3-06-2091/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2091 Otsuse kuupäev 14.02.2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi MN’e kaebus Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korralduse nr 1394 tühistamiseks ja Tartu Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata läbi maa tagastamise avaldus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud ja menetluse käik MN esitas 28.08.2006 avalduse Tartu Linnavalitsuse linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnale Tartus XXXXX kinnistu nr 827 tagastamiseks. Linnavalitsus vastas MNele 12.09.2006 ja korduva kirjaga 06.10.2006, milledes teatas, et avaldust ei ole võimalik rahuldada. 19.09.2006 võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1394, millega määrati XXXXX ehitiste teenindamiseks vajalikuks maa suuruseks 1460 m2 ning anti nõusolek XXXXX maa ostueesõigusega erastamiseks ED, MK, MNele, MNele, Imre Taalile, NL ja MT mõttelistes osades. 25.10.2006.a esitas MN Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub kohtul tühistada Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korraldus nr 1394 ning kohustada Tartu Linnavalitsust läbi vaatama XXXXX maa tagastamise avaldus. Kaebuse esitaja taotles kaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses, millega vastustaja nõustus. 16.01.2007 määrusega määras kohus kaebuse läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused ja taotlused Kaebuse kohaselt esitas MN

1. detsembril 1997.a Tartu Linnavalitsusele avalduse Tartus, XXXXX asuva maa erastamiseks suuruses 1468 m
2. 19.09.2006.a andis Tartu Linnavalitsus välja korralduse, millega määrati XXXXX ehitiste teenindamiseks vajalik maa ning nõustuti ostueesõigusega erastamisega. Ehitiste teenindamiseks vajalikuks maaks määras Tartu Linnavalitsus 1460 m2 ning kaebajale erastati maad 3/40 mõttelises osas, kuigi kaebaja oli tegelikkuses taotlenud kogu aeg maa tagastamist, mitte erastamist. M.N märgib oma kaebuses, et ta on korduvalt üritanud esitada Tartu Linnavalitsusele maa tagastamise avaldust, kuid seda on keeldutud vastu võtmast. Kuna vastustaja on keeldunud avaldusi vastu võtmast, siis pole kaebajal selle kohta võimalik kirjalikke tõendeid esitada ning keeldumise kohta antud haldusakte vaidlustada. Viimati keelduti maa tagastamise avalduse läbivaatamisest 06.10.2006.a tavalise kirjaga. Põhjus, miks kaebuse esitaja on esitanud ka maa erastamise taotluse seisneb selles, et kaebuse esitaja ei tahtnud lasta käimasoleva maa tagastamise vaidluse tõttu maa erastamise tähtaega mööda. Kaebuse esitajal on seadusest tulenev õigus nõuda maa tagastamise avalduse läbivaatamist ning vastustaja aastaid kestnud keeldumine avalduse läbivaatamisest ei ole õigustatud. Maareformi seaduse § 15 lg 4 sätestab, et maa omandiõiguse tõendamiseks kasutatakse
3. aastal ja järgnevatel aastatel Katastri Ameti poolt koostatud „Maksualuste maaüksuste nimekirju“, kinnistusametite dokumentatsiooni ning Aluste § 74 lõikes nimetatud dokumente. Kaebaja on esitanud vastustajale dokumente, milledest nähtub vaidlusaluste ehitiste kuuluvus kaebaja ülenejatele sugulastele. Kaebuse esitaja õigus esitada maa tagastamise avaldus tuleneb maareformi seaduse muutmise seaduse §-st 26, mis sätestab, et kui pärand on avanenud enne käesoleva seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Kaebuse esitaja märgib, et tagastamisele kuuluva vara omanik H.N suri enne eelpool viidatud seaduse jõustumist, mistõttu pole õigustatud vastustaja keeldumine avalduse läbivaatamisest. Kaebaja leiab, et on pärinud nõudeõiguse maa tagastamise avalduse esitamiseks. Kaebaja on korduvalt esitanud vastustajale dokumendid nõudeõiguse pärimise kohta, kuid vastustaja on keeldunud neid aktsepteerimast, viidates, et tähtaeg on möödas. Eelpool viidatud säte annab aga selgelt õiguse esitada nõudeõigust tõendavaid pärimisõiguse tunnistusi ka üheksa kuu jooksul maareformi seaduse muutmise seaduse jõustumisest. Kaebaja on selle tähtaja sees korduvalt üritanud dokumente esitada, kuid Tartu Linnavalitsus on keeldunud nende vastuvõtmisest. Vastustaja selline tegevus piirab tugevasti kaebuse esitaja omandiõigust. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on põhjendamatult keeldunud avalduse menetlemisest ning ilma eelneva tagastamise avalduse läbivaatamiseta rikub Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korraldus nr 1394 kaebaja õigusi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustajat tuleb kohustada läbi vaatama kaebaja maa tagastamise avaldus ning Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006.a korraldus nr 1394 tuleb tühistada. Oma 28.11.2006.a kohtule esitatud kirjalikus arvamuses vastustaja vastusele jäi kaebuse esitaja oma seisukoha juurde. Vastustaja seisukohad Tartu Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ning peab seda alusetuks. Linnavalitsus märgib, et nad selgitasid kaebuse esitajale oma 06.10.2006.a kirjas, et vastavalt omandireformi aluste seaduse § 16 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
4. augusti 1991 määruse nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" punktile 4 on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise viimane tähtaeg
5. jaanuar
6. Isik, kes ei ole vara tagastamise kohta tähtajaks avaldust esitanud, loetakse tagastamise nõudest loobunuks. 2 Vastavalt seadusele avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 2 lg 3 võis taotleda avalduste esitamise tähtaja ennistamist
7. märtsini 1993 ning seejuures tuli tuua põhjendused, miks avaldust tähtaegselt ei esitatud. Need sätted näitavad selgelt seadusandja tahet kehtestada vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamisele kindel lõpptähtaeg, hilisemat avalduste esitamise tähtaja ennistamise võimalust seadus enam ette ei näe. Tartu Linnavalitsus on seisukohal, et vastavalt omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 ja maareformi seaduse § 5 lg 2 ei ole MN omandireformi õigustatud subjekt. Linnavalitsus tugineb seejuures kaebaja poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistustele, arhiivi väljavõtetele ja testamendi koopiale. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma omandireformi aluste seaduse § 7 ja maareformi seaduse § 5 nimetatud isikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara endiseks omanikuks tuleb vastavalt Eesti Ajalooarhiivi 28.03.
8. a välja antud arhiiviteatisele lugeda LP, mille kohaselt sai ta XXXXXXX asuvate hoonete omanikuks pärast
9. juulil 1934 sõlmitud müügilepingut. LP suri 20.04.
10. a ning vastavalt kaebaja esitatud pärimisõiguse tunnistusele pärisid tema vara võrdsetes mõttelistes osades tema abikaasa NP, kaks poega ja tütar. Seejuures tuleb päritud ja edaspidi pärandatava varana käsitleda üksnes majavaldust. NP pärandas 26.11.1973.a koostatud testamendiga talle kuuluva vara oma vennapojale HN, kelle tütar on MN. Vastavalt omandireformi aluste seaduse § 8 lg 3 p 1 ja p 2 oleksid omandireformi õigustatud subjektid endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed või, kui laps on surnud, siis lapse abikaasa või endise omaniku lapselapsed, kui nende vanemad on surnud. MN aga ei ole endise omanikuga sellises sugulusastmes. Seadusandja väljendub omandireformi aluste seaduse §-s 8 lg 5 selgelt, et õigustatud subjektide ring ongi piiratud sama paragrahvi lõikes 3 toodud isikutega. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks. MN on oma kaebuses esitanud kaks taotlust – Tartu Linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 tühistamist ning Tartu Linnavalitsuse kohustamist läbi vaadata tema avaldus XXXXX maa tagastamiseks. Sisuliselt on kaebaja eesmärgiks XXXXX maa, ehk õigusvastaselt võõrandatud kinnistu nr 827 tagastamine kaebajale ja tema õele MNele. Kaebaja väitel tuleneb linnavalitsuse korralduse nr 1394 tühistamise taotlus just maa tagastamise taotluse mittemenetlemisest ja mitterahuldamisest, mitte sellest, et maa ostueesõigusega erastamisel oleks nõudeid rikutud. Seega on vajalik saada vastus küsimusele, kas Tartu Linnavalitsus on kohustatud läbi viima kaebajale XXXXX maa tagastamise menetlust ning kas kaebuse esitaja omab selle taotlemiseks õigust. Omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjekti ja omandireformi korra määrab 20.06.1991 jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus (ORAS), mis on ka aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele. ORAS § 16 lg 1 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektidel on õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992.a. 17.jaanuarini. Sama paragrahvi lõikes 2 on märgitud, et avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või NarvaJõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja 3 kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon (lühidalt – ÕVVTK komisjon). Sama tähtaeg avalduste esitamiseks on määratud ka Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ (edaspidi – Kord). Ka Korra punktis 4 on üheseltmõistetavalt sätestatud, et vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi võetakse vastu kuni 17.jaanuarini 1992.a. (kaasa arvatud). Kuni 17.01.1992.a. esitatud avalduste alusel tunnistati avalduse esitanud isikud ÕVVTK komisjoni poolt õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektideks. Kaebuse esitaja ei ole seaduses ettenähtud tähtajaks esitanud taotlust enda õigustatud subjektiks tunnistamiseks ja teda pole ka õigustatud subjektiks ühegi ÕVVTK komisjoni otsusega tunnistatud. Selles osas vaidlust ei ole. Linnavalitsusel kui kohalikul omavalitsuse organil puudub endal pädevus tuvastada õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektide ringi ega tunnistada kedagi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektiks. Kohalik omavalitsus saab menetleda sellise isiku avaldust vara tagastamiseks, kes on eelnevalt ÕVVTK komisjoni poolt tunnistatud selle vara osas vara tagastamise õigustatud subjektiks. Kaebuse esitaja on Tartu Linnavalitsusele esitanud avalduse vormis, mis tuli esitada ÕVVTK komisjonile subjektiks tunnistamiseks (tlk.10-12). Seega saab järeldada, et kaebuse esitaja tegelikkuses taotles avalduses ka enda õigustatud subjektiks tunnistamist, ning avaldus oleks tulnud linnavalitsuse linnavarade osakonnal edastada kas ÕVVTK linnakomisjonile või paluda avalduse täpsustamist. Kuid antud asjaolu ei anna antud juhul alust kaebuse rahuldamiseks, kuna avalduse esitaja on saanud linnavalitsuselt seadusele tugineva vastuse ning sellega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Õige on vastustaja poolt kaebajale antud selgitused subjektiks tunnistamise avalduse esitamise tähtaja ületamise kohta, samuti see, et isik, kes ei ole vara tagastamise kohta tähtajaks avaldust esitanud, loetakse tagastamise nõudest loobunuks. Ka on lõppenud vastava avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks taotluse esitamise tähtaeg. Taotlust subjektiks tunnistamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks sai esitada kuni 31.märtsini 1993, mida on vastustaja kaebuse esitajale oma 06.10.2006 kirjas selgitanud. Kaebuse esitaja puhul ei kuulu kohaldamisele ka Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 15 lg. 4, mis sätestas, et füüsiline isik, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus jäeti rahuldamata, võis taotleda kahe kuu jooksul selle seaduse jõustumisest avalduse uuesti läbivaatamist ORAS § 7 lg. 4 alusel. Nende sätetega anti õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist (sisuliselt vara tagastamise subjektiks tunnistamist) isikule, kes oli taotlenud sellise vara tagastamist, kuid kelle taotlus oli jäetud rahuldamata. Selleks pidi isik taotlema õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamist kahe kuu jooksul arvates
11. märtsist
12. a. Nagu märgitud, esitas MN avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa osas subjektiks tunnistamiseks alles 28.augustil 2006.a. Väide, et kaebaja on ka varem vara tagastamiseks avaldusi esitanud ja linnavalitsus on keeldunud nende vastu võtmisest, on kaebaja poolt tõendamata ja ka pole näidatud, millal vastavad avaldused esitati. Uut alust maa tagastamise taotlemiseks ei anna ka kaebaja poolt viidatud maareformi seaduse muutmise seaduse §
13. Maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaldatakse juhul, kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldus on tähtaegselt esitatud ning on olemas ka otsus isiku õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Vastavalt ORAS § 161 lõikele 1: kui vara tagastamise või kompenseerimise otsust ei ole tehtud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. Sellisel juhul tagastatakse või kompenseeritakse vara pärijale. Seega andis maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 maa tagastamist taotlejavale pärijale võimaluse esitada täiendava 9 kuu jooksul pärimistunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, mitte ei pikendanud maa tagastamise subjektiks tunnistamise 4 avalduste esitamise tähtaega. Kaebuse esitajal puudub nõudeõigus, mida ta saaks pärida või oleks pärinud. Kaebaja poolt esitatud testamendid ja pärimisõiguse tunnistused ja muud dokumendid ei anna õigust maa tagastamise taotlemiseks. Seega puudub kaebuse esitajal õigus nõuda maa tagastamist ning vastustajal kohustus maad tagastada. Vastustaja on õiguspäraselt vastanud kaebaja avaldusele kirjaga, mitte haldusaktiga, kuna avaldus on esitatud tähtaega rikkudes (HMS § 14 lg 6). Kuna vastustajal puudub seadusest tulenevalt kohustus menetleda maa tagastamise küsimust, puudub alus ka linnavalitsuse 19.09.2006 korralduse nr 1394 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Eeltoodut arvestades tuleb MNe kaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtukulud jäävad poolte endi kanda. Eda Muts kohtunik 5