(11)3-05-225 esitada nõudmisi äratuse suhtes. Naistöötaja sisenemine riietumise ajal võib kinnipeetavaid häirida. 2) 26.veebruari 2004 käskkiri nr 289-d on õigusvastane. Kaebaja selgitas M. Mle oma positsiooni seoses M. M nõudmistega äratusel. Inspektor kontaktisik V. T sekkus vestlusesse põhjendamatult ja hakkas seletama kaebaja poolt vaid algtasemel mõistetavas eesti keeles, mida konflikti lahendamisel ei oleks tohtinud teha, samuti teatas, et hakkab edaspidi kaebajaga suhtlema ainult riigikeeles. Ti tegevus viis kaebaja närvivapustuseni, arst tuvastas neurootilise seisundi. Kaebuse V. Ti tegevusele jättis direktor sisuliselt lahendamata. Kaebaja ei kasuta sõna „ment“. 3) 10.mai 2004 käskkiri nr 669-d on õigusvastane. Kaebaja ei saanud aru, milles teda süüdistati. 30.aprilliks nõutud seletuskirja ei jõudnud kaebaja esitada, kuna teatise distsiplinaarmenetluse algatamise kohta sai ta alles samal päeval. Pärast posti äraandmise aega esitatud seletuskirju keeldutakse vastu võtmast. Kaebaja ei öelnud midagi ebaviisakat. Ta soovis vaid selgitust, kas ja miks on tema teleri turvakleebiste rikkumise eest vastutav, kui ta pole neid rikkunud. Kleebised ei olnud katki, vaid valesti paigaldatud. Miks teler ära viidi ega ole tagasi antud, on arusaamatu siiani. 4) 23.märtsi 2005 käskkiri nr 346-d on õigusvastane. Kaebaja ei viibinud loendusel nimesildita ja selle näitamisest ta ei keeldunud. Silt oli olemas, osaliselt nähtav ja pooleldi jope hõlma all, kuid oli märgatav ning valvuri küsimuse peale oli silt riiete kohendamisel täies ulatuses loetav. Nõuet, et silt peab asetsema riietel rinnas või konkreetselt vatijopel, enam ei ole. Osa isikuid võib kanda silti ka paela otsas. Sildikasutus selle asetsemise suhtes riietusel on vaba. Peale sildi näitamise andis ta rivis suulise vastuse, mis võis näida kommenteerimisena. Ta vastas valjuhäälselt, sest temale esitati küsimusi. 5) Õigusvastaselt aresti kohaldamise ja avaldustele vastamata jätmisega tekitati kaebajale kahju, mille hüvitamiseks taotleb ta vastustajalt 3000 krooni väljamõistmist. Kartseri tingimused on tervist kahjustavad. Kartser, kus kaebaja viibis, on antisanitaarne, seal hallitab ja kopitab. Kaebajal tuli endal likvideerida WC ummistusi, mis vastavate oskuste ja vahenditeta ning käsitsi tehtuna on piinarikas ja alandav tegevus. Ummistused kambris, kus kaebaja viibis, tekivad mitte kinnipeetava väärkäitumisest, vaid üldisest kanalisatsiooni funktsioneerimatusest. Kartser on õigusaktides märgitud tarvetega sisustamata, süüa tuli püsti seistes. Õhupuudus tekitab vaevusi. Nägemise halvenemine võib olla tingitud halvast valgusest ja pingest. Kaebajal on stress, kuna ta tunnetab ebaõiglast käitumist ning süüdijäämist ka siis, kui ta ei saa aru, mida ta valesti teeb. Kaebaja on nördinud ja pingul eriti selle tõttu, et tema avaldusi ei uuritud ega reageeritud eesmärgiga probleemid lahendada. 8. Tallinna Halduskohtu 8.juuli 2005 otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohtuotsusega tunnistati õigusvastaseks Murru Vangla direktori 10.mai 2004 käskkiri nr 669-d, 23.märtsi 2005 käskkiri nr 346-d, 28.jaanuari avaldusele ja 5.veebruari 2004 avaldusele 12.märtsil 2004 antud vastused, kohustati neile avaldustele vastama ning kahju hüvitamiseks mõisteti välja 2000 krooni. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) 18.veebruari 2004 käskkirjaga nr 252-d määrati kaebajale karistus, kuna ta magas 30.jaanuaril 2004 pärast äratust ega allunud vanglateenistuja, II eluosakonna peaspetsialist M. M korraldusele tõusta. Kaebus ei ole selle käskkirja osas põhjendatud. Haldusakt on seaduslik ja karistus on määratud õiguspäraselt. Ekslik on kaebaja seisukoht, et tal puudub kohustus tõusta päevakavas märgitud äratuse ajal. Asjas kogutud materjalid kinnitavad, et kaebaja ei täitnud seaduslikku korraldust. VangS § 68 sätestab piirangu, et läbiotsimist teostab kinnipeetavaga samast soost isik. Piirangu eesmärgiks on säilitada isiku kehaline puutumatus. Antud juhul ei teostatud läbiotsimist. Kaebajat ennast M. M juuresolekul päevakavanõude 3

(11)3-05-225 täitmine kaebaja sõnul ei häirinud, teiste huve ei ole kaebaja volitatud esindama. Kaebaja õigusi ei ole rikutud. Asjaolu, et menetlejaks olnud M. M märkis ennast ekslikult ka tunnistajaks, ei muuda menetlust õigusvastaseks. 2) 26.veebruari 2004 käskkirjaga nr 289-d määrati kaebajale karistus, kuna ta suhtles 27.jaanuaril 2004 vanglateenistujaga ebaviisakalt ja kasutas solvavaid väljendeid. Karistus määrati õiguspäraselt. Kaebaja selgitused kinnitavad, et vanglaametnikud käitusid temaga korrektselt ja kaebajal puudus põhjus vihastuda. V. Ti sõnad ja nõudmised olid korrektsed. V. T ei kasutanud vägivalda ega solvanud kaebajat. Kaebaja on põhjuseta pidanud V. Ti käitumist psühholoogiliseks terroriks. Kaebaja on algtasemel suuteline aru saama eestikeelsetest korraldustest ja õigustest, õigusi ja kohustusi talle selgitatigi. Kaebajal ei olnud õigust kõrgendatud toonile üle minna ja karjuda. Pole alust kahelda, et kaebaja kasutas muuhulgas solvavat väljendit „ment“. Käskkirjas märgitu on tõendatud kirjalike materjalide, V. Ti ütluste ja kaebaja enda poolt kirjeldatud asjaoludega. 3) 10.mai 2004 käskkirjaga nr 669-d karistati kaebajat selle eest, et ta 13.aprillil 2004 suhtles olmetehnika kontrollimisel vanglaametnikuga ebaviisakalt. Käskkiri tuleb kontrollimatuse tõttu tunnistada õigusvastaseks. I. S ettekande kohaselt kasutas A. S rikutud turvakleebistega telerit; sellekohasele märkusele reageeris ta agressiivselt ja ebaviisakalt; turvakleebist rikkus ta kaks korda. Distsiplinaarmenetluse algatamise teatise kohaselt algatati menetlus põhjusel, et isik käitus ametnikega ebakorrektselt ja agressiivselt, olmetehnika kontrollimisel avastati rikutud turvakleebisega teler. Distsiplinaarmenetluse protokolli andmetel avastati kinnipeetava teler järjekordselt kahjustatud kleebistega, sellekohasele märkusele reageeris A. S ebaviisakalt ja agressiivselt. Vastustaja esindaja väitel oli kaebaja takistanud teleri äraviimist. Esindaja sõnul peaks teler olema hävitatud. Dokumenti, mis kinnitaks kaebajale ettepaneku tegemist anda teler üle tema poolt näidatud isikule, pole vastustajal esitada. Käskkirja andmetest ei nähtu, milles seisnes kaebaja argessiivsus ning milles seisnes takistav tegevus. Väidetavalt reageeris kaebaja ebaviisakalt, kuid kaebaja tegevuse kohta puuduvad andmed seisukoha võtmiseks, kas tegemist oli ebaviisaka väljendumisega. Ettekandest ei selgu, kas kleebiste rikkumises süüdistatakse S. Si või ei olnud see oluline, teleri äravõtmise asjaolud jäävad arusaamatuks. Teatisest ei selgu, mida ja kelle suhtes tegi kaebaja „agressiivselt“ ja „ebakorrektselt“ ning kes võiks anda tunnistusi. Isegi kui kaebaja palus teleri äraviimise põhjuste kohta selgitust, ei pruukinud see olla ebaviisakus, sest teler oli antud kaebajale kasutamiseks ja tal oli õigus teada, miks see ära viiakse ja kas tema on kleebiste küsimuses vastutav. Asja materjali põhjal ei ole kontrollitav, milline käitumine on hinnatud eeskirjade vastaseks, pole võimalik kindlaks määrata süütegu ega selle toimepanemist kontrollida. 4) 23.märtsi 2005 käskkirjaga nr 346-d karistati kaebajat selle eest, et ta 23.veebruaril 2005 viibis loendusel nimesildita. Karistus ei ole määratud õiguspäraselt, sest asja materjali põhjal pole võimalik kindlaks teha, millise tegevuse eest karistus määrati. Käskkirjast ei selgu tegelik süütegu. V. Gi ettekande kohaselt oli kaebaja loendusel rivis ilma nimesildita, märkusele reageeris ebaadekvaatselt ja segas loenduse läbiviimist, rääkides valjuhäälselt rivis. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt seisnes rikkumine selles, et nimesilt oli mittenähtav, vangla ametniku märkusele reageeris A. S väljakutsuvalt, segades loendust: kommenteeris kõike toimuvat valjuhäälselt ja ametniku nõudmisel ei näidanud nimesilti. Vastustaja esindaja selgituse kohaselt määrati karistus loenduse segamise, mitte sildi asukoha tõttu. Asjast ei selgu, mida kaebaja väidetavalt kommenteeris. Kui talle esitati küsimusi ja ta neile vastas, ei tohiks olla tegemist süülise käitumisega. Käskkirja, sellele lisatud materjali, tunnistaja V. Ti ja vastustaja esindaja selgitus ei võimalda kindlaks teha, kas karistus määrati loenduse kommentaaridega segamise või nimesildi puudumise või ebaõige kandmise eest. Tunnistaja ütluste põhjal ei saa järeldada, kas kaebajal oli silt või mitte, sest tunnistaja nimetas valgeid silte, kaebajal oli aga kollane silt. 4

(11)3-05-225 5) Vastustaja möönab, et seoses vihmase ilmaga rivistuse läbiviimisega kaebaja poolt 5.veebruaril 2004 esitatud avalduses toodud probleemid jäid osaliselt lahenduseta. Kohtu hinnangul on avaldustele vastamise seaduse (AVS) nõuded täitmata. Tulenevalt AVS §-st 10 tuleb avaldusele vastata ulatuses ja viisil, mis võimaldab vastust kontrollida. Kaebaja 5.veebruari 2004 avalduse lahendamine 12.märtsi 2004 vastusega ei ole nõuetekohane. Vastustaja tegevus vastamisel oli õigusvastane ja kaebajal on õigus nõuda uuesti vastamist. 6) Vastustajal tuleb uuesti vastata ka kaebaja 28.jaanuari 2004 avaldusele, milles püstitati küsimus vangla ametnike ebaseaduslikust käitumisest. Vastustaja nõustus, et 12.märtsil 2004 avaldusele antud vastus ei vasta AVS nõuetele. Vastustajal tuleb koostada vastus väidetava diskrimineerimise kohta. Kui kaebaja avaldus jääb mingis osas arusaamatuks, on vastustajal võimalus küsimust täpsustada. 7) Ehkki kaebaja väitel tekitati talle ka varalist kahju, pole ta suutnud määratleda, milles see seisnes, ega ole esitanud andmeid, mis kinnitaksid varalise kahju tekkimist. Kaebaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on õigustatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Mittevaralise kahju rahalise hüvitamise alused sätestab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg

1. Käskkirjad nr 669-d ja 346-d on õigusvastased. Karistuse määramise õigusvastasus kinnitab süülist tegevust. Tõendatuks ei saa lugeda seda, et kaebaja tervis kahjustus kambris viibimise tõttu. Nägemise halvenemist võib tingida juba kaebaja vanus, kuid on tõenäoline, et tagajärjed tekkisid peksmise käigus kaaskinnipeetavatelt saadud löökidest, kuna osaliselt olid need suunatud näkku ja kannatasid eelkõige silmad. Kohtu hinnangul võib nii õigusvastane kartserisse paigutamine kui ka avalduste lahendamata jätmine tekitada hingelist piina, vabaduse võtmine kartserikaristuse läbi aga ka kehalisi kannatusi. Kartserisse paigutamine tekitab täiendava liikumispiirangu ning kui piirangut tuleb taluda tingimustele mittevastavas kambris, tekitab piirang füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Vastustaja ei osanud täpsustada, seega ka argumenteeritult vaielda selle üle, kas kartser, kus kaebaja viibis, vastas elementaarsetele, sh sanitaarnõuetele. Kaebaja nimetatud ummistuste likvideerimine ei ole kinnipeetavate ülesanne ning antisanitaarsetes tingimustes kinnipeetavat hoida ei tohi. Kinnipeetava väärikust ei tohi alandada, pannes talle kohustusi, mida ta täitma ei pea, või jättes ta täitmise korral tööks vajalike vahenditeta. Ehkki isiku vabadust on vangistusega juba piiratud, piirab kartseris viibimine liikumisvabadust ka vangla tingimustes, ahendades vabadust veelgi, mis võib tekitada hingelist ja füüsilist piina. Avalduste lahenduseta jätmisega tekitati kaebajale õigusvastaselt hingelisi kannatusi, kuna kaebajas tekkis ebakindlus. Käesoleval juhul puudub võimalus hüvitada kahju muul moel kui rahas. Kahju hüvitamist küll ei välista, kuid kahjusumma vähendamiseks annab aluse asjaolu, et kaebaja ei kaitse oma huve adekvaatselt ja seda mitte alati õigusteadmiste puudumise, vaid isiksuseomaduste tõttu. Sageli ei reageeri ta esmastele selgitustele, vaid esitab sama küsimust korduvalt ning ei esita oma soove arusaadavalt. Kaebaja nõutud summa on liialt suur. Õiglaseks ja mõistlikuks kahjuhüvitiseks on kohtu hinnangul 2000 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. A. Si apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada täielikult, või saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei uurinud kartseris kinnipidamise õiguspärasust vastavalt VangS §-des 63-65 sätestatule. Kartserisse on lubatud isikut paigutada tähtajaga kuni 45 ööpäeva. Katseajaga määratud karistused ei kuulunud täideviimisele. Kartserisse paigutamine oli juba iseenesest õigusvastane, nii nagu ka kinnipidamise pikkus. 5

(11)3-05-225 2) Kohtu seisukohad 18.veebruari 2004 käskkirja nr 252-d ja 26.veebruari 2004 käskkirja nr 289-d õiguspärasuse kohta ei ole õiged. Kohus ei viinud läbi asja põhjalikku, igakülgset ja objektiivset uurimist. 3) Kohus rikkus menetlusnorme, määrates käskkirjale nr 1572-d esitatud kaebuse eraldi läbivaatamisele; ei nõudnud vastustajalt kirjalikku vastust; jättis vanglalt välja nõudmata kaebaja isikliku toimiku; jättis kaebaja ilma esindajata; ei tutvustanud kaebajale 28.juuni 2005 istungi protokolli; ei selgitanud välja kriminaal- ja distsiplinaarkorras karistamisele kuuluvaid isikuid. 4) Kaebaja poolt taotletud hüvitise summa ei olnud ülemäärane ning kohus ei oleks pidanud seda vähendama. Tekitatud kahju suurusele hinnangu andmiseks pidanuks kohus läbi viima meditsiinilise uuringu.

1. Murru Vangla apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Moraalse kahju olemasolu peab tõendama kahju hüvitamist taotlev isik. Ainuüksi füüsiline ja hingeline valu ei ole moraalne kahju. Halduskohus pole otsuses välja toonud, milles seisneb kaebajale tekitatud moraalne kahju. RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud alustest võib kõne alla tulla vabaduse võtmine, kuid kaebajalt on vabadus juba võetud. Vanglas vabaduse täiendav piiramine pole võrreldav vabaduse võtmisega. Väärikust ei ole võimalik karistuse määramise ja avaldustele ebapiisava vastamisega alandada. Seega puuduvad alused moraalse kahju hüvitamise taotlemiseks. Kahju ei ole tõendatud. 2) Kohus leidis, et kaebajale tekitati kahju õigusvastaste käskkirjadega nr 669-d ja 346-d. Käskkirja nr 346-d vaidlustas kaebaja 30 päeva jooksul. Seega oli kohtul võimalik nimetatud käskkirja tühistamisega välistada selle täitmisele pööramine, mis tähendab kahju tekkimise ärahoidmist vastavalt RVastS § 7 lõikele
2. Samas puudub õigusvastaseks tunnistatud käskkirjade ja kartseris viibimise vahel seos, sest neid käskkirju ei ole täitmisele pööratud. Kaebaja kinnitas 28.juuni 2005 istungil, et ta ei ole käskkirja nr 669-d alusel karistust kandnud. Seda kinnitab ka õiend kartserisse paigutamise kohta. Järelikult ei saanud kaebajale kartseris viibimisega moraalset kahju tekkida. Kohtuotsusest ei selgu, kas käskkirjaga alandati kaebaja väärikust või kahjustati tervist või võeti vabadus või teotati au ja head nime. Seega on võimalik moraalne kahju määratlemata. 3) Nõustuda ei saa kohtu seisukohtadega, mis puudutavad avaldustele ebapiisava vastamisega tekitatud kahju. Vastustajat kohustati ebapiisavalt vastatud avaldustele vastama, samas mõisteti välja ka kompensatsioon kahju hüvitamiseks. Asi on võimalik lahendada põhjendatud vastuste andmisega ning sellega kahju tekkimist vältida või tekkinud kahju kõrvaldada vastavalt RVastS § 7 lõikele
3. Kohus jättis arvestamata RVastS eesmärgi, mille kohaselt hüvitatakse kahju isiku õigusi taastaval, kuid avalikke ressursse mitte liialt koormaval viisil. Kohus leidis, et avaldustele ebakorrektne vastamine võib tekitada kaebajale piina, kuna ta ei tea, kas avalduste esitamine on üldse mõttekas. Samas ei selgitanud kohus välja, kas kaebaja avalduste hulk on vähenenud ja kas see on tingitud talle puudulike vastuste andmisest. Seega on puudustega vastuste andmise tagajärg välja selgitamata ja kohus on lähtunud üksnes kaebaja paljasõnalistest väidetest. 4) Väidetavalt on kaebajale tekitatud kahju kartseritingimustega. Halduskohus arvestas tõendamist nõudmata kaebaja väidetega, et kartseritingimused on antisanitaarsed ning et kaebaja pidi ise ilma abivahenditeta ummistusi likvideerima. Kaebajal on kohustus tõendada oma väiteid tõenditega või teatada, kus tõendid asuvad. Vastustajal pole andmeid, et kaebaja oleks pöördunud vanglaametnike poole ja teavitanud ummistusest. Kohus ei kontrollinud, kas 6

(11)3-05-225 kaebaja tegi endast oleneva kahju vältimiseks ja juhtis vastustaja tähelepanu kartseri tingimustele. On õige, et avariilised olukorrad tuleb lahendada vanglal, mitte kinnipeetaval, kuid ummistusest teavitamise korral oleks korraldatud selle likvideerimine või kaebaja ümberpaigutamine. Kui kaebaja likvideeris omal käel ummistuse, ei saa selles süüdistada vanglat. Pealegi ei ole ummistuse likvideerimine sedavõrd väärikust alandav, et kuuluks hüvitamisele. 5) Isik võib täita RVastS § 7 lõikest 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-33-04). Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja isiksuseomadustest tingitud ebaadekvaatsus oma huvide kaitsel ei ole kahju hüvitamist välistav asjaolu ning annab üksnes aluse kahjusummat vähendada. Kaebajal oli võimalik kahju ära hoida, kui ta oleks teatanud, et ta pole saanud avaldustele vastust kõigis vangla direktorile esitatud küsimustes. Ka oleks ta saanud esitada haldusaktide suhtes õigeaegselt tühistamisnõudeid. Kaebaja raskused kohastes õiguskaitsevahendites orienteerumises ei ole piisava halduskohtu kogemusega kaebaja puhul tingitud teadmatusest, vaid pigem soovimatusest talle esitatud selgitusi ära kuulata ja neist aru saada.

1. Vastustaja kirjalikus vastuses vaieldi A. Si apellatsioonkaebusele vastu. 1) Kohus on piisavalt välja selgitanud käskkirja nr 252-d aluseks olevad asjaolud. M. M korraldus oli seaduslik ning kaebajal oli kohustus see täita. Kinnipeetavat teavitati distsiplinaarmenetluse alustamisest, talle anti võimalus esitada oma seletusi. 2) Kohus on piisavalt välja selgitanud ka käskkirja nr 289-d aluseks olevad asjaolud. Kaebaja poole eesti keeles pöördumine ei olnud õigusvastane, sest ta on suuteline algtasemel korraldustest ja õigustest aru saama. 3) Seisukoha moraalse kahju ning kartserisse paigutamisega tekitatud kahju kohta on vastustaja esitanud oma apellatsioonkaebuses. 4) Nõustuda ei saa väitega, et kohus ei vaadanud läbi kõiki asjassepuutuvaid materjale. Kaebajal oli/on võimalus saada oma isiklikust toimikust koopiaid ning neid oli tal võimalus endal kohtule esitada. Isiklik toimik oli olemas esimesel kohtuistungil, kuid siis ei soovinud kaebaja sellega tutvuda ega seda esitada. Toimiku esitamise peamine eesmärk on seotud kaebaja peksmise juhtumiga, mis ei ole aga käesoleva kaebuse esemeks. Peksmise asjas esitas ta kuriteo teate prokuratuurile. Taotluse rahuldamata jätmine ei takistanud asja igakülgset uurimist. 5) Murru Vangla käskkirja nr 1572 peale esitatud kaebus tagastati kohtu määrusega ning seda oli kaebajal võimalik vaidlustada.
2. Kaebuse esitaja kirjalikus vastuses vaieldi Murru Vangla apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja apellatsioonkaebuses püütakse kohut eksitada ja venitada kohtuotsuse täitmist kahju hüvitamise osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7

(11)3-05-225

1. A. S on vaidlustanud kohtuotsuse osas, milles tema kaebus jäeti rahuldamata, soovides ka Murru Vangla direktori 18.veebruari 2004 käskkirja nr 252-d ja 26.veebruari 2004 käskkirja nr 289-d õigusvastasuse tuvastamist ning lisaks halduskohtu poolt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud 2000 kroonile veel 1000 krooni väljamõistmist vastustajalt. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus uurinud asja piisava põhjalikkusega ja on alusetult vähendanud taotletud rahalise hüvitise suurust. Murru Vangla apellatsioonkaebuses on kohtuotsus vaidlustatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmise osas põhjendusega, et kohtuotsus on kahju osas puudulikult põhjendatud, kahju tekkimine on tõendamata, samuti et kaebaja saanuks kahju tekkimise ära hoida õigeaegse vaidlustamisega. Asja arutamisel ringkonnakohtus toetas vastustaja esindaja apellatsioonkaebust osaliselt, selgitades, et kohtuotsuse resolutsiooniga nõustutakse, kuid kohtuotsuse põhjendavat osa tuleks muuta seisukoha osas, et kaebaja avaldustele ebakorrektse vastamisega on talle tekitatud rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju.
2. Kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ning apelleeritud ulatuses ringkonnakohtu poolt asja teisiti otsustamise või asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. Kohus on vajalikul määral rakendanud uurimisprintsiipi ning on kaebuse eset puudutavad ja asja lahendamiseks olulised asjaolud selgitanud välja piisava põhjalikkusega, samuti mõistnud kaebaja kasuks välja kohase hüvitise.
3. Halduskohus on vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust ja õigusvastasust puudutavad asjaolud tuvastanud õigesti ning on oma sellekohaseid seisukohti vajalikul määral põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega, et 18.veebruari 2004 käskkiri nr 252-d ja 26.veebruari 2004 käskkiri nr 289-d olid õiguspärased ning 10.mai 2004 käskkiri nr 669-d ja 23.märtsi 2005 käskkiri nr 346-d olid õigusvastased, ega pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi korrata.
4. Apellatsioonkaebuse läbivaatamise ettevalmistamisel nõudis ringkonnakohus vastustajalt välja täpsed andmed selle kohta, milliste käskkirjade alusel ja millal kandis kaebuse esitaja karistust kartseris. 18.veebruari 2004 käskkirjaga nr 252-d karistati kaebajat kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Selle käskkirjaga määratud karistuse kandmiseks viibis kaebaja kartseris 18.aprillist 2004 kuni 23.aprillini
5. 26.veebruari 2004 käskkirjaga nr 289-d karistati kaebajat kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks karistuse edasilükkamisega katseajaga kuus kuud. Selle käskkirjaga määratud karistuse kandmiseks viibis kaebuse esitaja kartseris 23.aprillist 2004 kuni 7.juunini 2004, kusjuures karistus pöörati 23.aprillil 2004 vastustaja andmetel täitmisele väidetavalt 13.aprillil 2004 sooritatud distsipliinirikkumise tõttu, mille eest karistati kaebajat 10.mai 2004 käskkirjaga nr 669-d kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. Halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud käskkirjaga nr 669-d määratud karistuse kandmiseks ei ole kaebaja kartseris viibinud. Ka halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud 23.märtsi 2005 käskkirja nr 346-d alusel, millega kaebajat karistati kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks edasilükkamisega katseajaga kuus kuud, ei ole kaebaja kartseris viibinud. 8

(11)3-05-225 Eeltoodust ilmneb, et kaebaja viibis kartseris 5 ööpäeva käskkirjaga nr 252-d õiguspäraselt määratud karistuse kandmiseks ning 45 ööpäeva viibis ta kartseris õigusvastaselt, sest distsiplinaarsüüteo toimepanemine 13.aprillil 2004, mille tõttu edasilükkamisega määratud karistus (käskkiri nr 289-d) täitmisele pöörati, ei leidnud kohtus tuvastamist – käskkirjaga nr 669-d karistati kaebajat õigusvastaselt. Seega on põhjendamatu Murru Vangla apellatsioonkaebuse väide, et kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud käskkirja nr 669-d ning kaebaja kartseris viibimise vahel puudub seos, kuna käskkirja nr 669-d ei ole täitmisele pööratud. Ehkki kohus asus seisukohale, et kaebaja pani toime käskkirjas nr 289-d märgitud süüteo, oli selle eest karistus määratud edasilükkamisega ning uue distsiplinaarsüüteo toimepanemine, mis saanuks kaasa tuua eelmise karistuse täitmisele pööramise, ei leidnud kohtus kinnitust. Kohtu järeldust, et käskkirjaga nr 669-d karistati kaebajat õigusvastaselt, ei ole Murru Vangla apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Asja ringkonnakohtus arutamisel vangla esindaja väljendatud seisukoht, et kartserisse paigutamist ei saa pidada alusetuks, kuna tegu kohtu poolt tuvastatule vaatamata siiski toimus, on põhjendamatu. Kohus ei ole käskkirja nr 669-d kontrollimisel tuginenud pelgalt ebaolulistele vormilistele ja menetluslikele puudustele, vaid on asunud seisukohale, et asja materjali põhjal pole üldse võimalik järeldada, milles kaebaja süütegu seisneb ega selle toimepanemist kontrollida. Sellises olukorras ei saa vastustaja jätkuvalt väita, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo ning et seetõttu toimus kartserisse paigutamine õiguslikul alusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu ka asjaolule, et käskkirjaga nr 289-d edasilükkamisega määratud karistuse täitmisele pööramiseks puudus vanglal 23.aprillil 2004 õiguslik alus. Vastustaja sõnul pöörati karistus täitmisele seetõttu, et kaebaja pani väidetavalt 13.aprillil 2004 toime uue distsiplinaarsüüteo. Karistus selle teo eest on kaebajale määratud 10.mail

1. VangS § 65 lg 2 näeb ette, et vangla direktor võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui kinnipeetav paneb katseajal toime uue distsipliinirikkumise, pööratakse mõlemad distsiplinaarkaristused kohe täitmisele. Viidatud sätetest tuleneb, et karistuse, mille täitmisele pööramine on tingimuslikult katseajaga edasi lükatud, saab täitmisele pöörata siis, kui isik paneb katseajal toime uue distsipliinirikkumise, selle toimepanemine leiab distsiplinaarmenetluse käigus tuvastamist ja selle eest määratakse karistus, sest seaduse sõnastuse kohaselt pööratakse sel juhul mõlemad karistused täitmisele. Käesolevas asjas ei olnud varasema karistuse täitmisele pööramiseks alust enne, kui kaebajale määrati 10.mai 2004 käskkirjaga karistus uue väidetava rikkumise eest. Vastustaja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohaga, et edasilükkamisega määratud karistuse saab täitmisele pöörata kohe pärast rikkumise avastamist, ei saa nõustuda, kuna see pole kooskõlas seadusega. Vastustaja põhjendus seaduse teistsuguseks tõlgendamiseks väitega, et uue rikkumise eest ei pruugitagi karistust määrata, ei ole veenev. Olukorras, kus distsiplinaarvõimu teostaja peab katseajal toimepandud distsipliinirikkumise vähest tähtsust arvestades otstarbekaks isiku karistamisest loobuda, ei saa ka varasema karistuse täitmisele pööramist pidada põhjendatuks.
2. Põhjendamatud on Murru Vangla apellatsioonkaebuse väited, nagu ei selguks kohtuotsusest, millisel RVastS § 9 lõikes 1 märgitud alusel kohus kaebajale mittevaralise kahju tekkimise tuvastas; et kaebajale ei saadud kartseris viibimisega moraalset kahju tekitada ning et kohus rahuldus vaid kaebaja selgitustega, nõudmata temalt kartseritingimuste nõuetele mittevastavuse tõendamist. 9

(11)3-05-225 Kohtuotsusest nähtub selgelt, et halduskohus on mittevaralise kahju hüvitamise RVastS § 9 lõikes 1 märgitud alustest tuvastanud õigusvastase kartserisse paigutamisega kaebaja väärikuse süülise alandamise ja ka vabaduse piiramise ning on põhjendamatuks pidanud kaebaja väiteid tervise kahjustamisega talle mittevaralise kahju tekitamise kohta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vangistuses viibiva isiku vabaduse täiendav piiramine õigusvastase kartserisse paigutamisega on hõlmatud RVastS § 9 lõikes 1 märgitud mittevaralise kahju hüvitamise aluse – vabaduse võtmisega. Kohtu seisukohad isiku väärikuse alandamisest on kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 22.märtsi 2006 otsus nr 3-3-1-2-06; 28.märtsi 2006 otsus nr 3-3-1-14-06). Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Isiku alusetu kartseris hoidmine kujutab endast RVastS § 9 lõikes 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Rikkumise raskus käesolevas asjas õigustab mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kartseritingimuste nõuetele mittevastavuse tuvastamisel kaebaja usutavatele seletustele tuginemisel ei ole kohus rikkunud menetlusnorme ning on põhjendatult arvestanud kinnipeetava piiratud võimalustega koguda ja esitada tõendeid. Väiteid kartseri ebarahuldava sanitaarseisundi kohta ei ole vangla ümber lükanud. Et kambritingimused ei vastanud nõuetele – puudusid laud ja tool - möönis ringkonnakohtu istungil ka vangla esindaja. Distsiplinaarkaristust võib vangla kohaldada seaduses ettenähtud alustel ja korras ning kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Nende nõuete ja kohustuste piisaval määral täitmata jätmine toob kaasa vangla vastutuse tekitatud kahju eest. 18. Apellantide väited ei anna alust halduskohtu otsusega kaebaja kasuks välja mõistetud rahalise hüvitise vähendamiseks ega suurendamiseks. Halduskohus on rahalise hüvitise suurust põhjalikult ja asjakohaselt kaalunud ning mõistnud kaebaja kasuks välja kõiki asjaolusid arvestava proportsionaalse hüvitise. Halduskohus on põhjendatult vähendanud rahalise hüvitise kaebaja poolt taotletud suurust, sest kaebaja viibis kartseris alusetult vaid osa ajast ning alusetult kartseris hoidmise ja kartseritingimustega kaebajale väidetavalt tekkinud tervisekahjustused ei leidnud kohtus tõendamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja tervise kahjustumine kartseris viibimise tõttu on asjaolusid arvestades ebatõenäoline ning pigem on põhjust arvata, et terviseseisund võis olla tingitud kohtuotsuses märgitud muudest teguritest. Olukorras, kus põhjusliku seose olemasolu kaebaja tervise halvenemise ja õigusvastase kartserisse paigutamise vahel on väga ebatõenäoline, pole mõistlik ega proportsionaalne korraldada meditsiinilisi uuringuid. Kaebaja sellekohane etteheide kohtule ei ole põhjendatud. Kohtuotsuse muutmist ei tingi Murru Vangla väide, et halduskohus on põhjendamatult pidanud kaebaja avaldustele ebapiisava vastamisega kaebajale tekitatud üleelamisi rahalist kompensatsiooni väärivaks. Halduskohus on otsusest nähtuvalt tõepoolest asunud seisukohale, et lisaks kaebaja õigusvastaselt kartserisse paigutamisele võis ka tema avalduste lahendamata jätmine tekitada kaebajale hingelist piina, kuid kuna kohtuotsusest ei nähtu sõnaselgelt, et lisaks avaldustele vastamiseks kohustamisele on kohus pidanud avaldustele vastamisega seonduva kahju kõrvaldamiseks vajalikuks rahalist hüvitist ja et kohus oleks ka sellest rikkumisest hüvitise suuruse määramisel lähtunud, samuti arvestades asjaolu, et vangla ei pidanud lõppkokkuvõttes kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise suurust ülemääraseks, pole ringkonnakohtul vajadust eelnimetatud väidet analüüsida. Nõustuda ei saa Murru Vangla 10

(11)3-05-225 apellatsioonkaebuse väitega, et haldusaktide õigeaegse vaidlustamisega oleks kaebaja saanud kahju ära hoida. Halduskohtu otsuses on põhjalikult selgitatud, miks kaebaja enda käitumine oma õiguste kaitsel ei välista kahju hüvitamist. Nõustudes kohtu põhjendustega märgib ringkonnakohus lisaks, et asjast nähtuvalt ajendas kaebaja poolt käesoleva vaidluse algatamise eeskätt asjaolu, et talle ei olnud arusaadav, mis tingis tema kartserisse paigutamise. Nagu käesoleva otsuse punktis 16 on märgitud, paigutati kaebaja kartserisse ajal, mil talle oli varasema käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus katseajaga edasi lükatud ning uue väidetava rikkumise menetlus ei olnud lõppenud. Selline olukord võis kaebaja õiguste efektiivset kaitset raskendada.

1. Ka kaebaja muud väited menetlusnormide väidetava rikkumise kohta halduskohtu poolt ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Käskkirja nr 1572-d eraldi menetluses läbi vaatamine ei ole menetlusnormide rikkumine. Halduskohus on nimetatud käskkirjale esitatud kaebuse lahendanud 8.märtsi 2006 otsusega haldusasjas nr 3-05-374 ning kaebaja ei ole sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebust esitanud. Nimetatud asja eraldi lahendamine ei mõjuta käesolevas asjas kontrollitava kohtulahendi seaduslikkust ja põhjendatust. Kaebajale riigi õigusabi andmata jätmisega ei ole tema õigusi rikutud. A. S vaidlustas menetluse kestel riigi õigusabi andmisest keeldumise erikaebusega. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu 30.mai 2005 määrusega jäeti erikaebus Tallinna Halduskohtu 13.aprilli 2005 määrusele edasikaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata, on ringkonnakohus osutanud halduskohtu uurimisprintsiibile ja leidnud, et halduskohus on aktiivselt nõustanud kaebajat taotluste sõnastamisel ja vaidluse eseme väljaselgitamisel. Apellatsioonkaebust läbivaatav kohtukoosseis nõustub selle seisukohaga ja osutab lisaks, et ka ringkonnakohus jättis 12.märtsi 2007 määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, sest hüvitise saamiseks mittevaralise kahju eest riigi õigusabi seadusest tulenevalt reeglina ei anta. Vastustajalt kirjalike selgituste küsimine on käesolevas asjas olnud ilmselgelt raskendatud, sest kaebaja taotlused ja seisukohad on valdavalt selgunud alles asja menetluse käigus. Kaebajale kohtuistungi protokolli tutvustamata jätmine ei ole menetlusviga, mis võinuks viia asja ebaõigele otsustamisele. Ringkonnakohus rahuldas kaebaja taotluse ja võimaldas tal enne asja arutamist tõlgi vahendusel kohtutoimikuga tutvuda, protokolli võimalikele vigadele kaebaja ei osutanud.
2. Kohtuotsuse koheselt, so enne otsuse jõustumist täitmisele pööramiseks, milleks A. S ringkonnakohtu istungil soovi avaldas, puuduvad HKMS §-s 99 märgitud õiguslikud alused. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 11