lg 1 kohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes.
lg 1 annab ammendava loetelu asjaoludest, mille esinemisel on administratsioonil õigus lõikes 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine.
tõlgendamisel on ilmne, et normis loetletud täiendavad julgeolekuabinõud kuuluvad kohaldamisele, kui kinnipeetava poolt on vahetu ja konkreetne oht kinnipeetavale endale või teistele isikutele. Seda kinnitab näiteks
8. jao pealkiri „Julgeoleku tagamine vanglas,“ millesse kõnealune norm on paigaldatud. Käskkirjas püütakse põhjendada täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist viidates kaebaja käitumisele, kehtivatele distsiplinaarkaristustele ning algatatud kriminaalmenetlusele, mis ei ole õige.
kohaldamine eelnevatele jõustunud distsiplinaarkaristustele tuginedes ei ole kooskõlas Põhiseaduse (edaspidi PS) § 23 lg 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi karistada teist korda sama teo eest. Seejuures viidatud distsiplinaarasjad leidsid aset pea aasta tagasi. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise saab otsustada asjaolude alusel, mis on olemas konkreetses ajas ja ruumis. Viited tema suhtes alustatud kriminaalmenetlusele on antud asjas ennatlikud, kuna uurimine alles kulgeb. Kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas 22.03.-22.06.2006.a. julgeoleku kaalutlustel, seejuures viibis ta üksikkambris
lg 2 tulenevate piirangutega ning asjaolude äralangemisel (
2 Teda etapeeriti 11.08.2006.a. Tallinna Vanglasse Murru Vanglast erietapiga, mitte kui režiimirikkuja vaid julgeoleku kaalutlustel (oht kaaskinnipeetavate poolt). Kaebajale anti kambrisse kaasa kõik kaasas olevad asjad ja riided ning ajavahemikul 11.08.-15.08.2006.a. lubati vastavalt graafikule liikuda koos teiste kinnipeetavatega ettenähtud sektsioonis ning kambrivälisel liikumisel ei kasutatud käeraudu. Tallinna Vangla direktori 14.08.2006.a. käskkirja nr 278-k kohaldati alles 15.08.2006.a. Jääb arusaamatuks, mil moel on Tallinna Vangla hiljem leidnud kaebaja suhtes
lg 1 esinevad alused, mistõttu kohaldati põhjendamatult
Vangla poolt pakutud toidu söömisest keeldumiseks on kaebajal õigus tulenevalt PS § 19, mis sätestab vabadusõiguse. Õiguslik vabadus seisneb kaebaja arvates loas teha seda, mida isik soovib. Kaitstud on isiku otsustusvabadus sellest sõltumata, milline kaal on valitud tegevusel enesetoetuse jaoks. Vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt (ehk siis sunnitakse sööma vangla toitu ja selle mitte söömisel rakendatakse õigusi ja vabadusi piiravaid sanktsioone). Vastupidiselt ümberpaigutamisele, mis on ennetava iseloomuga, peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine olema reaktsioon kaebuse esitaja mingile konkreetsele tegevusele Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla teadis, et kaebaja oli Murru Vanglas mitme kuu jooksul enne ümberpaigutamist Tallinna Vanglasse hästi käitunud ning samuti ajavahemikul 22.03-22.06.2006.a. Tallinna Vanglas viibides käitus kaebaja korralikult. Tallinna Vangla administratsioonil ei ole õigust omal äranägemisel kitsendada kaebaja õigusi tegude eest, mille eest on juba kaebajat karistatud distsiplinaarkorras ning kohaldada
. Arvestades, et
lg 1 ettenähtud asjaolud puudusid, on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendamatu ning käskkirja nr 278-k näol on tegemist Tallinna Vangla administratsiooni ebaseadusliku suvaotsusega, millega rikutakse
§des 8, 25, 28, 31, 34, 37, 46, 55 sätestatud kaebaja õigusi suhtlemisele, liikumisele, tööle, haridusele ning vaimsele tervisele ja füüsilisele arengule. Ennetav tegutsemine ei saa kaasa tuua kaebaja nende õiguste rikkumist, mis on
-ga kaebajale antud. Kinnipeetaval on õigus mitte viibida ahelates või käeraudades, kui ta ei pane toime
Käeraudade kasutamist ei näe
ette minevikus väidetavalt aset leidnud ähvarduste, rünnete ja õigusaktide rikkumise eest. Vastavalt
seletuskirjale on käeraudade kasutamine kõige intensiivsemalt õigusi riivav meede. Kaebaja suhtes kasutati ja kasutatakse Tallinna Vanglas viibimisel saatmisel, kokkusaamisel, arsti vastuvõtul, uurija vastuvõtul, advokaadi külastamisel ja vangla personali vastuvõtul käeraudasid pidevalt ja vastavat haldusakti vastuvõtmata, kust oleks näha, mis alusel neid kasutatakse. 3
lg 1 teise lause kohaselt võib käeraudu kasutada ohjeldusmeetmena, kui on olemas kõrgendatud põgenemisoht. Teda ei ole kordagi karistatud, ka ei ole fikseeritud katseid või põgenemisi, vastasel juhul oleks selle kohta tehtud märge kaebaja isiklikus toimikus. Kaebaja viitab Riigikohtu otsusele nr III-4/A-5/94, kus on öeldud, et Eesti Õiguse Üldpõhimõtete kujundamisel tuleb PS-se kõrval arvestada ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetega. Ka Euroopa Vanglareeglistiku p 39 ja 40 alusel saab märkida, et ohjeldusmeetmete kasutamist minevikus aset leidnud õigusaktide rikkumise eest
ette ei näe. Tallinna Vangla toimingud – kaebajale isiklike riiete, esemete, toiduainete kasutamise, kehakultuuriga tegelemise, liikumise äratusest öörahuni osakonna territooriumil, kultuuriüritustel ja sotsiaalüritustel käimise keelamise ning raadio ja televisioonisaadete jälgimise mitte võimaldamine – on õigusvastased. Alates 15.08.2006.a. võeti Tallinna Vanglas käskkirja nr 278-k alusel kaebajalt ära isiklikud riided, veekeedu kann, hüppenöör, televiisor ja muud esemed.
Samuti viitab kaebaja
lg 1, mille kohaselt vanglas võimaldatakse jälgida raadioja televisioonisaateid, mida kaebajale Tallinna Vangla ei võimaldanud. Sellega piirati kaebaja õigust saada üldist infot. Kaebajal on alandav ja piinlik kanda vangla riideid ja vormi, mis koosneb „ehitustöölise riietest ja vatikuuest“. Samuti talus kaebaja ebameeldivusi ja füüsilist kannatust toiduainete ja esemete keelamisega vangla poolt kolme kuu vältel. Käeraudades liikumine on ebamugav. See avaldab survet psüühikale ja on ka alandav, kuna igale poole kambrist väljudes pandi käed seljataha raudu ning isegi sauna minekul olid käed paar sammu astumiseks raudus; raudu hoiti kätel ka lapse juuresolekul kokkusaamise ajal. Üksikkambris hoidmisega alates 11.08.2006.a. rikuti kaebaja õigusi, mis tulenevad
§dest 8, 29, 30, 31, 34, 35, 36, 38, 44, 45, 48 ja
Seega on lubatud täiendavate julgeolekuabinõude kasutamine juhul, kui on olemas piisav alus eeldada, et kinnipeetav võib osutada ohtlikuks vangla julgeolekule, iseendale või teistele isikutele. Õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldatakse kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine süüliste rikkumiste toimepanemiste eest kohaldatav, kuna
lg 1 seda ette ei näe.
lg 2 kohaselt, vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning julgeoleku eest vanglas vangla direktor. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise küsimused lahendab direktor kaalutlusõiguse alusel, mis annab volituse kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Antud juhul on vastustaja rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja oleks süstemaatiliselt rikkunud vangla sisekorraeeskirju, oleks olnud ohtlik enesele või teistele isikutele. Ei ole põhjendatud kõrgendatud põgenemisohu väide, kuna kaebajal ei ole kunagi olnud põgenemisi ega põgenemiskatseid, muidu oleks tehtud märge kaebaja isiklikus toimikus. A.T. viitab HMS § 56 lg 3, mille kohaselt, peavad haldusaktis olema märgitud kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Antud juhul need puuduvad, ning viited vanadele distsiplinaarrikkumistele pole asjakohased. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole proportsionaalne, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast nähtuvalt on piirangute kasutamine kaebaja suhtes kohaldatud põhjendamatult. Vaidlusaluseks küsimuseks on haldusakt, millest ei nähtu abinõude kohaldamise otsuse ümbervaatamise korda, tähtaega ja põhjendusi. Samuti käskkirjast ei selgu, millised riided või esemed on kaebajale keelatud, kas keeld hõlmab kõiki vangla sisekorraeeskirjas kaebajale esemete loetelus sätestatud esemeid või ainult valikut neist. Samuti jääb käskkirjast arusaamatuks, kas keelatud on vaid isiklike riiete kandmine või ka kõigi isiklike esemete kasutamine. Tallinna Vangla on küll väitnud, et nimetatud abinõu tähendab seda, et kaebaja kannab vangla poolt antud riietust, mitte isiklikke riideid, kuid käskkirjast see ei nähtu. Mis puutub ohjeldusmeetmete kasutamist käskkirja p-s 5, siis kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud käskkirja märkima ohjeldusmeetmete kohaldamise viisi ja kuna need puuduvad, siis loeb kaebaja ohjeldusmeetmete kasutamist täielikult põhjendamatuks.
lg 1 kohaselt võib ohjeldusmeetmena kasutada kinnisidumist, käeraudu või rahustussärki. Käskkirjas aga ohjeldusmeetmeid täpsustatud ei ole, ning seetõttu jääb käskkirjast kaebajale selgusetuks, milliseid ohjeldusmeetmeid kaebaja suhtes rakendatakse, millisel moel ja mis ajal. Haldusakti andmisel on tegemist kaalutlusõiguse teostamisega, mille puhul on ka vangla direktoril piiratud õigused lisaks
lg 3, ka riigivõimu teostamise üldpõhimõtetega, sh.
Julgeolekuabinõude kohaldamine ei või toimuda pikema aja jooksul, kui nende kohaldamise eesmärgi saavutamiseks on vajalik ja mõõdukas. Kuna vaidlustatud käskkirjas ei olnud kindlaks määratud julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaega, otsuse ümbervaatamise korda, ega polnud põhjendusi ning kas julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud asjaolud on 5 ära langenud eelnevate käskkirjade kohaldamise lõppemisel, siis oli julgeolekuabinõude selline kohaldamine vastuolus
Kaebajale karistusena määratud eluaegne vangistus ega ka kaebaja suhtes tuvastatud distsiplinaarrikkumiste olemasolu ei saa iseenesest kaasa tuua olukorda, kus kaebaja suhtes kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjendamatult, piirates kaebajale
, vangla sisekorraeeskirjadega ja PS-ga antud õigusi. Käskkirja nr 278-k puhul on ilmselgelt näha, et tegemist on Tallinna Vangla administratsiooni suvaotsusega ning otsuse tegemisel ei ole hinnatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes, selle otstarbekusest lähtudes. Samuti, kuna
lg 1 ei sisalda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena eluaegse vangistusega karistatust, siis ei tähenda see ka seda, et on juba kõrgendatud põgenemisoht. Tallinna Vangla rikub, põhjendades ohjeldusmeetmete ja julgeolekuabinõude kohaldamist eelnevate distsiplinaarrikkumistega, PS § 23, mis sätestab, et kedagi ei tohi teist korda karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. PS § 11 kohaselt, võib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga. Kaebaja märgib, et PS § 18 ütleb selgesõnaliselt, et kedagi ei tohi piinata julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Antud juhul on tegemist julma kohtlemisega ja PS § 19 alusel peab austama õigusi ja vabadusi. PS § 22 tulenevalt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega Tallinna Vangla viited alustatud kriminaalmenetlusele Murru Vanglas on alusetud ja pole antud asjas asjakohased, kuna PS § 146 tulenevalt mõistab õigust Eesti Vabariigis ainult kohus. Lähtudes eeltoodust ning kaebuses ära toodud põhjendustest, palub kaebaja rahuldada kaebus täies ulatuses ning tunnistada vaidlustatud käskkirjad õigusvastaseks. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 278-k kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid HMS § 4,
määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus" § 3 lg 2 p 7 alusel. Täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldati
lg 2 kohaselt: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumise-ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 5) ohjeldusmeetmete kasutamine. Nimetatud käskkirjas nähti ette ka kohustus vaadata üle täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise otstarbekus kaebaja suhtes kolme kuu jooksul. Tallinna Vangla direktori 08.11.2006.a. käskkirjaga nr 392-k on muudetud Tallinna Vangla direktori 14.09.2006.a. käskkirja nr 278-k, kuna kaebaja esitas 04.09.2006.a. Justiitsministeeriumile vaide ja Justiitsministeerium rahuldas vaide osaliselt ja tunnistas Tallinna Vangla direktori 14.09.2006.a. käskkirjaga nr 278-k kohaldatud julgeolekuabinõude punktid 2 ja 5 kehtetuks ning tegi Tallinna Vangla direktorile ettekirjutuse otsustada uuesti A.T. suhtes nimetatud punktides toodud täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine. Seoses ülaltooduga muudeti käskkirja nr 278- k ja sõnastati punktid 2 ja 5 järgmiselt: 2) isiklike riiete kandmise keelamine (kinnipeetav kannab vangla poolt antud riietust, mitte isiklikke riideid) ; 5) ohjeldusmeetmete kasutamine (kinnipeetav liigub väljaspool kambrit käeraudades, juhul, kui vanglaametnik leiab, et on oht vangla julgeolekule).
lg 1 alusel kohaldatakse julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on 6 suitsiidi ja põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavatele kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Vangla direktor võib julgeoleku tagamiseks vanglas kohaldada
-72 sätestatud julgeolekuabinõusid.
lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise eest vanglas vangla direktor. Seega peab Tallinna Vangla administratsioon iga kinnipeetava paigutamisel vanglasse arvestama kõiki asjaolusid, mis mõjutavad ja võivad mõjutada vanglasisest turvalisust. Kaebaja A.T. on süstemaatiliselt rikkunud vangistusseadust ja vangla sisekorraeeskirju ning omab hetkel seitset kehtivat distsiplinaarkaristust. A.T. on vanglas karistuse kandmise ajal kokku neljal korral ähvardanud vanglaametnikke füüsilise vägivallaga ning neid ähvardusi ka reaalselt ellu viinud, mis näitab, et kaebaja on agressiivse käitumisega. 06.01.2006.a. alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 274 lg 1 alusel (kasutas füüsilist vägivalda vanglaametnike suhtes). 21.03.2006.a. alustati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus KarS § 331 alusel (omas kinnipidamisasutuses narkootilist ainet). Samuti on kaebaja tahtlikult kahjustanud oma tervist. Vastustaja lisab dokumendid, kus on viited kaebaja ähvarduste kohta ja samuti hoiatused füüsilise vägivalla kasutuse kohta ning viited kaebaja tahtlikele tervisekahjustustele. Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. A.T. on jätkuvalt rikkunud vangla sisekorda ning ei ole tahtnud täita vanglaametnike seaduslikke korraldusi. Samuti on ta ähvardanud vanglaametnikke füüsilise vägivallaga ja neid ähvardusi ka reaalselt ellu viinud. Vanglaametnike julgeoleku tagamiseks ja vangistuse täideviimise eesmärgist tulenevalt oli vajalik kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vaidlusalused käskkirjad on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu. Seega on Tallinna Vangla direktori 14.08.2006.a. käskkiri nr 278-k ja 08.11.2006.a. käskkiri nr 392-k õiguspärased. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda. Kohtuistungil vastustaja märkis, et igal saabumisel tehakse Tallinna Vanglas eraldi lahendid ohjeldusmeetmete rakendamise kohta, kuna kaebaja pole alaliselt Tallinna Vanglas. Tallinna Vanglas toimuvad määratud ohjeldusmeetmete ülevaatamised iga kolme kuu tagant. Tallinna Halduskohtu kohtunik K.Pikamäe on ümbervaatamise tähtaega käsitlenud ning lahendis leidnud, et see on mõistlik aeg. Tallinna Ringkonnakohus on selle kohta seisukoha võtnud apellatsioonkorras ning leidnud, et see on mõistlik aeg. Käskkirjade andmine oli põhjendatud, kuna kaebajal oli käesolevate käskkirjade väljaandmise ajal 7 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kaebaja ründas Tartu Vanglas valvur Jakovlevi ja lõi teda jalaga ühel korral näo piirkonda ja peksis rusikatega. Et igasuguseid selliseid intsidente vältida, peab Tallinna Vangla kohaldama ohjeldusmeetmeid. Vanglatöötajatel on õigustatud kartus selliselt käituva kinnipeetava suhtes ja ei ole põhjendatud, et keegi riskiks elu või tervisega, samas puudub õigustus jätta riskid maandamata. Vanglariietust nõutakse selleks, et kinnipeetav oleks igal ajal paremini nähtav. Riietusel on värvivalik kirkam; kuna see riietus on silmatorkavat värvi, siis igas olukorras on kinnipeetav 7 paremini nähtavam; riietuse materjaliks on seejuures trikotaaz, kuna sinna alla ei saa niisama lihtsalt midagi keelatut peita. Kuna lukustatavates kambrites viibijad ei saa ise riideid pesta, siis peseb neid vangla. Kõik need asjaolud on arvesse võetud, kui seati sisse vastav riietuse vorm. Justiitsministeerium tegi märkuse riiete ja ohjeldusmeetmete osas, selle tõttu täpsustati meetmete kasutamise osa Tallinna Vangla direktori 08.11.2006.a. käskkirjaga nr 392-k. Tähtaegu ohjeldusmeetmete ümbervaatamiseks Tallinna Vanglale ei määratud ning lubati uuesti otsustada mõnede meetmete kasutamise põhjus. 06.03.2006.a. oli kaebajaga probleem riietumise küsimuses. Temaga vestlesid hr Kurg ja hr Malva, kes selgitasid vangla vajadust kanda vangla riietust ja kui kaebaja keeldus, siis esitati nõue vahetada oma riided vangla riiete vastu. Nõude esitamine peale selgituskohustuse täitmist ei ole ähvardamine sunniga. Kaebaja ei tee neil kahel asjal vahet. Kuna kaebaja näitas ikkagi ülesse allumatust, siis toodi juurde korda turvav üksus, kuivõrd oli näha allumatust ja tekkis oht. Kõik palusid kaebajal korraldustele alluda, mitte aga ei ähvardanud teda jõuga. Kaebaja rahunes ja keegi teda jõuga ei riietanud. Seega ei ole kaebaja suhtes vägivalda tarvitatud. Käskkirjad annab välja direktor julgeoleku kaalutlustel. Kui kinnipeetav asub lukustatud kambris, siis on ette nähtud ainult jalutamine ja näiteks advokaadi juurde viimine. Kui kinnipeetaval on kehalise tegevuse keeld, siis sportimise võimalust ei ole. Lukustatud kambri režiimile määramine, isiklike asjade keeld, on vastustaja arvates tihedalt seotud spordisaali kasutamisega. Kui ikkagi ei peeta võimalikuks vabamat liikumist, siis ei saa kasutada spordisaali, need on vältimatult seotud abinõud, kuni kaovad intsidendid, mis viitavad A.T. ebastabiilsele käitumisele ning kui tekib kindlus, et kaebajast ei tõusetu ohtu temale endale ja ümbritsevatele isikutele. Seega tingib meetmete kasutamise kaebaja enda käitumine; käitumise muutmisel saab teha valikuid ja pehmendada meetmeid, need vaadatakse piisaval perioodil üle. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. 1) 14.08.06.a. käskkiri nr 278-k kohaselt kohaldati A.T. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja direktor märkis ära järgmised kaalutlused: julgeolekuosakonna spetsialist I.Beskostõi kogutud andmetel kinnipeetava A.T. on süstemaatiline vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade rikkuja ning omab hetkel 7 kehtivat distsiplinaarkaristust. Samuti on kinnipeetava neljal korral loobunud tahtlikult vangla poolt pakutavast toidust ning lisaks sellele kahjustanud viiel korral oma tervist.
lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab tervist või on suitsiidi-või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Käskkirjas märgitakse ka seda, et sama paragrahvi lg 3 alusel lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Võttes aluseks teadaolevaid asjaolusid, so 7 kehtivat distsiplinaarkaristust, neljal korral vanglaametnike ähvardamist füüsilise vägivallaga ning ähvarduste reaalset elluviimist leiti, et A.T. on agressiivse käitumisega. Veel märgitakse, et 06.01.06.a. kinnipeetav A.T. suhtes algatati kriminaalmenetlus KarS § 274 lg 1 alusel (kasutas füüsilist vägivalda vanglaametniku suhtes. 21.03.06.a. alustati kinnipeetav A.T. suhtes kriminaalmenetlus KarS § 331 alusel, so kinnipidamisasutuses omas narkootilist ainet. 8 Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli neil põhjustel ja tema õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärkidest tulenevalt vastustaja arvates vajalik, siis vormistati see käskkirjaga. 08.11.06.a. anti välja käskkiri nr 392-k põhjusel, et A.T. oli esitanud Justiitsministeeeriumile vaide ja viimane rahuldas vaide osaliselt ja tunnistas eelmise käskkirja punktid 2 ja 5 kehtetuks ja tegi ettekirjutuse uuesti otsustada isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamise ja ohjeldusmeetmete kasutamise. Seega tuli vastustajal uuesti lahendada küsimus kahes meetmes. Kaebaja märkis, et ohjeldusmeetmete nimetamine ning kasutamise tähtaeg oli kehtetuks tunnistamise aluseks ning uuesti tuli vaadata ka üle küsimus asjade ja riietuse osas. Seega ei ole vaidlust küsimuses, et Tallinna vangla asus küsimust uuesti lahendama tulenevalt ministeeriumi suunistest. Vangla esitas uuesti põhjendused ning leidis jätkuvalt, et ta jätab peale isiklike riiete kandmise keelu ning kohtu arvates on selgelt väljendatud muudatus, mille kohaselt ta peaks kandma vangla riietust. Kui kehtetuks tunnistatud käskkirja nr 278-k p 2 kohaselt oli julgeolekuabinõuna keelatud isiklike riiete kandmine või esemete kasutamise keelamine, siis juhul, kui vangla sõnastas selle meetme muudatusi ning märkis, et muudetakse p 2 järgmiselt „isiklike riiete kandmise keelamine (kinnipeetava kannab vangla poolt antud riietust, mitte isiklikke riideid), saab kohus järeldada, et punkt 2 jäigi kehtima märgitud sõnastuses. Arvates 08.11.06.a. ei keelata muid isiklikke asju ja see tuleb välja selle punkti sõnastusest ning haldusaktist, kuna seal ei ole ära märgitud ka motiive, miks peaks muid isiklikke asju keelama. Vastustaja täites ettekirjutust ei ole jätnud kehtima p 2 muus sõnastuses. Ohjeldusmeetmete osas märgiti täpsustavalt ära, et kasutatakse käeraudu liikumisel väljaspool kambrit juhul, kui vanglaametnik leiab, et on oht vangla julgeolekule. Kohus märgib esmalt ära, et käskkiri nr 278-k oli antud välja 14.08.06.a. ja kui kaebaja ise väidab, et sellele käskkirjale esitaski ta vaide, siis puudub probleem, millise käskkirja kontrolli teostas ministeerium. Tallinna vangla direktori 08.11.06.a. nr 392-k pealdises ja asjaoludes viidatakse valesti eelmise käskkirja kuupäevale, kuid kohtul ei ole kahtlusi selles, et muudeti 14.08.06.a. käskkirja ning eksitav trükiviga (14.09.06.a.) ei too kaasa iseseisvalt kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja on aru saanud, missugused meetmed tema suhtes Tallinna vangla kasutusele võttis ja vastupidiselt ei ole see teda takistanud esitamast kaebust. Kaebaja märgib ära, et ta on eraldi vaidlustanud kohtus ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse, mistõttu järeldab kohus, et see lahendatakse teises menetluses. Julgeolekuabinõude kohaldamine toimub
kohaselt kaalutlusõiguse alusel ja kaebaja on õigesti leidnud, et selle otsustab direktor järgides kaalutlusõiguse teostamise reegleid. Kohus lisab, et kaebaja õigesti märgib, et direktor on seotud ka riigivõimu teostamise üldiste põhimõtetega. Kui küsimuseks on meetmete rakendamise kestus, siis ei tohiks piiravate meetmete kasutamine toimuda kauem, kui abinõud on eesmärgi saavutamiseks vajalikud. Kohus märgib ka ära, et vastustaja on kogunud kaebaja kohta pikaajaliselt andmeid ja kaebaja ise kirjeldas temaga toimunud intsidente, mis ei ole vastuolus kogutud andmetega. Vangla ametnikud tajuvad kinnipidamisasutuse olukorda, õhkkonda paremini ning omavad tekkivate probleemide kohta enamat teavet kui vangla välised isikud. Seega ei saa välistada, et olulisel kohal on ennetav tegevus. Kohus leiab, et ka ennetav tegevus põhjendab abinõude kasutamist ilma, et oleksid olemas konkreetsed tõendid ja üksnes vanglas kogutud informatsioon on aluseks, miks ühte või teist ohtu aimatakse või püütakse välistada või vähemalt viia vähimale tasemele. Kaebaja suhtes on kogutud informatsiooni, on arvestatud kaebaja isikuga, tema iseloomuga, näiteks võimalusega, et ta ründab vangla töötajat. Kaebuse esitaja kinnitas kohtule, et nii minevikus kui ka alles enne kohtuistungi aega ohustas ta taas oma tervist ja lõikas veenid läbi. Kaebaja on ekslikult märkinud protokolli parandades selleks kuupäevaks „02.05.07“, mis ei saa olla õige kuupäev, kuivõrd märgitud aega ei ole veel saabunud. Selles tõdemuses tuleb möönda, et vangla kartused ei ole olnud asjatud ja ettevaatusabinõude kohaldamine sõltubki prognooside asjakohasusest. Kohus leiab, et kui vangla 9 uuris ja kartis ka ohutegurina kaebajast tulenevat ohtu, siis ei ole see olnud asjakohatu tegevus. Kaebaja kinnitas ka, et on olnud rünne vanglatöötajale, et on algatatud kriminaalasju. Kaebaja ise nimetas, et ta kasutas vägivalda Tartu vanglas, mitte Tallinna vanglas ja ta läks vangla ametnikuga „kättpidi kokku“. Kuigi kaebaja leiab, et valvur solvas teda ja tal on rida muid õigustusi ning vastustaja leiab vastupidiselt, siis nähtub sellest asjaolust, et riskioht erimeelsuste korral tekib, kuna kaebaja kasutab nii füüsilist jõudu kui ka õigustab tegevust õigustamatutes olukordades. Kaebaja kinnitas ka, et 01.12.06.a. määrati talle Tartu Vanglas kartserikaristus ja selle kandmise ajal avastati kartserist suitsud ja tikud. Kuigi kaebaja tunnistab väheseid rikkumisi või ei pea neid intsidente olulisteks, ei tähenda, et vangla kogutud andmed ei viitaks tõsistele rikkumistele või ohtudele. Isiku distsiplinaarkaristused on kontrollitavad elektrooniliselt, tlk 71 on väljavõte karistustest ka 2006 a kohta ja kui neist kasvõi mõnigi ära langeks, ei saa kaebaja väita, et vastustaja jättis andmed kontrollimata või tegi sellest teabest meelevaldsed järeldused. Kaebaja seisukoht, et Tallinna vanglas arvestatakse vaid intsidente või tema õigusvastast käitumist ja mujal mitte, ei ole õige. Tartu vanglas on kasutatud meetmeid ja hinnatud kaebajast tulenevaid ohte. Ka Pärnu Vangla 07.02.02.a. esitatud vastus avaldustele näitab ära, missugused intsidendid, rikkumised ja meetodid on pikal perioodil olnud valdavaks käitumismudeliks ning et vangla seda taunib. Kaebaja puhul tuleb arvestada, et saavutamaks ühe või teise eesmärgi on ta suuteline korraldama ka näljastreiki ning kaebaja korraldas streigi (tlk 75), et saavutada spordisaali külastamise õigus. Kui sellised andmed on kogutud, siis tuleb võtta seisukoht, missuguseks käitumiseks kaebaja on valmis, et realiseerida oma huve sõltumata nende huvide motiividest. Kaebaja esitas kohtule toimikusse lisamiseks rea Tallinna vangla käskkirju, mis kinnitavad, et igal korral Tallinna vangla teeb tema suhtes uue otsuse. Kuna vastustaja kinnitab, et ta annab igal saabumisel välja uue otsuse, siis vaidlust selles asjaolus ei ole. Kaebaja esitas ka Tartu vangla rea käskkirju, mis kinnitavad nii meetmete kasutamist kui ka olukordi, mil ta saab Tartu vanglas õppida, temale on sageli tagatud isiklik riietus, sh televiisori kasutamine jms ja ta liigub ringi käeraudadeta, mis aga ei tähenda automaatset vastustaja kohustust talitada samal viisil. Kohus lisaks järgnevalt märgib, et Tallinna vangla ei ole karistuse kandmise suhtes määratud põhivanglaks, mis selgitab täiendavalt, et vanglates kinnipidamine sõltub erinevatest olukordadest ja kaasnevate erisustega tuleb arvestada. Vaidlust ei jäänud küsimuses, et Murru vangla poolt oli alustatud 06.01.06.a. KarS § 274 lg 1 tunnustel kriminaalmenetlus (tlk 90) füüsilise vägivalla tunnustel vanglaametniku suhtes; Põhja Ringkonnaprokuratuur teatas, et 03.01.06.a. KarS § 330 tunnustel kinnipeetav A.T. oli viidud meditsiiniosakonda, kus tuvastati alkoholijoove ja kaebaja istungil kinnitas, et joove oli olemas. Murru vangla pöördumisele teatas Põhja Ringkonnaprokuratuur (tlk 92) 04.10.05.a., et alustati kriminaalmenetlust KarS § 275 tunnustel ja Tallinna vanglale on esitatud teatis 11.04.06.a. (tlk 93) narkokuriteo uurimisest, milles A.T. oli kahtlustatav. Kuigi Tartu vangla direktor näiteks 19.12.06.a. oma käskkirjas märgib, et alates Tartu vanglasse saabumisest 15.11.06.a. kinnipeetava A.T. ei ole olnud teiste isikute suhtes vägivaldne, ei võetud maha oluliselt rangeid piiranguid ning jätkati mitmete piirangute kohaldamist, lubati aga isiklikke esemeid. Olulised piirangud jäid peale, millede rakendamisega kaebaja Tartu vangla osas nõustub, samas loeb selle Tallinna vanglas taunitavaks. Põhja Politseiprefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise ja kriminaalasjast materjalide eraldamise määrus 29.12.05.a. selgitab ühe juhtumi osas, miks ei algatatud kriminaalasja, kuid see ei tähenda, et kaebaja teguviis ei olnud lubamatu. Vastustaja märkis, et Tartu Maakohtu otsusest 10.04.03.a. nähtub, miks ametnikud suhtuvad tõsiselt kaebaja tegevusse ning millest on põhjendatud kartus, et A.T. ei suhtu kriitiliselt oma tegudesse, miks ta ei ärata usaldust ning kardetakse, et jõhkrused korduvad. Vanglas töötavad ka naisametnikud, mitte üksnes mees-ametnikud. 10 Kinnipeetavana oli A.T. ümber paigutatud julgeoleku kaalutlustel Justiitsministeeriumi 11.08.06.a. käskkirja alusel Tallinna Vanglasse ja selles küsimuses erimeelsusi ei jäänud. T.Malva on lahendanud kaebaja individuaalse täitmiskava täitmist 11.10.06.a. ning ITK kinnitamisest ei ole keeldutud. 2) Vanglariietuse kandmise küsimus. Kaebajat häiris eelkõige muudetud osas tehtud otsustus vanglariietuse kandmise kohustuses. Kaebuse esitaja leidis, et tema inimväärikust alandatakse, kuna Tallinna vanglas sunnitakse kinnipeetaval vanglas kandma vangla riietust. Kohus on seisukohal, et isiklike riiete kandmise mittevõimaldamine ei saa iseenesest olla inimväärikust alandav. Inimväärikust alandav võib see olla juhul, kui kinnipeetavale antud riided ei ole näiteks sihipäraselt kasutatavad või kui nad on katkised või ei ole piisavalt puhtad, on liialt väikesed ja tekitavad kandmisel füüsilist valu vms, kuid ainuüksi asjaolu, et tegemist on vangla riietega, ei saa kinnipeetava inimväärikust alandada.
lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sõnaselgelt sätestab vangistusseadus isikliku riietuse kandmise üksnes vahistatute puhul (§ 93 lg 1) ning kinnipeetavate puhul vangla direktori loal (§ 46 lg 2). Seega on kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks olemas seaduslik alus.
lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seadusest ei tulene, kuidas vangla direktor sellise loa andma peaks. Samuti ei ole seaduses täpsustatud, millistest kaalutlustest vangla direktor sellise loa andmisel juhinduma peab või millistest juhinduda tohib Seega jääb direktorile selles küsimuses otsustusvabadus. Isikliku riietuse kandmise lubamine
lõike sõnastusest tulenevalt on vaadeldav konkreetsele kinnipeetavale antava erand-õigusega. Tallinna Vangla kinnipeetavatel oli üldiselt lubatud kanda isiklikke riideid, kuivõrd ei jagunud vormirõivastust või suhtuti sellesse küsimusesse vanglates liberaalselt ja püüti arvestada kinnipeetavate soovidega ja praktikas oli VS § 46 lõikes 2 sätestatud igakordselt antav erandlik õigus muutunud valdavaks. See aga ei muuda iseenesest õigusvastaseks konkreetsele kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemist. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et haldusorgan jätaks tema suhtes seaduses sätestatud normi kohaldamata põhjustel, et praktikas ei kohaldunud nõue korrektselt mõnede või mitmete isikute suhtes ning vanglariietusele üldist üleminekut takistasid ja takistavad majanduslikud põhjused. Kaebaja seisukoht, et vangla töötajad ei kanna ka sageli vormi, ei ole kohtu arvates asjakohane, kuivõrd arutatakse kaebaja riietusega seotud küsimust. Lisaks antud olukorrale on aga kaebaja puhul tõusetunud probleem julgeolekukaalutlustest lähtudes. Sellest seisukohast on igati mõistetav, et vangla riietus maandab mõningal määral riske, mida vangla prognoosib. Kui vangla riietuses on kinnipeetav igas olukorras nähtavam või selle alla on väiksem võimalus peita esemeid, mis on kinnipeetavale lubamatud, siis tuleb vangla eraldatud riietust kanda. Kaebaja seisukoht, et jääb arusaamatuks, mis olukordades riietus peab olema nähtav selgitab kohus nii nagu seda tegi ka vastustaja, et vangla selline riietus ei ole mõeldud mitte üksnes kaebuse esitajale ja tema juhtumitele. Kui riietusel on mõni eredam triip või värv, siis on olemas eeldus, et selline riietusese teeb kinnipeetava nähtavamaks. Kaebaja märgib, et ta ei ole andnud alust kahtlustada teda põgenemises ja kohus nõustub, et vastustaja ei ole esile toonud põgenemisohtu, mis ei välista aga vangla riietusel sellise funktsiooni olemasolu, nagu kohus seda kirjeldas. Riietuse puhtuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetamise peab kindlustama vangla ja kui neid nõudeid ei täideta, siis tuleb esitada vastav kaebus. Antud juhul ei ole asjakohane viidata üldistele rikkumistele, mis võivad esineda, kui ei vahetata riietust ettenähtud korras. Kaebaja kaebus ja seletused ei sisalda konkreetseid aegu või kontrollitavaid juhtumeid, mis kinnitaksid, et tal tekkisid probleemid riietuse vahetamisega või puhtusega nii, et ta juhtis sellele koheselt tähelepanu, kuid see pöördumine jäeti lahenduseta ja teda hoiti lubamatus riietuses. Kohtule ei esitatud andmeid ega 11 dokumente, mis kinnitaksid, et kaebaja pöördus ühel või teisel juhul ametnike poole konkreetse pretensiooniga, et riietus oli must ning vahetamata; lähtudes istungil esitatud ühest näitest saab kohus järeldada, et kaebaja enda sõnade kohaselt tema märkusele siiski reageeriti. Et kaebaja istungil väitis juhtumit pr Murzaga, ei anna see alust siiski väita, et abinõu ei kuulunud kohaldamisele ja on õigusvastane. A.T. märkis, et pr Murza tegi kontaktisikule selgeks, et on ette nähtud teine komplekt riietust vahetuseks, kuid selline selgitus märgib kohtu jaoks ära, et kui kaebaja oli sellele tähelepanu osutanud, siis vangla esindaja sellele ka reageeris. Kaebaja pretensioonid on seotud eelkõige Tallinna Vanglaga, kui ta on sinna etapeeritud seotult näiteks kohtuistungitega. Kohus märgib eelkõige, et kaebaja suhtes ei ole käitutud kuidagi ebavõrdselt, kuna Tallinna Vanglasse kohtuistungi toimumisega seoses etapeeritud kinnipeetavatest rakendati vangla riietuse kandmise nõuet praktikas eeskätt eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes ning nende kinnipeetavate suhtes, kelle osas oli sõltuvalt nende isikust või karistusest alust arvata, et nad võivad ohustada vangla julgeolekut. Kartserisse paigutatud kinnipeetavate suhtes tuli imperatiivselt vangla riietuse kandmise kohustus vangla sisekorraeeskirjast. Kaebaja puudutas küsimust aspektist, et ta paigutati Tallinna Vanglasse ajutiselt. Kaebaja on määratud karistuse kandmisele põhilises osas Tartu Vanglasse ja Tartu vangla vastu kaebaja väidetel tal pretensioone ei ole olnud. Seega ei ole Tallinna vanglas pealepandud kohustused alalise iseloomuga ja kui kaebaja on Tartu Vanglas, siis tema seletuste kohaselt piiranguid vaadatakse pidevalt läbi. Seega ei saa kaebaja väita, et pikka aega ei muudeta tema suhtes rakendatud meetmeid. Teisest vanglast ajutiselt toodud kinnipeetava suhtes võrreldes Tartu Vanglaga kehtib Tallinna Vanglas rangem kord, kuivõrd teisest vanglast toodud kinnipeetava käitumine ei ole vangla administratsioonile sedavõrd teada, et usaldada ajutiselt saabunud kinnipeetavat samaväärselt, kui reeglina samas vanglas pikemat perioodi karistust kandvaid kinnipeetavaid, kelle arengut ja käitumist on võimalik pikemal perioodil jälgida. Kaebajaga juhtunud intsidendid viitavad temast tulenevale võimalusele suuremaks ohuks vangla julgeolekule. Kui Tallinna Vangla administratsioon ei ole kaebajaga pidevas tegevuses ning on teada, et kaebaja suhtub eelkõige Tallinna vanglasse ja tema nõudmistesse teatud eelarvamuse ja vimmaga, siis on vastustajal oht sattuda kaebaja huvisfääri, ehkki vangla ise ei ole kaebaja käitumist negatiivses suunas saanud mõjutada. Seega leiab kohus, et isikliku riietuse kandmine on iseenesest vangla riietuse kandmisega võrreldes mõnevõrra suurem turvarisk, kuivõrd vastustaja märkis õigesti, et isiklikesse riietesse on kinnipeetaval võimalik hõlpsamini peita keelatud esemeid või aineid. Vastustaja ei ole välistanud kaebajale pandud kohustuse ümbervaatamist, see küsimus vaadatakse üle Tallinna vanglas iga 3 kuu möödudes, mis ei välista ka asja ümbervaatamist enne seda aega. Kui tema käitumine on Tallinna vanglas pikemal viibimisel paremini teada või puudub teave, et kaebajal on vahetult olnud intsidente, siis ei ole märgitud 3 kuud selleks takistuseks, et teha teistsugune otsustus. Kuna kaebajal on olnud probleeme keelatud ainetega, siis on põhjendatud ka kartus, et probleemid võivad korduda, mis viitab vajadusele kanda vangla riideid. Väide, et vangla riietus on nagu ehitustöölise riietus, on kaebaja subjektiivne hinnang. Kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei tuvastanud kohus, et sellest riietusest oleks kaebajal mingeid füüsilisi traumasid, näiteks ei ole riided väiksed, et nad mõjutaksid kaebaja füüsilist olekut, tekitaksid selliselt ebamugavustunde või vigastusi. Kui riided ei ole pingul ega pitsita, siis ei saa nad avaldada kahjulikke mõjutusi kehale ega takista liikumist ning tavapärast tegevust. Vastustaja viitas kohtupraktikale ja konkreetsele lahendile, mil vaadati läbi Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-1524/03 07.01.05.a. Tallinna Ringkonnakohtus. Kohtud jäid seisukohale, et julgeolekuabinõude kohaldamine ei tohiks kesta kauem, kui on nende abinõude eesmärgi 12 saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Ringkonnakohus möönis, et abinõude kohaldamisel ei ole ilmselt võimalik ette näha täpset ajavahemikku, mille jooksul nende piirangute kohaldamine on vajalik. Veel märgiti, et samuti võib praktikas nende julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus osutuda sedavõrd kiireloomuliseks, et kõiki nende abinõudega seotud kohaldamise küsimusi, sealhulgas abinõude kohaldamise eeldatavat kestust, ei ole võimalik igakülgselt ja põhjalikult kaaluda. Kohus märgib ka seda, et eeltoodu ei tähenda, et nende abinõude kohaldamise võiks ette näha ilma igasuguste ajaliste piiranguteta. Antud juhtumil peeti piisavaks ajavahemikuks 2, 5 kuud. A.T. käesoleva kaebuse puhul on käskkirja ülevaatamise ajakava ja kord teada ja vastupidine väide on alusetu. Vangla vaatab perioodiliselt käskkirjad üle ning 3 kuud ei ole sugugi see ülempiir ning kohus on märkinud, et kui asjaolud muutuvad, ei ole ka meetme muutmine võimatu. Kuid kohus ei nõustu kaebajaga, et muutmised peavad sündima koheselt, kui kaebaja on ilmutanud mõne käitumise paranemise tundemärgi. Kuritarvitatud usaldust ja võimalusi saab heastada vaid pikemaajaline stabiilne käitumine. Kaebaja kinnitas vastustaja esindajale, et ta ei olnud kolme kuud Tallinna vanglas, seega ei ületatud ka läbivaatamise ülempiiri. Ka ei saa enam väita, et vastustaja kohaldas meedet tähtajatult, milline praktika oli taunitav. 3) Ohjeldusmeetmete kasutamine. Kui esimeses käskkirjas ei olnud täpsustatud, missugust ohjeldusmeedet ja missugusel ajal või tingimusel kasutab ametnik, siis täpsustamisel otsustas vangla direktor, et A.T. liigub väljaspool kambrit käeraudades juhul, kui vanglaametnik leiab, et on oht vangla julgeolekule. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ka seda meedet ei vaadata üle. Tallinna vangla on märkinud, et meetmed vaadatakse üle 3 kuu jooksul. Kui kaebaja peaks viibima sellise aja Tallinna vanglas, siis tehakse uus otsustus. Oletus, et vastustaja niikuinii ei muudaks oma otsust, ei ole asjakohane. Ka käesolevalt ei ole kohtul vajadust hinnata seda aega ebamõistlikult pikaks ajaks. Kaebaja ja vastustaja selgitustest nähtub, et kaebaja ei viibi reeglina nii pikka aega Tallinna Vanglas, kuna peeti vajalikuks, et ta viibiks enamuse ajast Tartu Vanglas. Seega läbimõeldud tegevuskavad pikas perspektiivis on seotud Tartu Vanglaga ning need võivadki olla võrreldes lühiajaliste väljasõitudega mõnevõrra erinevad. Kaebaja selgitused, et Tartu vanglas on teistsugused meetmed, ei anna alust väita, et sellel põhjusel Tallinna Vanglas tarvitusele võetud meetmed on ebaõiged. Kaebaja selgitustest nähtus, et on riskantseid olukordi, mille suhtes ta leiab, et kuniks pole süüdimõistvat kohtuotsust, ei ole põhjust kõnelda süütegudest. Kohus nõustub Tallinna vangla seisukohaga, et üksnes süüdimõistev kohtuotsus ei ole selleks aluseks, mis sunnib kasutusele võtma meetmeid. Vangla peab ohuprognoosid tegema lähtudes teadaolevatest andmetest, sageli ka eelduslikest motiividest ning põhjendamatu on oodata, kas kaebaja teostab mingi konkreetse ründe või taunitava teo. Vangla tegevus on seotud ka prognoosidega ohtude vältimiseks. Kuna kaebajaga on seotud mitmeid riskantseid olukordi, siis nende korduvus ei ärata usaldust. Kuigi kaebaja märkis, et näiteks R.K. ja R.V. lärmitsevad samamoodi, ei ole sellest võrdlusest kasu, kuna need isikud ei ole näiteks suitsiidialdid või on kehtivate distsiplinaarkaristuste sisu ja arv teistsugune. Kui kaebaja põhiasukoha vanglas saab kasutada pidevat järelvalvet või muid asendavaid vahendeid, siis Tallinna vangla töötab teistsugustes oludes, sh tuleb arvestada ülerahvastatust ja teistsugust elukvaliteedi tagamise võimalust, ka professionaalse kaadri ebapiisava ressursiga, mistõttu vangla direktor kaalub, kuidas ta suudab tagada sellise vangla toimimise nii, et see vastaks vangistusseaduse seatud eesmärkidele, sh et kinnipeetav areneks ja käituks kooskõlas nende eesmärkidega. Kui kaebajat ei ole jäetud kuudeks lukustatud kambrisse, siis liikumisel käeraudade kasutamine tema liikumisvabadust ei piira. Kui ka Tartu vangla otsustab kasutada käeraudu, siis ikkagi jälgitakse seal, et kumulatsioonis ei tekiks piiranguid ülemääraselt pikaks ajaks. Kohus nõustub, et kaebaja näol on tegemist probleemse kinnipeetavaga, seejuures kaasnevad turvalisuse suhtes ametnikele ja kinnipeetavale endale tema käitumisest iseäranis ohtlikud riskid. Antud juhul ei ole tegemist mitte üksnes eelduslike riskidega, vaid kartused põhinevad läbielatud 13 kogemustel. Kui kõrgendatud valvega osakonda ei ole või see ei ole piisav, et neid riske maandada, siis lühiajalisel viibimisel Tallinna vanglas ei saa see abinõu muutuda kaebajale ebainimlikult talumatuks või väärikust alandavaks. Kui seadusandja on sellise meetme sätestanud ning ka rahvusvahelisest praktikast on teada, et selline meede on kohaldatav, siis ei näe kohus põhjust, miks sellist meedet pidada inimväärikust alandavaks. Kohus on seisukohal, et meetme kohaldamine on proportsionaalne arvestades kaebajaga seotud intsidente ja vangla kogemust. Intsidendid on tõsisele ohule viitavad ja kuigi kaebaja ise hindab neid süütuteks tegudeks, on kohus vastupidiselt veendunud, et nii ametnike kui ka kaebaja enda huvides on viia miinimumini need olukorrad, milles kaebaja ei pruugi ennast valitseda või adekvaatselt tekkinud olukorda hinnata. Kuigi vanglatöötajatelt eeldatakse, et riskiolukorda ei teki või et nad sellistes olukordades käituvad adekvaatselt ja kaalutletult, ei tähenda see, et neil võiks puududa kartus oma elu või tervise säilimise eest. Tegelikke võimalusi- asendada liikumisel käeraudu muu vahendi või meetmega Tallinna Vanglas, ei ole. Kaebaja tõi ise näite, et Tartu vanglas oli ametnikul gaasiballoon, mille ta temalt „võttis ära ja tagasi ei andnud „. Toodud näide iseloomustab kaebajaga seotult tekkivaid ohtusid ning kui ametnik tunnetab, et liikumisel on vaja kasutada käeraudu, siis tuleb seda meedet Tallinna vanglas ka taluda. Oluline ei ole siinkohal liikumisteekonna pikkus. Kaebaja ei oska ise hinnata neid ohte, milliseid suudab prognoosida vangla liikumisteekondi tundev ametnik ning mida kaebajale ei peagi selgitama lähtudes turvakaalutlustest. Ka selle meetme kasutamisel kehtivad samad põhimõtted, mis eelmise meetme puhul, et Tallinna Vangla ei pruugi kaebajat sedavõrd tunda, kui Tartu vangla. Iseloomustavad andmed aga kinnitavad, et kaebaja käitumisega on tõsiseid probleeme ja esialgu ei ole progressi, mis võimaldaks teda pidada ohutuks või ise oma käitumist kriitiliselt hindavaks ja juhtivaks isikuks. Kaebaja käitumist ei prognoositud mitte üksnes kauge mineviku sündmuste alusel vaid arvestades lähimineviku sündmusi. Kaebaja seisukoht, et teda on toodud Tallinna Vanglasse nö varjule turvalisuse huvides teatud perioodiks Murru Vanglast, on õige, kuid ei väära eelmisi kaalutlusi. Kaebaja suhtes ei kasutata ahelaid. Kaebaja märgib liialt üldiselt, et käeraudu kasutatakse tema puhul Tallinna vanglas viibimisel saatmisel, kokkusaamistel, arsti vastuvõtul, uurija vastuvõtul, advokaadi külaskäigul, personali vastuvõtul, lapse ees vanglas. Kõiki märgitud tegevusi ei juhtunud viimase käskkirja andmise ajal, vaid kaebaja viitab üldistele minevikusündmustele kogumis. Isegi kui kaebaja ei soovi põgeneda, ei ole see ainus seaduslik alus meetme kohaldamiseks ning kohus juba märkis, et vastustajal on piisavalt muid kaalutlusi. Kaebaja viitab siinkohal rahvusvahelisele õigusele. Euroopa vanglareeglistik on soovitava iseloomuga, mida püütakse järgida ja mille poole suundub seadusandlus ning käitumispraktika. Kohus nõustub, et ahelaisse ja käeraudadesse ei peaks panema kedagi karistuseks. Karistusena kaebaja suhtes on kasutatud distsiplinaarseid meetmeid ja karistused on kaebajale ka määratud vastavate käskkirjadega. Käesolevaid arutamisel olevaid käskkirju ei ole võimalik tõlgendada karistamise käskkirjadena. Survevahendite kasutamine on Eestis sätestatud seadusega, samuti juhtumid, kuidas talitada, kui neid abinõusid ületatakse. Seega ei ole õige väita, et Tallinna vanglas ei järgita neid nõudeid, mis tulenevad seadusest ja on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Siinkohal viitas kaebaja veel „Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardi p-le
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.