KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Urmas Reinola Määruse tegemise aeg ja koht 31. mai 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-24070 Tsiviilasi R.A.S avaldus V. A pankrotimenetluse alga

) § 15 lg 2 p 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiavalduses tugineb võlausaldaja kahele laenulepingule. Samas puudub võlausaldaja ja võlgniku vahel vaidlus selles, et võlausaldaja võlgnikule laenulepingute alusel raha andnud ei ole.

1. jaanuari 2007.a eelistungil on võlausaldaja esindaja hoopis selgitanud, et aktsiate müüja, võlausaldaja ja võlgniku vahel oli kokkulepe, et võlgnik maksab aktsiate eest võlausaldajale. Võlgniku esindaja vaidles sellise kokkuleppe olemasolule vastu. Kuna võlausaldaja ei eita, et ta laenulepingute alusel võlgnikule raha üle andnud ei ole, siis eeldab nõude olemasolu tuvastamine asjaolude kindlakstegemist, mis väljuvad pankrotimenetluse raamest. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et võlgnik on
2. aprilli 2006.a kirjas võlausaldajale kinnitanud, et ta on
3. märtsi 2004.a laenulepingu alusel laenu saanud. Samuti ei muuda seda järeldust asjaolu, et võlgnik on
4. märtsi 2004.a laenulepingu täitmiseks tasunud võlausaldajale 145.000 krooni ja
5. aprilli 2004.a laenulepingu täitmiseks 3030 krooni. Võlgnik on esitanud vastuväite, et nende toimingute tegemisel arvas ta, et võlausaldaja on tasunud aktsiate eest otse müüjale. Nagu ülal märgitud, ei vaidle võlausaldaja ka ise vastu sellele, et laenulepingute alusel ta tegelikult võlgnikule raha üle andud ei ole. Samuti ei ole 5 võlausaldaja vaielnud vastu võlgniku väitele, et võlausaldaja ei ole aktsiate eest tasunud ka otse aktsiate müüjatele.

§ 15

lg 2 p 1 eesmärgiks on, et pankrotimenetluse algatamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist võlausaldaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Eeltoodust tulenevalt ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Seetõttu tuleb võlgniku pankrotimenetlus jätta algatamata.

§ 15

lg 4 sätestab, et kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud kohtukulud pankrotiavalduse esitaja. Kuna pankrotimenetlus jäetakse algatamata, siis tuleb menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. Määruskaebus Määruskaebuses palub R.A.S tühistada maakohtu määruse täies ulatuses. Harju Maakohus on vaidlustatud kohtumääruse tegemisel vääralt hinnanud tõendeid ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vastustaja väidab, et

1. märtsi 2004.a ja
2. aprilli 2004.a laenulepingud on rahatud, mistõttu vastustajal puudub täitmata kohustus määruskaebuse esitaja ees ning et määruskaebuse esitaja ei ole laenusummasid vastustajale ega kolmandatele isikutele (R.I.L ja G.E.L), kelle omanduses olevate aktsiate ostuks laen anti, üle andnud. Nimetatud äriühingud on kohustuse täitmist kirjalikult kinnitanud. Määruskaebuse esitaja kinnitab, et on oma laenulepingujärgsed kohustused täitnud. Vastustaja väited laenu mittesaamise kohta on põhjendamatud ning väited seoses tema eksimusse viimisega on alusetud. Määruskaebuse esitaja täitis laenulepingujärgsed kohustused otse aktsiate müüjatele. Laenulepingud olid sihtotstarbelised, st laen anti AS-i A.T ja AS-i O.E.G aktsiate omandamiseks. Maksekohustus on aktsiate võõrandajate ees täidetud. Aktsiate müüjate korralduse alusel kanti
3. märtsil 2004.a vastustaja väärtpaberikontole 72.100 AS-i A.T aktsiat ja
4. aprillil 2004.a 10.000 AS-i O.E.G aktsiat. Määruskaebuse esitaja laenulepingujärgsed kohustused on täidetud ja laenulepingu eesmärk on saavutatud. Vastustaja on laenukohustuste olemasolu tunnistanud, asudes laenu osaliselt tagastama ning pakkudes määruskaebuse esitajale
5. märtsi 2004.a laenulepingust tuleneva kohustuse tasaarvestamise võimalust. Määruskaebuse esitaja on järjekindlalt nõudnud võlgnikult tema lepingujärgsete kohustuste täitmist ja mõlema laenulepingujärgse laenu tagasimaksmist. Vastustaja seevastu on alles hiljuti oma positsiooni muutnud, eitades laenu saamist, kuigi varasemalt on vastustaja laenukohustuste olemasolu tunnistanud. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus ja õiguste kuritarvitamine on keelatud. Vastustaja on püüdnud asjaolusid moonutades kohut eksitusse viia väites, et laenuleping on rahatu ja et võlausaldaja on loonud temas eksliku arusaama raha üleandmise kohta. Vastustaja on samas varasemalt selgesõnaliselt ja üheseltmõistetavalt nii
6. märtsi 2004.a kui ka 1.aprilli 2004.a laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustust tunnistanud. Määruskaebuse esitaja nõue on selge ja põhjendatud ning pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele. Puudub alus

§ 15lg 2 punkti 1 kohaldamiseks. 6 Ts

MS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kuivõrd määruskaebuse esitajale tulid vastustaja väited laenulepingute rahatuse ja vastustaja eksimusse viimise kohta üllatusena (arvestades, et vastustaja oli juba asunud laenu osaliselt tagastama ning pakkunud laenu tasaarvestamist ning määruskaebuse esitaja vastavad tõendid ka kohtule esitas), oli määruskaebuse esitajal vajalik koguda oma nõude tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Kuivõrd R.I.L ja G.E.L poolt väljastatud kinnituste näol on tegemist olulist tähtsust omavaid asjaolusid kinnitavate tõenditega, mis said määruskaebuse esitajale kättesaadavaks alles pärast asja lahendamist Harju Maakohtus, palub määruskaebuse esitaja võtta määruskaebusele lisatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde ning arvestada neid määruskaebuse põhjendatuse hindamisel kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. Võlgniku seisukoht V. A palub jätta määruskaebuse rahuldamata. R.A.S on oma seisukoha põhistamiseks esitanud kohtule väidetavalt A. K ja A. Z poolt allkirjastatud kinnituskirjad selle kohta, et määruskaebuse esitaja on tasunud nii AS-i A.T kui AS-i O.E.G aktsiate võõrandamise eest vastavalt R.I.L-le ja G.E.L-le terve rea füüsiliste isikute, sh vastustaja eest aktsiate ostuhinna. Kõnealuste dokumentide autentsuses on vastustajal tõsiseid kahtlusi ja läbi tuleks viia sellekohane ekspertiis. Vastustajale on kõnealused isikud kinnitanud, et nad ei ole nimetatud kinnituskirju allkirjastanud. R.A.S taotlus vastustaja pankrotimenetluse algatamiseks ei ole selge nõue ja vastustaja jääb oma vastuväidetes ja kohtuistungil väljendatud seisukohtade juurde. Täitmata on ka teine pankrotimenetluse alustamise eeldus: võlgniku püsiv maksejõuetus. Vastustaja soovimatust nõuete täitmiseks ning tema soovimatust täita olematuid kohustusi ei saa tõlgendada kui maksejõuetust. Menetluse edasine käik Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas vastavalt TsMS § 663 lõikele 5 ringkonnakohtule. Kolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et määruskaebuses toodud asjaolud ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Pankrotiseaduse (

) § 10 sätestab nõuded võlausaldaja poolt esitatavale pankrotiavaldusele.

§ 10

lõike 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama oma nõude olemasolu. Pankrotiavaldus tugineb kahele laenulepingule, mis on sõlmitud võlausaldaja ja võlgniku vahel ja millest tulenevat kohustust on võlgnik ka osaliselt täitnud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei eita võlausaldaja, et laenulepingute alusel ei ole aga tegelikult võlgnikule raha üle antud. Võlgnikule on üle läinud erinevate äriühingute aktsiad, millele on Eesti Väärtpaberite Keskregistris registreeritud pant võlausaldaja kasuks. Kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik aktsiate eest tasuma võlausaldajale. Võlgnik eitab kokkuleppe olemasolu ning vaidleb pankrotiavaldusele vastu, leides ka, et temal on sissenõutavaks muutunud nõue võlausaldaja vastu ja võlausaldaja võimalik nõue on kaetud juba ainuüksi võlgnikule kuuluvate aktsiate arvelt. Samuti on võlgnik vastu vaielnud püsiva maksejõuetuse olemasolule, mis on üheks pankroti algatamise eelduseks. 7

§ 15

lõikes 2 sisaldub loetelu alustest, millal kohus võib jätta pankrotimenetluse algatamata. Antud juhul on maakohus kohaldanud

§ 15

lõike 2 punkti 1, mille kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kolleegium on seisukohal, et selliste reaalse nõude olemasolu tuvastamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemine tuleb lahendada sisulise vaidlusega hagimenetluse korras ning maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata. Ka määruskaebusele lisatud täiendavad dokumentaalsed tõendid ning võlgniku vastuses esitatud lisatõenditega seotud taotlused kuuluvad lahendamisele asja sisulise uurimise käigus. Urmas Reinola