Obsah (5)

§ 69§ 67§ 60§ 46§ 45

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2186 Haldusasi K.Z.´i kaebus Tallinna Vangl

§ 69. 2.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Tallinna Vangla direktori 11.06.2006.a. käskkirjaga nr 378-d karistati kaebajat vangistusseaduse § 67 p 2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 22 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja rikkumine selles, et ta sundis nõrgemaid kinnipeetavaid töötama teiste kinnipeetavate heaks. Süüline käitumine väljendub selles, et isik eiras vangistusalaseid õigusakte; käskkirja tutvustati allkirja vastu ja ta sai teada süüteost.

§ 67

p 2 alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli julgeolekuosakonna peaspetsialisti Gert Grünbergi ettekanne nr 392. Antud asjas viidi läbi distsiplinaarmenetlus ja vormistati ka distsiplinaarmenetluse protokoll. Menetluse käigus selgus, et julgeolekuosakonnas on olemas ametialaseks kasutamiseks tunnistatud materjal, mis sisaldab ettekandeid ja seletusi antud juhtumi kohta ja selle tõttu menetlus venis. Nimetatud materjalidele tuginedes oli kaebaja 3 süüline käitumine tõendatud. Käskkirja alusel pöörati kaebajale määratud karistus (22 ööpäeva kartserit) täitmisele 13.07.2006.a. ja karistuse kandmine lõppes 03.08.2006.a. Uute asjaolude selgumisel tühistati Tallinna Vangla direktori 11.07.2006.a. käskkiri nr 378-d „Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine" Tallinna vangla direktori 03.08.2006.a. käskkirjaga nr 418-d. RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks peab tulenevalt RVS § 7 lg 1 kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Tallinna Vangla tühistas küll karistuse käskkirja, kuid siiski ei saa jätta tähelepanuta, et distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidega on tõendatud

§ 67

p 2 sätestatud nõude rikkumine, mille alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnikke kohustuste täitmisel. Tallinna Vangla leiab, et nimetatud käskkirja alusel kartseris viibimisest ei tekkinud kaebajale mitte mingisugust moraalset kahju. Kaebaja poolt ei ole esile toodud, milles väidetav moraalne kahju seisnes. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. RVS § 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõike 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 06.06.2002.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-27-02 määratlenud mittevaralist kahju järgnevalt: mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida talle on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Kartseris viibimine ei saanud kuidagi kaebaja väärikust alandada ega hingelisi kannatusi põhjustada. Seega ei ole temale kartseris viibimisest tekkinud mittevaralist kahju, mida oleks põhjustanud Tallinna Vangla direktori hilisemalt tühistatud käskkiri nr 378-d ja langevad ära RVS §-s 9 sätestatud kahju hüvitamise alused. Kaebaja käitumises esines tõendatud süü – ta takistas vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel ning häiris teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Seoses uute asjaolude selgumisega menetluse tähtaegade osas vaidlustatud käskkiri tühistati, mis on piisav vahend kaebaja rikutud õiguste taastamiseks. Kaebaja poolt osutatud moraalset kahju tühistatud käskkirja tõttu tekkinud ei ole, seetõttu on kaebuse aluseks olev taotlus Tallinna Vanglalt moraalse kahju väljamõistmiseks põhjendamatu. 4 Kohtuistungil vastustaja märkis, et postiraamatut ei osanud vastustaja kaasa võtta, kuna kaebaja kaebuses ei ole märgitud motiive seotult kirja saamisega ning väidet, et temale ei ole antud teavet, kuid vastustaja saab selgitada, et kaebaja viidatud juhtum kirjaga teise kinnipeetava osas oli teistsugustel asjaoludel ja selle tõttu vangla oli esitanud vabanduse.

§ 60

kohaselt kartseris lubatud asjadena on lubatud kirjatarbed, kuid see hakkas kehtima 25.07.2006.a. Justiitsministri määrusega nr 72, mis jõustus 15.08.2006.a. Peale seda on kirjavahetus kartseris lubatud. Kaebaja viitas Požarski kohtuasjale, milles Tallinna Vangla oli vabandanud, kuna vangla hilines kirja üleandmisega ajal, mil kinnipeetav ei olnud enam kartseris. Jääb selgusetuks, kuidas saab vanglariietus alandada inimväärikust, sh selle suurusmõõtude osas. Vanglal on pidevalt probleem suurte numbrite puudusest ning ei ole usutav, et kaebajal oli see riietus niivõrd suur, et püksisääred lohisesid maas. Kartseris on eririietus vajalik. Uus ja korralik riietus ei saa alandada inimväärikust. Kaebaja viibis kartseris alates

1. juulist. See oli eriliselt kuum suvi ning kaebajal ei olnud külm ning kaebaja ei märgi ühtegi kuupäeva, millal oleks sadanud vihma. Vastustaja ei saa niivõrd üldsõnalise väite alusel kontrollida, millal sadas vihma, mille tõttu tema riietus sai poriseks. Selline väide on otsitud. Kuna kartseris pole sooja vett ja seal ei saa pesu pesta, on vajalik eririietus. Sellise riietuse pesemise organiseerib vangla ja kui kinnipeetava oleks juhtinud tähelepanu puudustele, oleks leitud lahendus. Riietus, mis antakse vangla poolt, on alati puhas ja korrektne. Vastustaja rõhutab, et vangla riietus on vajalik ka julgeoleku kaalutlustel. Vastustaja möönab, et kell võetakse tõepoolest ära, aga kartseri koridoris on eraldi ruum, kus kinnipeetaval on oma kapike, milles saab hoida isiklikke esemeid. Kell tagastati korrasolevana ja vigastusteta ja puudus igasugune mõistlik põhjus valutada südant kella pärast. Renizan on eelkõige kõhugaaside ja kõrvetiste vastu, kui aga magu valutab, siis antakse Nospad. Tervishoiuosakonna õiend kinnitab, et kaebaja tervislik seisund on tunnistatud rahuldavaks ning selline kokkuvõte koostati 09.10.2006.a. Selle andmed koguti enne 09.10.06.a. ja seal märgitakse, et kaebaja üldseisund on rahuldav, psüühilisi häireid ei ole, kaebusi ei esine. Kaebaja on ise nende materjalidega tutvunud. Kaebaja kurtis, et voodi tõstetakse kartseris ülesse ja ei saa istuda. Voodi ülestõstmine kartseris on vajalik, et inimene mõtleks oma tegude üle järele, kuid seal on veel laud ja pingid ning istumiseks ja söömiseks ei pea kasutama põrandat. Vangla sisekorraeeskiri § 7 lg 2 nimetab ära kartseri sisustuse ja Tallinna Vanglas vastab sisustus seaduse nõuetele. Vangla ei saa aru, millest see moraalne kahju tekkis ja mismoodi kaebaja määras summa suuruse. Nõue on põhjendamatu. Vabadus on kaebajalt võetud juba kohtuotsusega, millega ta vanglasse mõisteti ja direktori käskkiri piiras lihtsalt liikumisvabadust võrreldes tavalise liikumisega. Käskkirja tühistamisega vangla põhimõtteliselt vabandas kaebaja ees. Rahaline hüvitis ei täida eesmärki vangistuse tingimustes. Palub jätta kaebus rahuldamata ning jätta kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 5
2. Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Samas ei ole PS § 25 eesmärk moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) §-s 9, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral; kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega.
3. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid: seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju, s.t õigusvastase haldusakti või toiminguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna; kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega; kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peab olema süüliselt kaebaja väärikust alandatud või tervist kahjustatud või vabadus võetud või eraelu puutumatust või sõnumi saladust rikutud või au ja head nime teotatud.
4. RVS § 12 lg 1 kohaselt kahju kannatanud isikule on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebaja seostab mittevaralise kahju tekkimise Tallinna Vangla direktori 11.07.2006.a. käskkirjaga nr 378-d, millega teda karistati

§ 67p 2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 22 ööpäevaks.

Kaebaja kandis karistusest ära 21 päeva. Ka vastustaja andmetel pöörati karistus täitmisele 13.07.2006.a. ja karistuse kandmine lõppes 03.08.2006.a. Tallinna vangla tühistas käskkirja nr 378-d uue käskkirjaga 03.08.2006.a. nr 418-d. 4. Kohus nõustub, et nimetatud käskkiri oli kaebaja kartserisse paigutamise aluseks ning selle õigusvastaseks osutumise korral võib olla kaebajal tekkinud alus nõuda kahju hüvitamist. Kohus peab kahjunõude rahuldamise võimalikkuse üle otsustamisel hindama nimetatud haldusakti õiguspärasust ja seost kahju tekkimisega ning vastustaja tegevuse süülisust. Käesoleval juhul oli vastustaja ise tunnistanud oma haldusakti õigusvastasust, mistõttu haldusakti tühistamisnõude arutamise ajaks kohtus oli haldusakt kehtetu. Vastustaja on käskkirjas nr 418-d leidnud, et selgusid uued asjaolud seoses distsiplinaarmenetluse tähtaegadega ja seetõttu lõpetati karistuse kandmine 1 päev enne tähtaega. Vastulauses ja asja arutamisel istungil leidis vastustaja, et siiski ei saa tähelepanuta jätta, et distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidega on tõendatud

§ 67p 2 sätestatud nõude rikkumine.

Kaebaja käitumises esines tõendatud süü - ta takistas vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel, veel lisas vastustaja, et kaebaja tegevus häiris teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Seoses uute asjaolude selgumisega menetluse tähtaegade osas vaidlustatud käskkiri tühistati, mis on piisav vahend rikutud õiguste taastamiseks. Kaebaja ise möönis, et 6 kartseris viibimise tõttu ta puhkusest ilma ei jäänud. 5. Ei saa välistada olukorda, kus distsiplinaarkaristus osutub selle vaidlustamise järgselt õigusvastaseks. Selline olukord võib toimuda näiteks haldusakti ebapiisava motiveerituse või näiteks karistuse ranguse pinnalt, millest võib omakorda järeldada, et distsiplinaarüleastumine on siiski toimunud. Kaebaja suhtes vormistatud karistuskäskkirjas märgitud asjaolusid ei saanud kohus kontrollida, kuna vastustaja ei saanud esitada käskkirja aluseks olnud materjale, avaldada tunnistajate nimesid. Kaebaja on märkinud, et tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid küllalt pikka aega ja kaebaja ei saanud kontrollida, kas esitatud süüdistustel oli mingi konkreetne kontrollitav kuju. 11.07.06.a. käskkirjas nr 378-d viidati, et ta 03.05.06.a. kell 17.00 paiku sundis nõrgemaid kinnipeetavaid töötama teiste kinnipeetavate heaks, kinnipeetava süülisus väljendub selles, et isik eiras vangistusalaseid õigusakte, millega on teda allkirja vastu tutvustatud. Tallinna vangla direktori 19.05.06.a. käskkirjaga nr 180-k kohaldati Z. suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja tal keelati vanglasisene liikumine ja suhtlemine, kehakultuuriga tegelemine, ta paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ja uus asja läbivaatamine määrati 3 kuu möödudes. Alusena märgiti ära G.Grünbergi 05.05.06.a. ettekannet. Tallinna vangla direktori käskkirjast 08.11.06.a. nr 393-k nähtub, et kaebaja oli toime pannud 15 distsipliinirikkumist ja mitmel korral kohaldati

§ 69tulenevalt täiendavaid julgeolekuabinõusid.

Kaebajale tundus, et enam-vähem kõigi piirangute puhul viidati ühtedele ja samadele põhistustele, mida ta ei saanud kontrollida. Murru vangla vastusest 07.12.06.a. (tlk 53) nähtub, et Tallinna vangla direktori 12.08.05.a. käskkirjaga nr 508-k kohaldati neid abinõusid kuni 10.03.06.a. ja uuesti 19.05.06.a. käskkirjaga nr 180-k. Abinõude kohaldamine lõpetati 22.08.06.a. Sellest tekkis kaebajal soov vaidlustada karistamise käskkirja, et kontrollida, kas ettekanne nr 392 puudutab julgeolekuabinõude kohaldamist varasemast perioodist, kuidas eristada aprillis ja mais aset leidnud sündmusi ja kas teda on ühe ja sama teo eest karistatud kaks korda. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus viidates korra rikkumisele, mille ta vaidlustas, et teha kindlaks, millele administratsioon konkreetselt reageeris. Tallinna Vangla ei esitanud haldusakti kontrollimisel tõendeid, mille alusel saanuks kontrollida, missugusele tegevusele reageeris vangla, kuigi väidetavalt olid distsiplinaarkaristuse määramise ajaks olemas kogutud andmed. Vangla oli pikendanud menetluse tähtaega, kuna ilmnesid nn täiendavad asjaolud. Kohus luges, et täiendavateks uuteks asjaoludeks ei saanud olla juba varasemalt kogutud andmed (aprill, mai), mille väidetava olemasolu vastustaja tegelikult oli hooletusest ära unustanud. Selgusetuks jäigi, kas distsiplinaarkaristuse aluseks olid samad materjalid, mis olid vastustajale teada pikka aega ja mille alusel oli kohaldatud kaebaja suhtes pikaajaliselt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise meedet. Vastustaja leidis, et ta ei saa esitada kohtule tõendeid, kuna ta ei soovi avaldada isikute nimesid, kes olid avaldanud kaebaja suhtes andmeid, et teda karistada. Seega puudus võimalus neid isikuid kutsuda kohtusse ka tunnistajatena. Vangla ei üritanud ka asendada tõendeid teist liiki tõenditega, näiteks ei palunud üle kuulata tunnistajana G.Grünbergi. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kohtud peaksid kontrollimatult ja valikuta arvestama igasugust vangla informatsiooni või tõlgendust kogutud andmetest. Kohtud ei ole seda ka praktikas teinud. Tavaliselt on kohtutele näiteks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustes esitatud tõendid vaatamata sellele, et koguti andmeid, mis olid saadud teistelt isikutelt. Ka on kohtud pikemat aega viidanud, et näiteks informaatorite kasutamisel on kohtul võimatu haldusaktis esitatud väiteid sisuliselt kontrollida ning kui kohus ei saa teostada kontrolli, siis on see haldusakt motiveerimata ( näiteks Tallinna Halduskohtu otsus juba 31.03.2005.a. nr 3-116/2005 A.S. vrs Murru Vangla). Ka distsiplinaarasjas peab olema käskkiri kontrollitav vähemalt miinimumnõuete ulatuses, vastupidiselt ei saa süüdistatav sellele esitada vastusena oma argumente. Ettekande nr 392 kohaselt oli vangla ametnikel teave, kuid ametnikke ei saanud kohus kohtusse kutsuda. 7 Distsiplinaarmenetluse nõudeid ei saa eirata ning vältimatult tuleb väljund leida kodanikujulguse sisendamise vms vahendite valikuga. Kuna vangla tunnistas oma käskkirja kehtetuks, kohtumenetluse käigus kaebuses haldusaktile oma kaalutlusi täiendada ei soovinud, siis oli karistuse määramine kohtu poolt mittekontrollitav ja kui direktor ise ei oleks käskkirja tühistanud, oleks pidanud seda tegema kohus. Selle tõttu kaebaja märgibki, et temale tundub, et kogutud info ja teave pikemat aega ei olnud talle kontrollitav ega ajaliselt eristatav (kaebaja viide § 69 kohta) ja see olukord tekitab temas negatiivseid emotsioone, ebakindlust ja masendust. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et käskkirja kehtetuks tunnistamisega ei ole ära langenud õiguslik alus kaebaja kartserisse paigutamiseks. Kohus märgib siinkohal, et kuna karistuse määramise käskkiri on tunnistatud kehtetuks ja määratud karistus on tühistatud, on ühtlasi tunnistatud kehtetuks ka kaebaja süüdi tunnistamine käskkirjas märgitud õiguserikkumise toimepanemises. Kui karistuse määramine on õigusvastane on õigusvastane ka karistuse tätimisele pööramine. Vastustaja ei saa seega tugineda väitele, et kahjunõude välistab kaebaja tõendatud süütegu. Distsiplinaarkaristuse vormistamisel ja määramisel oli vastustajal võimalus hinnata kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumis, sh otsustada karistuse määramine ja menetluse läbiviimine olukorras, mil ta ei soovi avaldada materjale ning oli võimalus hinnata, kas karistuse määramiseks väidetava teo toimepanemise ajast on möödunud ebamõistlikult pikk aeg või mitte. Kaebaja karistamise võimatuse korral oli karistamine õigusvastase haldusaktiga välditav. Õigusliku aluseta kartserisse paigutamisel saabunud tagajärg on haldusorganist tingitud tagajärg. Kui on tekkinud kahju, siis asjaolusid, mis vastutuse välistaksid või seda piiraksid, esitatud ei ole. Haldusaktiga tekitatud ebasoovitavad tagajärjed tuleb kõrvaldada või heastada.

1. Seega oli märgitud käskkiri õigusvastane juba selle väljaandmisest arvates. Kohtule ei esitatud eelmise asja arutamisel tõendeid, mis kinnitaks, et vastustaja tegevus oli õiguspärane. Kuigi vastustaja esitas käesolevas vaidluses mitmesuguseid tõendeid, ei saa kahju hüvitamise nõude lahendamisel õigusrikkumisega seotud asjaoludega esitatud väiteid või tõendeid enam vastu võtta ning kohus seetõttu neid ka ei hinda. Haldusakti andmine on tahtlik tegevus. Kohus leiab, et kaebajale on õigusvastase haldusakti alusel kartserisse paigutamisega tekitatud süüliselt kahju ning vastustaja oli karistuse määramisel jätnud täitmata hoolsuskohustuse.
2. Riigivastutuse seadus võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid esitada ja välistada ei saa ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Samas on riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 2 täpsustatud, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Kohus nõustub seisukohaga, et vabadus on juba kuriteo eest karistuse kandmisele määramisega kaebajalt seaduse alusel ära võetud ja kartserisse paigutamist ei saa võrdsustada vabaduse võtmisega, mil moraalse kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel tuleks kohaldada Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätteid. Eelnevast ei saa aga teha sellist järeldust, et alusetult kartserisse paigutamise juhtudel on moraalse kahju hüvitamise nõude esitamine üleüldse välistatud. Kohus on juba märkinud, et moraalse kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui tuvastatakse kahju olemasolu, vastustaja tegevuse õigusvastasus ja põhjuslik seos kahju 8 tekkimise ning vastustaja õigusvastase tegevuse vahel. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kaebaja on moraalsetele kannatustele oma kaebuses viidanud ning selgitas oma väiteid asja arutamisel kohtus. Mitmeid avaldaja poolt esitatud moraalse kahju olemasolule viitavaid põhjendused ei vii kohut järelduseni, et nimetatud ajutised piirangud on moraalse kahju tõendamiseks piisavad. Samas ei saa teha järeldusi nagu ei oleks võinud moraalset kahju üldse esineda. Moraalne kahju seondub subjektiivsuse kategooriaga, mille tõendamine on komplitseeritud.
3. Kaebaja märkis kohtuistungil, et tema mittevaraline kahju seisneb tugevates hingelistes kannatustes- alandamises, solvumises, nördimuses, kuna võeti ebaseaduslikult vabadus ja rikuti eraelu puutumatust. - ta ei saanud kartseris viibimise ajal suhelda oma sugulastega, mida kinnitab fakt, et temale saabus kiri Rootsist ning ta sai selle kätte alles peale kartserist vabastamist. Kirja ta kohtule ei saanud esitada, kuna viskas selle ära. Ta ei saanud ka ise kirjutada, kuna ei antud paberit, pastapliiatsit. Ta ei esitanud palvet telefoni kasutamiseks, kuna nägi ette, et ta paigutatakse kartserisse. - ta pidi kandma eririietust, mis koosnes hallidest pükstest, mis oli suvalise numbriga; särgist, mis oli samuti suvalise numbriga ja ilma käisteta. Riided olid suured ja püksid lohisesid järgi, kui ta jalutas ning püksid määrdusid. Kaebaja leidis, et inimväärikust alandab ka riietuse hall värv. Riietust ei vahetatud. Ta oli riietusest muserdatud, kadus söögi-isu. Hiljem täpsustas kaebaja, et siiski ei ole küsimus riietuse värvis, vaid igasugune vangla riietus solvab tema väärikust, kui seda tuleb kanda alusetu karistuse määramise tõttu. - kaebaja valutas südant kella pärast, mis visati suvalisse kasti. - kartseris ta kutsus välja arsti, kuna tekkisid 3-4 päeval seedehäired. Usub, et see oli närvipingest. Samas märkis kaebaja, et ta viibis kartseris viimati 2 aastat tagasi ja siis kandis samasugust riietust, ka võeti ära kell, kuid siis ei juhtunud midagi, kuna kõik oli seaduspärane. Kuna ta eelmisel korral oli karistusega nõus, siis see kõik teda ei häirinud. Vastustaja tõi esile, et kella ei visata suvalisse kohta, vaid see hoitakse kaebaja asjadena korralikult hoitul ja kaebajale on need asjaolud teada. Vastustaja märkis ka, et kaebaja kannab vangla riietust, mis on eeskirjadekohane ning hall värv ei saa kuidagi solvata kellegi inimväärikust. Kaebaja saab vangla riietust kandes eelkõige nõuda, et seda vahetatakse ning ta ei pea oma vahendeid kasutama pesemiseks ning riietus ei saanud olla sedavõrd suur, kui kaebaja seda kirjeldas, kuna eelkõige on puudus suurte numbrite järgi. Vastustajal ei olnud küll esitada kaebaja meditsiinikaarti, kuna kaebuses kaebaja ei viidanud haigusele, kuid on olemas tõend, mis koostati vahetult sündmuse ajal, millest ei nähtu, et kaebaja kurdaks oma tervise üle. Vastustaja ei piiranud kaebaja õigusi, mis kaasneksid siis, kui käskkiri oleks jäänud jõusse.
4. Kohus ei leia, et kaebajat saab alandada vanglas kohustusliku riietuse kandmine, mis on seejuures väidetavalt halli värvi tõttu alandav. Vanglas on kohustuslik kanda seadusega ettenähtud riietust ja kui vangla ongi aegade jooksul võimaldanud kanda ka isiklikku riietust, siis ei tähenda see, et kinnipeetavat ei tohiks panna kandma vanglariietust.

§ 46

lg 1 sätestab, et kinnipeetav kannab vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sõnaselgelt sätestab vangistusseadus isikliku riietuse kandmise üksnes vahistatute puhul (§ 93 lg 1) ning kinnipeetavate puhul vangla direktori loal (§ 46 lg 2). Seega on kinnipeetavale 9 vangla riietuse kandmise kohustuse panemiseks olemas seaduslik alus.

§ 46

lg 2 kohaselt võib vangla direktor lubada kinnipeetaval kanda isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Seadusest ei tulene, kuidas vangla direktor sellise loa andma peaks. Samuti ei ole seaduses täpsustatud, millistest kaalutlustest vangla direktor sellise loa andmisel juhinduma peab või millistest juhinduda tohib. Seega jääb direktorile selles küsimuses otsustusvabadus. Isikliku riietuse kandmise lubamine

§ 46

mõttest ja nimetatud paragrahvi lõike 2 sõnastusest tulenevalt on vaadeldav konkreetsele kinnipeetavale antava erand-õigusega. Tallinna Vangla kinnipeetavatel oli üldiselt lubatud kanda isiklikke riideid, kuivõrd kas ei jagunud vormirõivastust või suhtuti selles küsimuses liberaalselt kinnipeetavate soovidesse ja praktikas oli

§ 46lõikes 2 sätestatud igakordselt antav erandlik õigus muutunud valdavaks.

See aga ei muuda iseenesest õigusvastaseks konkreetsele kinnipeetavale vangla riietuse kandmise kohustuse panemist. Kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et haldusorgan jätaks tema suhtes seaduses sätestatud normi kohaldamata põhjustel, et praktikas ei kohaldunud nõue korrektselt mõnede või mitmete isikute suhtes ning vanglariietusele üldist üleminekut takistavad majanduslikud põhjused. Julgeolekukaalutlustest lähtudes on igati mõistetav, et vangla riietus maandab mõningal määral riske, mida vangla prognoosib. Kui vangla riietuses on kinnipeetav igas olukorras nähtavam, kuna riietus ei ole tegelikult üksnes halli värvi või kui selle riietuse alla on väiksem võimalus peita esemeid (trikooriie), mis on kinnipeetavale lubamatud, siis tuleb eraldatud riietust ka kanda. Vangla selline riietus ei ole mõeldud mitte üksnes kaebuse esitajale ja tema juhtumitele. Riietuse puhtuse, korrashoiu ja reeglipärase vahetamise peab kindlustama vangla ja kui neid nõudeid ei täideta, siis tuleb esitada vastav kaebus. Antud juhul ei ole asjakohane viidata üldistele rikkumistele, mis võivad esineda, kui ei vahetata riietust ettenähtud korras. Kaebaja kaebus ja seletused ei sisalda konkreetseid aegu või juhtumeid, mis kinnitaksid, et tal tekkisid probleemid riietuse vahetamisega või puhtusega ja et ta juhtis sellele ametniku tähelepanu, kuid see jäeti lahenduseta. Kohtule ei esitatud andmeid ega dokumente, mis kinnitaksid, et kaebaja pöördus ühel või teisel juhul ametnike poole pretensiooniga, et riietus oli must ning vahetamata. Kartserisse paigutatud kinnipeetavate suhtes tuli imperatiivselt vangla riietuse kandmise kohustus vangla sisekorraeeskirjast. Kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei tuvastanud kohus, et sellest riietusest oleks kaebajal mingeid füüsilisi traumasid, mis oleks samas põhjustanud vaimseid pingeid; näiteks ei olnud riided väiksed, et nad mõjutaksid kaebaja füüsilist olekut, tekitaksid selliselt ebamugavustunde või näiteks hõõruksid nahka. Kui riided ei ole pingul ega pitsita, siis ei saa nad avaldada kahjulikke mõjutusi kehale ega takista liikumist ning tavapärast tegevust. Isegi kui kaebaja oleks tõendanud, et riietus oli soovitust suurem, ei ole füüsiliselt tervel isikul jalutamisel väidetavalt 1x 1 ruutmeetrises boksis ülemääraselt koormav käänata püksisääred ülesse või pingutada püksikummi. Samuti ei ole tõendeid, et valvurid naersid kaebaja üle tema riietuse pärast. Kaebaja sai jalutada ettenähtud aja värskes õhus, kui ta seda soovis. Kaebaja ei tõendanudki, et ta pidi kandma suvalise numbriga riietusesemeid ja et riietus oli sedavõrd suur, et takistas teda liikumisel või tekitas piinu. Kui kaebajale eraldatud riietus oleks olnud liialt väike ja selliselt tekitanud kaebajale füüsilisi piinu liikumisel, võiks see teda masendada, kuid antud juhul midagi niisugust ei olnud. Kaebaja väited särgil varrukate puudumisest jäid ebaselgeks, kuna kohus ei näe midagi taunitavat, et kandmiseks antakse puuvillane särk, mis on varrukateta. Kaebajal olid üleriided, tal ei olnud külm. Kaebaja selgitus, et sellist särki peab kandma nii talvel kui suvel, on asjakohatu, kuna kaebaja viibis kartseris suvisel ajal, mitte talvel. Üldine vangla riietuse kriitika tuleks tal kõne alla võtta, kui ta soovib vaidlustada vangla riietuse kandmise nõude. 10 Kohus leiab, et märgitud põhjus on otsitud, et näidata olukorda hullemana, kui see oli.

1. Kohus möönab, et kartseris viibiv isik on mõnevõrra rohkem piiratud liikumise võimalustes, kuid kaebaja oli nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest niikuinii määratud julgeolekuabinõude tõttu eraldi lukustatud kambrisse ja tema suhtlemisvabadus oli piiratud, keelatud oli ka kehakultuuriga tegelemine. Kohus jääb seisukohale, et kuna kinnipeetavalt on juba vabadus võetud, on tema liikumisvabadust oluliselt piiratud, mistõttu ei ole kartserisse paigutamisega toimunud väga intensiivset õiguste rikkumist ning kohus eelnevalt leidis, et kaebaja ei saa siinkohal viidata põhiseaduslike õiguste rikkumisele, mis on seotud ebaseadusliku vabaduse võtmisega.
2. Kaebaja südamevalu kella asukoha tõttu ei ole tõsiseltvõetav, seda enam, et kaebaja teadis, et asjad hoitakse nende säilimiseks ettenähtud korras ja viisil tema asjade hulgas. Kaebaja ei jäänud kellast ka ilma ning sai selle tagasi korrasolevana.
3. Kaebaja sai liikuda värskes õhus ning ehkki ta ei saanud mängida jalgpalli, oli võimalus tervise säilitamiseks näiteks võimelda. Kaebaja üldfüüsiline tervise säilitamiseks vajalik tegevus ei olnud takistatud ja kehtivat jalutamiseks seatud reziimi ei rikutud. Tõendamist ei ole leidnud tervisekahju tekitamine kartserisse paigutamise tõttu, kuna kaebaja tervisekaardi väljavõtteid ise kohtule ei esitanud ning vastustaja andmetest ei nähtu küll otsest arsti poole pöördumist või mittepöördumist kartseris viibitud ajavahemikul, kuid nähtub, et kaebaja tervislik seisund oli üldiselt hea ja esile ei tooda tema kaebusi tervisliku seisundi kohta vahetult sündmuse või sellele järgneval perioodil. Kaebaja viitest nähtub ühtlasi, et kerge seedehäire korral ta ka sai vajaliku arstiabi ning rohu, mis koheselt aitasid. Kaebaja sai tavapärast toitu ega olnud söögita. Samuti ei ole alust seostada kaebaja tervisehäiret, mis tableti saamisel väidetavalt möödus, kartserisse paigutamisega, kuna kaebaja väitis, et ta eeldas kartserisse saatmist ja seega ei tulnud see temale üllatusena, mis võinuks teda eriliselt traumeerida nii, et seedehäired võinuks tekkida karistuse määramisest. See jääb üksnes kaebaja subjektiivseks arvamuseks, et tema ajutise senisest halvema terviseseisundi põhjustas vangla poolt määratud karistus.
4. Kohus on eelnevalt märkinud, missuguseid kaebaja väiteid ta ei pea asjakohasteks ning millest ei nähtu, et kaebaja jäi õigushüvedest ilma. Kaebaja oma kaebuses ei esitanud kõiki neid motiive, mis ta tõi esile kohtuistungil. Kaebaja märkis veel, et kartseris ei olnud õhku. Kohus nõustub, et kui isikule määratakse kartserikaristus, siis peab kartser vastama tingimustele, mis võimaldab selles ööpäevaringselt viibida nii, et inimese tervis ei oleks seatud ohtu. Kaebaja siiski ei viidanud puudustele kambris, mis võiks sõltuda Tallinna Vanglast. Tallinna Vanglat on teadaolevalt käinud kontrollimas piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või väärkohtlemise tõkestamise Euroopa komitee, kes ei ole tunnistanud Tallinna vangla olmetingimusi piinavateks või ebainimlikeks (14.04.2004.a. raport, kättesaadav arvutivõrgus: www.vangla.ee/6501). Kohtul ei ole eeltoodu põhjal alust kahelda, et ruumid, kus kaebaja viibis, vastavad kinnipidamisasutuses vajalikele miinimumnõuetele ega ole inimest ohustavad või tervist kahjustavad. Vaidlust ei ole küsimuses, et kartseris viibimise ajal oli Eestis eriliselt soojad ilmad ning kui ruumides valitseski kuumus, siis oli see üldine nähtus. 11 Samas kaebaja viitas, et kannatas vihma tõttu. Kohus leiab, et tervist kahjustavad motiivid väärivad erilist tähelepanu, kuid antud juhul ei ole võimalik tuvastada, et kaebaja elukvaliteet halvenes selle tõttu, et vihma sadas. Kaebaja ei pea vihmaga viibima õues ei siis, kui ta viibib kartserikaristuse kandmisel ega ka siis, kui viibib tavalises elutsoonis või eraldi lukustatud kambris. Kaebaja etteheited vastustajale seotult hoovis valitseva mustusega (riided said poriseks või tuul keerutas tolmu), ei ole siiski seotud kambrite mustuse või puhtuse küsimustega.

§ 45

lg 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud oma eluruumi ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kaebaja kinnitas, et kuna on olemas dušširuum, siis saab seal end pesta. Seega ei olnud kaebaja kartseris viibimise ajal tavapärasest erinevas miljöös. Kaebaja ei väidagi, et ta oleks nõudnud vanglalt pesemisvahendeid, sh kambri või riiete puhastamiseks, kui ta ei soovinud selleks kasutada oma vahendeid. Väide, et ta ei tahtnud rikkuda riigi vara, on silmakirjalik. Kaebaja ei esitanud andmeid, kuivõrd tihe on tema kirjavahetus lähedastega. Kaebaja ei väidagi, et lühiajaline kirjavahetuse piiramine tõi kaasa tagajärgi suhtlemisel lähedastega. Kaebaja ei ole väidetavalt säilitanud kirja, mis saabus Rootsist, seega ei ole tõendatud, et ta sai kirja ning see anti üle, kui ta väljus kartserist. Kaebaja ei esitanud kohtule ka vastust, millega keelduti temale kirjavahetuse kohta informatsiooni andmisest. Isegi kui see oleks tõendatud, ei kujuta väidetavalt Rootsist tulnud sugulase kirja hilisem kättesaamine kaebaja eraellu eriti intensiivset sekkumist. Kaebaja väidetest ei nähtunud, et tal oleks selle sugulasega eriliselt tihe side, emotsionaalne sõltuvus vms. Kaebaja ise teistele kirjutada ei soovinud ja ta ei esitanud ka sellist palvet. Ta ei esitanud taotlust ka telefonikõneks ehkki direktoril on õigus otsustada, kas ta lubab märgitud viisil suhtluse. Kaebaja kinnitas, et ta tellimust ei teinud. Seega ei ole andmeid, et kaebajale oleks saabunud tagajärjena sidemete kaotus lähedaste isikutega või muu raske tagajärg, kui ta ei kirjutanud või helistanud lähedastele. Kaebaja kinnitas, et kirjatarbed olid lubatud ja olemas.

1. Kaebaja leidis, et samasugustes tingimustes pidamisel 2 aastat tagasi ta ei solvunud, ei olnud nördinud, masenduses ega alanduses, kuna siis pidas karistust õiglaseks. Kohus märgib, et kaebaja ka käesolevalt ei teadnud kartserisse asumisel ja karistuse kandmise ajal, et haldusakt tunnistatakse kehtetuks, mistõttu ei ole kaebaja ülaltoodult esitatud väited tõsiselt võetavad ning on liialdused.
2. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebajale ei saanudki tekkida mingeid moraalseid kannatusi. Kohus ei saa välistada, et õigusvastase haldusakti alusel kartserisse paigutamisega hingelisi kannatusi üldse ei teki. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Hingeliste kannatustena on käsitletav alandus ja solvumine, mis saab kannatanule osaks, kui ta tunnetab, et temaga ei käitutud õiguspäraselt. Isiku õigusvastasel karistamisel võib eeldada isiku alandust ja solvumist ning seda ei ole võimalik tõendada dokumentaalsete tõenditega. RVS § 7 lg 1 näeb ette põhimõtte, mille kohaselt võib kahju hüvitamise nõue jääda rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Kaebaja oli küll kohtusse pöördunud, kuid ei ole kohtult taotlenud esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist, mida ei saa pidada 12 kaebaja eksimuseks, mis iseenesest välistaks kahju rahalise hüvitamise, kuna kaebaja ei oma õigusalaseid teadmisi. PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vastustaja poolt haldusakti kehtetuks tunnistamine võib teatud tingimustel lugeda piisavaks kahju heastamiseks. Vastustaja väitis, et ta on vabandanud kaebaja ees. Kohtule ei esitatud aga andmeid, et kaebaja ees on vabandatud. Vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja süü on tõendatud. Kohus on eelnevalt märkinud, miks vastustaja selline seisukoht on vastuolus muu materjaliga ja ei viita vabandamisele. Samas märgib kohus, et kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kohus möönab, et kartseris viibimine võis siiski kaasa tuua ajutise meeleolu languse ning ebameeldivusi. Kahtlemata on kartseri askeetlike tingimuste tõttu kaebaja kannatanud ebameeldivusi, kuna kartseris tuleb terve päeva kestel kasutada istumiseks pinki ning et ka liikumine on piiratud, siis on see füüsiliselt koormavam. Eirata ei saa aga kaebaja seisukohta, et ebaõige kartserisse paigutamine on inimväärikust kahjustav. Mittevaraline kahju võib ka vastustaja seisukoha kohaselt seisneda isiku hingelistes (alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. PS § 18 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Kaebaja võis olla solvunud, nördinud, kuna ta ei saanud aru, miks ühtedel ja samadel põhistustel kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ja distsiplinaarkaristust ning vastavat motivatsiooni ta haldusaktist teada ei saanud. Kuna haldusakt tühistati, siis tajub ta karistust ülekohtuna. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Kohus jääb seisukohale, et haldusakt oli antud tahtlikult ning süüline käitumine hooletuse näol vastustaja tegevuses esineb, kuna oli võimalus menetleda distsiplinaarasja mõistliku ajaga ning haldusakti sai ka motiveerida. Kohus nõustub vastustajaga, et materiaalset kahju kaebajale ei tekkinud. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaalunud tegelikult ka käskkirja tagajärgede kõrvaldamist. Karistuskäskkirja tühistamisel ei järgne kaasnevaid piiranguid, kuid karistuse tühistamist ei saa lugeda ka piisavaks mittevaralise kahju heastamiseks. Riigikohtu Halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-2-06 märgitakse, et kartserikaristuse kohaldamine õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. RVS § 9 lg 2 kohaselt tuleb hüvitada mitevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohus ei nõustu kaebajaga, et proportsionaalseks tuleb lugeda tema poolt nimetatud summat, kuna eriti intensiivseid ja raskeid tagajärgi siiski ei saabunud, arvestades, et ta oli jätnud vaidlustamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja need tuleb lugeda kohaldatuks õiguslikul alusel. Kohus leiab, et antud juhul, arvestades kartseris viibimise aja pikkust ja eeltoodud asjaolusid, ei ole mittevaralise kahju tekitamist võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude 13 õiguskaitsevahenditega, kui rahaline hüvitis ja nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et rahaline hüvitis ei tohiks kujuneda alusetu rikastumise allikaks. Vastustaja leidis veel, et rahaline hüvitus ei täida eesmärki vangistuse tingimustes. Samas ei pakkunud vastustaja ka mingeid muid hüvitamise võimalusi. Kohtupraktikas siiski ei ole välistatud rahalist hüvitamist ka vangla tingimustes. Arvestades eeltoodut ja asjas esitatud tõendeid ning protsessiosaliste väiteid nende vastastikuses seoses, on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahjuna 500 (viissada) krooni. Seega peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks mittemateriaalse kahju hüvitamist summas 500 krooni, mida kaebaja saab kasutada omal äranägemisel, näiteks hädavajalike ostude sooritamiseks vangla poest.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral, samuti halduslepingust tuleneva vaidluse lahendamisel jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Kuna kohus rahuldas kaebuse osaliselt so 500 krooni ulatuses, siis oleks kuulunud kaebuselt tasumisele riigilõiv summas 80 krooni (RLS § 56 lg 11). Seega kuulub Tallinna Vanglalt riigi tuludesse väljamõistmisele riigilõiv summas 80 krooni. Kuivõrd kaebaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 14