KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 24.04.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2377 Haldusasi D.L.´e kaebus Tallinna Vangl

§ 58kehtib kinnipeetavale, kes ei kanna kartserikaristust.

Õiguskantsler analüüsis ka VSKE § 60 lg 1. Ta leidis kokkuvõttes,

§ 60

lg 1 piirab kartseris viibiva isiku kirjavahetust ja riivab õigust perekonnaelu ja eraelu puutumatusele, samuti õigust pöörduda kohtusse, õigust edasi kaevata ning õigust esitada märgukirju. Vastuses leiti, et § 60 ei ole kooskõlas PS ja Vangistusseadusega (edaspidi VangS) osas, mis hõlmab PS § 15 lg 1, § 24 lg 5, § 26 ja 46 sätestatud põhiõigusi.

1. Kaebaja sai oma õiguste rikkumisest teada 07.07.2006.a. ning, et praeguseks on see küsimus küll õiguskantsleri poolt lahendatud, kuid see ei muuda asjaolu, et kaebaja sellekohast õigust rikuti 45 päeva.
2. Moraalse kahju aluseks viitab Riigivastustuse seaduse (edaspidi RVS) § 9 lg 1 ja
3. Kaebajal ei lubatud suhelda lähedastega 45 päeva, mille tulemusena ta kaotas usalduse lähedaste suhtes. Lähedased ei suhtle enam temaga v.a. vanaisa. Sellega rikuti tema suhteid lähedastega, mis olid kaebaja jaoks väga tähtsad. Ühtlasi rikuti kaebaja põhiõigusi, kuna see seadus oli PS-ga vastuolus. Ta kaotas seetõttu kõige väärtuslikuma – kodu, lähedased ja usalduse. PS- se vastast normi ei oleks tohtinud vastustaja täita, mistõttu kaebaja hindab oma elu lõhkumise ja teiste lähedaste isikutega suhete lõhkumise eest tekitatud moraalse kahju suuruseks 200 000 krooni. Kahju tekitati kirjavahetuse keelamisega, kuna see piiras lähedastega suhtlemist.
4. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et tal oli õigus kartseris viibimise ajal 15.09.2005.a. – 30.10.2005.a. kirjutada lähedastele ning see õigus tuleneb vahetult Põhiseadusest. VSKE § 60 lg 1 ei ole kooskõlas PS-ga ja VangS osas, milles seda märgib õiguskantsler oma vastuses 07.07.2006.a. Tallinna Vanglas tegelikult keelati kirjade saatmine ja saamine ning õiguskantsler põhistab, miks see on PS vastane. Ta ei saanud 45 päeva kirjutada. Ta ei mäleta, kas asutustele oleks saanud kirju saata, kuid õiguskantslerile oli ta kirja saatnud ning seda ei keelatud. Ta üritas saata kirja emale ja vanaemale, st isikutele, kellele ta alati saatis kirju. Tallinna Vangla vastus näitab, et nende arust Justiitsministri määrusega nr 72 kinnitatud 2 VSKE keelab kartseris kirju saata ja ka saada. Kohe kinnitati, et kodustele kirju saata ei saa ja kuna sellest juhinduti, siis oli tegemist ebaseadusliku keeldumisega. Konkreetselt ühtegi kirja koduste jaoks saatmiseks üle ei andnud, sest talle oli kehtiv keeld teada. Nüüd on margid, paber ja pastakas lubatud. Koduste kirju ei antud kartseris olles edasi, need sai kartserist vabastamisel. Kui ta kartserist vabanes, siis oli üks sõbra kiri ootamas. Peale seda käis kaebaja emaga lühiajalisel kokkusaamisel, kuid ema lahkus sealt nördinult, kuna talle sai teatavaks kartseri-lugu ning põhjus, miks ta ei saanud kirju saata. 45 päeva jooksul oli takistatud põhiseadusliku õiguse kasutamine ja loeb, et tulemusena katkesid sidemed emaga. Ema tuli küll temaga kohtuma, kuid tahtis teada, miks kaebaja talle ei teatanud, et oli kartseris. Ema leidis, et perekond toetab kaebajat juba pikemata aega, kuid kaebaja pöörab perekonnale selja. Kuna tal ei olnud kartserikaristusi pikka aega olnud, siis seetõttu ema ei teadnud, et ta on kartseris ning ka seda, et kartseris viibimise ajal kirjutada ei saa. Ema ja kodused selle 45 päeva jooksul ise kirju ei saatnud, neid poleks ka üle antud. Emale selgitas kaebaja asjaolud ära, kuid ta lahkus ikkagi kokkusaamiselt ja oli nördinud ning ei suhtle enam kaebajaga. Õde käis hiljem ja püüdis asju siluda, selgitas kaebajale, et ära mõista ema valesti, kuid see ei aidanud, sest ema ei muutnud oma seisukohti. Lõpptulemusel elab ta nüüd sõprade või tuttavate juures ning abi kodustelt ei saa. Enne olid tal kõigiga head sidemed, sh vanavanematega, kes soovisid, et ta läheks vabanemisel elama nende juurde. Kuigi nendega side otseselt katkenud ei ole, ei soovinud nad enam, et kaebaja seal elaks. Käesoleval ajal ta ongi jäänud elama sõprade juurde, käib ka külas õel, kes pakub toitu, kuid õel on oma perekond ja see suhtlus ei asenda seda suhet, mis oli ja on jätkuvalt vajalik, so suhet emaga. Kui talle määrati kartserikaristus, siis kohe hakkasid ema ja vanavanemad väitma, et kaebaja ei ole paranenud ning vanavanemad ei lubanud enam teda enda juurde elama. Kartserikaristus oli väidetavalt mobiiltelefoni omamise eest. Ema praegust elukohta kaebaja ei tea, teab vaid, et ta elab kusagil Tallinnas. Kartseris oleku ajal ta elas kaebaja teada ka Tallinnas, tuli Paidest ära ja seda võis tingida asjaolu, et kaebaja pandi karistust kandma vanglasse sooritatud kuriteo eest. Ehkki ema oli sotsiaaltöötaja ning keegi töölt lahkumist ei nõudnud, langetas ta otsuse Paidest lahkumise kasuks, tal võis olla ebamugav poja käitumise tõttu. Ajal, mil puudus aktiivne suhtlemine, ei tähenda, et ta oleks kaotanud sidemed emaga, kuna ta alati andis enda sõnumid edasi läbi vanavanemate. Peale kartserit ei andnud ta enam sellisel viisil endast märku ja sai selgeks, et ta hakkas teda tõrjuma. Kaebaja tahab eluga edasi liikuda, kuid ema toetus jääb puudu ning see tekitab eelkõige lootusetuse tunde. Margid ja ümbrikud võeti kartseris viibimise ajal ära, õppematerjal jäeti, et kaebaja koolis ei jääks teistest maha. Kuna õigusvastast määrust on juba muudetud, siis on selge, et see oli PS vastane. Hetkel, kui õigusi rikuti, oli ta hullumise äärel ja olukord oli kohutav. Ta oli valmis end ülesse pooma. Kui ta ei saa ühe nädal kodustele kirjutada, siis ei juhtu midagi, kuid kui seda ei saa teha kuu või rohkem, siis on asi hullem. Jääb selle juurde, et kirjavahetuse piiramise tagajärjel halvenesid suhted emaga, need olid kõige olulisemad kaebaja elus, ema on kõige lähedasem ja keegi teine ema ei asenda. Õega õnnestus suhted taastada, kuid arvestada tuleb, et vabanemise hetkeks vajas kaebaja eelkõige ema toetust ja see side katkes. Vabanemisel kaebaja jäi abituks ning on seda senimaani, vahel mõtleb, et tema koht ongi vanglas. 3 Vastustaja märkusele, et kaebaja ema on teda kogu vangistuse jooksul ainult kolm korda külastanud vastas kaebaja, et ema ei saanud teda külastada teatud ajal tööaja tõttu, kuid neil oli pidev kirjavahetus. Kaebaja jäi kaebuse juurde ning palub kaebus rahuldada, kuid jätab kahjunõude suuruse kohtu otsustada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. VangS § 28 kohaselt kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub VSKE sätestatud korras. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul. Kinnipeetava õigust võib vangla direktor piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. VangS § 29 kohaselt kinnipeetavale saadetud kirjad avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 § 50 lg 1 kohaselt kiri edastatakse kinnipeetavale allkirja vastu vanglasse saabumisest alates kolme tööpäeva jooksul ja lg 2 kohaselt õiguskantslerilt saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Tallinna Vangla Kodukorra (edaspidi Kodukord), mis on kinnitatud Tallinna Vangla direktori 05.07.2005.a. käskkirjaga nr 28, p 12.6 järgi annab kinni peetvale isikule saadetud kirja üle kontaktisik VangS ja VSKE erisustega allkirja vastu. Tallinna Vangla on teinud väljavõtte kirjade registreerimise raamatust millest selgub, et ajavahemikul 08.04.2005.a. kuni 16.09.2005.a. on kaebajale saadetud või ta on kätte saanud 152 päeva jooksul 26 isiklikku ja 2 ametikirja. Ajavahemikul 30.10.2005.a. kuni 14.03.2006.a. see arv on 155 päeva jooksul järgmine: 36 isiklikku ja 9 ametikirja, kõikide kirjade kättesaamise kohta on kaebaja andnud oma allkirjad. Lähtuvalt ülaltoodust Tallinna Vangla leiab, et kaebaja kaebus on põhjendamatu. Samuti lisab Tallinna Vangla väljavõtte vangiregistrist teemal - kontaktid ja suhted. Kohtuistungil vastustaja jäi kirjaliku vastuse seisukohtade juurde. Kuigi kaebaja kirjutab kohtule, et suhted säilisid vanaisaga, märgib ta teisel vastuse lehel aga vastupidiselt, et ta kaotas kõik lähedased. See on vastuolu, mida kaebaja ei ületanud. Veel kinnitas kaebaja, et sai kartserist vabanemisel emale helistada. 12.05.2006.a. käis ema teda külastamas, õde käis teda külastamas 2006.a. kahel korral. Kui võtta lisatud kontaktid ja suhted ette, siis kaebaja mainis, et ema elab pikemat aega Tallinnas, kuid kinnipeetava liikumiste leht kinnitab, et katkematult on ta olnud Tallinna Vanglas 27.06.2003.a.- 2007a. kuni vabanemiseni. See aeg ütleb, et ema on Tallinnas olnud umbes 6 aastat, kuid ei ole külastanud kaebajat ligi 2 aasta jooksul ja veebruari lõpus 2005.a. on fikseeritud alles esmane külastus ehk seega kogu vangistuse viibimise aja jooksul ema külastas kaebajat vaid kolmel korral. 4 Side emaga kokkusaamiste andmete põhjal ei ole seega sedavõrd tihe, kui kaebaja seda väidab. Kirjade registreerimise raamat näitab, et enne kartseris viibimist on ta saanud 26 isiklikku kirja ja peale kartserit sai 36 isiklikku kirja, millest ilmneb, et isiklikud suhted lähedastega ei ole katkenud. Kaebaja ei ole tõendanud, et suhted lähedastega katkesid kartseris viibimise ajal seatud piirangute tõttu. Vanaema ja vanaisa võtavad kirju vastu, kaebaja saab kontaktaadressina esitada kohtule nende aadressi, see kinnitab, et sidemed on säilinud. Samas kaebaja suhtleb endiselt õega ja probleeme ei lisandunud. Ema suhtes ei oska kaebaja nimetada tema elukohta ja seda kogu väidetavalt ema Tallinnas viibimise ajaperioodi kohta, mis ei viita tihedatele sidemetele. Kuivõrd tegemist on kahjunõudega, siis lähtuda tuleb RVS § 7 lg 1 ja tuleks selgitada, kas kahju tekkis, kas leidis aset õigusvastane käitumine ja kas nende vahel on põhjuslik seos. Kaebaja ei ole tõendanud, et tekkis kahju. Tallinna Vanglas rakendati 2005.a. septembrisoktoobris erakirjavahetust piirates VSKE § 60 redaktsioonis, mis kehtis 26.01.2004.a. Selle normi kohaselt ei ole kartseris lubatud asjadena kirjutustarbeid. Selles redaktsioonis kehtis see kuni 15.08.2006.a. Kui vaadata õiguskantseleri kirja, siis lk 2, 3 ja 4, siis nähtub, et kantsler analüüsib VSKE § 60 redaktsiooni vastavust PS-le ja tsiteerib sama redaktsiooni. Ta toob esile,

on antud Justiitsministri poolt, kellel ei ole pädevust kehtestada põhiõiguste tingimusi ja lk 4 toob esile PS § 3 lg 1 ja § 11, millest tulenevalt saab põhiõiguste piiranguid seada üksnes seadusega. Vastustaja on seisukohal, et tuleb vaadata volitusnormi, mis kajastub VangS ja selle § 28 lg 1 ja seal on selge delegatsioon ministri pädevusele olemas; § 28 lg 3 annab samuti volituse, kuid otse direktorile. Kui vaadata kantsleri seisukohtades toodud PS sätteid, mida rikuti, siis enamik neist puudutab kohtusse ja ametiasutustesse pöördumise õigust, mida aga kaebaja puhul ei piiratud. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja sai kirjavahetust pidada ametnikega ja ta tunnistab seda. Kantsler juhib tähelepanu ka PS § 26, so eraelu puutumatus, mida saab teatud juhtudel piirata. Oluline on rõhutada avaliku korra suhtes kehtivaid sätteid, mis kartserikaristuse ajal võimaldavad teha piiranguid võrdluses kinnipeetava tavaeluga, vastupidiselt ei oleks võimalik kinnipeetavat mõjutada seaduskuulekale käitumisele. Siin on reservatsioon olemas vastuse lk 3 märgib, et õigusi võib ka piirata ja vastaja näitab ära, millal. VangS § 6 – selle eesmärgi saavutamiseks on direktoril õigus suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele, et tagada õiguskord. Enne määruse muudatust oli vanglal piisav alus piirata isiklikku kirjavahetust. Vastustaja on seisukohal, et kuna kaebaja taotles tunnistada VSKE § 60 varasem redaktsioon PS vastaseks ja kuna kehtib uus redaktsioon, siis seda taotleda antud juhul ei saa. Õiguskantsler avaldas seejuures oma seisukoha hiljem, vangla ei piiranud õigusi õigusvastaselt vaid rakendas kehtivat normi. Kahju ei ole tekkinud ja see ei saanud tekkida vangla õigusvastasest tegevusest. Vangla kohaldas norme, mis kehtisid. Vangla ei ole pahatahtlikult ja süstemaatiliselt mingeid piiranguid seadnud, mis tõi väidetava kahju sidemete katkemise näol. Kaebaja kandis kartseris karistust ja on loogiline, et karistuse kandmine tähendab võrreldes tavapärase elulaadiga erisust, vastupidiselt poleks karistusel suunavat toimet ja mõju. 5 Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) Kaebuse esitaja leiab, et temale tekitati kahju. Esialgses kaebuses märkis D.L. kahjusummaks 200 000 krooni, kuid kohtuasja menetlemisel leidis, et kahjusumma suuruse jätab kohtu otsustada. 2) Kaebuse esitaja leiab, et 45 päeva jooksul, so ajal, mil ta viibis kartseris, rikuti tema põhiseaduslikku õigust kirjavahetusele ja ta ei saanud kirjutada oma perekonna liikmetele, mille tõttu kaotas ta sidemed lähedastega, mis ei ole suhtes emaga senimaani taastunud. D.L. leiab,

§ 60

lg 1 piirab põhiseaduse vastaselt kartseris viibiva isiku õigust kirjavahetusele ja riivab õigust perekonnaelu ja eraelu puutumatusele, samuti õigust pöörduda kohtusse, õigust edasi kaevata ja esitada märgukirju. 3) Kaebuses kogutud materjalist nähtub, et D.L. viibis vahemikul 16.09.05- 30.10.05.a. Tallinna Vanglas ja kandis kartserikaristust. Kaebaja väide, et asutustele ei saanud ta märgitud ajal kirju kirjutada, ei vasta tõele, kuna nähtuvalt õiguskantsleri vastusest 07.07.2006.a. nr 7-1/05 1659/0604868 annab ta vastuse D.L.ele 26.10.05.a. avalduse põhjal, mis jõudis kantslerini 28.10.05.a. Kaebaja ei mäletanud, kas ta soovis teha veel teisigi pöördumisi riigiorganitele, kuid kohus lähtudes faktist järeldab, et vangla ei ole takistanud kartseris viibivatele isikutele kirjavahetust õiguste ja vabaduste kaitsmisel suhtlemisel riigiasutuste, õiguskantsleri vms isikutega. Kohtule teadaolevalt võimaldati sageli kinnipeetavatele kirjatarbed Tallinna vanglas vangla poolt ja kirjade ärasaatmine ametivõimudele ka siis, kui kartserisse paigutamisel ei olnud kinnipeetaval võimalust kartserisse kaasa võtta marke, ümbrikke või kirjatarbeid. Seda kohtu väidet kinnitab ka fakt, et kaebaja avaldused olid saadetud õiguskantslerile ning ajal, mil ta oli kartseris. Tallinna vangla kodukord, mis oli kinnitatud ja kehtis kuni kodukorra muutmiseni 05.07.05.a., punktis 8 märkis ära kartseris viibiva isiku õigused ning muuhulgas sätestas, et kartseris viibival kinnipeetaval on tema soovi korral võimaldatud talle kirjatarbed apellatsioon-, kassatsioon-, erikaebuse või avalduse, seletuskirja kirjutamiseks. See tava kehtis ka ajal, mil kodukord seda otseselt ei märkinud kartseris viibiva isiku õigusena. Kohtu vastavat teadmist praktikast kinnitab fakt, et ka kaebaja sai esitada avaldusi kartseris viibimise perioodil. Vastupidiselt ei oleks ka käesoleval juhul kaebaja saanud kirjutada õiguskantslerile. Kuid vastab tõele, et kartseris oleku ajal ei lubatud vastu võtta eraisikute kirju, kuid kaebuse esitaja ei väida, et temale saabus märgitud perioodil perekonnaliikmetelt kirju, mis oleksid jäänud edasi andmata. 4) Õiguskantsler on lahendanud D.L.e avaldusi 28.10.05; 06.03.06; 07.06.2006.a. Õiguskantsler vastas kaebajale 07.07.06.a., et kirjavahetuse piiramine kartseris võib sõltuvalt asjaoludest riivata perekonna-või eraelu puutumatust, näiteks kirja teel suhtlemist perekonnaliikmetega oma sotsiaalsete suhete hoidmise eesmärgil, kuid analüüsis täpsemini olukorda, mis tema teadmisel takistas suhtlust ametivõimudega. Vastavalt koostas ta ka ettepaneku nr 5 juulis 2006.a. justiitsministrile ja leidis, et määrus piirab õigusi, kuna VangS § 28 lg 3 lause 2 kohaselt on VangS sätestatud, et keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Minister on määrust muutnud. 6 5) Kaebaja on käesolevalt leidnud, et temale tekitati kahju, kuna ta ei saanud kirjutada kodustele ning see tõi kaasa sotsiaalsete sidemete katkemise perekonnaliikmetega, eelkõige emaga, kuna õe ja vanavanematega ta suutis siiski hiljem oma kontaktid taastada. Kuna õiguskantsler leidis,

§ 60

lg 1 ei ole kooskõlas põhiseadusega ja vangistusseadusega, siis riivab see tema õigusi. 6) Kaebaja esitatud kaebuse ja kohtuistungil esitatud väidetest tuleks järeldada, et tema ema, õde ja vanavanemad hoidsid temaga sidet kirja ja telefoni teel, kui ta määrati kandma kuriteo eest karistust. Kokkusaamised vanglas olid harvad. Tallinna Vangla esitas andmed, mis kinnitavad, et kaebaja Tallinna vanglas veedetud perioodil ca 6 aasta jooksul oli kaebaja ema külastanud D.L.e 3 korral. Õde on külastanud kaebajat 2006.a. kahel korral. Kirjade registreerimise raamatust nähtus, et vahemikul 08.04.05.a. – 16.09.05.a., so enne kartseris viibimist, sai ta 26 isiklikku ja 2 ametikirja ja peale kartseris viibimist vahemikul 30.10.05.a.- 14.03.06.a. 36 isiklikku ja 9 ametikirja. Kuigi vangla ei ole eraldi fikseerinud statistilisi andmeid, kellele kaebaja saatis isiklikke kirju, ei saa väita, et kaebaja ei oleks olnud kirjavahetuses ametnike või eraisikutega. Kohus ei saanud tuvastada andmete puudumisest, kellega kaebaja on olnud perekonnaliikmetest kirjavahetuses ja kui sagedasti, kuid usaldades kaebaja väidet, et ema aadressi ta ei teadnud ega tea ka käesoleval ajal, tuleb eeldada, et emale ta vahetult lähiaastatel kirjutada ei saanud. Seda kinnitab täiendavalt ka kaebaja väide, et ta suhtles emaga läbi vanaema- ja vanaisa, kelle kaudu ema jättis pojale oma tervitused ning kelle kaudu D.L. jättis omakorda sõnumeid emale. Seega suhtles kaebaja emaga pikemat aega vahendatult ja seda võis tingida asjaolu, et ema ei suutnud leppida poja käitumisega. Kaebaja arvab ka ise, et kuna ema oli sotsiaaltöötajana ilmselt eeldanud, et tema poeg ei riku kehtivat seadust ja kaebaja pani toime raske kuriteo, siis oli emale eriliselt rängaks katsumuseks leppida olukorraga, so faktiga, et tema poeg osutus kurjateo sooritajaks. Kaebaja märkis, et ema olukord võis olla tema kuriteo toimepanemisest arvates komplitseeritud, kuna ta töötas sotsiaaltöötajana Paides ja väikses linnas ei jäänud see tähelepanuta. Ehkki ema ise oli tubli töötaja ja ta ei pidanud töölt otseselt selle tõttu lahkuma, otsustas ta seda siiski teha ja lahkus Paidest ning asus elama Tallinna. Kaebaja mõistab, kuivõrd suureks moraalseks löögiks võis selline tema käitumine olla ema edasisele käekäigule ja kaebaja möönis, et side emaga tuli taastada pikki aastaid. Kaebaja selgitas emaga otsese kontakti puudumist pikemal perioodil asjaoluga, et ei ema ega ta ise suutnud teineteisele läheneda, kaebaja ise ei oleks suutnud emale otsa vaadata ja ta pidi eelkõige ise ületama barjääri, et oleks valmis emaga kohtuma, et temale silma vaadata. Kohus leiab, et märgitud asjade käik on sõltuvalt asjaoludest loogiline ning suhteliselt harvad kohtumised kinnitavad, et sidemete loomine oli vaevarikas ja kulges aeglaselt. Kohus ei nõustu aga kaebajaga selles, et Tallinna vangla kuidagimoodi takistas sellise sideme loomist ja arengut või katkestas selle. Kaebaja ei veennud kohut, et vastab tõele tema väide, et ta kirjutas enne kartserit emale sagedasti. Kohus leiab, et kaebaja väited jäid vastuolulisteks, kuna kohus sai vaid tuvastada, et kaebaja emale ei saanud kirjutada ega kirjutanud. Seda kinnitab täiendavalt fakt, et kaebaja ei osanud nimetada ema ühtegi Tallinna aadressi, ka asja arutamise hetkel ei olnud teada tema aadress. Kaebaja teadis üksnes seda, et ema elab Tallinnas juba ca 6 aastat. Seega teeb kohus loogilise järelduse, et emale vahetult kaebaja kirju ei saanud saata ning seda kinnitab ka kaebaja väide, et kontakti hoiti vanavanemate kaudu. Kui kaebaja ei kirjutanud vahetult emale, ei teadnud tema aadresse või ei teadnud ka tema telefoninumbrit, et helistada ilma vanavanemate vahenduseta, siis ei sõltunud kontakti hoidmine emaga vangla tegevusest. Ema külastas kaebajat veebruaris 2005 ja 12.05.06.a. ja kaebaja väidab, et peale kartserikaristust tuli ema temaga kohtuma, kuid 7 lahkus kohtumiselt, kuna ta oli nördinud asjaolust, et poeg oli karistatud kartserikaristusega. D.L. väitis kohtuistungil, et ema oli lühiajalisel kokkusaamisel saanud teada „kartseri-loost“ ning põhjusest, et selle tõttu ta ei olnud perekonnale kirjutanud. Ta oli nördinud, et kaebajat karistati, mis on ka loogiline. Kaebaja märkis veel, et kartseri- loo pärast hakati ette heitma, et ta ei olegi paranenud (tlk 75 istungiprotokoll). Ka see väide on loogiline, kuid kaebaja teeb asjaoludest ebaõiged järeldused. Kohus selgitab kaebajale, et kirjeldatud asjaoludel ei lahkunud ema kokkusaamiselt mitte põhjusel, et ta ei teadnud, miks kaebaja ei kirjuta, vaid selleks põhjuseks oli tema sügav kibestumine teadmisest, et kaebaja ei ole ennast parandanud ja teda karistati kinnipidamise ajal kartserikaristusega. Sellist kohtu järeldust toetab kaebaja kohtuistungil antud seletus, et ema leidis, et kaebaja ei ole ennast parandanud. Ema oli seega subjektiivselt veendunud, et poeg määratud karistuse tõttu ei ole endiselt usaldusväärne. Ebaõiged on kaebaja järeldused, et ema oli nördinud sellest, et kaebaja ei kirjutanud 45 päeva. Kuna kaebajal ei õnnestunud ema veenda, et karistus mobiiltelefoniga juhtumis on eksitus, siis loogiliselt kibestas teda mitte see, et kaebaja ei teatanud, miks ta ei võta ühendust perekonnaliikmetega, vaid ikkagi algne põhjus, kõik muud etteheited võisid olla sellega kaasnevad. Kaebajal ei olnud muuhulgas takistatud teatamine, et ta ei saa teatud aja helistada või kirjutada, kui ta tõepoolest hoolis vanavanematest ja emast sedavõrd, et oleks olnud vajalik teadustada, miks ta mõne aja ei kirjuta. Enne kartserisse määramist või kartseris oleku ajal oli tal õigus esitada taotlus telefoni kasutamiseks, kuna kehtinud Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 3 seda võimaldas. Kaebaja ei taotlenud helistamise õigust. Kohus leiab, et esitatud asjaoludel ei saa teha järeldust, et kaebaja kaotas sidemed emaga põhjusel, et ta ei saanud teatud aja jooksul saata erakirju. Kaebaja õigusi võib rikkuda ebaõigesti määratud karistus ja kui karistus tühistatakse, siis tekib kaebajal võimalus selgitada emale uuesti karistuse määramise asjaolusid, mis võib usalduse taastada. Samas tuleb kohtul möönda, et kaebaja tihe ja emotsionaalne side emaga selle tavamõistes ei ole leidnud kinnitust ning selle tõttu vastustaja väidabki õigesti, et usalduse kaotus ja sideme katkemine emaga ei ole seotud kirjavahetuse piirangu küsimusega. Ei saa ka nõustuda kaebaja väitega, et kirjavahetus oleks katkenud vanaemaga ja vanaisaga, seda ei kinnita kirjavahetuse arvnäitajad enne ja pärast kaebaja kartseris viibimist, teadmata on ka see, kas kaebaja kirjavahetus lähedastega oli rütmiline. Kohtul tuleb eeldada kaebaja väidete õigsust selles, et ta suhtles vanavanematega kirja teel. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et D.L. ei ole kaotanud ka sidet vanavanematega, ta on kontaktaadressiks märkinud nende aadressi, põhimõtteliselt ei ole kaebajale välistatud ka nende juurde elama asumine, kui kaebaja taastab usalduse. Usalduse kaotus on tingitud aga kaebaja enda käitumisest. Kohus leiab, et kirjeldatud asjaoludel ka vanaema ja vanaisa tegid järeldused kartserikaristuse määramisest, mitte aga sellest, et kaebaja jättis kirjad saatmata. Kaebaja ei kinnitanud kohtule, et tal üldse oli mingi kindel ajaline intervall, mille kestel ta saatis kirju nii, et selle katkemine saab põhjustada negatiivseid tagajärgi või paanikat omaste seas. Kohus on juba märkinud, et kaebajal oli võimalus informeerida kartseris viibimisest telefonikõnega ka vanavanemaid ning juhul, kui direktor oleks takistanud reaalselt äraütleva vastusega teatamast oma asukohast, oleks tõusetunud küsimus, kas kaebaja õigusi piirati tema asukohast või käekäigust teatamise keelamisega. Kaebaja on sidemed säilitanud õega ja selles vaidlusküsimust ei jäänud. Kaebaja väide, et kirjade mittesaatmisest tekkinud takistuse tagajärjeks oli ka tema sisuline kodutus, ei ole põhjendatud. Kaebajal on mõjuvaid põhjusi, miks mitte asuda elama Paidesse ja ta märkis, et ta hoidub sinna minemast, kuna teatud kontaktidest ei ole õige kinni pidada. Kaebaja väidetav kodutus on perekondlik põhjus, mis ei sõltu vangla tegevusest. Samas on kaebajal 8 Tallinnas viibimiseks reaalne vajadus teha siin tööd, kuna ta otsis tööd väljaspool vanavanemate elukohta. Seega ei sõltunud kaebaja elama asumine vanavanemate juurde mitte katkenud kirjavahetusest, vaid reaalsest vajadusest jätkata toimetulemist ning teenida elamiseks vajalikku raha. Kohus jääb seisukohale, et usalduse kriis, kui see oleks leidnud tõendamist, saab olla põhjustatud ikkagi selle tõttu, et kaebaja pani toime kuriteo ja seejärel tekkis põhjendatud kahtlus, et ta rikkus ka vanglas korda ehk lähedastel võis tekkida kartus, et kaebaja ei ole asunud täiel määral paranemise teele. D.L. on sellest kõigest ise murtud ja ühteaegu saab aru, et tema käitumise tulemusel kulgeb elu keeruliselt, samas aga otsib ikkagi põhjusi, kuidas panna tagajärgede eest vastutama ühiskonda või vanglat. Kohtul tuleb nõustuda vastustajaga, et kaebajale ei tekkinud väidetavat kahju selle tõttu, et ta ei saanud mõne aja jooksul suhelda emaga kirja teel. Kohus juba märkis, et ema tegi oma järeldused mitte sellest, et kaebaja ei saanud neid selgitada, vaid ka selgitamisel jäi kindlale seisukohale, et kaebaja ei asunud paranemise teele, kuna kinnipidamise ajal pani toime rikkumise. Kaebaja väidetavat kahju sideme katkemisest emaga ei ole tekkinud ka põhjusel, et teineteisest sõltuvus ja tihe emotsionaalne side puudus tegelikult pikemat aega ja seda põhjustas kaebaja poolt kuriteo toimepanemine, mis sellele perekonnale oli suureks löögiks. 7) Ülaltoodust nähtub, et kaebaja väidetav moraalne kahju ei ole tõendatud. Kirjavahetuse ajutise katkemisega ei saa põhjendada sidemete katkemist emaga, kuna need sidemed olid enne ja pärast kartseris viibimist sõltuvalt muudest asjaoludest komplitseeritud ning usaldus puudus õigusrikkumiste tõttu. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. RVS võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid esitada ja välistada ei saa ka mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Moraalse kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui tuvastatakse kahju olemasolu, vastustaja tegevuse õigusvastasus ja põhjuslik seos kahju tekkimise ning vastustaja õigusvastase tegevuse vahel. Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Avaldaja viitas küll moraalsetele kannatustele ja leidis, et sidemed emaga katkesid vangla tegevuse tõttu, kuid kohus leidis, et kaebaja väidetud kahju ei ole tõendatud, kuna isegi juhul, kui oleks leidnud kinnitust, et emaga on sidemed katkenud, nad ei olegi taastatavad, ei ole tõendatud, et sidemed emaga katkesid kirjavahetuse ajutise vaheaja tõttu. Pealegi nähtub kaebaja selgitustest, et sidemed on vaatamata kõigist takistustest aja jooksul ikka ja taas olnud taastatavad, sh näide õega, vanaisaga. Kaebaja peab emaga varuma kannatust, kuivõrd vabaduses on juba varem katkenud sideme ja usalduse taastamine loomulikum ja lootustandvam. Kuna kaebaja kaebust ei saa esitatud motiivil moraalse kahju osas lugeda piisavaks kahju tõendamise rahuldamiseks, siis tuleb nõustuda vastustajaga, et moraalse kahju tekkimine ei ole tõendatud. Et moraalne kahju on küll subjektiivne kategooria ja selle tõendamine raskendatud, ei tähenda see asjaolu, et kohus ei saanud hinnata kaebaja esiletoodud põhistusi. Kartseris viibimisega kaasnevad piirangud ei saa ka juhul, kui piirangud olid alusetud, automaatselt tuua kaasa mittevaralist kahju. Kaebaja kartseris viibimise seaduslikkus tuleb alles arutamisele ja teises haldusasjas selgub, kas kaebajale määrati karistus õiguspäraselt või mitte. Kaebaja peab määratud karistust alusetuks ja kaebaja kirjeldusest nähtub, et tema moraalsed kannatused olid enamalt seotud küsimustega, kas karistus oli määratud alusetult ja mida selles olukorras selgitada kodustele. 8) RVS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja väidetavate sidemete katkemist lähedastega ei põhjustanud kartserikaristuse 9 ajal kirjavahetuse piirang. Kaebaja seisukoht, et side emaga katkes kirjavahetuse piiramisest on tema subjektiivne arusaam, mis ei peegelda aga reaalsust. Lisaks märgib kohus, et kaebaja pöördus õiguskantsleri poole saamaks teada, kas Tallinna vanglal on õigus nõrgendada lähisuhteid seeläbi, et ei võimalda kokkusaamisi ja tema vastavasisulised avaldused on kadunud. Sellest pöördumisest nähtub, et kaebaja on pidanud suhete katkemisel silmas erinevaid põhjusi, mis omakorda kinnitab, et kaebaja ei ole ise olnud veendunud, missugusel põhjusel tal puuduvad lähisuhted ema ja õega. Kantsler ei tuvastanud, et kaebaja avaldused oleksid läinud kaduma ja selle tõttu vangla ei soodusta lähisuhete tekkimist. 9) Kantsler uuris kaebaja distsiplinaarkaristusega kaasnevat piirangut ja lahendas selle küsimuse. Kaebaja leiab ka ise, et käesolevalt on kinnipeetaval õigus omada kartseris kirjatarbeid, marke vms kirjavahetuse pidamiseks, mis tagab sotsiaalsete sidemete säilimise. Kantsler märgib muuhulgas, et VangS § 15 lg 2 volitab justiitsministrit kehtestama kinnipeetavale vanglas lubatud asjade loetelu, kuid selle sätte alusel ei saanud justiitsminister kirjavahetuseks vajalike asjade keelamisega piirata kinnipeetavate kirjavahetust, kuna seadusandja on ise kehtestanud kirjavahetuse piiramise ammendava loetelu ning selgesõnaliselt keelanud kirjavahetuse piiramise suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kaebaja kaebuses ei ole märgitud õigesti, et ta ei saanud kirjavahetust pidada kantsleri või muude ametiasutustega. Ehkki kaebuses oli selline viide, on kohus eelnevalt märkinud, et sellist kirjavahetust faktiliselt ei piiratud ja kaebaja istungil lõppeks ka kinnitas, et ta soovis saata kirja õiguskantslerile ning sai seda teha. Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta oli piiratud kirjavahetuses ametiasutustega, vastupidiselt ei oleks ta saanud vormistada avaldust ja saata seda ära. Õiguskantsleri vastus käsitleb eelkõige kaebaja suhet täitevvõimuga ja kaebaja sai ka lahendi, mis kinnitab, et Justiitsminister ei saanud kehtestada piiranguid kirjavahetuseks vajalike asjade omamises kartserikaristuse ajal. Kaebaja ei ole esitanud kaebust Justiitsministeeriumi vastu, et nõuda kahju, kui temale selline kahju tekkis määruse kehtestamisest ning kantsleri järeldusest, et kirjavahetuse piirangu seadmine Vangla Sisekorraeeskirjaga § 60 lg 1 ei ole kooskõlas põhiseaduse ja vangistusseadusega osas, milles nimetatud säte riivab ilma seadusliku aluseta kinnipeetava PS § 15 lg 1, § 24 lg 5, § 26 ja § 46 sätestatud põhiõigusi. Pealegi nähtub, et kantsler tegi ettepaneku justiitsministrile viia vangla sisekorraeeskiri kooskõlla põhiseaduse ja vangistusseadusega. Kuna justiitsministeerium ei ole käesolevas kaebuses vastustajaks ega menetlusosaline, siis ei kuulu arutamisele, kas määruse kehtestamisega tekitati kaebajale kahju määruse tõttu ja kas see tuleks välja mõista riigilt. Kaebaja ei ole sellist nõuet esitanud. Tallinna vangla ei piiranud vaatamata määrusele õigust, mis tulenes VangS § 28 lg 3 lause 2 alusel. Kinnipeetavatele garanteeriti kirjavahetus asutustega vangla abiga ja vahenditega. Kaebaja oli väidetavalt piiratud pereliikmetele kirja kirjutamisel, mis oli vangla direktori otsustada ja vahetult tulenevalt Vangistusseaduse eesmärkidest võis direktor otsustada, missugused piirangud tuleks kartseris olijale kehtestada, et kinnipidamise ajal saavutada piirangute kaudu kord ja nõutav ümberkasvamine, piirang sõltuvalt asjaoludest võis olla ka proportsionaalne. Kohus nõustub sellest vaatekohast vastustajaga, et kartseris viibimisel peab olema erisus tavapäraste tingimustega, kuid oluline on, et karistus oleks määratud õigetel alustel. Kaebajale ei saanud enne kantsleri vastust tekkida piinu teadmisest, et justiitsministri määrus on vale ja selle tõttu ta kannatas moraalselt. Kaebaja ka ei kirjeldanud, et ta teadis, mida kantsler vastab ning selle tõttu tekitas piina ebaõige määruse olemasolu ajal, kui ta viibis kartseris. Kohus leiab, et taolistel juhtudel ei ole rahalise nõudena esitatud moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamine üldjuhul 10 põhjendatud. Kaebaja võimalik kahju ebaõigest määrusest on heastatud sõltumata vastustaja tegevusest, kuna soovitud õiguskord on jalule seatud õiguskantsleri ettepanekul või vähemalt on minister määrust muutnud osas, mis sätestab, missugused asjad võiksid olla kartseris, et garanteerida kirjavahetuse. Kohus ei analüüsi eraldi, kas käesoleval ajal ministri määrus muudeti niimoodi, et kartseris viibiv iga isik on õigustatud igasuguseks kirjavahetuseks. Kaebeõiguse oluliseks osaks on õiguskaitsevajadus. Kaebaja on käesolevaks ajaks vanglast vabanenud ning väidetavast õigusvastasest määrusest tuleneva piirangu võimalikkus tulevikus on ära langenud, sündmusest on möödunud ka pikk aeg. Kahju, millele viitas kaebaja, tegelikult tekkinud ei ole. Mida enam aega möödub õiguskaitsevajadusest, seda vähemaks muutub vajadus õiguskaitsele. Kohus leiab, et muudetud justiitsministri määruse § 60 põhiseaduslikkuse mehhanismi algatamiseks õiguskaitsevajadus on muutunud peaaegu olematuks. Kuna kaebaja on vaidlustanud eraldi kaebusega ka väidetavalt alusetu distsiplinaarkorras karistamise ning märkinud, et see tõi temale kaasa kahju, siis lahendab kohus kaebaja kaebuse eraldi haldusasjana ning uurib, kas karistuse määramine võis tekitada kaebajale kahju. Antud juhul kaebaja ei kannatanud kahju, kaebaja kaebeõigus ei tulene kantsleri vastusest, mistõttu tuleb kaebus kahjunõudes jätta rahuldamata. Kui kaebaja leiab, et kantsler pidas kirjavahetuse piirangut kaebaja õigusi rikkuvaks ning järeldas, et selle rikkumise põhjustas justiitsminister määruse kehtestamisega ning et rikkumise saab kõrvaldada justiitsministrile ettepaneku tegemisega, siis kaebaja taotlus tunnistada Vangla Sisekorraeeskirja § 60 lg 1 mitte kooskõlas olevaks PS sätetega, ei ole käesolevas kahjunõudes asjassepuutuv ning tuleb jätta rahuldamata. 10) Kaebuse esitaja oli tunnistatud kohtumäärusega maksejõuetuks, mistõttu kohus vabastas ta riigilõivu tasumisest I astmes. Menetlusosalistel ei ole tekkinud kulutusi seotult kaebuse arutamisega kohtus. Karin Kalmiste Kohtunik 11