Obsah (9)

§ 3§ 4§ 17§ 18§ 21§ 14§ 2§ 23§ 35

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 07.05.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-74 Haldusasi R.K. kaebus Tallinna Vangla to

) sätetest tulenevalt. Märkusena vaide alla serva kaebaja lisas, et palub Tallinna Vanglal vaie ise rahuldada või see viivitamata edastada Justiitsministeeriumile vastavalt Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 80 lg

2. Tallinna Vangla pikendas kaebaja vaide läbivaatamise tähtaega kuni 20.10.2006.a. ning teavitas sellest kaebajat oma 03.10.2006.a. teatega nr 1-13/19203-
3. Kuna ta leidis Tallinna Vangla tegevuse (sisuliselt kaebaja vaiet kinni hoides) olevat oma õiguste rikkumisena, samuti, et tegemist on omavoliga ja hea halduse tava rikkumisega, siis esitas kaebaja 09.10.2006.a. vaide Justiitsministeeriumile. Antud vaides (09.10.2006.a.) kaebaja taotles ettekirjutuse tegemist Tallinna Vanglale toimingu sooritamiseks, et nõutaks välja Justiitsministeeriumi poolt tema 26.09.2006.a. esitatud vaie.
4. 17.10.2006.a. Tallinna Vangla edastas saatekirjaga nr 1-13/19203-2 kaebaja 26.09.2006.a. ja 09.10.2006.a. vaided Justiitsministeeriumile. 2 Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsusega nr 4-1-08/385 tehti Tallinna Vanglale ettekirjutus otsustada 20.09.2006.a. teabenõude täitmise küsimus uuesti. Kuna Tallinna Vangla keeldus täitmast Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsusega tehtud ettekirjutust ning samuti ei väljastanud kaebajale 20.09.2006.a. teabenõudes palutud koopiaid, esitas kaebaja Tallinna Vanglale 18.12.2006.a. teabenõude, milles palus 1) täita kaebaja 20.09.2006.a. teabenõue; 2) täita Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsus nr 41-08/385 ja palus ka selgitust, millal lõpetatakse omavoli ning täidetakse õigusaktidest tulenevaid kohustusi Tallinna Vanglas.
5. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 6 lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, mis muuhulgas tähendab, et vangla peab kinnipeetavale võimaldama distsiplinaarmenetluse alguses soovi korral kinnipeetavat süüdistavast materjalist koopiaid. Kaebajal on õigus esitada distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi arvamusi jne, samuti saata materjalid oma kaitsjale, kes esindaks teda distsiplinaarmenetluses. Dokumendid oleks tulnud temale väljastada, seda enam, et ta taotles dokumentidest koopiaid, mis puudutasid ainult kaebajat. VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetaval on õigus anda selgitusi distsipliinirikkumise kohta ning VangS § 64 lg 3 sätestab, et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokolli vorm ja selles esitatavad andmed sätestatakse Vangla sisekorraeeskirjades (edaspidi VSKE). VSKE § 98 punkt 3 sätestab, et protokollile lisatakse kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta. Kui vangla keeldub väljastamast distsiplinaarmenetluse materjalide koopiaid kaebajale, siis ta ei tea, milles teda täpselt süüdistatakse ja ta ei saa ka ennast kaitsta. Samuti ei saa ta sellisel juhul teha distsiplinaarmenetluse protokolli kohta märkusi ega saata koopiaid vajadusel esindajale.
6. VangS § l1 lg 6 sätestab, et vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. HMS § 80 lg 1 sätestab, et haldusorgan edastab vaide koos vajalike dokumentidega vaide saamisest alates seitsme päeva jooksul haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan leiab, et vaie on põhjendatud, võib ta ise selle rahuldada. Eeltoodud õigusnormidest tulenevalt tema 26.09.2006.a. vaide ärasaatmata jätmine, kui ka selle Tallinna Vangla poolt läbivaatamise tähtaja pikendamine on seadusevastased. Sisuliselt saab tegevust nimetada Tallinna Vangla omavoliks.
7. Vastavalt

§-le 5 lg 1 p 2 on Tallinna Vangla avalik-õigusliku juriidilise isikuna teabevaldaja. Kaebaja leiab, et Avaliku Teabe Seadus on seadus, mis peab tagama igaühe põhiseadusliku teabe saamise õiguse efektiivse toimimise.

§ 3

lg 1 kohaselt on avalik teave mis tahes viisil ja mis tahes teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites.

§ 4

sätestab olulise põhimõtte, et juurdepääs avalikule teabele peab igaühele olema tagatud kiiresti ja hõlpsalt.

§ 3

lg 2 kohaselt võib avalikule teabele juurdepääsu piirata vaid juhul, kui selline õigus tuleneb seadusest. Seega kehtib teabe avalikkuse eeldus: teabe väljastamisest võib keelduda vaid juhul, kui selleks on konkreetne õiguslik alus.

§ 4

lg 5 kohaselt on igaühel õigus vaidlustada teabele juurdepääsu piiramist, kui selline piirang rikub tema õigusi ja vabadusi.

§ 17

lg 1 kohaselt täidab teabevaldaja teabenõude teabenõudja poolt soovitud viisil ning

§ 18

lg 1 kohaselt teabenõue täidetakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. 3 Isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) § 29 tulenevalt on andmesubjekti õigus saada enda kohta käivaid isikuandmeid, muu hulgas ka paberkandjal koopiana. IKS § 29 lg 3 kohaselt tuleb ka selline nõue viie tööpäeva jooksul kas täita või põhjendada sellest keeldumist. HMS § 5 lg 2 kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Tallinna Vangla direktori 05.07.2005.a. käskkirjaga nr 28 Kodukorra muutmine punkti 8 kohaselt lahendatakse kinnipeetava taotlus 10 päeva jooksul arvates taotluse edastamisest Vanglale. 8. Eeltoodu õigusnormidest tulenevalt Tallinna Vanglal ei olnud õigust jätta täitmata kaebaja 20.09.2006.a. teabenõue dokumentide saamiseks oma õiguste kaitseks seda enam, et taotletud dokumendid puudutasid konkreetselt kaebajat. Tallinna Vangla on rikkunud

tulenevaid menetlusnorme ning käesoleva ajani pole täitnud teabenõuet. Teabenõuete menetlemisel on ületatud ka HMS tulenevaid menetlustähtaegu, rääkimata Tallinna Vangla Kodukorras sätestatust, et kinnipeetava taotlus lahendatakse 10 päeva jooksul.

1. Vastavalt Põhiseaduse (edaspidi PS) §-le 11 õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. Eestis on hea halduse põhimõtteid omaks võetud nii haldus- kui ka kohtupraktikas. HMS konkretiseerib Riigikohtu hinnangul hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke põhimõtteid ning realiseerib PS § 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele.
2. Kaebaja leiab, et dokumentidest koopiate väljastamise keeldumisega, 26.09.2006.a. vaide ärasaatmata jätmisega, Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsuse täitmata jätmisega, 18.12.2006.a. teabenõudele vastamata jätmisega on Tallinna Vangla rikkunud teiste õigusnormide hulgas ka hea halduse põhimõtteid. Kohtuistungil kaebaja leidis, et jääb oma seisukohtade juurde, kuid muudab nõuet loobudes kohustamisnõudest ja palub toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist preventiivsest huvist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
3. 20.09.2006.a. võeti kaebajalt ja temaga samas kambris elanud teiselt kinnipeetavalt seletuskirjad sama päeva õhtul toimunud intsidendi kohta. 20.09.2006.a., peale seletuskirja kirjutamist esitas kaebaja Tallinna Vangla direktorile teabenõude, milles taotles koopiaid enda seletuskirjast, kahest valvuri ettekandest ja ametnik Taavo Soodla ettekandest. 25.09.2006.a. teatas inspektor-kontaktisik Vitali Jefimenko, et kaebaja ei saa nõutud koopiaid, kuna distsiplinaarmenetlus ei ole lõppenud; seejärel 26.09.2006.a. esitas kaebaja vaide Justiitsministeeriumile Tallinna Vangla kaudu. 4
4. Tallinna Vangla 03.10.2006.a. kirjaga „Vaide läbivaatamise tähtaja pikendamine" pikendati täiendava uurimise vajaduse tõttu vaide läbivaatamise tähtaega kuni 20.10.2006.a.
5. 09.10.2006.a. esitas kaebaja uue vaide Justiitsministeeriumile. Tallinna Vangla edastas oma 17.10.2006.a. saatekirjaga nr 1-13/19203-2 tema 26.09.2006.a. ja 09.10.2006.a. vaided Justiitsministeeriumile.
6. Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsusega nr 4-1-08/385 tehti Tallinna Vanglale ettekirjutus otsustada 20.09.2006.a. teabenõude täitmise küsimus uuesti. 18.12.2006.a. teabenõudega sooviti taas 20.09.2006.a. teabenõudes märgitud dokumentide koopiad ja paluti täita Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsus.
7. Justiitsministeeriumi 21.11.2006.a. vaideotsus nr 4-1-08/385 laekus Tallinna Vanglale 02.01.2007.a. Tallinna Vangla 16.01.2007.a. kirjast nr 1-13/19203-5 „Teabenõude edastamine," mis on adresseeritud Põhja Politseiprefektuurile arestimaja vanemkomisaar Leo Ehiloole ja teadmiseks kaebajale, ilmneb, et Tallinna Vangla administratsioon on 20.09.2006.a. teabenõude uuesti läbi vaadanud ja teabe mittevaldamise tõttu edastatakse kaebaja 20.09.2006.a. teabenõue

§ 21lg 1 alusel Põhja Politseiprefektuuri arestimajale.

1. Tallinna Vangla 17.01.2007.a. kirjaga nr 1-13/19203-6 „Selgitustaotlusele vastamine" teatatakse kaebajale, et tema 20.09.2006.a. teabenõue koos Justiitsministeeriumi vaideotsusega on edastatud Põhja Politseiprefektuuri arestimajale.
2. Kaebuses on leitud, et Tallinna Vangla ei ole 26.09.2006.a. vaiet edastanud Justiitsministeeriumile õigeaegselt ning et vangla on vaiet kinni hoidnud, millega on rikkunud kaebaja õigusi ja ilmutanud omavoli ning eksinud hea halduse tava vastu. HMS § 80 näeb üldreeglina ette nõuetele vastava vaide edastamise asjassepuutuva haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavale haldusorganile 7 päeva jooksul. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib haldusorgan vaide selle põhjendatuse korral ise rahuldada. Lõikest 2 ilmneb, et ka asjassepuutuv haldusorgan tegeleb vaide läbivaatamisega. HMS § 41 kohaselt, kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Tallinna Vangla on oma 03.10.2006.a. kirjaga nr 1-13/19203 teatanud kaebajale vaide täiendava uurimise vajadusest ning pikendanud vajadusest lähtudes toimingu sooritamise tähtaega kuni 20.10.2006.a. Distsiplinaarmenetlus 20.09.2006.a. intsidendi osas, mille käigus võeti seletuskirjad kaebajalt ja teiselt samas kambris viibinud kinnipeetavalt, 03.10.2006.a. alles kestis. Seega vajasid täiendavat uurimist intsidendi asjaolud. Kuni 20.10.2006.a. pikendatud toiming teostati 17.10.2006.a., mil Tallinna Vangla edastas 26.09.2006.a. ja 09.10.2006.a. vaided Justiitsministeeriumile. Vastustaja on seisukohal, et toimingu tähtaja pikendamine ei ole eeltoodud alustel õigusvastane.
3. Kaebaja soovis 20.09.2006.a. teabenõudes saada koopiaid oma 20.09.2006.a. seletuskirjast, kahest valvuri ettekandest ja ametnik T.Soodla ettekandest. 5 Ka 09.10.2006.a. vaides on vaidlustatava toimingu või haldusakti sisuks märgitud: „Esitasin 26.09.2006.a. vaide, et koopiaid ei tehta." Koopiate mitteväljastamine on märgitud vaidlustatava toimingu sisuks ka kaebaja 26.09.2006.a. vaides. Teabenõude üksikasjadest (konkreetselt kahe valvuri ettekanne ja nimeliselt T.Soodla ettekanne), samuti asjaolust, et vaietes puudutatakse ainult koopiate mitteväljastamist, ilmneb, et kaebaja oli nimetatud materjalidega tutvunud. Kaebaja oli teadlik, milliseid võimaliku distsiplinaarrikkumise asjaolusid uuritakse, mis ettekannetes sisaldus ja tema juurdepääsu teabele ei ole takistatud. Seetõttu on põhjendamatu väide, et koopiate mitteväljastamise tõttu ei tea kaebaja, milles täpselt teda süüdistatakse ja et ta ei saa ka kaitsta ennast ning teha distsiplinaarmenetluse protokolli kohta märkusi.
4. Otseselt kinnipeetavate distsiplinaarmenetlust reguleerivaks seaduseks on VangS, mille § 64 lg 2 sätestab kohustuse informeerida kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, samuti on kinnipeetaval õigus anda selgitusi. Kuna R.K. selgituse andis, pidi ta olema teadlik, milles teda süüdistatakse. Seega ei ole VangS sätestatud kinnipeetava õigusi distsiplinaarmenetluse käigus rikutud.
5. HMS § 37 lg 1 kohaselt on igaühel õigus igas menetlusstaadiumis tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentidega ja toimikuga, kui see on olemas. Sama paragrahvi lg 3 alusel toimub toimikuga ja dokumentidega tutvumine üldjuhul haldusorgani tööruumides ametiisiku juuresolekul. Kaebaja on teabenõudes nimetatud dokumentidega tutvunud.

5. peatükist „Piiratud juurdepääsuga teave" ilmneb, et piiratud juurdepääsu all mõistetakse isikute ringi piiramist, kellel on võimalus andmetega tutvuda, mitte aga juba tutvustatud dokumentidest koopiate mittevõimaldamist. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited

§ 3

lg 2,

§ 4lg 5.

11. Tallinna Vangla ei rahuldanud kaebaja taotlust koopiate saamiseks kahel põhjusel. Nii

kui ka IKS võimaldavad isikul nõuda teabe koopiaid, samas IKS § 30 ilmneb, et ka andmesubjekti õigus saada haldusasutuselt enda kohta käivaid andmeid, ei ole absoluutne ja piiramatu. Üheks piirangu aluseks andmesubjektile tema kohta käivate isikuandmete väljastamisest keeldumiseks on muuhulgas põhjus, et andmete väljastamine võib kahjustada teise isiku õigusi ja vabadusi. 12. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangistusseaduse § 64 lg 1 ilmneb vangla direktori või tema poolt selleks volitatud vanglaametniku kohustus selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud. Ka HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Antud juhtumil, arvestades 20.09.2006.a. intsidendi spetsiifikat (kaebaja oli kambris koos teise kinnipeetavaga, kellelt samuti võeti juhtunu asjus seletuskiri), oleks olnud lubamatu distsiplinaarmenetluse materjalide koopiate võimaldamine kambrisse, kus viibis teine intsidendiga seotud kinnipeetav. Isiku õigus saada haldusasutuselt enda kohta käivaid andmeid on piiratud ka vabaduses viibivate isikute puhul. Vangistuse täideviimist reguleeriv eriseadus on VangS, mille sätetel on prioriteet üldseaduste (

, IKS) ees. 6 Kinnipidamisasutuses on kinnipeetavate õigused, karistuse kandmise spetsiifikast lähtudes, paratamatult piiratud seaduse alusel. VangS kuni 31.12.2006.a. kehtinud redaktsiooni § 15 lg 2 kohaselt kehtestab asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra justiitsminister. VSKE § 58 lg 4 kohaselt, mis kehtis kuni 01.02.2007.a., võivad kinnipeetaval olla tema kohta tehtud kohtuotsused, kohtumäärused, süüdistuskokkuvõtted ning tema kirjadele ja avaldustele saabunud vastused, samuti mõistlikus koguses koopiaid nendest dokumentidest. Loetelu on piisavalt ühetähenduslik ega sätesta kinnipeetava õigust nõuda vanglalt oma kambrisse koopiaid vanglaametnike ettekannetest ega muudest distsiplinaarmenetluse materjalidest.

1. Eeltoodud põhjendusi arvesse võttes on õiguspärane Tallinna Vangla poolt koopiate mittevõimaldamine kaebaja 20.09.2006.a. taotluse alusel. 18.12.2006.a. taotlusele järgnevalt on Tallinna Vangla toimimine samuti õiguspärane, kuna Tallinna Vangla valduses ei ole dokumente, millest kaebaja koopiaid soovis ning Tallinna Vangla edastas teabenõude Tallinna Põhja Politseiprefektuuri arestimajale, kus kaebaja teabenõude uuesti läbivaatamise ajal viibis. Kuna kaebaja on saanud tutvuda vanglaametnike ettekannetega ja on enesestmõistetavalt tuttav enda poolt seletuskirjas kirjutatuga, siis ei ole käesoleval juhul tegemist avalikule teabele juurdepääsu mittevõimaldamisega. Kaebaja poolt taotletud koopiate kambrisse mittevõimaldamine on õiguspärane arvestades sätteid, mis reguleerivad kinnipeetavale kambrisse lubatud asju ning samuti distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Peale vaideotsuse saamist, mille põhjendatust on kohtul samuti pädevus kontrollida, edastas Tallinna Vangla kaebaja 18.12.2006.a. taotluse koos vaideotsusega otsustamiseks eeldatavale teabe valdajale.
2. Kaebaja suhtes on 20.09.2006.a. intsidendiga seonduv distsiplinaarmenetlus lõpetatud distsiplinaarkaristust määramata. Kaebaja taotluse täitmata jätmine kaebuses toodud ajavahemikul ei riiva mingil kombel distsiplinaarmenetlusest lähtuvaid kaebaja õigusi ega puuduta kohustusi. Kohtuistungil vastustaja jäi oma seisukohtade juurde. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. R.K. palub tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud: 1) kaebaja esitatud 20.09.2006.a. teabenõude menetlemata ja täitmata jätmine. Kaebaja muutis nõuet ja loobus nõudest teha ettekirjutus Tallinna Vanglale teabenõude täitmiseks ning teabenõudes väljanõutud dokumentide koopiate väljastamiseks; 2) kaebaja 26.09.2006.a. esitatud vaide Justiitsministeeriumile õigeaegses edastamata jätmises; 3) Tallinna Vangla tegevus Justiitsministeeriumi vaideotsuse 21.11.2006.a. nr 4-1-08/385 täitmata jätmises; kaebaja muutis nõuet ja ta loobus ettekirjutuse tegemise nõudest märgitud vaideotsuse täitmiseks; 4) Tallinna Vangla toiming kaebaja esitatud 18.12.2006.a. teabenõudele vastamata jätmises; kaebaja muutis nõuet ja loobus ettekirjutuse tegemise nõudest täita tema esitatud teabenõue. 7 Kuna kohtuasja arutamisel kaebaja loobus p 1, p 3, p 4 märgitud kohustamisnõuetest, vastustaja ei vaielnud loobumisele vastu, siis kohus lõpetab menetluse kohustamisnõuetes. Kaebaja on loobumise tagajärgedest teadlik. Menetluse lõpetamisel ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas – HKS § 24 lg
3. Kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel. 1) Kaebaja taotlus tunnistada tema poolt esitatud 20.09.2006.a. teabenõude menetlemata ja täitmata jätmine õigusvastaseks ning põhjendas tuvastamiskaebuse esitamist preventiivse huviga. R.K., väitis, et ta pidi esitama algatatud distsiplinaarmenetluses seletuskirja, kuid ta ei olnud näinud alusmaterjale, mistõttu ta palus koopiaid; samuti selgitas ta, et koopiaid vajas ka tema suhtes läbiviidavas kriminaalmenetluses, mille taktikat ta ei soovi avaldada. Kohtuistungil kaebaja seletusest nähtuvalt soovis ta koopiat oma seletuskirjast ja ettekannetest distsiplinaarmenetluses selleks, et neid saata oma esindajale ning et kaitsta ennast distsiplinaarmenetluses, anda selgitusi, teada, milles teda süüdistatakse. Tema arvates ta esitas teabenõude ja

§ 14

on seisukoha aluseks ning ta ei pidanud ka põhjendama, miks ta neid koopiaid soovib saada, kuid märkis siiski, et vajab neid distsiplinaarmenetluses. Kohus järeldab kaebaja selgitustest, et kaebaja tegelikult ei vajanud neid materjale kriminaalmenetluses, kuna ta märgib, et kaebus on esitatud preventiivsest huvist, et vastustaja enam samamoodi ei käituks. Seega ei vaja ta materjale uurimisel olevas kriminaalasjas, mida kinnitab täiendavalt ka kaebaja seisukoht kohtuistungil (tlk 81 protokoll 1 lõik), milles R.K. kinnitab, et rikuti distsiplinaarmenetluse sätteid, kuna teda ei lastud aktiivselt osaleda läbiviidavas distsiplinaarmenetluses. Tlk 27 asub teabenõue, mille kaebaja esitas Tallinna vangla direktorile 20.09.06.a. ja selles ta palub väljastada koopia enda seletuskirjast, mis on antud samal päeval, so 20.09.06.a., koopia kahest valvuri ettekandest ning M.T.Soodla ettekandest. 25.09.06.a. sai ta suulise selgituse vanglalt ja sellele vastuseks märkis kaebaja samale lehele, et vajab materjale koheselt, et saata advokaadile ja et ta soovib anda lisaselgitust. Seega järeldab kohus, et kaebaja sai vastuse, kuid see oli keelduv vastus. Kaebaja ekslikult märgib, et 20.09.06.a. pöördumine jäi vastuseta. 20.09.06.a. oli ta andnud selgituse seotult distsiplinaarmenetlusega ja menetlust ka alustati, seda kinnitavad kaebaja ja vastustaja selgitused ning asjaolu, et R.K. esitas seletuskirja. Kinnipeetava distsiplinaarne mõjutamine oli sätestatud VangS 7 jaos ja distsiplinaarmenetluse läbiviimine VangS §

1. Viidatud sätte lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest ja tal on õigus anda seletusi. Kohtule esitatud selgitused kinnitavad, et kaebajat informeeriti distsipliinirikkumisest, kaebaja teab, et ta pidi andma seletuse nn tundmatu elektroonilise detaili väljaandmise kohta, ta andis seletuse kirjalikult. Distsiplinaarmenetluse protokolli vastavalt VangS § 64 lg 3 R.K.le ei esitatud ja seda ta koopiana ka ei küsinud. VSKE
2. ptk märgib distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise nõuded ja § 97 nimetab, et kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse protokoll, VSKE § 98 märgib, missugused dokumendid on protokolli lisaks. Kohtule ei esitatud materjale, mis kinnitaksid, et menetluses jõuti protokolli koostamiseni. Seega leiab kohus, et kaebaja soovitud materjal oli koostatud eranditult distsiplinaarmenetluses ning kaebaja õigusi saab rikkuda ebaõige distsiplinaarmenetlus või selle menetlustoiming, mida reeglina vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse kohaldamisel koos karistust määrava haldusaktiga, mitte aga toetudes

-e normide väidetavale rikkumisele. Distsiplinaarmenetlus on eraldi iseseisev menetlus. 8 Kuna kaebajale karistust ei määratud, siis ei saa kaebaja väita, et menetluse kestel koopiate mitteandmine tõi kaasa kahjulikke tagajärgi distsiplinaarmenetluses. R.K. ei ole ka esitanud kaebust põhjusel, et rikuti tema õigusi distsiplinaarmenetluses. Sellest lähtudes puudub vajadus uurida, kas kaebaja õigusi rikuti distsiplinaarmenetluses ning preventiivne huvi sellest aspektist puudub. Kaebaja toetub oma väidetes kohtu arvates eksitavalt Õiguskantsleri selgitustele, mis olid saadetud Tartu Vangla direktorile 06.04.05.a. Sellest selgitusest nähtub, et probleem tõusetus kinnipeetavate kaebustest, milles kinnipeetavad märkisid, et nad ei saa erinevatest dokumentidest koopiaid ja kantsler märkis ka seda, et Justiitsministeeriumis ja Tartu Vanglas on tekkinud erinev arusaama

rakendusalas. R.K. oli esitanud kantslerile lahendamiseks küsimuse, et ta soovis saada dokumente, kuid neid ei väljastatud. Kirjast selgub, et R.K. soovis saada koopiaid dokumentidest- asjade hävitamise aktist, riigilõivu maksekorraldusest. R.K. tõi ka näiteks, et Justiitsministeerium on 30.01.06.a. temale vastanud, et tal on õigus avalikule teabele. Kaebaja soovis Pärnu vangla direktori käskkirja, millega oli algatatud distsiplinaarmenetlus ametniku suhtes. Pärnu vanglale tehti ettekirjutus, milles leiti, et kaebaja nõutud dokumendid alluvad

sätetele ja teabenõue tuleb lahendada uuesti. Kohus märgib esmalt, et viimasena märgitud lahendus kehtib R.K. nõudele, milles ta soovis teise isiku kohta vormistatud käskkirja väljastamist ning ei teki analoogilist olukorda käesoleva juhuga. Käskkiri on menetluse tulemusel vormistatud ja koostatud dokument. Seega on ministeerium avaldanud kaebaja poolt toodud näitlikus materjalis oma seisukoha juba vormistatud käskkirja suhtes, mitte aga käimasoleva distsiplinaarmenetluse materjali suhtes. Õiguskantsleri kirjast nähtub, et mitte alati ei ole esitatud nõuded eristatavad pealkirja alusel ja et R.K. pöördus tema poole eelkõige selle tõttu, et dokumendikoopiad väljastati kuuajalise menetlustähtajaga. Õiguskantsler võtab arvesse J.Pihl selgituse, et

ei kohaldu olukordades, milles kinnipeetavad esitavad koopia tegemise taotluse nende käes olevatest dokumentidest ehk juhtudele, mil vangla osutab sisuliselt koopiate valmistamise teenust. Õiguskantsler teeb järelduse, et mitte kõik koopiatetaotlused ei lange välja

mõjusfäärist. Käesolevalt on R.K. soovinud koopiaid distsiplinaarmenetluse materjalidest, sh seletuskirjast, mille sisust ta ise oli teadlik, kuna seletuskiri oli kirjutatud samal päeval, kui ta soovis koopiaid; kaebaja väidetel ettekandeid ta ei näinud ja selle tõttu ta soovis neist koopiaid, kuid viimane väide ei ole tõendatud. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise sätted ei märgi, et kaebaja peaks saama neist materjalidest koopiad enda kätte, kuid tal on õigus teha väljakirjutusi. Kaebaja ei märgi, miks ta ei esitanud nõuet väljakirjutuste tegemiseks või dokumentidega tutvumiseks, kui ta leidis, et ta neid ei ole näinud ja soovib näha, mis kaudselt kinnitab vastustaja väidet, et kaebaja oli näinud või vähemalt tuttav ettekannetega ja tema taotlust sai käsitleda vaid soovina saada koopiateenust. Arvestades kaebaja kirjutatud taotlust 20.09.06.a. ja eriti 25.09.06.a. nähtub, et ta soovis esitada koopiad advokaadile, muud ta selles taotluses ei märkinud. Seega saab järeldada arvestades kaebaja kohtuistungil antud selgitusi, et R.K. soovis kaitsta oma õigusi distsiplinaarmenetluses ja kaebaja taotlust dokumentide saamiseks ei saa käsitleda avaliku teabe nõudena, vaid soovina saada just nimelt koopiateenust distsiplinaarmenetluses. Vastupidiselt ei oleks kaebaja väitnud, et ta soovis materjali esitada tutvumiseks advokaadile. Kohus leiab, et

ei rakendu juhtudel, kui teave mahub

§ 2lg 2 toodud erandite alla, mida käideldakse erireeglite alusel.

Kaebaja enda antud seletus, ametnike ettekanded olid suunatud distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ning lõppotsus oli vastu võtmata. Kohus ei välista, et kui kaebaja oleks nõudnud välja käskkirja, et selle väljastamisel ei tuleks lähtuda 9

nõuetest. Samas tuleb aga kohtul nõustuda seisukohaga, et tegemist on koopianõudega ehk kaebaja palus koopiateenust. Kuna vastustajal ei ole dokumente säilinud, siis hilisemalt ta koopiad ei saanud väljastada. 20.09.06.a. aga oli koopiate tegemine võimalik. Vastustaja põhistas koopiate mitteväljastamise, seega ei saa öelda, et vastustaja ei reageerinud tema nõudele võimalikult kiiresti, kuna juba 5 päeva jooksul anti kaebajale keelduv vastus. 25.09.06.a. oli distsiplinaarmenetluse toiminguna kaebajale esitatud selgitus, et neid dokumente hetkel ei väljastata, kuna menetlus kulgeb ja ta saab need hiljem. Seega põhistas vastustaja oma keeldumise distsiplinaarmenetlusest tulenevate alustega, välistamata võimalust täita koopiateenuse osutamise nõuet tulevikus. Kaebaja seda keeldumist ei vaidlustanud vaidekorras ega käesolevas kaebuses. Seega eksib kaebaja väites, et tema 20.09.06.a. teabenõue on vastuseta, kuna eelnev kinnitab, et ta sai vastuse ning kirjalikku toimingu põhjendamist kaebaja eraldi ei nõudnud. Et kaebaja oli saanud suulise keelduva vastuse, seda kinnitab märge dokumendil, samas nähtub, et keeldumine ja suulise selgitamise kohustus vormistati ka kirjaliku resolutsioonina. Kirjalikult vormistatud resolutsioon (keeldumine) nähtus dokumendil, mis oli kaebaja käes ja kinnitab, et küsimus lahendati keeldumisega ehk ei jäänud vastamata. Kohtul ei ole kahtlusi, et kaebajale seda ei tutvustatud, kuna ta on sellele dokumendile kirjutanud 25.09.06.a. peale selgituse saamist uuesti nõude väljastada koopiad. Märgitud ajal tehtud keeldumiseks olid vastustaja väidete kohaselt olemas mõjuvad põhjused- menetlus kulges 4 isiku suhtes ja kaebaja oli ühes kambris R.Vainikuga, kelle suhtes samuti teostati distsiplinaarmenetlust samas sündmuses. Menetlusmaterjali ei soovitud anda poolelioleva menetluse objektiivse ja igakülgse uurimise huvides kambrisse, milles viibis R.Vainik, pealegi ei ole kaebaja enda seletuskiri teave

mõttes. Kohus leiab, et kaebaja enda seletuskiri ei olnud menetluse ajal teave, mida tulnuks väljastada

alusel, vaid taotlus saada kätte koopiana dokument, mille ta ise kirjutas. Koopiate väljastamist vahetult advokaadile või advokaadi palvel ei nõutud, seega ei aruta kohus käesolevalt, kas advokaadil oli õigus saada soovitud dokumente. Keeldumist on vastustaja selgitanud ka läbi

ja kohus nõustub vastustajaga, et kui kõik dokumendid, mida kaebaja taotles, lugeda avalikuks teabeks, siis võimaldab

seada juurdepääsupiirangud

§ 3

lg 2 alusel.

§ 23

võimaldab teabenõudest täitmisest keelduda, kui lg 1 p 1 kohaselt taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud. Nimelt võib asutuse juht § 35 lg 2 alusel kehtestada teabele juurdepääsupiirangu, tunnistades teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks ja vanglas on distsiplinaarmenetluse dokumendid asutusesiseseks kasutamiseks ajani, mil kulgeb menetlus, analoogselt

§ 35lg 1 p 1 põhimõttega.

Kaebaja märkis, et tal on preventiivne huvi, et vastustaja enam niimoodi ei käituks. Kohus saab siit järeldada, et kaebaja sooviks on vältida tulevikus koopiate mitteväljastamist kambrisse ajal, mil kulgeb distsiplinaarmenetlus. Kuna kohus jääb seisukohale, et distsiplinaarmenetlust tuleb lahus hoida muudest menetlustest, sh avaliku teabe seaduse alusel alanud menetlusest, siis ei saa

kaudu nõuda hoidumist distsiplinaarmenetluse väidetavate vigade edaspidiseks kõrvaldamiseks. Distsiplinaarmenetluses tuleb kaebajal astuda samme enda õiguste kaitsel lähtudes selles menetluses ettenähtud reeglitest. Kaebaja ei nõudnud avaliku teabena seletuskirja ja ametnike ettekandeid, vaid sõltuvalt asjaoludest tuleb see lugeda sooviks saada koopiateenust, et anda materjal üle advokaadile. Kaebaja sai õigusi ja huve distsiplinaarmenetluses kaitsta kohtu poolt eelnevalt märgitud viisil- esitades kaebuse määratud karistusele või vajadusel vaide menetlustoimingule. 10 Kui kaebaja sooviks on aga vaidlustada vangla tegevus selles, et sageli tema suhtes algavad menetlused ja need ei viida lõpule, siis kohus märgib siinkohal, et menetlus siiski viiakse lõpuni, kuid see lõppeb kas vastavalt süü puudumisest menetluse lõpetamisega või siis karistuse mittemääramisega ning kui kaebaja leiab, et see tegevus rikub mingeid tema õigusi, siis tuleb selle kohta esitada vastav kaebus. Käesolevas kaebuses kaebaja sellist nõuet ei esitanud. Kuna kohus möönab, et vaatamata eraldi toimunud distsiplinaarmenetlusele oli kaebajal õigus saada informatsiooni, kuivõrd Põhiseaduse § 44 lg 2 sätestab avaliku võimu kohustuse anda inimesele informatsiooni enda tegevuse kohta.

rakendub igasuguse avalikke ülesannete täitmise käigus kogutud teabe suhtes ning avalikuks on teave, mis on teabekandjale jäädvustatud ja dokumenteeritud teave, mis on saadud või loodud seaduses või selle alusel antud õigusaktides sätestatud avalikke ülesandeid täites.

§ 3

lg 2 alusel võib avalikule teabele juurdepääsu piirata vaid juhul, kui selline õigus tuleneb seadusest. Kohus nõustub kaebajaga, et kehtib teabe avalikkuse eeldus ja selle väljastamisest võib keelduda juhul, kui selleks on konkreetne õiguslik alus. 20.09.06.a. koopianõudest keeldumise tegi vastustaja 5 päeva jooksul, ehk ei ületanud

märgitud täitmise tähtaega, kui seda käsitleda

nõudena. Kohus aga leiab, et kaebaja ei püstitanud nn teabenõudes küsimust, millega ta oleks palunud teavet menetluse läbiviimise kohta, vaid tema palvet sai tõlgendada vaid kitsalt koopiateenuse nõudena. 25.09.06.a. kaebaja kordas oma taotlust ning koheselt esitas ka vaide. Vastustaja teistkordsele taotlusele ei jõudnud vastata, kuna asus taotlust läbi vaatama vaidekorras. Kaebaja tähelepanu oli vastustaja poolt osutatud asjaolule, et ta ei jätnud reageerimata 20.09.06.a. taotlusele, kuid kaebaja oma nõuet ei muutnud. Kohus leiab selle tõttu, et kaebaja väide, et vastustaja jättis vastamata 20.09.06.a. nõude, ei ole õige. Ka ei keeldunud vastustaja koopiate väljastamisest tulevikus. 2) Kaebaja 26.09.2006.a. esitatud vaide Justiitsministeeriumile õigeaegses edastamata jätmise õigusvastasus ja preventiivne huvi Kaebaja vaidena saab käsitleda keeldumistoimingu peale 26.09.06.a. esitatud vaiet. Selles ta palub teha vaide läbivaatajal ettekirjutuse väljastada dokumentide koopiad. Ilmselt pidas kaebaja silmas, et vaide vaataks läbi üksnes ministeerium, sellest ka ettekirjutuse nõue ning kohtuistungil esitatud kaebaja seisukoht, et vangla ei saanud ise vaiet läbi vaadata ja oleks pidanud selle edastama seaduses märgitud tähtajal. Tallinna vangla võttis vaided läbivaatamisele 03.10.06.a. (tlk 23) ja materjalidest nähtubki, et R.K. saatis 26.09.06.a. kirja, milles vaidlustas koopiate mittesaamise. Kohus ei nõustu kaebajaga, mille kohaselt justkui ei tohiks vangla ise vaiet läbi vaadata ja lahendada. Kohus selgitab vaidealluvuse regulatsiooni alljärgnevalt. Küsimust reguleerib HMS § 73, milles märgitakse, et: kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet (lg1). Kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan (lg 2). Kui haldusorgani üle teostab teenistuslikku järelevalvet minister, lahendab vaide haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti (lg 3). 11 Seega üldreeglina on vaideorganiks haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostav organ. Sama paragrahvi lõiked 2 ja 3 sätestavad lõikes 1 toodud üldreeglist erandi ja näevad ette, et kui lähteorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostavat organit ei ole või kui selleks on minister, siis on vaideorganiks lähteorgan ise, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kaebaja jätab tähelepanuta Vangistusseaduse, mille § 1.1 lg 6 sätestab, et vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Seega Vangla direktori tegevusele esitatud vaiete puhul on vaideorganiks Justiitsministeerium. Kaebaja sooviks oli algatada vaidemenetlus ning ta vormistas ja esitas vaide. HMS § 74 kohaselt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Haldusorganina tuleb HMS § 73 kohaselt mõista haldusorganit, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Samas tuleneb HMS vaidemenetlust reguleerivatest sätetest, et vaie esitatakse haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu, milline teeb vajalikud ettevalmistavad toimingud, sealhulgas aitab kõrvaldada vaide puudused ning vastavalt HMS §-le 80 edastab seadusenõuetele vastava vaide koos dokumentidega vaideorganile (lg 1). Kui haldusorgan leiab, et vaie on põhjendatud, võib ta selle ise rahuldada (lg 2 ). Sellest järeldab kohus, et konkreetse vaide esitamisel kaebajal ei olnud takistust esitada see vahetult vanglale ja vangla ei ole seda keeldunud vastu võtmast. HMS tulenevalt on lähteorgani pädevuses eelmenetluse toimingute tegemine - kontrollida, kas vaie vastab nõuetele ja anda võimalus puuduste kõrvaldamiseks ning koguda vajadusel dokumente vms. Seega efektiivse halduse toimimise printsiibiga on kooskõlas, et vaideorgan ei pea tegelema ülesannetega, mis on pandud vaidemenetluse lähteorganile. Vaideorgan peab saama menetleda igati korrastatud vaiet, et tema otsus oleks võimalikult tulemuslik. Kaebaja jätab tähelepanuta olulise momendi: vaide esitamiseks lähteorgani kaudu on seaduses sätestatud haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani, so lähteorgani, õigus vaidega nõustumise korral see ise rahuldada. Selline vaidemenetluse kord on seatud kindlal eesmärgil ning seadusandja seda kehtestades pidas silmas vaidemenetluse efektiivsust, kiirust, lihtsust, eesmärgipärasust. Vaiet ei edastata üksnes juhul, kui lähteorgan selle rahuldab ning sellisel juhul ongi vaie lahendatud ja edasi on kaebajal võimalik pöörduda juba kohtusse ehk realiseerida kaebeõigus kohtus. Vastustaja oli seega õigustatud juhul, kui ta vaidega nõustub, selle lahendama ise ning mitte edastama Justiitsministeeriumile. Vastustaja selgitustest järeldub, et vangla soovis vaide edastada ning vaiet puuduste tõttu käiguta ei jäetud. Vastustaja vaiet koheselt ise ei lahendanud ega edastanud, vaid pikendas vaide läbivaatamise tähtaega. Seda tegevust põhjendas vastustaja vajadusega viia lõpule algatatud distsiplinaarmenetlused. Kohus märgib, et kohtule jäigi arusaamatuks vastustaja tegelik tahe. Juhul kui vangla leidis, et vaie on õigustatud, siis tulnuks tal see lahendada; juhul kui ta leidis, et see ei ole õigustatud, tulnuks tal see edastada läbivaatamiseks ministeeriumile. Vangla ei saanud ise pikendada vaide läbivaatamise tähtaega, kui ta leidis, et ta seda ei saa rahuldada ja see tuleks anda lahendamiseks ministeeriumile. Justiitsministeerium lahendas vaide 17.10.06.a. saabunud materjali alusel 21.11.06.a. ja kaebaja vaideotsust ei ole vaidlustanud. Justiitsministeerium lahendas vaide kaebajale ebasoodsalt ja leidis, et taotletavat teavet tuleks motiveerida veel ka juurdepääsupiiranguga teabe aspektist lähtudes. Kuna seda otsust ei ole vaidlustatud, siis kohus vaideotsuse õigsusele ei saa hinnangut anda ning lähemalt seda ka ei uuri. Seega on kaebaja soov selles, et vaide lahendaks ministeerium, realiseerunud ning kaebaja ei vaja preventiivsetel ega muudel eesmärkidel vaide saatmist uueks lahendamiseks. 12 Kohus leiab aga, et Tallinna vangla on arusaamatul põhjusel jätnud vaide koheselt edastamata ning vaide lahendamine venis, mis ei ole põhjendatud viivitus ja kaebajal on preventiivne huvi, et vastustaja selliselt enam ei käituks. Käesoleva kaebuse seisukohalt huvitab kaebajat, et õigusvastaseks tunnistataks viivitamine vaide edastamisel, et selline käitumine enam ei korduks. Kohus nõustub kaebajaga, et kuivõrd põhjust vaide koheseks mitteedastamiseks ei olnud, sest vastustaja sisuliselt vaidega ei nõustunud, siis tuli see edastada ning vastustaja ei saanud ministeeriumi eest pikendada vaide läbivaatamise tähtaega toetudes distsiplinaarasja läbiviimise menetluse lõpetamise vajadusele. Kui vastustaja leidis, et ta ei saa koopiaid väljastada ja esitas ka oma põhjused, siis ministeerium pidi läbi vaatama keeldumise põhistused, selle arutelu läbiviimist ei saanud takistada distsiplinaarmenetluse kulgemine. Seega kaebaja taotlus 26.09.2006.a. esitatud vaide Justiitsministeeriumile õigeaegses edastamata jätmises on põhjendatud ning õigusvastane tegevus. Ühteaegu rikub selline tegevus hea halduse põhimõtet ehk kaebaja PS § 14 tulenevaid õigusi heale haldusele. 3) Tallinna Vangla tegevus Justiitsministeeriumi vaideotsuse 21.11.2006.a. nr 4-1-08/385 täitmata jätmises õigusvastaseks tunnistamine preventiivsest huvist. Vaideotsuse tegi ministeerium 21.11.06.a. ja kuna see jäi edasi vaidlustamata, siis tuli Tallinna vanglal täita ettekirjutus - otsustada R.K. 20.09.06.a. teabenõude täitmine uuesti. Kohus leidis eelnevalt, et täitmata sai tegelikult jääda R.K. taotlus, mis oli korratud 26.09.06.a., kuna 20.09.06.a. sai ta resolutsiooniga vormistatud ja suuliselt üleselgitatud keelduva vastuse ning kaebaja jättis selle vaidlustamise tähelepanuta. Ministeerium leidis, et vanglal tuleks uuesti küsimus otsustada lähtudes muust asjaolust, st uurides täiendavalt, kas esineb takistusi teabe väljastamiseks lähtudes Isikuandmete kaitse seadusest, seejuures osaliselt andis ministeerium ka suunised. Kaebaja vaiet dokumentide väljastamiseks sisuliselt ei rahuldatud või vähemalt puudub selles ettekirjutus väljastada dokumendid. Seega tuli kaebaja taotlus uuesti lahendada ja vangla sai selle otsuse kätte 02.01.07.a. Kohus leiab, et kuna selles vaideotsuses ei ole kaebaja soovitud ettekirjutustväljastada koopiad, siis ei ole vastustaja jätnud täitmata ettekirjutust-väljastada koopiad. Kaebaja on ekslikult esitanud oma taotluse kohtule, lugemata või süvenemata, et kaebaja soovitud ettekirjutust ministeerium ei teinud, kaebaja aga ministeeriumi vormistatud vaideotsust ei ole vaidlustanud. Seega ei saa ka kõnelda, et vastustajal on kaebaja soovitud ettekirjutus täitmata ja sellega rikub vastustaja tema õigusi. Küll aga oleks vangla pidanud nähtuvalt vaideotsusest vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi ja esitama täiendava motiveeringu. Tlk 32 olevast dokumendist nähtub, et vangla sai vaideotsuse 02.01.07.a. ja kohtule ei esitatud kaebaja poolt tõendeid, et see registreerimise aeg oleks vale. Otsus oli vahetult saadetud R.K.le Jõhvi PO arestimajja, koopiana Tallinna vanglale. Vaidlust ei ole selles, et R.K. oli selleks ajaks lahkunud Tallinna vanglast. Kaebaja lahkus Tallinna vanglast koos isikliku toimikuga, kuna kinnipeetava liikumisel ühest vanglast teise liigub kinnipeetava toimik koos kinnipeetavaga tema asukohta. Loogiline on, et vastustaja ilma toimiku materjalideta üldjuhul ei saaks asja uuesti üle vaadata, kui ta vajab vastamiseks toimikust andmeid. Tallinna Vangla ei motiveerinud keeldumist ümber, vaid otsustas sisuliselt alluda vaideotsusele ja lahendada küsimus uuesti. Kohus leiab, et vastustaja ei ole rikkunud seadust, 13 kui ta otsustas kaebajale väljastada soovitud koopiad ehk tema taotluse rahuldada, kuna tema enda seatud piirangud-mitte väljastada dokumente distsiplinaarmenetluste kestel kaebaja kambrisse- olid ära langenud. Vastupidiselt ei oleks vangla edastanud kaebaja asukoha kinnipidamisasutusele kirja, milles palus anda R.K.le tema poolt soovitud dokumendid. See, et dokumente ei saa väljastada, selgus hiljem. Kinnipeetavad on algatanud rida vaidlusi, milles nad ei soovi distsiplinaarmenetluse materjali lisamist ja säilitamist isiklikes toimikutes, kui menetlus lõppes karistust määramata. Vanglad on olnud valdavalt seisukohal, et materjal kuulub isikliku toimiku juurde, milles ta säilib ja milles protokollile tehtud märge menetluse lõpetamisest on ainus menetluse lõpetamist ja karistuse mittemääramist kinnitav dokument. VSKE täiendamisest arvates 01.02.07.a. ei ole samuti üheselt määratletud, kas distsiplinaarmenetluse materjalid, milles menetlus ei lõppenud karistusega, tuleks hoida toimikus või mitte, kuna § 28 p 10 märgib ära, et seal võib hoida muid kinnipeetavaga seotud dokumente ja lg 3.1 p 3 märgib, et isikliku toimiku lõpus olevas kinnises ümbrikus võib hoida muid dokumente, mida ei ole otstarbekas hoida isikliku toimiku I ega II osas. Seega seisavad vaidlused siinkohal alles ees, kas dokumente hoida toimikus või mitte. Vastustaja tegevust tõlgendab kohus järgmiselt. Kui vaideotsuses toetati sisuliselt dokumentide mitteväljastamist, kuid küsimus tuli ikkagi lahendada uuesti lähtudes IKS ning kaebaja vaideotsust ei vaidlustanud, siis tuli kaebaja vaie lahendada uuesti, muid ettekirjutusi see ei sisaldanud ning kaebajale dokumentide väljastamist vaideotsus ise ette ei näinud. Vangla väitel tema juures toimikut ei olnud, samuti puudusid soovitud dokumendid. Vangla senine praktika eeldas, et ta lisas dokumendid isiklikku toimikusse. Seega vajas vangla toimikut juhul, kui ta soovis dokumendid väljastada. Kaebaja ei esitanud kohtule vastupidiseid tõendeid ning kohtul puudub alus kahelda, et vastustaja oli ise veendunud, et dokumendid asuvad kaebaja isiklikus toimikus ning et vastustaja pahatahtlikult ei väljastanud koopiaid. Sellest vaatenurgast lähtudes võiks olla õigustatud koopiate saamise nõude edastamine selle tegelikule valdajale, kelleks vastustaja teadmisel oli kaebaja asukoha asutus. Kuna vangla saatis nõude edasi, siis saab järeldada, et ta oli oma senist keeldumist koopiate väljastamise otsustuses muutnud. Kohus leiab, et kuigi vastustaja oleks pidanud vaideotsusest tulenevalt vaatama küsimuse uuesti läbi, ei tähenda see keeldu teha uus otsustus, millega ta pidas võimalikuks väljastada kaebaja soovitud koopiad. See ei ole vastuolus efektiivse halduse põhimõttega, kuivõrd vastustaja enda seatud piirang koopiate väljastamiseks oli ära langenud ning vaideotsuse tulemusel oleks ta pidanud hoopiski põhjendama täiendavalt, miks neid ei saa väljastada. Koopiate väljastamiseks oli kaebaja saanud soodsama tulemuse, kui vaideotsusega ning kui vastustaja oleks hakanud keeldumist uuesti motiveerima. Kui vastustaja sai vaideotsuse sedavõrd hilja, siis 16.01.07.a. selle edastamine koopiate väljastamiseks ei ole olulisel määral täitmiseks pikk aeg, arvestades, et vastustaja oli selleks ajaks otsustanud sisuliselt uue otsustusega materjal väljastada. Teatavalt olid selleks ajaks sama sündmuse distsiplinaarasjad menetletud. Kuna vastustaja leidis, et soovitud koopiad on võimalik välja anda, siis saadeti see omapoolse seisukohaga edasi Põhja PP arestimajja koopiate väljastamiseks. Vastavalt on 16.01.07.a. kirjas tlk 70 ka märgitud, 1 eksemplar saadeti sellest teadmiseks kaebajale. Sellest edastamisest nähtub, et vangla oli oma teadmisel lisanud VangS § 64 lg 5 lähtudes materjali kaebaja isiklikku toimikusse. Selle tõttu märgiti kaebaja jaoks ärakiri, et soovitud teabe valdajaks on antud hetkel Põhja PP arestimaja, kuhu saadeti kaebaja toimik. 14 Et toimikusse ei ole lisatud soovitud materjal, selgus siiski hiljem, so kui Põhja PP teatas 23.01.07.a. kirjaga tlk 69, et taotletavaid dokumente ei saa väljastada põhjusel, et neid isiklikus toimikus ei asu. Seega tekkis vastustajal võimalus reageerida olukorrale mitte enne, kui ta sai teabe, et dokumendid toimikus puuduvad. Käesoleva ajani ei ole vastustaja väidetel neid dokumente leitud. Kohus möönab siinkohal, et vaatamata segadustele, mis tõi kaasa kinnipeetavate soov dokumente mitte säilitada toimikutes, ei peaks dokumendid siiski jääma unarusse. Vastustaja on esitanud mitmeid erinevaid versioone nende olemasolu kohta üldse, sh väite, et kaebaja polegi seletuskirja kirjutanud, mis on kohtule kummastav, kuid see ei tähenda, et kaebajale saabusid distsiplinaarmenetluses tagajärjed. Samas juhul, kui kaebajal on seisukoht, et neid ei olegi vaja isiklikku toimikusse panna ning neil puudub tähtsus karistatuse seisukohalt, ka siis ei ole oluline, kus nad hetkel asuvad. Vajadus nende järgi on kaebajal ära langenud seotult distsiplinaarmenetlusega ning koopiate esitamise vajadusega kaitsjale. Kaebaja soov saada dokumendid jäi täitmata, kuna ka arestimaja ei saanud neid dokumente väljastada, sest neid toimikus ei olnud. Kuna dokumente väidetavalt ei ole alles, siis kaebaja ei soovi enam neid dokumente. Puudub vajadus selgitada välja nende asukoht või need taastada. Kohus ei saa aga tuvastada kaebaja poolt soovitut- et vastustaja jättis reageerimata vaideotsuse ettekirjutusele. Vaideotsus ei sisaldanud kaebaja soovitud ettekirjutust -väljastada dokumendid, vaid vastupidiselt sisaldas ettekirjutust lahendada küsimus uuesti. Et vastustaja otsustas küsimuse uuesti ning soovis väljastada dokumendid, siis on vaideotsus täidetud ehk küsimus lahendatud uuesti. Kaebaja nõue ei ole selles mõttes korrektne ning ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja palus soovitud dokumendid väljastada ning sisuliselt kulus otsustuse tegemisele ja edastamiseks 9 töö päeva. Vaideotsuses eraldi selle täitmise tähtaega ei märgitud, mistõttu arvestades jaanuarikuu puhkuste ja seejärel tööpäevade pingelist perioodi suure asutuse asjaajamise koormuse juures, ei ole see aeg ebamõistlikult pikk. Vastustaja tahteavaldus oli suunatud materjali väljastamisele. Kohtule ei esitatud andmeid, et vastustaja tahtlikult venitas otsustuse langetamisel ja nõude edastamisel. Seega ei ole ka rikutud vaideotsuse täitmisel tähtaegu ega lahendatud seda ebamõistlikult pikka aega. Seega ei nõustu kohus väitega, et vastustaja jättis vaideotsuse ettekirjutuse õigeaegselt täitmata. 4) R.K. palub tunnistada õigusvastaseks tema 18.12.2006.a. esitatud teabenõudele vastamata jätmise preventiivsest huvist. 18.12.06.a. nn teabenõue asub tlk 33 ja selle on vastustaja saanud 20.12.06.a. nähtuvalt registreerimise templist. Kaebaja kordas selles pöördumises soovi saada dokumendid; selle nõude ta esitas seega korduvalt. Kohus on märkinud eelnevalt, et seda nõuet kordas ta ka juba 26.09.06.a., kuna esmalt oli ta saanud keelduva vastuse. Kaebaja palub selles nõudes veel täita Justiitsministeeriumi vaideotsust 21.11.06.a. Edasi märgib R.K., et ta soovib selgitust, millal vangla lõpetab omavolitsemise ja hakkab täitma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Ta lubab pöörduda omavoli vastu kohtusse. 15 Kohus on eelnevalt märkinud, et vastustaja sõltumata sellest meeldetuletusest asus vaideotsust lahendama siis, kui ta selle sai, so 2007.a. jaanuarikuus. Kaebaja ise ei olnud vaideotsust vanglale saatnud ning ta ilmselt ei teadnud, et vangla ei olnud seda saanud veel 18.12.06.a. seisuga. Kui vastustaja sai kaebaja nõude 18.12.06.a., siis oli kohtu arvates tegemist isiku pöördumisega, milles sooviti adressaadilt selgitusi ning korrati soovi saada koopiad. Kaebaja pöördumisest nähtus soov saada teavet, miks vaideotsust ei täideta ja millest omavoli. Kaebaja ei olnud teadlik, et vastustaja ei olnud saanud vaideotsust kätte ning arusaadavalt sellises olukorras ootas vastustaja vaideotsuse tulemusi ning ei saanudki ettekirjutust täitma asuda enne, kui vaide tulemus oli selgunud. Kui vastustaja pidi välja selgitama mitmed asjaolud, sh sai ta tegutseda, kui ta sai kätte ministeeriumi vaideotsuse, siis 17.01.07.a. vastabki vastustaja, et tal oli vaja koguda lisateavet. Vastamise ajaks oli saadud vaideotsus ja selle kohta märgitaksegi, et see registreeriti 02.01.07.a. Vastustaja teatab ühtlasi, et vaideotsuse ja kaebaja taotlused on saadetud 16.01.07.a. Põhja Politseiprefektuuri. Edasi järgnesid sündmused, mille käigus ei saanud arestimaja koopiaid väljastada. Seega leiab kohus, et kaebaja pöördumine tuli detsembri lõpus saabunud pöördumise alusel lahendada Märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seaduse alusel. Kaebaja annab selles pöördumises teavet, et ta soovib vastust, miks ta ei ole saanud tema poolt soovitud koopiaid ja miks vangla ei täida vaideotsust. Vangla selle tõttu väitiski kohtuistungil, et ta asus küsimust uurima, sh peale seda sai ta teada, et vaideotsus on tehtud ning selgitas ka välja, kus asub toimik. Vastavalt selle seaduse § 5 lg 1 on vastamise kohustus adressaadil. Adressaadiks oli siinkohal Tallinna vangla. Tallinna Vangla ei edastanud pöördumise saamisest 5 päeva jooksul seda edasi kaebaja kinnipidamiskohta, kuna ta pidas vajalikuks vastata ise ja oodata ära vaideotsus. Vastamise tähtaja sätestab selle seaduse § 6 ja märgib, et märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Seega leiab kohus, et vastustajal oli õigus vastata 30 kalendripäeva jooksul, kuna ta vajas vastuse koostamiseks aega. Vastustaja aga eksib väites, et ta käitus vastamisel täiel määral õiguspäraselt. Vastustaja ei teatanud kaebajale, et ta vajab vastamiseks pikemat tähtaega, kui 5 päeva. Seega ei ole vastamise kohustus jäetud täitmata, kuid vastamise tähtajast pikema aja määramine jäi kaebajale teatamata. Kaebaja ei ole vaidlustanud küsimust, kas ta sai vastamisel ammendava vastuse oma küsimustele. Kaebaja pöördumine sisaldas endiselt koopiataotlust, mille vastustaja ise otsustas rahuldada, kuid see taotlus jäigi täitmata, kuna koopiaid ei asunud kaebaja isiklikus toimikus ning asjaolu, et vangla suunas koopiataotluse edasi teisele kinnipidamisasutusele, ei tähenda, et vangla vabanes vastutusest võimaldada kaebajale soovitud koopiad. Tallinna Vangla ei tõendanud, et dokumendid olid lisatud toimikusse ja et nende mitteväljastamises on süüdi teised isikud. Vangla jättis lõppastmes täitmata enda langetatud otsuse väljastada koopiad, kuigi oli koopiataotluse sisuliselt rahuldanud ja sellise otsuse kaebajale ka teatavaks teinud, kuna saatis temale ärakirja, et koopiad väljastab toimiku valdaja. Arusaamatuks jääb siinkohal vastustaja viide, et kaebajale ei tohigi lubatud asjadena olla kambris distsiplinaarmenetluse materjalide koopiaid. Kui vangla lubas nad väljastada, siis ei pidanud ta järelikult seda takistavaks asjaoluks. Seega leiab kohus, et vastustaja rikkus hea halduse tavasid (PS § 14) ning jättis kohustuse täitmata ehk kaebaja poolt ekslikult nimetatud nn teabenõude soov, mis tegelikult on koopiateenuse saamise soov, jäigi täitmata senimaani, ehkki vangla sai teada, et isiklikus toimikus koopiaid ei ole. Selles mõttes tuleb nõustuda kaebajaga, et lisaks soovile saada vastustajalt selgitusi, mis on tema taotlustest saanud, soovis 16 ta endiselt saada koopiaid ka 18.12.06.a. aastast ja vastustaja jättis selle nõude täitmata ega väljastanud soovitud koopiaid ise ega teiste isikute kaudu. Kuigi vastustaja on toonud esile põhjusena dokumentide kadumise, ei tähenda see, et tekkinud nn objektiivne takistus välistab vastustaja süü. Seega leiab kohus, et kaebaja pöördumine koopiataotluses jäi täitmata vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusel. Kuna kohus rahuldab kaebuse kahe nõude osas ja kaebaja tasus riigilõivu 80 krooni, siis tuleb vastustajalt Tallinna Vanglalt välja mõista 40 krooni R.K. kasuks (HKMS § 92 lg 2). Karin Kalmiste Kohtunik 17