kuna halduskohtu eeltoodud seisukoht on põhjendatud ja õige ning põhineb kohtu toimikus olevatel poolte poolt esitatud tõenditel ja apellant ei ole apellatsioonkaebuses viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mida halduskohus ei oleks uurinud või mille halduskohus oleks jätnud poolte taotlusel välja nõudmata, siis ei ole põhjendatud apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud uurimisprintsiipi. Põhjendatud ei ole apellandi väide, mille kohaselt on halduskohus vaidlustatud otsuses ebaõigesti leidnud, et kaebuse esitajal puudus seadusest tulenev õigus taotleda enda õigustatud subjektiks tunnistamist. Halduskohus on vaidlustatud otsuses õigesti viidanud sellele, et avalduse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks on M.N. esitanud alles 28.08.2006, kuigi seadusest tulenevalt oli avalduste esitamise tähtajaks 17.01.
15. Halduskohus on õigesti tõlgendanud ka omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg 4 leides, et see säte võimaldas isikul, kelle tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, taotleda 2 kuu jooksul seaduse jõustumisest (02.03.1997) avalduse uuesti läbivaatamist, kuid ei ole kohaldatav käesolevas asjas, kuna M.N. esitas vara tagastamise avalduse alles 28.08.2006 ning varasemalt vara tagastamise avalduse esitamise fakti ja selle rahuldamata jätmise fakti ei ole kaebuse esitaja tõendanud. Asjaolu, et kohtutoimikus on olemas 28.03.1994 välja antud arhiiviteatis Jaama X hoonete omaniku kohta ei tõenda seda, et M.N. esitas
16. a linnavalitsusele ka avalduse võõrandatud vara tagastamiseks. Nagu juba varasemalt märgitud, sai võõrandatud vara tagastamise avaldusi esitada kuni 17.01.1992 – seega oleks ka
17. a esitatud vara tagastamise avaldus iseenesest mittetähtaegselt esitatud avaldus. Samuti on põhjendamatu apellandi väide, et halduskohus on sisuliselt tuvastanud kaebuse esitaja tegeliku tahte esitada avaldus maa tagastamiseks juba
18. a, kuigi sel ajal esitatud avaldus oli formuleeritud maa erastamise avaldusena ning ka selle, et linnavalitsus oleks nimetatud avalduse pidanud edastama ÕVVTK komisjonile ja seda tegemata jättes on linnavalitsus rikkunud HMS sätteid, mis võib anda kaebuse esitajale õiguse esitada linnavalitsuse vastu kahjunõue. Ringkonnakohus leiab, et apellant on halduskohtu 14.02.2007 otsuse sisu ja põhjendusi selles osas valesti mõistnud. Vaidlustatud otsuse lk-l 4 on halduskohus märkinud, et: „Kaebuse esitaja on Tartu Linnavalitsusele esitanud avalduse vormis, mis tuli esitada ÕVVTK komisjonile subjektiks tunnistamiseks (tlk. 10-12). Seega saab järeldada, et kaebuse esitaja tegelikkuses taotles avalduses ka enda õigustatud subjektiks tunnistamist, ning avaldus oleks tulnud linnavalitsuse linnavarade osakonnal edastada kas ÕVVTK linnakomisjonile või paluda avalduse täpsustamist. Kuid antud asjaolu ei anna antud juhul alust kaebuse rahuldamiseks, kuna avalduse esitaja on saanud linnavalitsuselt seadusele tugineva vastuse ning sellega ei ole kaebaja õigusi rikutud.“ Halduskohtu toimiku lk-del 5 10-12 ei asu mitte M.N. e poolt
19. a linnavalitsusele esitatud avaldus Jaama X maa ostueesõigusega erastamiseks, vaid M.N. e poolt 28.08.2006 Tartu Linnavalitsusele esitatud vara tagastamise avaldus, mis oli esitatud Korra p-s 5 märgitud vormis e. Korra lisas nr 1 toodud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusena. Seega ei ole halduskohtu otsusega tuvastatud, et M.N. esitas võõrandatud vara tagastamise avalduse juba
20. a ning linnavalitsus on rikkunud menetlusnorme sellega, et ei edastanud
21. a avaldust ÕVVTK komisjonile, mistõttu jäi M.N. ilma õigusest saada tagasi Jaama X vara. Halduskohus on vaidlustatud otsuses seega tegelikult viidanud üksnes sellele, et kuna 28.08.2006 esitatud avaldus oli oma sisult selline avaldus, mida Korra kohaselt oleks pidanud läbi vaatama ja mille osas seisukoha võtma ÕVVTK kohalik komisjon, siis oleks olnud korrektne, kui linnavalitsus oleks selle avalduse linnakomisjonile edastanud. Samas on halduskohus õigesti leidnud, et nimetatud asjaolu ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks, kuna Tartu Linnavalitsus on ka oma vastustes seadusele tuginedes ja õigesti selgitanud M.N. ele seda, et tema taotlust maa tagastamiseks ei ole võimalik rahuldada, kuna taotluse esitamisel ei ole järgitud seaduses ettenähtud tähtaega ning üksnes see, et avaldusele vastas linnavalitsus ja mitte ÕVVTK komisjon, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei saaks M.N. ka sisuliselt olla omandireformi õigustatud subjekt, kuna ta ei vasta ORAS § 8 lg 3 ega MaaRS § 5 lg 1 ja 2 nõuetele ning halduskohus on vaidlustatud otsuses samuti õigesti märkinud, et M.N. el puudub nõudeõigus, mida ta saaks pärida või oleks pärinud. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks apellandilt. Viivi Tomson Agu Timmi 6 Maili Lokk