← Eesti

3-05-91/8

Obsah (5)§ 31§ 20§ 23§ 22§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2007, Tallinn Haldusasja numbe

§ 31

lg 1 p 8 alusel jätta riigi omandisse maareservina Viljandi maakonnas Pärsti vallas asuvad maaüksused, sealhulgas Heimtali külas maaüksus P 86 pindalaga 43,24 ha ja maaüksus P 138 pindalaga 10,64 ha (punktid 1.1 ja 1.2) sihtotstarbega maatulundusmaa. Kaebuses halduskohtule palus M. K keskkonnaministri käskkirja nr 708 punktid 1.1 ja 1.2 tühistada põhjendusega, et need rikuvad kaebaja õigust erastada maad Pargi hoonete (elamu ja kuur-laut) juurde. Kaebuse kohaselt omandas M. K Pargi majavalduse 01.12.2004 R. Pilt ning esitas 02.12.2004 vallavalitsusele avalduse ca 50 ha maa ostmiseks. Samal päeval, so 02.12.2004 koostas Pärsti valla maakorraldaja Pargi maaüksuse asendiplaani erastatava maa piiride kulgemise ettepanekuna, mille järgi kuulus kaebajale erastamisele maa, mille koosseisus oli 14,95 ha suurune maaüksus koos elamuga (elamualune tükk jäi Loodi looduspargi piiridesse) ning 3-05-91 elamuga külgnev 43,24 ha suurune maaüksus. Kaebaja ei teadnud ehitiste omandamise ajal, et maa, mida ta ostueesõigusega erastada soovib, on jäetud riigi omandisse. Vaidlusalune käskkiri ei ole HMS § 60 lg 1 tähenduses kehtiv akt, sest seda ei olnud avaldatud väljaandes Avalikud Teadaanded ega saadetud vallale. Valla maakorraldaja sai käskkirja kätte 02.12.2004 pärast maa erastamiseks asendiplaani koostamist ja kaebaja sai taotletava maa riigi omandisse jätmisest teada 14.01.2005. Tulenevalt

§ 20

lõikest 1, mis sätestab, et kui maad taotletakse riigi omandisse § 31 lg 1 p 8 alusel, on selle maa omandamise ostueesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist § 22.1 sätestatud ulatuses, on maa ostueesõigusega erastamine prioriteetne maa riigi maareservi jätmise ees. Seega on kaebajal eelisõigus riigi ees. Maa riigi omandisse jätmise menetlust ei ole lõpule viidud, sest kõnealuseid maaüksusi pole kantud maakatastrisse ega riigivara registrisse. Kuigi elamu endine omanik R. P oli esitanud enne 01.01.1998 avalduse 3.2 ha maa erastamiseks, tuleb kaebajale erastada maa tema poolt taotletud suuruses, so ca 50 ha, sest R. Pi avalduse alusel polnud veel katastriüksuse moodustamist alustatud. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 7.1 sätestab nimelt, et maa ostueesõigusega erastamine toimub 1.jaanuariks 1998 esitatud avalduste alusel, kui vastavate katastriüksuste moodustamine on alustatud. Vaidlusalune käskkiri on motiveerimata. Vald on kooskõlas maa riigi omandisse jätmise korra punktiga 9.2 andnud arvamuse (18.08.2003 korraldus nr 272), et ei nõustu maa riigi omandisse jätmisega. Vaidlusaluses käskkirjas pole valla mittenõustumisega arvestatud. Maa riigi omandisse jätmist käsitlevates dokumentides on erinevused maa asukohtade paiknevuse osas ning selgusetuks jääb, kas vaidlusaluse käskkirjaga jäeti riigi omandisse ikka samad maatükid, mida Maa-ameti 30.07.2003 maa riigi omandisse jätmise taotluses märgiti. Vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata leides, et keskkonnaministri käskkiri on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Vaidlusaluse käskkirjaga riigi omandisse jäetud maade osas selgitas Pärsti Vallavalitsus juba kevadel 2003 välja, et tegemist on tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta vabade maadega (28.05.2003 esitas vald

§ 23

.3 lg 1 ja § 23.4 lg 1 kohaselt Viljandi maavanemale 44 vaba põllumajandusmaa ja 49 vaba metsamaa maaüksuse kohta plaanid ja registreerimislehe). Vabade maade väljaselgitamisel arvestas vald Pargi majavalduse omaniku R. Pi avaldusega 3,2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde ning selle avaldusega on arvestatud ka maa riigi omandisse jätmisel. Maareformi läbiviimisel kehtib maa erastamiseks esitatud avalduste järjepidevuse põhimõte ning kaebajal on võimalik erastada maad ehitise endise omaniku poolt taotletud suuruses; õigusaktidest ei tulene kaebaja õigust taotleda maa erastamist suuremas ulatuses. Väär on kaebaja seisukoht, et keskkonnaministri 19.07.2004 käskkiri nr 708 ei ole kehtiv. Ministri käskkiri jõustub mitte selle avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded, vaid allakirjutamise päeval. Maa riigi omandisse jätmise otsuse avaldamisega ametlikus väljaandes ja pärast maa registreerimist riigi maakatastris ja riigivara registris läheb riigimaa valitsejale üle üksnes riigimaa valitsemise õigus. Ministri käskkirja jõustumine ja riigimaa valitsejale riigimaa valitsemise õiguse üleminek ei ole samased mõisted. Menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Pärsti Vallavalitsus märkis kirjalikus vastuses kohtunõudele, et jääb oma 18.08.2003 korralduse nr 272 punktis 3 toodud põhjenduste juurde, so et keskonnaministeeriumi põhjendused maa riigi maareservi jätmiseks on ebamäärased ning maa riigi omandisse jätmine ei vasta kohaliku omavalitsuse huvidele. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2006 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et M. K ei saa olla keskkonnaministri 19.07.2004 käskkirja nr 708 punktide 1.1 ja 1.2 alusel riigi omandisse jäetud maa suhtes maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks, mistõttu ei saanud nimetatud maaüksuste riigi omandisse jätmine riigi maareservina rikkuda kaebaja 2

(7)3-05-91 subjektiivseid õigusi, ning et põhjendatud pole ka kaebaja väited vaidlusaluse käskkirja mittekehtivuse ja õigusvastasuse kohta. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised:

§ 20

lõikest 1 tuleneb, et maa riigi omandisse jätmisel riigi maareservina on maa ostueesõigusega erastamist taotlev isik eelistatud riigi ees üksnes juhul, kui maad taotletakse samaaegselt nii riigi omandisse kui ostueesõigusega erastamiseks. Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (

MS) § 14 lõike 2 kohaselt tuli isikul, kellel oli

alusel õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei olnud vastavat avaldust esitanud, esitada see 1998. aasta 1.jaanuariks. Maa ostueesõigusega erastamise korra punktist 7 tulenevalt ei ole avalduse esitajal õigust maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust muuta. 16.07.2000 jõustunud

MS § 14 lõike 2.2 kohaselt jääb ehitise võõrandaja poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes, kui ehitis omandatakse pärast 01.01.1998 vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt 1.jaanuariks1998 esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Maa erastamise korra punkt 71 sätestab, et kui ehitis erastatakse või omandatakse muul viisil pärast 01.01.1998 vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras; kui ehitis omandatakse pärast 01.01.1998 vallasasjana ja ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on 1.jaanuariks 1998 esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine 1.jaanuariks 1998 esitatud avalduste alusel. Asja materjalidest nähtub, et Pargi majavalduse endine omanik R. P oli esitanud enne 01.01.1998 avalduse Pärsti vallas Vardi külas 3,2 ha suuruse maatüki ostueesõigusega erastamiseks. Õige on vastustaja seisukoht, et maa erastamise avalduste järjepidevuse põhimõttest tulenevalt puudus kaebajal maa ostueesõigusega erastamise uue avalduse esitamise õigus ning õiguspärane ootus, et tema avaldust ca 50 ha maa ostueesõigusega erastamiseks saaks rahuldada.

§ 22

lg 2 kohaselt antakse vastavalt

§-le 23.3 kasutusvaldusesse tagastamise ja ostueesõiguse nõueteta põllumajandusmaa. Käesoleval juhul on Pärsti Vallavalitsus, omades ülevaadet tähtaegselt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldustest, esitanud maavanemale andmed kõnealuste maaüksuste P 138 ja P 86 vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse andmiseks, märkides et neil maaüksustel kehtib teiste isikute senine ajutine maakasutusõigus. Ostueesõigusega erastamise taotlustest vald teatanud ei ole. Seega on maa riigi omandisse jätmise menetlus algatatud ja maa riigi omandisse jätmise käskkiri vastu võetud olukorras, kus taotlusi selle maa ostueesõigusega erastamiseks ei olnud esitatud. Kaebaja seisukoht, et kuna vaidlusalust käskkirja ei avaldatud Ametlikes Teadaannetes, siis ei ole see kehtiv, on ekslik. Vabariigi Valitsuse seaduse § 52 kohaselt jõustub ministri käskkiri allakirjutamise päeval. Vastustaja väidab õigesti, et pärast maa riigi omandisse jätmise otsuse avaldamist Ametlikes Teadaannetes ning maa registreerimist maakatastris ja riigivara registris läheb riigimaa valitsejale üle üksnes riigimaa valitsemise õigus. Vastustaja põhjendas asjakohaselt maa riigi omandisse jätmise dokumentides olevaid erinevusi külade nimede osas; kaebaja väidetud arusaamatuse oleks saanud ta lahendada vallavalitsuses plaanimaterjaliga ja tegeliku olukorraga tutvudes. Maa riigi omandisse jätmise korras sätestatust (punktid 7-11) tulenevalt on kohaliku omavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta soovitusliku iseloomuga. Kuna kohalik omavalitsus jättis riigi omandisse taotletavate maaüksuste P 86 ja P 138 sihtotstarbe määramata, võis vastustaja jätta maa riigi omandisse enda poolt määratud sihtotstarbega. Vaidlusaluse käskkirja seletuskirjas on märgitud, et maa jäetakse riigi omandisse Riigimetsa Majandamise Keskusele andmiseks seemlate rajamiseks. 3

(7)3-05-91 Maa riigi omandisse jätmist saab takistada maa tagastamise või ostueesõigusega erastamise nõuete olemasolu, muud maakasutuse vormid ja taotlused seda ei takista. Käesoleval juhul oli vallavalitsuse enda andmeil tegemist tagastamise ja erastamise nõueteta maaga, mistõttu ei esinenud ka asjaolusid, mida maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oleks pidanud keskkonnaminister kaaluma. Pärsti Vallavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmist kohtus vaidlustanud, järelikult on käskkirjas märgituga nõustunud. Vastupidiselt kaebaja väidetule tulenevad seadusest piirangud Loodi rahvuspargi maa erastamisele; elamu omanikul on õigus erastada maad kuni 2 ha (

§ 20

lg 1.2) ning erandina kaitseala valitseja loal kuni

§ 22.1 lõigetes 1-2.1 sätestatud ulatuses.

Käesoleval juhul on Viljandimaa Keskkonnateenistus nõustunud Loodi rahvuspargi territooriumil ca 3,1 ha ostueesõigusega erastamisega, mitte ei andnud nõusolekut kogu kaebaja poolt erastamiseks taotletava ca 50 ha piiranguteta kasutamiseks. Vastustaja väidab õigesti, et asjas omab õiguslikku tähendust maa riigi omandisse jätmise aeg, mitte selle otsuse alusel tehtavad menetlustoimingud. Vaidlusaluse käskkirja p 2 (mis kohustab Riigimetsa Majandamise Keskusel korraldada punktis 1 nimetatud maaüksuste registreerimine riigi maakatastris ja riigivararegistris ja avaldama maa riigi omandisse jätmise teate väljaandes Ametlikud Teadaanded), on aluseks maa riigi omandisse jätmise korra punktis 19 nimetatud toimingute tegemisele, mitte vastupidi. Vastustaja selgituste kohaselt on katastrimõõdistamine teostatud, katastriüksuse toimikud koostatud ja Maa-ameti Viljandi katastribüroole registreerimiseks esitatud, kuid katastriüksused on riigi maakatastris käesoleva ajani registreerimata halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse tõttu. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES M. K apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandi väitel tõlgendas kohus seadust vääralt ning jättis kaebaja väited tähelepanuta või hindas neid vääralt. Riigikohtu 15.03.2005 lahendi järgi tuleb maa riigi omandisse jätmist vaadelda koostoimes

§ 2kui erandit.

Riigikohtu seisukohale vastupidiselt järeldas halduskohus ebaõigesti, et maa riigi omandisse jätmine on igal juhul prevaleeriv. Kohus ei andnud ühest hinnangut sellele, kas M. K on õigustatud võrreldes riigiga maad eesõigusega omandama või mitte. Kohtuotsusest saab järeldada kohtu seisukoha, et kaebaja on maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt, kuid ehitise endise omaniku R. Pi poolt enne 01.01.1998 esitatud avalduses märgitud maa so 3,2 ha ulatuses. Viimane seisukoht, so, et kaebajal on õigus maad erastada vaid kuni R. Pi avalduses märgitud ulatuses, on ekslik ning kujundatud seaduse ebaõige tõlgendamise ja kaebaja väidetega mittearvestamise tulemusel. Kaebaja on omandanud ehitised vallasasjana pärast 01.01.1998, ta on Eesti kodanik ning tal on seadusest tulenevalt õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires. Maa ostueesõigusega erastamisel ei saa vabade maade puudumist põhjendada asjaoluga, et maad taotletakse riigi omandisse. Seadusandja mõte on ning

MS § 14 lg 2.2 ja maa ostueesõigusega erastamise korra punktist 7.1 tuleneb, et isegi sel juhul, kui maa erastamise avaldus on esitatud enne 01.01.1998, ei ole see avaldus siduv ehitise uuele omanikule, kui ehitise juurde ei ole selle endise omaniku avalduse alusel katastriüksuse moodustamist ehk maaüksuse mõõdistamisega alustatud. R. Pi avalduse alusel ei ole katastriüksuse moodustamist alustatud, millest tulenevalt on kaebajal õigus taotleda maa erastamist tema poolt 02.12.2004 esitatud avalduse alusel. Kaebaja seisukohti toetab ka vallavalitsus, alustades kaebajale 50 ha erastamiseks eeltoimingute tegemisega. Kaebaja on tegelenud aastaid põllumajandusega ning kolinud koos perekonnaga Pargi elamusse. Kaebajal oli õiguspärane ootus 50 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Ehitise omandamisel ja maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise puudus M. Kl 4

(7)3-05-91 informatsioon selle kohta, et hoone juures oleva maa suhtes on keskkonnaminister võtnud vastu maa riigi omandisse jätmise otsuse. Sellist informatsiooni polnud võimalik kuskilt saada, sest keskkonnaministri käskkirja polnud avaldatud. Valla poolt kaebaja avalduse alusel maa erastamise eeltoimingute tegemine näitab, et ka vallavalitsuse teada oli tegemist vaba maaga. Kehtiva seadusega ega tuvastatud asjaoludega pole kooskõlas kohtuotsuse põhistus keskkonnaministri käskkirja kehtivuse kohta. Käskkirja pole väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud ega muul viisil kättetoimetatud. Teatavaks tegemata haldusakti ei saa täita ning see ei loo õiguslikke tagajärgi. Sellest järeldub, et kaebaja poolt 02.12.2004 maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ja valla poolt piiride kulgemise ettepaneku koostamise ajal ei olnud vaidlusaluseid maatükke riigi omandisse jäetud ning kaebaja avaldus ja vaidlusalune käskkiri ei olnud konkureerivad. Keskkonnaministri käskkiri on põhjendamata ning kaalutlusvigadega. Sellest ei nähtu, millistel kaalutlustel on jäetud kohaliku omavalitsuse eitav arvamus maa riigi omandisse jätmise suhtes täielikult tähelepanuta. Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et valla arvamus on vaid soovitusliku iseloomuga. Kohaliku omavalitsuse vastuväidetega tuleb arvestada ning mittearvestamist põhjendada. Ebaõige on kohtu seisukoht, et vallavalitsus on käskkirjaga nõustunud. Vald pöördus 03.12.2004 keskkonnaministeeriumi poole käskkirja nr 708 muutmise (jätta sellest välja maatükid P 86 ja P 138) taotlusega, kuid seda ei rahuldatud. Maa riigi omandisse jätmisel on jäetud tähelepanuta, et Pärsti valla 25.08.2003 õiendite nr 18-8/145 ja nr 18-8/144 järgi on riigi omandisse taotletavate maade suhtes esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus ning sama on selgitatud vallavalitsuse 18.08.2003 korralduses nr
  1. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu seisukohta võimalike maa ostueesõigusega erastamise avalduste osas. Keskkonnaministril polnud õigust määrata maa riigi omandisse jätmisel maa sihtotstarvet. Pärsti valla kohta on koostatud arengukava ja kinnitatud üldplaneering, mille kohaselt on vaidlusalune maa määratletud kui kõrge mullaviljakusega ala. Säästva arengu põhimõtteid järgides on ebamõistlik viljaka põllumajandusmaana kasutuses olnud alale rajada seemla. Põhjendatud pole kohtu seisukoht, et kaebaja poleks saanud maad erastada, kuna see asub looduspargi territooriumil. Looduspargi alale jääb vaid osa kaebaja taotletavast maast, so ca 3,1 ha. Ülejäänud maa, mida kaebaja ostueesõigusega erastada soovib, ei kuulu looduspargi piiridesse. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning leidis, et esimese astme kohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastuväidete kohaselt võeti vaidlusalune korraldus vastu 19.07.2004, apellant esitas maa erastamise avalduse 02.12.
  2. Seega polnud apellant maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosaline, kellele tulnuks dokument teatavaks teha ja/või kätte toimetada. Menetlusosaliseks oli küll Pärsti Vallavalitsus, kellele on käskkiri saadetud. Maa riigi omandisse jätmise korra punktid 9, 10 ja 11 sätestavad, et vallavalitsus annab vaid oma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning näidates eraldi ära maa riigi omandisse jätmise toimikus toodud suuruses ja piirides maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Kord ei sätesta kohaliku omavalitsuse arvamuse andmise vormi, seega võib see olla antud üksikaktina või esitatud kirjana ja vallavalitsus võib oma arvamuse ka üldse andmata jätta. Kohaliku omavalitsuse arvamus ei ole käsitletav eelhaldusaktina, mis oleks maa riigi omandisse jätmise otsustajale õiguslikult siduv. Pärsti Vallavalitsus ei ole maa riigi omandisse jätmise menetluses kõnealusele maale maatulundusmaa sihtotstarbe omistamist keskkonnaministri poolt vaidlustanud ei haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses. Maa riigi omandisse jätmise menetluses maatükile keskkonnaministri poolt omistatud sihtotstarve ei ole puutumuses apellandi õigustega. Kuivõrd apellant ei saa olla vaidlusaluse keskkonnaministri käskkirja alusel riigi omandisse jäetud maa suhtes maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks, siis ei saa 5
(7)3-05-91 ka nimetatud maaüksuste riigi omandisse jätmine riigi maareservina rikkuda apellandi subjektiivseid õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Kaebaja on vaidlustanud keskkonnaministri 19.07.2004 käskkirja nr 708 punkte 1.1 ja 1.2 Viljandi maakonnas Pärsti vallas asuvate maaüksuste P 86 ja P 138

§ 31

lg 1 p 8 alusel riigi omandisse jätmise kohta, väites, et käskkiri rikub tema õigust erastada ostueesõigusega maad

§ 22.1 lõikes 2 sätestatud ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja esimese astme kohtu seisukohaga, et keskkonnaministri käskkiri vaidlustatud osas ei puuduta ega riku kaebaja õigusi. Kaebaja on isik, kes soovib maad ostueesõigusega erastada 02.12.2004 tema poolt esitatud avalduses märgitud suuruses (ca 50 ha) 01.12.2004 vallasasjana omandatud ehitiste juurde. Halduskohus on viidetega

MS § 14 lõigetele 2 ja 2.2 ning maa ostueesõigusega erastamise korra punktidele 7 ja 7.1 järeldanud õigesti, et kuna kaebaja omandas ehitised pärast

  1. aasta
  2. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja R. P oli kuni 1.jaanuarini 1998 esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, siis jäi ehitise võõrandaja R. Pi poolt esitatud avaldus kehtima ka kaebaja suhtes. Apellandi seisukohaga, et ta ei ole seotud ehitise endise omaniku avalduses märgitud maa pindalaga põhjusel, et katastriüksuse moodustamisega polnud alustatud, ringkonnakohus ei nõustu.

MS § 14 lõikega 2 sätestati üheselt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise tähtaeg – kuni 01.01.1998 ning § 14 lg 2.2 nägi ja näeb ette, et ehitise võõrandaja poolt kuni 01.01.1998 esitatud avaldus jääb kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Eelviidatud sätetest uue omaniku suhtes maa erastamisavalduse kehtima jäämisest järeldub, et kui ehitise omandanud isik vastab

§-s 21 sätestatud erastamise õigustatud subjekti tunnustele ja soovib maad erastada, lähevad erastamisavalduse esitanud isiku õigused ja kohustused ehitise omandanud isikule üle. Kuna ehitise uus omanik osaleb maa erastamise avalik-õiguslikus suhtes ja erastamisavalduse esitamisega alanud haldusmenetluses ehitise endise omaniku õigusjärglasena, ei saa tema õigused olla õiguseellase omadest suuremad. Kuna maa ostueesõigusega erastamise korra p 7 näeb ette, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta, siis puudub ka mõistlik põhjendus, miks peaks ehitise uut omandajat, kellele maa ostueesõigusega erastamise nõudeõigus üle läheb, kohtlema ehitise võõrandajast soodsamalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolu, et kuni 01.01.1998 esitatud avalduse alusel polnud ehitiste omandamise ajaks katastriüksuste moodustamist alustatud, apellandile õigust nõuda maa ostueesõigusega erastamist R. Pi 18.12.1997 avalduses märgitud 3,2 ha maast suuremas ulatuses. Apellandi viidatud maa ostueesõigusega erastamise korra p 7.1 alapunktid 1 ja 2 sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Nende sätete mõte on, et pärast 01.01.1998 ehitise omandanud isik saab nõuda maa erastamist ehitise endise omaniku poolt kuni 01.01.1998 esitatud avalduses märgitud suuruses, ning olukorras, kus endine omanik polnud kuni 01.01.1998 avaldust esitanud ja teiste isikute ehitiste juures on ostueesõigusega erastatava maa kohta katastriüksuste moodustamine algatatud enne ehitise omandaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamist, on ehitise omandajale tagatud vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise võimalus. Seega on kaebajal õigus 01.12.2004 omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada R. Pi poolt 18.12.1997 esitatud maa ostmise avalduses märgitud ulatuses, so 3,2 ha. Vastustaja selgituste ja kohtutoimikus oleva plaanimaterjalide kohaselt on Pärsti Vallavalitsus nimetatud 3,2 ha suuruse ostueesõigusega erastamiseks taotletud maatüki ulatusega arvestanud

§ 23.3 ja 23.4 alusel vabade maade väljaselgitamisel ning R.

Pi avalduses taotletava maa pindalaga on arvestatud ka maa riigi omandisse jätmisel. Vastupidist, so et Pärsti vallas 6

(7)3-05-91 Heimtali külas asuvate maaüksuste P 86 pindalaga 43,24 ha ja P 138 pindalaga 10,64 ha riigi omandisse jätmine ei võimalda kaebajal omandatud ehitise juurde 3,2 ha maad ostueesõigusega erastada, pole kaebaja väitnud ega vastavaid tõendeid esitanud. Asja materjalidest nähtub, et 28.05.2003 esitas Pärsti Vallavalitsus Viljandi maavanemale 44 vaba põllumajandusmaa üksuse ja 49 vaba metsamaa üksuse kohta plaanid ja registreerimise lehed, sealhulgas ka vaidlusaluste maaüksuste P 86 ja P 138 vaba põllumajandusmaana kasutusvaldusesse andmiseks. Vallavalituse korralduses nr 272 ja apellatsioonkaebuses nimetatud valla 25.08.2003 õiendites on tõepoolest kirjas, et neile maaüksustele on esitatud erastamisavaldused (väidetavate avalduste esitajate nimesid, avalduste esitamise kuupäevi ega erastamiseks taotletava maa ulatust korralduses ega õiendites kirjas pole), kuid samas on märgitud, et maa ostueesõigusega erastamiseks puudub õiguslik alus ning et erastamise võimaluse puudumisel soovivad senised maakasutajad maale kasutusvalduse seadmist. Seega eksitav on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et Pärsti valla 18.08.2003 korralduse nr 272 ning 25.08.2003 õiendite nr 18-8/144 ja 18-8/145 järgi oli riigi omandisse taotletud maade suhtes esitatud ostueesõigusega erastamise avaldused, millega oleks maa riigi omandisse jätmise otsustamisel pidanud arvestama. Kuna vaidlusalune käskkiri kaebaja õigusi ei riku, siis puudub vajadus vastata apellandi ülejäänud väidetele. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka vastustaja õigusabikulud jätta vastustaja enda kanda. Keskkonnaministeerium (ja ministeeriumi kohtus esindanud Maa-amet) peavad ise oma ametnike kaudu olema võimelised enda poolt antud haldusakte ja sooritatud toiminguid kohtus kaitsma, milleks on neil olemas ka vastav personal. Lepingulise esindaja võtmine on põhjendatud juhul, kui tegemist on õiguslikult keeruka vaidlusega, millega käesoleval juhul tegemist ei ole. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.