KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 23.05.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-230 Haldusasi R.K. kaebus Murru Vangla dire

) tulenevad lisad.

§ 71

lg 1 sätestab, et leitud eseme kohta koostab läbiotsimisrühma juht akti, kuhu märgitakse: 1) leitud eseme kirjeldus ja vajaduse korral ka selle eeldatav rahaline väärtus; 2) leidmise kuupäev ja kellaaeg; 3) selle kinnipeetava nimi, kelle juurest on ese või aine leitud, või eseme või aine leidmise koht; 4) ettepanek eseme tagastamise, võõrandamise või hävitamise kohta; 5) eseme või aine leidnud vanglaametniku nimi ja allkiri ning leidmise kuupäev. Lõike 2 kohaselt akti kinnitab vangla direktor või tema määratud isik. Kaitsepolitseiameti poolt läbiotsimisel 04.09.06.a. avastatud (2 mobiiltelefoni, 2 sim kaarti ja akulaadija) keelatud esemete kohta on materjali kohaselt ettekanded teinud Murru Vangla ametnike hr. Arvo Jõesalu 01.11.06.a. ja pr. Milvi Toomik 28.12.06.a. Kaebajat pole teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest avastatud keelatud esemete 04.09.06.a. leidmise kohta. Samuti pole võetud isegi seletuskirja antud juhtumi kohta ega antud võimalust tutvuda distsiplinaarmenetluse protokolliga, et märkusi teha protokolli kohta. Vanglaametnik hr. A. Jõesalu on koostanud 05.10.06.a. ettekande nr 21, kus pole juttugi 2 mobiiltelefonist, 2 Simkaardist ja laadijast. Hiljem aga on hr. A. Jõesalu teinud (01.11.06.a.) uue ettekande, mille pealkirjastanud "Lisa ettekandele nr 21 05.10.06", kus esimest korda mainitakse juba sama 04.09.06.a. läbiotsimisprotokolli alusel koostatud ettekandele lisaks, et ka 2 mobiiltelefoni, 2 Sim-kaarti ja laadija on leitud 04.09.06.a. Antud "Lisa ettekandele nr 21 05.10.06", mis on koostatud 01.11.06.a., on seaduse vastaselt arvestatud distsiplinaarmaterjalide juurde, kuna see lisa ettekanne pole registreeritud ja tagant järele süüdistada kinnipeetavat tegudes, mida ei ole koheselt ettekandes märgitud, on jäme distsiplinaarmenetluse normide rikkumine. Vanglaametnik ei saa kuu aja möödudes lisada esialgse ettekandega fikseeritud distsipliinirikkumisele uut lisaettekannet (mis pole registreeritud), milles esitab kinnipeetava vastu uued distsipliinirikkumise süüdistused. Seetõttu ei saa käsitleda hr. A. Jõesalu koostatud kirja 01.11.06.a. "Lisa ettekandele nr 21 05.10.06“ kui lisana tema poolt koostatud 05.10.06.a. ettekandele nr 21 kuna see kajastab juba täiesti uusi distsiplinaarrikkumisi ning antud lisa ei ole registreeritud selleks ettenähtud viisil, sh puudub sellel registreerimise number. Kaebajale süüks pandavad (2 mobiiltelefoni, 2 Sim-kaarti ja akulaadija) keelatud esemete omamine selgub alles ettekande nr 113 sisust, mis aga on koostatud alles 28.12.06.a. Ka ettekandes 28.12.06.a. nr 113 on püütud jätta muljet selle varasema koostamisele, kuna ettekandele on registreerimise numbriks vanglaametnik märkinud nr 23, mis tegelikult ei vasta antud ettekande registreerimise numbrile, sest Murru Vangla korrapidaja on selle registreerinud järjekorra numbriga 113 kuupäevaga 28.12.06.a. Intsident keelatud esemete osas on fikseeritud nõuetekohaselt ettekandega nr 113 28.12.06.a., millele pidanuks järgnema distsiplinaarmenetlus, mille käigus lisatakse läbiotsimisprotokoll, ettekanded, tunnistajate seletused ja kinnipeetava seletus ning märkused protokolli kohta distsiplinaarmenetluse protokollile. Kõik need dokumendid puuduvad, mistõttu kaebaja leiab, et 4 distsiplinaarmenetlust pole läbi viidud ning ettekande nr 113 koostamisest 28.12.06.a. on koheselt sama päev 28.12.06.a. koostatud juba distsiplinaarmenetluse protokoll. Murru Vangla distsiplinaarkaristuse otsuses on märgitud: "R.K. on tunnistanud, et oli teadlik leitud mobiiltelefonidest ning mobiiltelefoni laadijast, mistõttu pidi ta teadlik olema ka Simkaartidest". Eeltoodud Murru Vangla järeldus on oma olemuselt oletuslik ning ka distsiplinaarsüüteos kahtlustava suhtes tuleb lähtuda põhimõttest, et isik on süütu, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kahtlused mida ei saa kõrvaldada, tuleb tõlgendada kahtlustatava kasuks. Ka kinnipeetaval on õigus õiglasele distsiplinaarmenetlusele ning igasugune kinnipeetava usaldusväärimatuse ning kinnipidamisasutuse usaldusväärsuse eeldamine asjaolude hindamisel, ei ole kooskõlas õiglase distsiplinaarmenetlusega. Samas ei vaevutud küsima kaebajalt telefonide, sim- kaartide ja laadija kohta, mis viitab Murru Vangla käitumisele, et distsiplinaarmenetlus on algusest peale läbiviidud seisukohalt, "kõik on niigi selge." VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Seega kinnipeetaval on õigus koheselt teada saada tema kohta koostatud ettekandest ja selle sisust, et anda selgitusi väidetavale süüteole.

§ 98

punkt 3 sätestab, et kinnipeetaval on õigus anda seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-4-02 on rõhutatud, et distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades. Distsiplinaarkaristuse kehtiva regulatsiooni eesmärk on tagada, et isik teaks, mille eest on teda karistatud, et karistus ei määrataks ammu toimepandud tegude eest ja karistus oleks õiglane. Oluline on hinnata iga süülist rikkumist eraldi ning selle teo tasapinnalt hinnata kvalifitseerimise küsimus. Vastavalt VangS § 64 lg 3 kohaselt kogu distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse ning protokolli vorm ja nõuded tulenevad

§ 97

ja 98 sätetest, mille § 98 p 3 kohaselt on nõutud distsiplinaarmenetluse protokolli lisana kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkmed protokolli suhtes, mida antud asjas ei olnud kaebajale võimaldatud. Menetlusnormide jäme rikkumine nähtub sellest, et Murru Vangla on koostanud 01.11.06.a. lisa ettekandele nr 21 05.10.06.a. ja antud lisas on hoopis tegu uute süüdistustega, mida aga 05.10.06.a. koostatud ettekandes pole mainitud. Seega on 01.11.06.a. koostatud lisa näol tegu hoopis iseseisva ettekandega, mis aga on olemuselt kehtetu, kuna VangS § 64 kohaselt koostatakse ettekanne kohe rikkumisest teada saamise kohta ning teavitatakse sellest koheselt ka kinnipeetavat. Murru Vangla pole ka distsiplinaarmaterjalide juurde lisanud 04.09.06.a. toimunud läbiotsimisprotokolli, mistõttu direktor on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel teinud karistusotsuse 04.09.06.a. läbiotsimisprotokolli nägemata. Ka kaebajale pole Murru Vangla väljastanud 04.09.06.a. läbiotsimisprotokolli. Jääb selgusetuks, mille alusel üldse ettekanded on koostatud, kui pole läbiotsimisprotokolli. Menetlusnormide rikkumisena tuleb käsitleda ka asjaolu, et kaebaja sai teada distsiplinaarmenetluse algatamisest ning enda kohta koostatud (01.11.06.a. hr. A. Jõesalu ja 28.12.06.a. pr. M. Toomik) ettekannetest 03.01.07.a. Murru Vangla direktori 29.12.06.a. distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjale alla kirjutades. Kaebaja ei tea, miks Murru Vangla ei soovinud koheselt alustada 04.09.06.a. distsiplinaarmenetlusega ja kas kolme kuu möödudes alustatud distsiplinaarmenetlusega ning sellest 7 päeva möödudes distsiplinaarkorras karistamise poliitikani viis Kaitsepolitseiameti palve või hoopis mõni muu asjaolu (oli ju Murru Vangla teadlik 04.09.06.a. läbiotsimise toimumisest). Teda karistati käskkirja kohaselt ka Kodukorra järgi lubatust suurema koguse CD-plaatide (84.

1. tk)omamise eest, mis leiti Kaitsepolitseiameti teostatud läbiotsimisel. Antud juhtumi kohta koostas 5 inspektor-kontaktisik A. Jõesalu 05.10.06.a. ettekande, mis registreeriti numbriga 21. Vastavalt 05.10.06.a. koostatud ettekandest nr 21 tuleneb, et "Vastavalt Kaitsepolitseiameti poolt kriminaalasja 06730000233 koostatud läbiotsimisprotokollile avastatud ja võetud ära Murru Vangla 9.osakonna kambrist b-10 kokku 84 (kaheksakümmend neli) CD-plaati.“ Ettekanne koostati 05.10.06.a. juhtumi kohta, mis leidis aset 04.09.06.a. ning kaebajat informeeriti sellest suuliselt 05.10.06.a. Tallinna Vanglas julgeoleku töötaja hr. M. Koitla poolt, kes tutvustas faksi teel Murru Vanglast 05.10.06.a. saabunud ettekandeid, mis olid koostatud hr. A. Jõesalu ja hr. Anatoli Põhjakase poolt. Siis ta sai teada, et teda süüdistatakse 84 CD-plaadi omamises, mis 04.09.06.a. ära võeti. Arvestamata jäeti aga, et Murru Vanglas lubati vangla juhtkonna poolt 9.osakonnas eluaegsetele kinnipeetavatele kambris omada isiklikke CD-plaate, kuna puudus vastav ladu, kus saaks hoida CD-plaate, et neid vahetamas käia. Samuti lubati CD-plaadid kambrisse, kuna väljaspool vanglat asuv ladu ei ole ettenähtud CD- plaatide hoidmiseks ning need võivad niiskusega muutuda kasutamiskõlbmatuks. Kambrikaardil on kirjas CD- plaadid (kambrikaardil sissekanne CD plaate 60+40), mis annab õiguse omada kambrikaardil kirjas olevat arvu CD-plaate kambris. Mõne päeva möödudes (Tallinna Vanglas) kaebaja küsimusele vastuseks teatati, et 05.10.06.a. ettekannete alusel alustatud (84 CD-plaadi omamises) distsiplinaarmenetlus on lõpetatud süüteo puudumise tõttu. Samuti juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et sellel ajal ei olnud alustatud distsiplinaarmenetlust väidetavalt 04.09.06.a. leitud 2 mobiiltelefoni, 2 Sim-kaardi ja akulaadija kohta. Kuna CD-plaadid võisid laos saada niiskuskahjustusi, pakkus Murru Vangla ise läbi 9. bloki ülema hr. Olev Operi kaebajale võimalust hoida CD-plaate kambris ning hr. O.Oper isiklikult tõi CD-plaadid kaebajale. Käskkirjas on ebaõigesti leitud, et kaebajalt võeti ära lubatust suurem kogus CD-plaate (84 tk), mis leiti Kaitsepolitseiameti poolt. Samuti ei võetud ära kaebajalt distsiplinaarkäskkirja kohaselt 84 CD-plaati, vaid hoopis 77 CD-plaati. Antud asjaolu tõendab nii 04.09.06.a. läbiotsimisprotokoll kui ka Kaitsepolitseiameti üleandmise/vastuvõtmise akt 12.12.06.a. Murru Vangla on distsiplinaarmenetluse käigus rikkunud VangS § 64 lg 1, kuna Vangla on jätnud välja selgitamata, kui suur oli CD-plaatide kogus tegelikult ning on karistanud kaebajat suurema arvu (84.
2. tk)CD-plaatide omamise eest, kuid tegelikult oli CD-plaate (77.tk). Vastavalt kriminaalasjale võeti 04.09.06.a. paljudelt Murru Vangla kahtlusalustelt ära CD- plaadid ja muud andmekandjad (kaebajalt võeti läbiotsimisel ära veel mälupulk, videokassetid, elektronmärkmik ja märkmed), et kontrollida kas andmekandjad sisaldavad kriminaalasjas asitõendina väärtust. Kaitsepolitseiameti üleandmise/vastuvõtmise aktis 12.12.06.a. on kirjas, et käesoleva aktiga annab Kaitsepolitseiamet R.K.le üle 04.09.06.a. Murru Vangla 9. eluosakonnas 10 kambris teostatud läbiotsimise käigus temalt ära võetud USB mälupulk, 77 plaati, elektronmärkmik SHARP ja 2 VHS kassetti. Seega anti kaebajale tagasi kõik äravõetud CD-plaadid (77tk). Jääb arusaamatuks Murru Vangla uue juhtkonna tegevus ja seisukoht, et kaebaja on süüdi tagantjärele isiklike CDplaatide omamises rohkemas koguses, mis oli lubatud eelneva juhtkonna loal.

§ 57

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos (edaspidi ladu) vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju.

§ 59

lg 1 sätestab, et peale paragrahvis 58 nimetatud asjade võib kinnipeetaval olla ka muid isiklikke asju käesolevas paragrahvis sätestatud juhtudel ja korras.

§ 59

lg 2 kohaselt vangla direktori loal võivad kinnipeetaval vanglas olla järgmised isiklikud asjad: personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, video- ja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Selles lõikes loetletud esemete kasutamiseks võib kinnipeetaval olla mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate ja videomänge. 6 77 CD-plaati on mõistlik kogus ning antud kogus mahtus 2 CD-plaatide hoidmiseks mõeldud kotti, mis kaebajal oli. Kõik CD-plaadid (v.a. 7.tk) olid ilma karpideta ning nende kogukaal on ca 500 grammi. Kodukorra p 29 lg 9 järgi on kaebajal õigus hoida enda juures temale kasutada antud lubatud asju ja toiduaineid, soetades need vangla vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Direktori loal võib vanglasse tuua mõistlikus koguses isiklikke esemeid, olmetehnikat ja õppekirjandust. Murru Vangla Kodukorra p 83 järgi kinnipeetava isiklikke asju, mis ei ole tema juures toas või kambris, hoitakse finants-ja majandusosakonna laos või eluosakonnas kinnipeetavate isiklike asjade hoiuruumis. Elektriseadmeid, mida kinnipeetavad ei kasuta, hoitakse finants-ja majandusosakonna laos või hävitatakse. Karistamine CD-plaatide omamise eest on tegelikkuses ebamõistlik ning ebaproportsionaalne, kuna kaebajal oli olemas luba kõikide CD-plaatide kambris hoidmiseks, samuti ei ole kordagi öeldud, et CD-plaate on tal liialt palju või et nende kogus oleks kedagi seganud. Antud CD-plaadid on seejuures tagastatud ning neid ei võetud ära 04.09.06.a. läbiotsimisel põhjusel, et need oleks keelatud esemed või neid oli lubatust rohkem. Kinnipeetaval CD-plaatide omamises kambris rohkemas koguses puudub süüteo koosseis ning kinnipeetavat ei saa selle eest karistada distsiplinaarkorras. Juhul, kui Murru Vangla leidis, et (toimus ju mitmeid läbiotsimisi eelnevalt) kaebajal on rohkem CD-plaate, oleks võinud alati teha ettepaneku, paigutada osad CD-plaadid lattu. 04.09.06.a. ei teavitatud kaebajat kordagi, et ta on toime pannud distsipliinirikkumise. Üleliigse koguse CD-plaatide omamise kohta 04.09.06.a. on ettekanne koostatud 05.10.06.a., so tervelt üks kuu hiljem ja 04.09.06.a. keelatud esemete (2 mobiiltelefoni, 2 Sim-kaarti ja laadija) leidmise kohta on ettekanne koostatud 28.12.06.a., so ca kolm kuud hiljem, mis on vastuolus distsiplinaarmenetluse läbiviimise korra (VangS § 64) ja õiguspärase ootuse põhimõttega. PS § 10 tuleneb, et isikul on õigus kindlusele riigi poolt läbiviidavatele toimingutele. Kui koheselt (04.09.06.a.) ei ole Murru Vangla pidanud vajalikuks kaebaja suhtes alustada distsiplinaarmenetlusega ning seda ka ei alustatud järgnevatel päevadel ehkki väidetavalt olid ju asjaolud teada, siis alustades distsiplinaarmenetlust üks kuu hiljem (CD- plaatide kohta) ja ligi kolm kuud hiljem (keelatud esemete kohta) ilma kaebajat informeerimata ning jättes kaebaja õiguseta anda juhtunu kohta seletusi, osaleda distsiplinaarmenetluses, on tegu kaebaja õiguste rikkumisega. Kui vangla ei soovi kuu aja jooksul alates distsipliinirikkumise avastamisest alustada distsiplinaarmenetlusega (ettekande esitamisega jne) kinnipeetava suhtes, siis ei ole hiljem õigust vanglal seda küsimust uuesti tõstatada. Murru Vangla on rikkunud ka hea halduse põhimõtteid. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§ 58

lg 2 kohaselt vangla direktori loal võivad kinnipeetaval vanglas olla järgmised isiklikud asjad: personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, video- ja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Selles lõikes loetletud esemete kasutamiseks võib kinnipeetaval olla mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate ja videomänge. Kodukorra p 88 kohaselt elektriseadme kasutamise luba antakse kinnipeetavale ainult temale isiklikult kuuluvale töökorras seadmele juhul, kui kinnipeetaval on isikuarvel raha elektrikulude tasumiseks ja kui kambris on olemas seadme kasutamise tehnilised tingimused. 9 Ühes toas või kambris võib olla ainult üks samast liigist elektriseade. Kinnipeetav võib hoida enda juures vastavalt temale lubatud elektriseadme liigile mõistlikus koguses andmekandjaid (kuni 5tk). Seega on Murru Vangla Kodukorras piiritletud mõistlik kogus lubatud elektriseadme liigile andmekandjaid kuni 5 tk ning Kodukorra kohaselt võis R.K. hoida kambris enda juures kuni 5 CD-plaati. Andmekandjate piiritlemine kuni 5 tk tuleneb asjaolust, et tegemist on eelkõige meelelahutuslike esemetega ning ei ole otsest vajadust, et kinnipeetava juures on kõik temale lubatud andmekandjad, erinevalt näiteks kohtuotsustest. R.K. hoidis enda kambris tunduvalt rohkem CD-plaate, kui Kodukorras lubatud. Kuna Murru Vanglale väljastas Kaitsepolitseiamet koopia läbiotsimisprotokollist, siis nähtub, et plaatide kogus on erinev. Võis juhtuda, et koopiast CD-plaatide arvu lugedes eksiti ning kaebajal oli tegelikult kambris 77 CD-plaati mitte 84, kuid arvestades, et lubatud oli kuni 5, siis ületas kaebaja kambris olev CD- plaatide arv ikkagi olulisel määral lubatut. Kaebaja kambrikaardile kantud CD-plaatide arv ei tähenda, et temale oli lubatud kõigi kambrikaardile kantud CD-plaatide kambris hoidmine. Kambris asuvaid CD-plaate võib vahetada ning nn üleliigsed CD-plaadid asuvad sel ajal vangla laos. Väide, et R.K.l oli lubatud kõikide CD-plaatide kambris hoidmine, on tõendamata, kuna kirjalikku märget sellekohase loa olemasolu kohta ei ole. Väidet, et CD-plaadid andis talle eluosakonna peaspetsialist Olev Oper, ei ole võimalik kontrollida kuna Olev Oper ei tööta alates

1. aasta suvest Murru Vanglas. Arvestades Kodukorda ei ole võimalik anda kinnipeetavale luba rohkem kui 5 CD-plaadi enda juures hoidmiseks ning loa andmisel ei ole selline luba õiguspärane, kuna Kodukord on täitmiseks nii kinnipeetavatele kui ka ametnikele. CD-plaadid tagastas kaebaja kätte Kaitsepolitseiamet ning need anti üle ajal, kui ta ei viibinud enam Murru Vanglas. Seega ei näita CD-plaatide tagastamine, et kaebajal oli õigus Murru Vanglas kõiki CD-plaate enda juures hoida. Kohtuistungil vastustaja jäi oma seisukohtade juurde. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistaja Raivo Põder ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada ja tühistada Murru Vangla direktori 29.12.06.a. käskkiri nr 1411-dm. 1) Murru Vangla direktori käskkirja nr 1411-dm 29.12.06.a. kohaselt rikkus kaebaja Vangistusseaduse § 67 p 1 nõudeid ja Murru Vangla Kodukorra p 29 ap 1 nõudeid, p 29 lg 3 nõudeid ja p 88 ning Justiitsministri 30.11.2000 a määrusega nr 72 Vangla Sisekorraeeskirja § 58 sätteid. VangS § 67 p-is 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru vangla Kodukord kohustab kinnipeetavat alluma vangistust reguleerivatele õigusaktide nõuetele ja vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 29 lg 3 kohaselt peab kinnipeetav teavitama vanglaametnikele asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut, sisekorda ning teiste isikute elu või tervist. Asja arutamisel leidis kinnitust, et kaebaja kambris teostati 04.09.06.a. läbiotsimine ja tema kambris oli sellel ajal spordivahend, mille sees olid keelatud esemed- 2 mobiiltelefoni, 2 SIMkaarti, mobiiltelefoni akulaadija. Vaidlust ei ole küsimuses, et mobiiltelefonid ja sellega kaasnevad leitud asjad on vanglas keelatud esemed. 10 R.K. väidab, et läbiotsimisel leitud telefonid ei kuulunud temale, vaid A.T.le, vähemalt on kaebaja teadmisel need jätnud kambrisse A.T.. Need teadmised on tal kriminaalasja materjalidest (tlk 98). Telefoni kasutamist kaebaja ei vaidlusta ja kinnitab, et ta helistas vangla juhtkonnale ja kaebaja esitas selle kohta tõendid. Telefonikõnede eristusest ja kulgevas kriminaalmenetluses kogutud tõendite põhjal võib esialgu järeldada, et mobiiltelefoni kasutamisest R.K. poolt oli juhtkond teadlik (tlk 83-103). Kohus nõustub kaebajaga, et esialgselt oli algatatud distsiplinaarkaristus mitte mobiiltelefonide leidmise tõttu ning vastupidist vastustaja asja arutamisel ei tõendanud, kuna distsiplinaarmenetluse protokollis (tlk 13) märgitakse, et 04.09.06.a. hoidis kaebaja enda juures kahte mobiiltelefoni koos SIM-kaardiga, akulaadijat ja oluliselt suuremat kogust CD-plaate, kuid see protokoll on koostatud 28.12.06.a., mitte septembrikuus, kui toimus sündmus. 22.12.06.a. registreeriti ettekanne nr 23 (tlk 14), milles M.Toomik märgib, et KAPO poolt läbiotsimisel äravõetud mobiiltelefon ja sellega kaasnevad asjad, mis oli peidetud velotrenazööri sisse, kuulusid R.K.le. Lisaettekanne nr 21 A.Jõesalult on koostatud 01.11.06.a. ja selles märgitakse ära eelmärgitud keelatud asjade leidmine. Enne seda oli A.Jõesalu koostanud ettekande nr 21 (tlk 15) 05.10.06.a. sündmuse alusel süüdistuses, et kaebaja juurest leiti CD plaadid koguses 84 tk ja seal ei märgita midagi telefonide leidmisest. Kuna CD-plaatide osas oli vastustajal koheselt võetud seisukoht, et nende kogus ületab lubatud koguse, siis jääb arusaamatuks, miks ei määratud kaebajale karistust ning oodati KAPO-lt andmeid. Kaebaja kinnitab, et temal olid kambris kõik temale kuuluvad CD plaadid ja hoiule oli see antud vangla ametniku O.Oper teadmisel ja toodud kambrisse tema poolt. Vastustaja ei ole kaebaja seda väidet kontrollinud ega esitanud vastupidiseid tõendeid. Plaadid olid kahes hoiukarbis ega olnud peidetud ning ametnikud võisid neid näha pikemal perioodil ilma läbiotsimist teostamata. Distsiplinaarkaristus määrati aga ca 4 kuud pärast läbiotsimise teostamist ning vastustaja leiab, et tal oli selleks mõjuv põhjus, kuna KAPO-lt saadi väljavõte R.K. 08.09.06.a. kahtlustatavana antud ütlustest (tlk 17) alles 15.12.06.a. Asja kohtulikul arutamisel jäigi selgusetuks, mille alusel oleks pidanud kaebaja või kohus järeldama, et kaebajale sooviti koheselt esitada süüdistus telefonide ja CD-plaatide osas ning miks ei määratud kaebajale karistust CD-plaatide ülemäärases koguses kambris hoidmise eest, kui süütegu avastati 04.09.06.a. ja plaatide leidmise kohta oli koostatud ka vastav dokument. Distsiplinaarmenetluse protokoll oli koostatud alles detsembris ja kaebaja seejuures ei saanudki menetluse kestel esitada oma seisukohti/selgitusi protokolli alusel, samuti ei võetud temalt selgitusi enne protokolli koostamist. Väide, et kaebaja viibis arestimajas ei anna alust pidada seda takistuseks, mille tõttu jäi kaebajalt seletuskiri võtmata. Vastustaja ei ole üritanudki uurimisorganite abiga edastada kaebajale menetluse kulgemise dokumente või ettepanekut esitada seletuskiri. Samas tuleb nõustuda kaebajaga, et kui oli ette näha, et menetluse läbiviimine ei ole võimalik, tulnuks kaaluda, kas menetluse algatamine on üldse võimalik ja tulemuslik antud tingimuste juures. Kaebaja ja tema esindaja püstitasid distsiplinaarvastutusele võtmise aegumise küsimuse. Kohus järeldab vastustaja selgitustest ja tegevusest, et sisuliselt sai vastustaja distsipliininõuete rikkumisest teada 04.09.2006.a., so läbiotsimise tulemuste teatavakssaamisel. Läbiotsimise protokoll koostati 04.09.06.a. Lähtuvalt VangS §-st 64 ja Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-dest 97-98 oleks vastustaja pidanud läbi viima koheselt distsiplinaarmenetluse. Distsiplinaarmenetluse läbiviimine eeldab, et koheselt võetakse kinnipeetavalt seletused, kogutakse tunnistajate seletused, muud tõendid, teostatakse menetlustoimingud. Vastustaja väide, et KAPO edastas neile materjalid, st kaebaja seletused hilinemisega, ei ole asjakohased. CD-plaatide küsimus ei sõltunud KAPO tegevusest, pealegi ei ole vastustaja selgitanud, miks hakati KAPO-lt nõudma materjale hilinemisega, kui arvati, et menetluse läbiviimiseks on vajalikud KAPO poolt kogutud andmed. Juhul kui kontrolliti mitut kinnipeetavat, oli võimalus võtta seletused kõigilt ning neid ka kõrvutada või kui loodeti KAPO materjalidele, siis tulnuks võtta kõigi sama spordivahendit kasutanud isikute selgitused ja neid kõrvutada. Vastustaja tegevus pidi tuginema uurimisprintsiibile, et selgitada, kellele võisid leitud esemed kuuluda. Selleks ei pea kaasama teisi ametkondi ning antud juhul ei selgu selleks ka 11 põhjendatud vajadust, kuna vangla oli pädev läbi viima distsiplinaarmenetluse ise ning seda menetlust ei ole pädevad läbi viima teised ametkonnad. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistusseadusest ei nähtu, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata. Kohus selgitab siinkohal järgmist: vangistusseaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et läbiviidavale haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseaduse erisusi ja Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt, efektiivselt. Seega tuleb vältida venitamist. Samuti märgitakse, et menetlus toimetatakse võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse § 5 lg 4 kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Vaidemenetlusele on näiteks seatud tähtaeg ja vangistusseaduse § 11 lg 5 ja lg 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samasugustel põhimõtetel, kuid mitte venitama asjaga ligi 4 kuud. 30päevane tähtaeg on üldine tähtaeg ka teenistujate ja töötajate distsiplinaarsel karistamisel, see on tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse ning vanglas ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimine keerulisem, kui muudes asutustes. Vangistusseadust on nüüd täiendatud ja seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Distsiplinaarkaristus oleks aegunud ka täpsustatud regulatsioonist lähtudes, kuna karistuse määramisel tuli arvestada rikkumise teadasaamise päeva. 2) Kaebaja väidab, et ühte mobiiltelefoni kasutas tema, kui oli vajalik helistada juhtkonnale, et teavitada ohtlikest olukordadest. Kohtul ei jäänud kahtlusi, et vanglaametnikud olid mobiiltelefonide kasutamisest teadlikud. Tunnistaja R.P. küll väitis kohtule, et ta ei teadnud, kas kõned võeti üldiseks kasutamiseks mõeldud taksofonidest või muul viisil, kuid kohus seda ütlust ei pea õigeks. Ilmselgelt pidi kõnede võtmise aeg ja sagedus viima juhtkonna kahtluseni, et kõnedeks kasutatakse keelatud mobiiltelefone, seda enam, et mobiiltelefone leiti kinnipeetavate juurest pikemal perioodil. Kuna kohtule esitatud materjalide põhjal kriminaalasjast selgub, et kinnipeetavatel oli võimalus teha ka kaastööd ametnikega, tunnistaja R.P. ütlustest nähtub, et sisse oli seatud ka informaatorite tegevuse zurnaal, siis saab järeldada, et läbi jälitusametnike loodi usalduskontakte, mis aitasid kui mitte ennetada, siis vähemalt saada mingis osas vangla siseinfot. Kohus ei saa välistada, et kaebajal võis tekkida mulje, et ta võibki keelatud telefone kasutada ning nendest mitte teavitada, seda enam, et eelduslikult pidid ametnikud aru saama, et pika perioodi kestel infot edastati ja telefone ära ei võetud. Kuna selline võimalus oli reaalselt olemas, selline sisekord teatud perioodidel ka toimis, siis ei ole kaebaja aru saanud, et tema tegevuses esineb süülist käitumist. Kui juhtkonnal ei õnnestunud sellist tegevust koordineerida ning selget piiri tõmmata lubatud ja keelatud tegevuse vahele, siis on see ebaõnnestunud kasvatustöö ja vangla juhtkonna juhtimistöö tulemus ning kinnipeetav ekslikult ja fanaatiliselt kasutas telefoni arvates, et on rakendatud õilsate eesmärkide nimel nn võitlusesse narkomaaniaga. Käesolevalt vastustaja leiab, et ametnikel, st eelmisel vangla juhtkonnal, ei olnud õigusi anda kinnipeetavatele luba vangla sisekorraeeskirjades sätestatust erinevaks käitumiseks, siis vastutab selle eest ikkagi kinnipeetav. Kohus märgituga ei nõustu ja leiab, et kinnipeetav oma puudulike teadmiste või moonutatud ettekujutustega toimuvast ei tohi olla ära kasutatud nii, et temale ei ole enam selge, mis on lubatav ja mis mitte. Kui vangla vajas informatsiooni ja kasutas selleks kas informaatoreid või sai teavet ebaseaduslikult käibes olevate telefonide kasutamisega, tulnuks koheselt reageerida või seada piirid, kui sellise info laekumine toimus ilmselges vastuolus vanglas kehtivate eeskirjadega. Kohtul ei ole käesolevalt võimalik teha kindlaks, kas need piirid olid olemas või mitte ja kuivõrd kinnipeetava käesolevas asjas pidi ise mõistma, mis on temale lubatud ja mis on keelatud. CD-plaatide omamises enda juures kambris puudub kaebaja süüline rikkumine, kuna asjas ei leidnud tõendamist, et R.K. saavutas plaatide kambrisse sattumise omavoliga või pettusega. 12 Kaebajal olid plaadid olemas pikemat aega, plaadid olid kantud tema isiklike asjade kaardile. Kuna kaebaja saabumisel pidi vangla juhtkond kontrollima kaebaja isiklikke asju, sh uurima, missugused asjad ta võtab kaasa kambrisse, siis oli välistatud, et kambrisse sattusid plaadid vanglaametnike teadmata. Vastustaja saab kontrollida tegelikku asjade asumist ka kaartide alusel ja vastustaja organiseerida on tööküsimused, sh asjade asumine kambrites kaartide alusel. Kuna plaadid olid hoiul kahes kotis, need ei olnud peidetud, siis kinnitab see asjaolu täiendavalt, et kaebaja oli kindel, et ta võib neid kambris hoida selles koguses, mis mahtusid kahte kotti. Kohus nõustub kaebajaga ja vastustajaga, et plaatide koguses on eksitus, kuid igal –juhul ületas kambris asuvate plaatide kogus Murru vanglas lubatava koguse. Kohus leiab, et ülemäärase koguse plaate omas kaebaja vanglas eelkõige vangla ametnike kas siis eksliku või teadvalt vale tegevuse tõttu, mis annab vea avastamisel õiguse korrastada suhted ning nõuda ülemäärase koguse plaatide üleandmise hoiustamiseks lattu, kuid mitte karistamiseks, kuna puudub kaebaja süü. Kaebaja süülise käitumise mittetuvastamisel ei olnud alust määrata selle eest karistust. Kaebaja süüline käitumine selles teos puudub ning distsiplinaarkaristust ei saanud määrata, kui kinnipeetava tegevuses puudub süü. 3) Distsiplinaarkaristus määrati kahes süüteos. Igal juhul langeb ära süütegu CD-plaatide ülemäärase koguse omamises kinnipeetava kambris. Vastustaja on karistuse määranud süütegude kogumi eest. Seejuures on märgitud ilmselt viitega raskendavale asjaolule karistuse määramisel faktile, et keelatud asjade hulk oli oluliselt suur. Nii on käskkirjas ka märgitud, et arvestades keelatud esemete hulka, mida ta teadlikult enda juures hoidis, on kokkusaamise keelamine liiga leebe karistus ja peeti vajalikuks määrata valjem karistus ehk kartserikaristus. Esemete suure hulga all saab mõelda CD-plaatide suurt kogust. Kui vastustaja riskib määrata karistuse kogumis, siis ühe süüteo äralangemisel riskib ta ühtlasi sellega, et karistusmäära valik langeb kahtluse alla ning kohus ei saa enam tagantjärgi kontrollida, kas vangla direktor oleks määranud kartseri-karistuse ka siis, kui ta oleks pidanud määrama karistuse mobiiltelefoni hoidmise või nendest mitteteatamise eest. Käskkirjast muuhulgas ei selgugi, kas kaebajat karistati selle tõttu, et ta omas kahte mobiiltelefoni ja selle juurde kuuluvaid esemeid, või võisid need kuuluda ka teistele isikutele ning kaebaja oli nendest teadlik, kuid jättis teatamata või määrati karistus hoopiski põhjusel, et kaebaja kasutas telefoni. Kuna menetlust läbi ei viidud, siis ei olnud vastustaja muuhulgas saanud võtta ka ilmselgelt seisukohta, kas kaebaja kasutas telefoni, peitis telefonid, hoidis neid või jättis teatamata teiste isikute poolt peidetud telefonidest. Asja kohtulikul arutamisel ja kaebuse kaudu selgus, et kaebaja tunnistab ühe telefoni kasutamist nn narkootikumide vastases võitluses. Vastustaja ei saanudki kaebaja sellist selgitust karistuse määramisel analüüsida, kuivõrd ta ei olnud menetlust läbi viinud, kaebajalt seletust võtnud. Kuidas suhtuda kaebaja helistamistesse olukorras, mil see tegevus toimus vangla endise juhtkonna teadmisel, ei ole kohtu otsustada, vaid selle seisukoha oleks pidanud analüüsima karistuse määraja. Kohus on eelnevalt märkinud, et endise juhtkonna vead ei ole kaebaja vastutada ja vastustajal on vangla siseolukord enam teada ja tuntud, mistõttu karistuse määramisel selgituse olemasolul tulnuks kaebaja teo subjektiivne külg välja selgitada. Antud juhul loeb kohus seletuste mittekogumist oluliseks menetlusveaks, mida kohus enam tagantjärgi parandada ei saa. Asja arutamisel leidis kinnitust, et vastustaja ei ole käesoleva ajani ise välja selgitanud, kellele mobiiltelefonid kuulusid ja kas kaebaja tegevusest sõltus telefonide hoidmine spordivahendis. Kuniks ei ole ära langenud kahtlus, et kaebaja kasutas telefoni ning tegi seda juhtkonna teadmisel, jääb arusaamatuks süüdistus telefonist mitteteatamises. Millal ja kellele oleks pidanud antud oludes telefonist teatama, kui sellelt helistati vangla juhtivatele töötajatele. Seega langeks süütegu telefonidest ja sellega kaasnevate esemete mitteteatamise süüdistuses. Et kriminaalasja menetlus alles kulgeb, siis ei ole võimalik kasutada selle andmeid, kuivõrd kinnipeetavad enne süüdistuste esitamist muudavad oma ütlusi pidevalt, mistõttu muutub eriti oluliseks seletuse küsimine distsiplinaarmenetluses, milles nad oma seletusi üldjuhul annavad koheselt ega saa 13 hiljem neid pidevalt muuta. Kuigi distsiplinaarmenetluse protokoll koostati pärast seda, kui vastustajale esitati väljavõte R.K. kahtlustatavana ülekuulamise materjalidest, jäi kaebaja selle juurde, et läbiotsimisel leitud telefone ja nende kasutamist ta siiski omaks ei võta ega ole seda omaks võtnud ka kriminaalmenetluses, mis ei ole veel lõpule viidud. R.K. leiab, et tema käitumine distsiplinaarmenetluses ja kriminaalmenetluses oleks olnud erinev, kui distsiplinaarmenetlust oleks tegelikult ka läbi viidud. Kaebaja ja tema esindaja jäid selle juurde, et kahtlustatavana ülekuulamisel esitatud väiteid on esitatud kaitsetaktikana kriminaalmenetluses ning sellekohast selgituse esitamise võimalust senimaani ei olnud, kuivõrd kaebajale ei antud selgitamise võimalusi enne käesolevalt arutamisel oleva karistuse määramist. R.K. esitas kohtuistungil väite, et A.T. olevat kinnitanud, et leitud telefonid kuulusid temale ja liikusid käest kätte kuni A.T. poolt nende peitmiseni spordivahendisse, mida kasutas sportimiseks üksnes kaebaja, kuna ülejäänud, kes said sellele ligipääsu, tegelikult sportimisest huvitatud ei olnud. Kohus leiab, et käesolevalt ei ole võimalik tagantjärgi hakata koguma osaliste tunnistusi, asuda neid võrdlema, kui neid ei võetud distsiplinaarmenetluse käigus ega võrreldud omavahel. Kuniks kohtul püsib kahtlus, et telefonid olid käibel juhtkonna teadmisel ja kaebaja oli telefoni kasutajaks eelmärgitud tingimustel, ei ole ka süüteoks nendest teatamata jätmine. Vastustaja kinnitusel ei ole ta kaebajaga ühte spordivahendit kasutanud kinnipeetavatelt distsiplinaarmenetluses seletusi võtnud. Vastustaja ei ole muuhulgas käskkirjas hinnanud telefonidega seotud rikkumise raskust, mistõttu kohus on eelnevalt märkinud, et sõnastusest saab järeldada, et see ei ole olnud karistuse määramisel raskeks hinnatud üleastumine, kuna karistuse määramisel oli kaaluandvaks keelatud asjade hulk, mis võis loogiliselt aga kehtida plaatide koguse suhtes. Distsiplinaarmenetluse materjal, mis esitati kohtule ja asub toimikus, koosneb protokollist, ametnike ettekannetest, väljavõttest kaebaja ülekuulamisest kahtlustatavana kriminaalasjas, kuid sinna ei ole lisatud ega kogutud ühegi spordivahendit kasutanud kaaskinnipeetava seletust ehk nagu kohus eelnevalt märkis, ei ole sisuliselt distsiplinaarmenetlust läbi viidud. Menetlus on lisaks ka ebeselge, mistõttu võib vastata ka tõele kaebaja väide, et tema teadmisel oli CD –plaatide omamises esitatud süüteomenetlus lõpetatud ja ootamatult esitati ikkagi süüdistus plaatide olemasolus kambris. 4) Kuna kaebus tuleb rahuldada juba ülalmärgitud põhjustel, siis kohus ülejäänud kaebaja väiteid ei pea vajalikuks analüüsida. 5) Kohus lahendab menetluskulude taotluse. R.K. taotleb menetluskuludena tagasi kaebuselt tasutud riigilõivu 80 EEK ja õigusabile kulutatud tasu summas 4 425,00 krooni nähtuvalt arvest nr 701102 (tlk 82) koos käibemaksuga. Kaebuse rahuldamise korral mõistetakse kohtukulud välja teiselt protsessiosaliselt- HKMS § 92 lg
2. Kaebaja märkis, et esindaja käis vanglas ning nad leppisid kokku käesoleva asja esinduse ja taktika ning ta sai juhised ning materjalid J.Valdmalt. Kohtutoimikust nähtub, et kaebuse on allkirjastanud R.K. 26.01.07.a. ja kaebus saabus kohtusse 31.01.07.a. Selleks ajaks oli D.Kivirajuja tasunud õigusabi, kuna summa pidi laekuma 19.01.07.a. nähtuvalt büroo esitatud tasumise andmetest tlk
3. Kaebaja esindaja esitatud arvest nähtub, et see on koostatud 31.01.07.a. (tlk 82). Seega tekib ajaline vahe arve koostamise ja tasumise kuupäevades, kuid kohus leiab, et D.Kivirajuja on tasunud büroole summa 4 425, 00 krooni ja selles on märgitud ära, et õigusabi eest R.K. halduskohtuasjas, mis kinnitab siiski, et antud kohtuasja huvides on kokkulepitud töö teostamine ülekantud summas. Kaebaja eest on seega tasutud õigusabitasu ja ajaliselt langeb see kokku kohtuasja ettevalmistamise ajaga, ehkki kaebaja on allkirjastanud kaebuse iseseisvalt. Kohtuistungil kaebaja esindajana viibis J.Valdma; kohtuistung kestis 3 tundi ja istungil kuulati ära ka tunnistaja ütlused. Erilist süvaanalüüsi esindaja kohtule istungil ei esitanud, seega ei ole alust pidada esindustasu liialt väikseks ega suurendada esitatud arvet. Kohus leiab, et nõutud summa ei ole ülemääraselt suur, kuna kohtukaebus on põhjalik ning selle vormistamiseks oli nähtud vaeva, sh otsitud kohtupraktikat ja viidatud teooriale, mida kaebaja vahistamise ajal ilmselgelt ise koguda ei saanud. Tõendid kogus kaebaja ise, kuna seda materjali 14 ei olnud esindajal võimalik kohtule esitada. Kohus rahuldab taotluse ja mõistab vastustajalt välja tasutud õigusabi summas 4425 krooni (koos käibemaksuga) ja tasutud riigilõivu 80 krooni. Märgitud summas tuleb teha vastustajal ülekanne kaebaja arveldusarvele hiljemalt kohtuotsuse jõustumisel. Karin Kalmiste Kohtunik 15 16