) § 34 lõige 6 sätestab, et vangla juhtkond suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Oluline on siinjuures rõhutada, et vangistusseadus ei täpsusta hariduse liiki. Samuti ei saa vangla direktor väita, et kõrghariduse omandamine ei ole vajalik. Õigust haridusele võib käsitleda, kui õigust arengule ning isiksuse terviklikkusele ja enesemääramisele. Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 90 võimaldab kinnipeetaval jätkata õpinguid väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses.
lõike 2 kohaselt võib väljaspool vanglat õppimise soodustust kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Vangla on oma otsuses leidnud, et kaebajal on karistuse kandmise ajal olnud 3 distsipliinirikkumist ning viimane neist 2004. aastal. Samuti on tema suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid.
lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Osundatud sättes on määratud, et distsiplinaarkaristuse määramisel kaasnevad kinnipeetavale sellest tulenevad ebasoodsad õiguslikud tagajärjed ühe aasta jooksul, kui kinnipeetav sama aja jooksul ei pane toime uut distsiplinaarrikkumist. Seega on distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel keelatud arvestada juba kustunud distsiplinaarkaristusi. Kustunud distsiplinaarkaristusele enam viidata ei või. Ka Riigikohus on mitmetes oma lahendites viidanud, et juba kustunud karistusele viitamine toob iseenesest kaasa haldusakti õigusvastasuse. Vangla direktori keelduvast otsusest võib pigemini aru saada, et väljaspool vanglat õppimise keeldumise aluseks on kaebaja poolt toime pandud kuritegu ja karistusaja pikkus. Selline lähenemine vangla direktori poolt on liiga ühekülgne. 01.02.07.a. kehtima hakanud Karistusseadustiku (edaspidi KarS) 76 lg 2 kohaselt võib esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud: vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub sama seadustiku § 75 lg 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega või vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. R.R.il täitub pool karistusajast käesoleval aastal. Seega ei ole direktori otsus ka kooskõlas riigi karistuspoliitiliste suundadega. Otsuses on viidatud ka R.R.i kutseharidusele, siin aga tuleb silmas pidada, et juhul, kui isik ei tööta valitud erialal, siis tema kutseoskused vähenevad ning kaasaja konkurentsis on väga raske sellisel juhul tööd leida. 3 Vangla on seisukohal, et ta ei ole andnud kaebajale luba väljaspool vanglat õppimiseks, kuigi eelmine vangla direktor oli R.R.ile sellise loa suuliselt andnud. Kuna tema avaldusele ei tulnud keelduvat otsust, mis oleks igal juhul tulnud kinnipeetavale kätte toimetada, siis oli loogiline, et kaebaja asus tegema sisseastumiseksameid ning immatrikuleeriti Akadeemia Nord üliõpilaseks. Kirjavahetuse teel on kaebaja ka osad arvestused sooritanud, mis näitab tema tahet õppida ja olla õiguskuulekas. Samuti lisas R.R. lühiajalise väljasõidu taotlusele dokumendid, mis tõendavad tema õppimist Akadeemias Nord. Lühiajalise väljasõidu osas märgib kaebaja esindaja järgmist. Kaevatavast lühiajalise väljasõidu loa andmise käskkirjast nähtub, et vangla direktor teeb otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui ta on veendunud, et väljasõit ei ole vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 83 punktis 4 on sätestatud küll vangistuse täideviimise eesmärkidega, kuid võime vabaduskaotuse antud juhul võrdsustada vangistusega. Väljasõidu loa andmisest keeldumisel võib samuti direktori keeldumise põhjuseks pidada toime pandud kuritegu. Märgitud on vaid asjaolu, et toime pandud kuritegu suurendab julgeolekuriske ning satub ohtu õiguskord. Samas on see väide jäetud põhistamata ning üheselt ei ole selge, miks kaebaja lubamine lühiajalisele väljasõidule on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. Nagu juba mainitud, ei ole see käesoleval ajal enam ka kooskõlas riigi karistuspoliitikaga. Lühiajalise väljaviimise osas leiab kaebaja esindaja järgmist. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud juba kehtetule seadusesättele. Samuti on täiesti ebaselge keeldumise põhjus. Väidetud on, et puudub luba õppimiseks ja seetõttu ei ole väljaviimine eesmärgipärane ja on vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärgiga. Samas aga
lg 1 sätestab, et vangla direktor võib anda loa kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalisele väljasõidu lubamine võimalik. Väljasõidu loa andmisest direktor just keeldus alusel, et see ei ole võimalik vangistuse täideviimise eesmärgist tulenevalt. Missugune põhjus on väljaviimise loa andmisest keeldumise aluseks, see jääb käskkirjast arusaamatuks. Sülearvuti kasutamise osas märgib kaebaja esindaja järgmist. Vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri ei sätesta sõnaselgelt, millistest kaalutlustest peab juhinduma vangla direktor kinnipeetavale erandkorras lubatud asjade otsuse tegemisel. Vangla direktor peab ennekõike juhinduma vangistuse täideviimise eesmärgist. Just sellest, kas mingisuguse konkreetse elektriseadme, eelkõige vaba aja veetmiseks ette nähtud seadme kasutamiseks kinnipeetavale loa andmine aitab seda eesmärki paremini täita või mitte, peab vangla direktor loa andmisel lähtuma. Ilmne on seejuures, et vangla direktori kaalutlused ei tohi olla meelevaldsed ning erandite tegemisel peab võrdses olukorras olevaid kinnipeetavaid kohtlema ühtmoodi, ent loa andmisest keeldumine ei ole õigusvastane juhul, kui vangla direktor näitab mõistlikult ära, et konkreetse erandi tegemine ei aita paremini saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Samas võiks aga ka väita, et viidatud vangistusseaduse ja sisekorraeeskirjas on selgelt reguleeritud, millistest kaalutlustest peab vangla direktor otsuse tegemisel lähtuma: need on kasutaja poolt korrarikkumiste puudumine, teiste isikute mitte häirimine ning kulude kandmine kinnipeetava poolt. Samas on selge, et tegelikkuses peab vangla direktor lähtuma ka vangistuse täideviimise üldisematest eesmärkidest ning sellest, et vanglas oleks tagatud julgeolek, kuigi viidatud sätted seda otseselt ette ei näe. Loa andmisest keeldumisel peab direktor otsuses näitama, miks ei ole võimalik erandit teha ja millega ei saavuta erandi tegemine vangistuse täideviimise eesmärki. Kaebaja esindajale jääb 4 arusaamatuks, kas vangistuse täideviimise paremaks eesmärgiks on asjaolu, et kinnipeetaval puuduvad tänapäevases elus väga vajalikud sotsiaalsed oskused arvuti kasutamise näol ning võimalus iseseisvalt õppida? Haldusakti põhistamise osas leiab kaebaja esindaja järgmist. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Sama seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Sama seaduse § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud, vastavalt HMS § 56 lg 2 ja 3. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsustes asunud seisukohale, et motiveerimise vajadus tuleneb PS § 15, mis annab igaühele õiguse taotleda kohtulikku kontrolli tema suhtes tehtud haldusotsustuste suhtes. Selleks, et haldusakti seaduslikkus oleks vaidlustatav, peab isikul olema võimalik teada selle akti andmise motiive. Vastasel korral ei ole võimalik põhiseadusliku kaebeõiguse teostamine, mis hõlmab selliste motiivide seaduslikkuse vaidlustamist. Erandiks ei ole haldusorgani äranägemisel tehtud otsuste seaduslikkus, sealhulgas sellise otsustuse põhistuse seaduslikkus. Pelgalt haldusakti õiguslikele alustele viitamine ei kujuta endast haldusakti piisavat põhjendamist, kui aktist ei nähtu põhimõtted, millest lähtudes sisustatakse akti aluseks olevas õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõisteid. Üksnes faktiliste asjaolude loetlemine ja viitamine seadusele ei võimalda ei menetlusosalisel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andmise kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Motiveerimata haldusakt on õigusevastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Haldusakti põhjendus peab veenma, et haldusorgan on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebaja esindaja viitab ka HMS § 6 sätestatud uurimisprintsiibile, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. 03.04.2007.a. on kaebaja esindaja esitanud kohtule täiendavad vastuväited seoses Murru Vangla vastusega.
lg 6 sätestab, et vangla juhtkond suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Vangistusseaduses ei ole määratletud millise haridustaseme omandamist on silmas peetud osundatud sättes. Seega võime me teha järelduse, et silmas peetakse igasuguse haridustaseme omandamist. Murru Vangla kahtleb oma vastuses kaebuse esitaja haridustasemes, see on nähtav ka kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast. Viimases on kavandatava tegevusena märgitud haridust tõendava dokumendi muretsemine juhul, kui soovib õppima asuda. Seega ei ole Murru Vangla kindel, milline on kaebuse esitaja tegelik haridustase. Individuaalsest täitmiskavast nähtub, et väidetavalt omab kaebuse esitaja elektri- ja gaasikeevitaja ning erimontaaži lukksepa eriala. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et hariduse omandamine on karistuse täideviimise eesmärk, kuid siiski tegemist on ühe olulise osaga kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel, kuna õppimine sisuliselt paneb isikule kohustused ja vastutuse. Samuti ei ole kaebaja leidnud, 5 et temale on määratud karistus põhjusel, et ta saaks vanglas haridust omandada. Sellised vastutaja väited on meelevaldsed ja kohut eksitavad. Vastustaja on täiesti meelevaldselt tõlgendanud kaebuses toodud väidet, et „Iseenesest on avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu olulised põhiseaduslikud väärtused, mis võimaldavad kinnipeetava õigust haridusele piirata." Kaebaja viitab, et kinnipeetava õigust haridusele võib piirata, kui selleks on kaalukad põhjused, kuid need peavad olema põhjendatud ning ei tohi olla meelevaldsed. Kuid kaebuse esitaja ei ole väitnud, et need on igal juhul õpingute keelamise aluseks väljaspool vanglat. Igal konkreetsel üksikjuhtumil tuleb hinnata, millised põhiseaduslikud väärtused on kaalukamad. Esitatud vastusest nähtub, et väljaspool vanglat õppimise loa andmisest keeldumise peamiseks põhjuseks on kaebuse esitaja poolt toime pandud kuritegu ning et sellel juhtumil kinnipeetava õppima lubamisel satub ohtu õiguskord. Kaebaja jääb seisukohale, et tänaseks on riigi karistuspoliitilised suunad muutunud. Nii on esimese astme kuritegude puhul seadusandja sätestanud võimaluse kinnipeetavate ennetähtaegseks vabanemiseks poole karistusaja ärakandmisel tema allutamisega elektroonilisele järelevalvele. Vastustaja on märkinud, et kaebuse esitaja peab arvestama sellega, et kohus võib keelduda ennetähtaegsest vabastamisest ja sellisel juhul tuleb karistus lõpuni kanda. Kaebaja esindaja möönab, et tõepoolest selline võimalus on olemas, kuid ennetähtaegse vabastamise küsimus on siiski kohtu, mitte vangla direktori otsustada. Väljaspool vanglat loa andmisest keeldumise põhjuseks ei olnud kaebajale määratud distsiplinaarkaristused; need on sinna märgitud kinnipeetava käitumise iseloomustamiseks. Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-27-99 leidnud, et juba kustunud karistusega ei oleks tohtinud loa andmisest keeldumist põhjendada. Motiivide kogumise nii olulise motiivi seadusevastaseks osutamine toob kaasa vaidlustatud otsuse seadusevastasuse. Ka sellisel juhul ei olnud juba kustunud karistusele viitamisega konkreetsele seadusesättele keeldumise aluseks, vaid isikut iseloomustav fakt. Kaebaja ei ole oma varasemale taotlusele õpingute alustamiseks Murru Vanglalt vastuseid saanud. Vastustaja väidab, et sellist taotlust ei ole Murru Vanglas registreeritud. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 7 lõige 1 sätestab, et riigi- või kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku asutus või organ registreerib märgukirja, selgitustaotluse ja nende vastuse ning märgukirja või selgitustaotluse saamise ja vastamise viisi hiljemalt märgukirja või selgitustaotluse saamisele või vastuse esitamisele järgneval tööpäeval. Seega on registreerimise kohustus vastustajal. Asjaolu, et selline taotlus on vanglas registreerimata viitab vangla puudulikule asjaajamisele, milles ei saa kaebuse esitajat süüdistada. HMS § 62 lõike 1 kohaselt tehakse haldusakt menetlusosalisele teatavaks vabas vormis, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. VSKE § 92 lg 3 sätestab, et loa andmisest või sellest keeldumise põhjendatud otsus tehakse kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks otsuse tegemisest alates ühe kolme tööpäeva jooksul. Viidatud VSKE säte on ebaselge ning seega sätte tõlgendamisel tuleks lähtuda seadusest. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt tuleb isikule igal juhul kätte toimetada keelduv haldusakt ning teavitada soodustavast haldusaktist. Antud juhul võime me väita, et kaebuse esitaja mõistis, et temale on luba väljaspool vanglat õppimiseks antud ning see on käsitletav soodustava haldusakti teatavaks tegemisega vabas vormis. Selline väide jääb arusaamatuks, kuna 15.01.07.a. on Heikki Hipponen kontaktisiku korralises ettekandes märgitud, et „Õppetööga tegeleb kogu aeg, kuid seda iseseisvalt. Õpib ka Nordi ülikoolis kaugõppes psühholoogiat 1. kursusel". Juhul, kui kaebuse esitaja ei ole õppima 6 asumiseks avaldust esitanud, siis kuidas on võimalik, et kontaktisik teab, et kaebuse esitaja õpib Nordis psühholoogiat. Eeltoodust tulenevalt lähevad vastustaja kirjalikud väited vastuollu nende endi poolt esitatud materjalidega. Kaebuse esitaja nõustub vastustaja väitega, et lühiajalise väljasõidu loa andmisel on vangla direktorile jäetud ulatuslik kaalutlusruum. Seda ka väljaviimise otsustamisel. Riigikohus märgib oma lahendis, et mida ulatuslikum on kaalutlusõigusega määratud otsustusruum ning keerukam õiguslik ja faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti põhjendus. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud mõistlikult. Väljasõidu loa andmisest keeldumise peamiseks põhjuseks tuuakse siiski toime pandud kuritegu ning et loa andmine oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. Märkides, et loa andmisel satuks ohtu õiguskord. Samas on need väited aga põhistamata. Kaebaja on seisukohal, et ainult toimepandud kuriteoga, millele on kohus juba karistuse määramisel hinnangu andnud, ei saa ainult põhjendada väljasõidu loa andmisest keeldumist. Lühiajalise väljaviimise otsuse osas on vastustaja nõustunud, et nad on viidanud otsuses kehtetule sättele. See teeb aga otsuse ebaselgeks ning mõistetamatuks. Väljaviimisest keeldumist on põhjendatud sellega, et puudub luba õppimiseks väljaspool vanglat. Nagu juba märgitud, on ka Murru Vangla poolt esitatud selle kohased väited vastuolulised. Kuna antud juhul on tegemist ulatusliku kaalutlusruumiga otsuse tegemisel, peab ka otsuse põhistus olema veenev ning argumenteeritud. Vastustaja on oma kirjalikus vastuses märkinud, et sülearvuti tagastamise keeldumiseks on sisuliselt põhjus, et kaebuse esitajal puudub luba õppimiseks väljaspool vanglat. Eeltoodust tulenevalt ei pea vangla vajalikuks ka sülearvuti kasutamist. Arusaamatuks jääb vastustaja seisukoht osas, mis puudutab julgeoleku tagamist vanglas. Seda just silmas pidades asjaolu, et vangla ei ole tuvastanud kaebuse esitaja poolt seoses arvuti omamisega rikkumisi. Nähtub ju vastuseset, et vangla on kontrollinud kaebuse esitaja sülearvutit ning tuvastanud, et arvutiga ei ole internetis käidud ja sellel puuduvad ka võrgukaardi Wifi drainerid. Vangla direktor on seisukohal, et rikkumist ei ole küll tuvastatud, kuid vajadust arvuti tagastamiseks ta ka ei näe, põhjendamata oma seisukohta. Samuti leiab vastustaja, et teadmisi on võimalik omandada ka isikliku arvutita, näiteks raamatute või väljatrükkide abil. Kuid vastustaja jätab siinkohal tähelepanuta, et selline võimalus on sisuliselt piiratud raamatukogu külastamise kordadega, mis on sätestatud vangla kodukorras. Ühtlasi märgib vastustaja, et arvuti kasutamine on võimalik koolis käivatel kinnipeetavatel samas jääb kaebuse esitajale arusaamatuks, millises koolis käivatele kinnipeetavatele see mõeldud on ning kuidas selline võimalus kehtib kaebajale. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS )§ 93 lõike 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja abikaasa M. R. on Abistame OÜ-le tasunud R.R.i kaebuste eest õigusabikuluna 10 000.00 (kümme tuhat) Eesti krooni, millised tõendid on kaebusele lisatud. Kaebaja palub välja mõista vastustajalt kantud kohtukulu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 7 Hariduse omandamine on iseenesest tähtis ja vajalik eksisteerimiseks ühiskonnas. Kaebaja arvab, et temal on seaduslik õigus käia kõrgkoolis. Igaühel on põhiseaduslik õigus haridusele, kohustuslik on põhihariduse omandamine. Hariduse omandamine oleks kinnipeetavale tõesti eesmärgipärane juhul, kui kinnipeetaval ei oleks eelnevalt omandatud haridustaset. Kaebaja sõnade kohaselt on tal keskharidus ja omandatud erimontaaži lukksepa ja elektri- ja gaasikeevituse erialad, mis on spetsiifilised ja nendele erialadele põhinevad töökohad on antud ajal väga nõutavad töökohad Eesti Vabariigis. Seega on kaebajal vajalikud ametioskused selleks, et peale vanglast vabanemist kindlustada endale vastav töökoht ja sissetulek. Kaebuses on väidetud, et kui isik ei tööta valitud erialal, siis tema kutseoskused vähenevad ning töökohta on raske leida. Vastustaja ei leia, et kõrgharidus võimaldab ilmtingimata kergemini töökohta leida, kuna eelkõige on suur nõudlus oskustööliste järgi.
lg 1 kohaselt hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist, kuid see pole vangistuse täideviimise eesmärk, nagu kaebaja ekslikult arvab. Kaebajale ei mõistetud vabaduskaotuslikku karistust mitte selleks, et võimaldada tal vanglas haridust omandada.
lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ning õiguskorra kaitsmine.
lg 2 p 1 alusel sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi. Arvestades kinnipeetava toimepandud kuriteo raskust ja karistusaja pikkust (karistuse lõpp 2015), ei saa olla kindel, et teostades õpinguid väljaspool vanglat, olles vabaduses, käitub kaebaja õiguskuulekalt ja ei riku avalikku korda. Ka kaebaja esindaja väidab kaebuses, et avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu on olulised põhiseaduslikud väärtused, mis on aluseks õpingute keelamiseks väljaspool vanglat. Väljaspool vanglat õpingute keeldumise peamine põhjus on kaebaja toimepandud kuriteo raskusaste, mille eest kaebaja karistust kannab. Kohtuotsuse alusel on kinnipeetav vägistanud, erinevatel aegadel, viis naissoost isikut, kellest üks oli lapseealine (13-aastane) ja kolm olid alaealised (15-aastane; 15-aastane; 17-aastane) ning üks täisealine (18-aastane). Toime on pandud kuriteod ähvardades, füüsilist vägivalda kasutades, tekitades kannatanutele nii moraalseid kui ka kehalisi vigastusi. Lähtudes kohtuotsusest on kaebaja need kuriteod toime pannud ettekavatsetud taktika ja tegevusega, olles sealjuures alkoholijoobes. Väljaspool vanglat õpingute loa andmisest keeldumise otsuses on viidatud, et kinnipeetaval on eelnevalt olnud kolm distsiplinaarkaristust, viimane distsiplinaarkaristus on määratud 13.09.04.a. - noomitus. Kuna
määrab, et soodustust võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks, siis selleks, et anda ülevaade kaebaja käitumisest karistuse kandmise ajal on viidatud sellele, et kaebaja on olnud eelnevalt karistatud distsiplinaarkorras. Märkides, et viimane karistus määrati
lg 4 kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor teo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajalise väljasõidu loa andmisest teeb otsuse vangla direktor, kui ta on veendunud, et väljasõit ei ole vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamine sisaldab endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest. Murru vangla direktor ei ole andnud R.R.ile luba õpingute alustamiseks väljaspool vanglat. Samuti arvestades R.R.i toime pandud kuriteo raskust, siis kõrgendab see julgeolekuriske, kuid kinnipeetava väljasõidule lubamisel peab olema veendunud, et ohtu ei satuks õiguskord. Õiguskorra kaitse tähendab seda, et vangistuse ajal on ühiskond kaitstud kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest ning eeldab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. Asjaolu, et kaebaja on toime pannud raske isikuvastase kuriteo (viie naisisiku vägistamine) ning tema karistus lõppeb 07.04.15.a., annab vangla direktorile aluse pidada kaebajast õiguskorrale lähtuvat ohtu kaalukaks. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud R.R.i lühiajalisele väljassõidule lubamine eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse eesmärkidega. Lühiajalise väljaviimise osas leiab vastustaja alljärgnevat. R.R. soovis lühiajalist väljaviimist eesmärgiga sooritada eksamid Akadeemias Nord.
lg 1 sätestab, et vangla direktor võib loa anda kinnipeetava väljaviimiseks järelevalve all kuni kolmeks päevaks, kui tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkidest ei ole kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu lubamine võimalik. Sama seaduse lg 2 sätestab, et väljaviimise kulud kannab kinnipeetav. Lühiajalise väljaviimise aeg arvestatakse karistuse kandmise aja hulka. Vastustaja möönab, et käskkirjas on ekslikult viidatud vangistusseaduse kehtetule sättele. Vangistuseaduse § 22 lg 1 p 2 järgi võib vangla direktor kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusena liikumist järelvalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimisega. Sama seadus lg 2 sätestab käesoleva paragrahvi 1 sätestatud soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi ning järgib talle soodustuse osas tehtud ettekirjutisi. Murru vangla direktor ei ole R.R.´ile andnud kirjalikku luba õppimiseks väljaspool vanglat, mistõttu kinnipeetava lühiajalise väljaviimisele lubamine ei olnud eesmärgipärane ja vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. 9 Väljaviimisest keeldumise põhjuseks on asjaolu, et kaebajal puudub luba väljaspool vanglat õppimiseks. Sülearvuti kasutamise osas vastustaja märgib järgmist. Kaebaja tegi taotluse tagastada temale kuuluv sülearvuti õpingute ja eksamite ettevalmistuste tegemiseks, kuna ta õpib Akadeemias Nord psühholoogiat. VSKE § 59 lg 2 kohaselt võib vangla direktori loal kinnipeetaval vanglas olla personaalarvuti, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. VSKE toodud tingimuste täitmine ei tähenda automaatselt, et kinnipeetavale antakse luba elektriseadme kasutamiseks. Loa andmine või mitteandmine on direktori kaalutlusotsus ning kuna ei
ega VSKE ei ole sõnaselgelt sätestanud, millistest kaalutlustest vangla direktor lähtuma peab, siis otsuse tegemisel võib direktor lähtuda vangistuse täideviimise eesmärkidest: kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Teadmisi on võimalik omandada ka ilma isikliku arvutita, näiteks raamatute või väljatrükkide abil. Murru Vangla territooriumil asuvas raamatukogus on võimlik seda teostada. Seega ei ole arvuti ilmtingimata vajalik, kuna selgus, et kaebajale ei ole antud ka luba teostada õpinguid väljaspool Murru Vanglat. Vangla direktor peab lähtuma ka vangistuse täideviimise üldisematest eesmärkidest ning sellest, et vanglas oleks tagatud julgeolek. Julgeoleku tagamiseks on teostatud 22.12.06.a. eseme kontrollimise akt RIK hooldusspetsialisti poolt. Teostati sülearvuti kontroll, mille tulemusena koostatud aktist selgus, et arvutiga ei ole internetis käidud ja sellel puuduvad ka võrgukaardi Wifi drainerid. Kuid arvutialased teadmised ei ole kõige tähtsamad sotsiaalsed aspektid, et elus toime tulla. Kaebaja on Murru Vanglas viibitud aja jooksul osalenud arvutikursustel ja omandanud arvutialaseid teadmisi. Samuti ei tähenda isikliku arvuti mittelubamine, et vangla ei luba mitte mingisugust arvuti kasutamist, sest arvuti kasutamine on võimalik koolis käivatel kinnipeetavatel. VSKE on vangistuses viibivatele kõikidele kinnipeetavatele kohustuslikud täitmiseks.
lg 4 kohaselt võib kinnipeetavat tema soovil lubada õppima väljaspool vanglat asuvasse õppeasutusse, kuid Murru Vangla direktor ei ole andnud kaebajale luba õppimiseks väljaspool vanglat. Vaatamata sellele, et arvuti kasutamise rikkumisi ei ole faktiliselt tuvastatud, ei näe vastustaja vajadust arvuti tagastamiseks. Haldusaktid on põhistatud. Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 palub jätta kaebus rahuldamata ja kulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD I Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohus vaatleb esmalt kaebaja kolme alljärgnevat nõudepunkti: 1) Murru Vangla keeldumine käskkirjaga nr 19-kk 05.01.07.a. R.R.i lühiajalisele väljasõidule loa andmisest. 2) Murru Vangla direktori 16.01.07.a. käskkirjaga nr 36-kk keelduti R.R.ile lühiajalisele väljaviimisele loa andmisest. 10 3) Murru Vangla direktori 31.01.07.a. kirjaga nr 6-10/4-1 teatati R.R.ile, et tema taotlust õpingute jätkamiseks ei rahuldata. Ülaltoodud kaebuse nõudeid käsitleb kohus alljärgnevalt ühiselt, kuivõrd see seondub hariduse küsimustega ning küsimusega, kas kaebajal oli olemas õpinguteks luba. Vastavalt on kaebuse esitamisel neist eeldustest lähtunud ka kaebaja, kui ta esitab põhistused, mis peaksid kohtule kinnitama kaebaja positsioone, miks otsustused on õigusvastased ja vastustajale tuleks teha ettekirjutus taotlused lahendada uuesti. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti põhistanud keeldumise lühiajalisele väljasõidule asjaoluga, et kuigi kinnipeetav soovib seotult õppimisega väljuda lühiajaliselt vanglast, on vangla direktor kohustatud arvestama nende turvariskidega, mis on seotud kaebajast tuleneva ohuga. Selle tõttu on direktor ka märkinud, et kaebaja toime pandud kuritegu viitab temast tulenevale ohule ehk kõrgendab julgeolekuriske. Kuna direktor ei ole veendunud, et õiguskord ei satu ohtu, siis ta on põhjendanud keeldumise seadusest tulenevatel alustel. Kaebaja on ise viidanud
.1, § 6, § 32 lg 1 ja VSKE § 82 lg 1, § 83 ja kohus leiab, et neid sätteid on ka arvestatud. VSKE § 82 lg 1 ei keela kuidagiviisi ära taotluse lahendamisel arvestada, missuguse kuriteo isik toime pani, missugused on tema isikuomadused, kuidas ta käitub vanglas, kuidas suhtub õppetöösse, õpingutesse, missugune on väljasõidu eesmärk ja eeldatav mõju kinnipeetavale. Kui sellise hinnangu tulemusel kujuneb veendumus, et kaebaja õppimisel saavutatav eesmärk ei kaalu ülesse teiste isikute õigusi ja huve, siis VSKE § 83 lg 4 lubab kaebaja õigust õppimisele ka piirata. Kaebaja märgib, et keskseks küsimuseks on saanud kaebaja õigus õppida ehk omandada haridus ja seda kaebaja soovi ja õigust ei saa piirata. Kohus sellist seisukohta ei toeta, kuna direktori huviks on ikkagi esmalt välja selgitada, kas väljasõit on vastavuses vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kas esineb prioriteetsemaid huvisid, kui seda kaebaja soov õppida. Kaebaja õppimine hariduse omandamiseks väljaspool vanglat on soodustus tulenevalt
lg 1 p 2 ja seda soodustust antakse eesmärgil, et kinnipeetav kindlustaks end piisavate teadmiste ja oskustega ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata hariduse omandamist vabaduses, ka töötamist, nagu õigesti märgitakse tsiteerides
. Hariduse omandamiseks loa andmisel on kaebaja viidatud õigusnormid seotud vältimatult hinnangu andmise vajadusega lähtudes kinnipeetava isikust tulenevate küsimusega. Hariduse omandamine PS § 37 lg 1 kohaselt on igaühe õigus ja seda saab piirata mingi muu põhiseaduslikku järku väärtuse või teise põhiõiguse kaitseks. Kaebaja kaebus ka tunnustab, et põhiõiguse piirangu saab sisse seada teise seadusega ning iseenesest on avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu olulised põhiseaduslikud väärtused, mis võimaldavad kinnipeetava õigust haridusele piirata. Ka on kaebuses õigesti märgitud, et vangla juhtkond
Kaebuses märgitakse ka seda, et seadus ei täpsusta hariduse liiki. Kohus nõustubki, et vastustajal on õigus seadusest tulenevalt teatud põhjustel ja teatud juhtudel ning asjaoludel piirata igasuguse hariduse võimaldamist teatud ajaperioodil. Kaebaja käitumine mingil lühiajalisel hetkel võib olla hea, kuid see ei anna alust väiteks, et kinnipeetava käitumine on juba niivõrd usaldusväärne, et teda tuleb igal juhul lubada õppima väljapoole vanglat.
lg 2 kohaselt ei saa direktor antud juhul väita, et ta on veendunud või et tal on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib soodustuse korral tehtud ettekirjutusi. Kaebaja peab järgima 11 ettekirjutusi ka sel juhul, kui ta soodustust ei saa. Kinnipeetava kohustuseks on järgida õiguskorda mitte selleks, et saada soodustusi, vaid selleks, et väärida tagasi kaotatud usaldus. Selle tõttu on igati õigustatud viide, et direktoril vajalik usaldus puudub, kuna ei ole andmeid kaebaja pikaajalisest heast käitumisest. On aga andmed, et kaebaja on varemgi karistuse kandmisel rikkunud korda ning vabanemisel jätkuvalt võib rikkuda kehtivat õiguskorda. Kaebaja väljapoole vanglat lubamiseks ongi direktor õigesti märkinud, et lubamise otsustamine sisaldab endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest; arvestades R.R.i toime pandud kuriteo raskust, kõrgendab see julgeolekuriske, kuid kinnipeetava väljapoole vanglat lubamisel peab olema direktor veendunud, et ohtu ei satuks õiguskord. Kaebaja ekslikult järeldab, et kui distsiplinaarkaristused on kustunud, siis justkui tuleks jätta hindamata VSKE § 82 lg 1 märgitud asjaolud. Vastustaja ei väidagi, et kaebajal on vaid kehtivate distsiplinaarkaristuste tõttu tekkinud umbusaldus. Kaebaja esindaja õigesti märgib, et direktor on ka arvestanud toime pandud kuritegu ja karistusaja pikkust ning kohus ei näe selles midagi taunitavat. Otsustus tugineb asjaolude kogumile, mis on seotud kaebajaga ja mitte teiste isikutega. Nende asjaolude arvestamine kogumis muude kaebajat iseloomustavate andmetega annabki võimaluse prognoosida objektiivsemalt olukorda, mis on seotud kaebajaga, sh eeldada riske ning kontrollida nende maandamise võimalusi. Ka ei muuda seda seisukohta kaebaja viide karistusseadustiku § 76 lg
ja VSKE ei märgi ära, millistest kaalutlustest peab juhinduma direktor kinnipeetavale erandkorras lubatud asjade otsuse tegemisel. Õige on ka seisukoht, et direktor peab ennekõike juhinduma vangistuse täideviimise eesmärgist. Kaebaja märgib, et otsus ei tohi olla meelevaldne, võrdsetes olukordades olevaid kinnipeetavaid tuleb kohelda ühtemoodi ja et direktor peab näitama mõistlikult ära, et konkreetse erandi tegemine ei aita paremini saavutada vangistuse täideviimise eesmärki. Kaebusest ei selgu, kellega kaebaja end võrdleb, et võiks tekkida kahtlus, et kaebaja pandi võrdluses teistega õigustamatult halvemasse olukorda. Seega kohus loeb väite sisutuks. Samas märgib kaebaja, et tegelikult on ikkagi olemas VSKE ja
selge regulatsioon, millest tuleb lähtuda, kuid möönab, et ei saa vangistuse täideviimise üldiseid eesmärke jätta tähelepanuta. Kaebaja püstitab ise järgmised küsimused - kas vangistuse täideviimise paremaks eesmärgiks on asjaolu, et kinnipeetaval puuduvad tänapäevases elus väga vajalikud sotsiaalsed oskused arvuti kasutamise näol ning võimalus iseseisvalt õppida ? Kohus siinkohal leiab, et kinnipeetava selline küsimus ei arvesta üldist olukorda, mis on seotud tema avalduse eesmärgiga ning taustaga, et õppimine ei ole antud hetkel võimalik. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et kontaktisiku korraline ettekanne 15.01.07.a. (tlk 48-50) sisaldab valeandmeid, siis leiab kohus vastuse sellest dokumendist, millele viitab ka vastustaja. Seal märgitakse, et kinnipeetav on edasi jõudnud arvuti alal, kuna on pidevalt ise õppinud. Ta osales ka arvutikursustel, kuid jättis pooleli seoses sellega, et arvutialased teadmised olid 17 paremad. Seega on direktor õigesti hinnanud olukorda ja märkinud, et kaebaja arvutioskused on kõrgetasemelised. Ilmselge, et vanglas ei ole arvuti õppimiseks sedavõrd kõrgetasemelist kursust võimalik ega ka vajalik läbi viia nii, et kinnipeetaval R.R.il neil kursustel arvuti vallas oleks midagi hädavajalikku õppida. Et kaebaja ka ise ei pidanud sellist õpet vajalikuks kinnitab fakt, et ta jättis kursuse pooleli. Märgitu tähendab, et arvutiõpe kaebajale ei ole olnud takistatud, tema ise valis, kas läbib õppe lõpuni või jätab selle pooleli. Ühtlasi kinnitavad andmed, et vangla õpetab võimaluste piires isegi arvuti kasutamist, kaebaja on sellise tänapäevaselt vajaliku õppe läbinud. Seega tekib vanglal võimalus õpetada neid, kes ei ole üldse mingit arvutiõpet saanud. Kaebaja tuleb arvutioskusega toime, vabaduses on tal olnud mitmeid erialasid ja töökohti- ta on olnud firma omanik, osanik metallifirmas, turundusjuht ja baari pidaja, veel omandas oskustöölise elukutsed (erimontaazi lukksepp). Kaebaja peetud ametid viitavad, et töö oli seotud suure tõenäosusega firmades arvuti kasutamisega ning selle tõttu ongi tema oskused kõrgemad, kui paljudel teistel kinnipeetavatel. Pikka aega arvutiga töötanud isiku oskused aja kestel ei unune. Kaebaja ilmselt ei mõtle arvutioskuste arendamise vajadusena vajadust töötada kõige kaasaegsemate arvutitega, kuna vanglas ei saakski ta sellisel tasemel oskusi arendada ja vanglas puuduvad arvutid, mille kaasaegsus võimaldaks saavutada tipptaset arvutioskustes. Kaebaja märkis, et arvuti kasutamiseks on tal vajadused - soov õppida edasi kõrgkoolis. Kohus märgib, et see soov hetkel ei realiseerunud ja arvuti puudumine iseenesest katkenud koolitööd ei jää takistama. Nii on direktor ka lähtudes avalduse eesmärgist vastanud. Kaebaja on varmas iseseisvalt õppima. Selles osas märkis direktor, et iseseisev õppetöö ei katke, kui kaebaja on arvutita, sest väljapoolt vanglat saab ta tellida õppematerjale, trükke, raamatuid. Kohus möönab, et niimoodi on võimalik tõsise huvi korral õpingute vastu iseseisvalt õppida mistahes aineid. Kaebajal on andmetest nähtuvalt lähedased isikud ning nende toel saab hankida õppekirjandust. Kõrgharidus on senimaani enamusel isikutel omandatud mitte arvutite aktiivse kasutamisega; arvuti puudumisest ei ole haridus omandamata jäänud. Kaebaja soovib saada professoriks ning kohus märgib siinkohal, et ajaloost on teada, et enamus tuntud professoreid pärineb ajast, mil arvuti oli tundmatu, kuid selle tõttu ei jäänud neil teaduskraad saamata. Vastab tõele kaebaja väide, et arvutispetsialist kontrollis arvutit ja kinnitas, et kaebaja kasutada olnud arvutiga ei ole teostatud kuritarvitusi- näiteks kasutatud internetti. Puuduvad võrgukaardi Wifi drainerid. Kui uurida kaebaja avaldust arvuti tagastamiseks, siis nähtub, et 02.01.07.a. avalduse esitas kaebaja kindlal põhistusel - ta soovis seda õpinguteks Akadeemias Nord. Seega ei olnud direktorile muid põhjendusi esitatud ja direktor püüdis konkreetse avalduse alusel lahendada küsimuse, kas antud hetkel ja põhistusel arvuti kasutamine on vajalik. Direktor vastamisel märkiski ära, et eksamite ja õpingutega seotud küsimus ei lahendu positiivselt ning äramärgitud õpingute tarvis kaebaja arvutit ei vaja. Vastulause argumendid ei ole direktori otsustus ja kohus neid ei analüüsi. Taotluse vastamise ajal kaebaja märgitud põhjus arvuti kasutamiseks langes ära ja põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et soovi korral ise midagi jätkuvalt õppida on lahendatav tavalisel viisil tellides näiteks vajalikku materjali nii nagu seda enamus õppijaid on teinud. Kohus märgib siinkohal, et kui kaebajal on muid mõjuvaid põhjusi arvuti kasutamiseks, siis ei ole võimatu esitada taotlust muutunud olukorras ning teistsugustel põhistustel. Kui direktor peab hakkama neid põhistusi ise aimama, siis võib kujuneda asi meelevaldseks. II 18 Kaebaja kohustamisnõuded- vaadata kaebaja taotlused uuesti läbi- jäävad rahuldamata, kuna kohus ei tuvastanud, et keeldumised olid alusetud ning kaebajal on sellest tulenevalt õigus nõuda taotluste uut läbivaatamist. Kaebaja väited ei anna alust tehtud otsustusi lugeda õigusvastasteks. III Kaebaja on esitanud menetluskulu taotluse ning palunud vastustajalt välja mõista õigusabikuluna 10 000.00 (kümme tuhat) krooni ja riigilõiv 80 krooni. Samuti on kaebaja esitanud taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks Riigilõivu seaduse (edaspidi RLS) § 15 lg 1 p 1 alusel summas 240 krooni. Vastustaja menetluskulu nõuet esitanud ei ole. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja kaebus jäi terves ulatuses rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse kaebaja esindaja on vormistanud ning esitanud täidetud formulari. RLS § 15 lg 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Kaebaja on tasunud Tallinna Halduskohtu kantseleis sularahas 08.02.07.a. kassa sissetuleku order nr 13 riigilõivu summas 320 krooni, tegelikult kuulus tasumisele 80 krooni. Seega tuleb Kohtute Raamatupidamiskeskusel kaebajale tagastada enamtasutud riigilõiv summas 240 krooni kaebaja poolt ära näidatud Abistame OÜ arveldusarvele nr 10220064516012 AS SEB Eesti Ühispangas. Karin Kalmiste Kohtunik 19
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.