Obsah (5)

§ 67§ 53§ 64§ 68§ 63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 06.07.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-411/05 Menetlusosalised Kaebuse esitaja A.S.;

§ 67p 1 nõuete rikkumise eest paigutamine kartserisse 5 ööpäevaks.

2) Murru vangla käskkiri 289-d 26.02.04.a.; A.S. pani toime distsipliininõuete rikkumise, mis väljendus selles, et ta 27.01.2004 kell 8.15 suhtles vanglateenistujaga ebaviisakalt ja kasutas solvavaid väljendeid. Juhtumi kohta koostas inspektor – kontaktisik Viktro Tukkev ettekande. A.S.ile võimaldati arvamuse esitamine algatatud distsiplinaarmenetluses kuni 06.02.04.a. Ta ei ole võimalust kasutanud. A.S.i karistati ebaviisaka suhtlemise eest ja solvavate väljendite kasutamise eest

§ 67

p 1 alusel paigutamisega kartserisse 45 ööpäevaks edasilükkamisega katseseajaga kuus kuud. 3) Murru vangla käskkiri nr 346 23.03.05; nr pani toime rikkumise, mis väljendus selles, et ta 23.02.05.a. kell 8.00 viibis loendusel ilma nimesildita. Valvur Vladimiri Gavrilov tegi ettekande. A.S.i seletuskirjas 23.02.05 väidab, et tal oli nimesilt olemas, mida ta valvurile nõudmisel näitas. Eluosakonnast väljaspool nimesildi mittekandmine on distsipliinirikkumine, mille eest karistati teda

§ 67p 1 alusel kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks katseajaga kuus kuud.

4) Murru Vangla käskkiri 669-d 10.05.04.a. 2 pani toime rikkumise , mis väljendus selles, et ta 13.04.2004 kell 12.55 suhtles vanglaametnikuga ebaviisakalt. Vangistussosakonna peaspetsialist Ivan Sasjuk koostas ettekande. A.S.ile anti võimalus algatatud distsiplinaarmenetluses anda arvamus kuni 30.04.04.a., ta ei kasutanud võimalust. Vangla-ametnikuga ebaviisakas suhtlemise eest karistati teda

§ 67p 1 rikkumises kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks.

Karistused on kantud. II. A.S. esitas avaldused Murru Vangla direktorile. 1) Avaldus 28.01.04.a. nr 232: Vastuse sai 12.03.04. Avalduse kohaselt käitusid eluosakonna vangla ametnikud ebaseaduslikult. kinnipeetav Sidoroviga Vastuses märgitakse, et 27.01.04 ei käitunud inspektor kontakt-isik Viktor Tukkev ja valvur (töötunnistus 339) tema suhtes ebakorrektselt ning kaebaja väide, et nad ei tahtnud teda kohe arsti juurde saata, ei leidnud tõendamist. Hommikul toimus eluosakonnas ja meditsiiniosakonnas vahetuse üleandmine. Kohe peale selle lõppemist vastavalt

§ 53p 1 saadeti Sidorov arsti juurde, kus väljastati vastavad ravimid.

2) Avaldus 05.02.04 nr 262; Vastuse sai 12.03.04. Avalduse kohaselt 05.02.04.a. kell 8.15 viidi läbi rivistus vihmase ilmaga väljaspool hoonet. Vastuses leiti, et vastavalt Vangla sisekorra eeskirjade § 10 p 3 korraldatakse rivistus üldjuhul väljas, halva ilma või -25 C madalama õhutemperatuuri korral toimub loendus eluruumides. Riiete kuivatamise võimalus on eluosakonnas olemas. III Asja arutamisel andis tunnistusi vanglatöötaja Viktor Tukkev. A.S. SEISUKOHAD JA NÕUDED JA VASTUSTAJA VASTUVÄITED 1.Kaebuse esitaja jäi asja arutamisel kaebuse juurde ja palus kaebus rahuldada. 2.Vastustaja vaidles vastu kaebuses märgitud käskkirjade õigusvastasuse osas; leidis, et avaldustele vastamine ei ole toimunud seaduses ettenähtud korras ja kaebuse esitaja ei saanud piisavalt motiveeritud vastuseid ja kõike ei uuritud. Kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 3 Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

§ 64

sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja et kinnipeetaval on õigus anda selgitusi ja et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 lg 1 kohaselt kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad kohustuslikud andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele. Sisekorraeeskirjade § 98 kohaselt protokollile lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Nimetatud sätetest nähtub üheselt, et kõik distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja selleks volitatud vanglaametnik. Distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamine hõlmab ka kinnipeetavalt seletuse võtmist ja talle enne karistuse määramist ka distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamist ja sisekorraeeskirjade § 98 p-st 3 on kinnipeetaval õigus teha kirjalikke märkusi protokolli kohta. 1) Käskkiri nr 252-d 18.02.2004.a.

§ 67

p 1 tulenevalt pidi täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele; p 2 kohaselt ei tohi takistada ametnikke kohustuste täitmisel ega häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Kodukorra p 19 ap 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistujate seaduslikele nõuetele, käituma vastavuses kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele. Kodukorra p 48 kohaselt tuleb järgida vangla päevakorda, sh lisa nr 3 ja 4 nõudeid. Murru Vangla kodukord oli kinnitatud direktori käskkirjaga nr 149 27.05.02.a.

§ 67

p 1 kohaselt on kohustatud täitma vangla sisekorra eeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele; p 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 149 27.05.02 kinnitatud Murru Vangla kodukord p 19 ap 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistujate seaduslikele nõuetele, käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele. Korra p 48 kohaselt on kinnipeetav kohustatud järgima vangla päevakorda (lisa 3 kinnipeetava päevakord tööpäevadel ja lisa 4 kinnipeetava päevakord puhke ja pidulikel päevadel). A.S.ile määrati karistus, kuna ta magas peale äratust ega allunud vanglateenistuja korraldusele tõusta. Kuna A.S. oli toime pannud korduvaid distsipliinirikkumisi, leiti et

67 p 1 nõuete rikkumises – magamine 30.01.04 kell 7.35 peale äratust- tuleb teda karistada kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. 4 Juhtumi kohta koostas peaspetsialist Maria Morozova ettekande (nr 33). 03.02.04.a. tehti A.S.ile teatavaks distsiplinaarmenetluse algatamine ja selle põhjus- ta eiras korraldust „äratus“ ; kinnipeetavale anti aega kirjaliku seletuse esitamiseks kuni 10.02.04. ja tunnistajate esitamiseks. A.S. on allkirjastanud teate 03.02.04.a. Ta märkis, et on juba varasemalt oma seisukoha esitanud. Asja arutamisel selgitas kaebaja, et ta mõtleb märkuse all asjaolu, et teistes analoogilistes vaidlustes vanglaga oli ta teinud teatavaks, miks ta leiab, et vangla tõlgendab nõuet vääralt ja vastustaja on tema seisukohast teadlik. Ta ärkab siis, kui ta soovib. Kohus etteruttavalt märgib, et seisukoht ei ole õige. Distsiplinaarmenetluse protokoll koostati M.Morozova (II eluosakonna peaspetsialist poolt); selles märgitakse, et Sidorov magas peale äratust ignoreerides ametniku korraldust tõusta. Sellised rikkumised esinevad pidevalt. Rikkus

§ 67p 1.

Tunnistajaks märgitud Morozova, seletusest Sidorov keeldus; koostajaks M.Morozova. Ettekande koostas 30.01.04.a. M.Morozova ja märkis, et Sidorov magas peale äratust, ignoreerib pidevalt korraldust tõusta. Seletuskiri esitamata. Käskkirjaga sai Sidorov tutvuda allkirja vastu 26.02.04.a. Seega nähtub, et Vangla tuvastas, et A.S. magas peale äratust kell 07.35 ja ei allunud M.Morozova korraldustele tõusta. A.S. selgitas kohtule, et ta ei pea ärkama ja seejärel tõusma, kuna selline kohustus puudub; Morozova antud korraldust ta ei täitnud, korralduse äratuseks saab anda korrapidaja, mitte Morozova. M.Morozova on peaspetsialist, mitte korrapidaja –valvur. Ta ei pea tõusma naisterahva juuresolekul; teised kinnipeetavad olid osaliselt juba tõusnud ja paljud riietamata ja see kindlasti häirib neid, kui naistöötaja tuleb tuppa riietumise ajal. Mõni võib olla ju ka alasti. Tema ise oli teki all, kui M.Morozova teostas ringkäigu tubades, ta teistkordse visiidi ajal nõudis taas tõusmist ja lubas lõpuks teha ettekande, mille ta ka koostas. Käskis anda seletuse direktori nimele. ( tlk 47-49 nr-ga 3-1860/04) . Teda naisterahva juuresolek riietumisel ei häiri ja ta magas riietes, mitte alasti. Ta ei ärganud, ei täitnud korraldust tõusta ja ütles ka Morozovale, et ta ei pea tõusma, veel vähem on Morozoval õigus tulle meeste ruumi ja esitada nõudmisi äratuse suhtes. Kinnitab, et Morozova ütles ruumis olles, et seaduse kohaselt tuleb ülesse tõusta, kuid kaebaja leiab, et kohustuslikud on vaid rivistus ja hommikusöök. Vastustaja esindaja selgitas, et kaebaja enda ütlused kinnitavad, et ta ei tõusnud äratusel ja ei täitnud nõuet ka siis, kui II eluosakonna peaspetsialist seda nõudis. Korraldused saab anda ka peaspetsialist Morozova, kui kinnipeetav ei ole tõusnud peale äratussignaali. Ilmselt leiab kaebaja ekslikult, et õigusnorm, mis sätestab isiku läbiotsimise, keelab ühtlasi ka naissoost töötaja poolt ruumidesse sisenemise, ekslikult leidis kaebaja, et nõuete rikkujat ei saa kutsuda korrale valvuri või korrapidaja asemel peaspetsialist. Kohus tutvunud selgituste ja vormistatud materjalidega leiab, et kaebaja kaebus selle käskkirja osas ei ole põhjendatud ja haldusakt on seaduslik ning karitus määrati õiguspäraselt. Kaebaja väitis, et ta andis seletuse. Asja arutamisel tuvastas kohus, et teatisele märkis kaebuse esitaja, et ta on varasemalt juba oma seisukoha öelnud. Kaebaja pidas silmas selle märkusega, et ta on ka varem leidnud, et tal puudub kohustus tõusta päevakorras märgitud äratuse ajal, sest vangil on vaba aeg kuni magamise ajani, ta peab osalema vaid rivistustel. A.S. paluski oma varasemat seisukohta arvesse võtta. Kohus leiab, et A.S. ei andnud selle märkuse tegemisega konkreetses asjas oma seletust ja sellele ongi käskkirjas viidatud; teatise märkus kinnitab, et märgitud juhtumi kohta teatise saamise ajal ta ei lisanud midagi. A.S. ei olnud takistatud seletuse 5 andmisel ja kui ta konkreetse sündmuse kohta ei soovinud midagi lisada, siis on märkus teatisel vastavuses tegelikkusega. Kaebaja õigusi ei ole rikutud.

§ 68sätestab piirangu, et läbiotsimist teostab kinnipeetavaga samast soost isik.

Eesmärk on säilitada isiku kehaline puutumatus. Antud juhul ei toimetatud läbiotsimist. A.S. ei täitnud kohustust ärgata ja M.Morozova tuli lahendama küsimust nende suhtes, kes päevakava ei olnud täitma asunud. Kaebajat ennast ei häirinud M.Morozova juuresolekul päevakava nõude täitmine; ta ei ole püstitanud eneseväärikuse riive küsimusi; kaebuse esitaja ei ole volitatud esindama kõigi või teiste huve, samas ei olegi andmeid, et juhtum oleks teisi kinnipeetavaid puudutanud. Päevakava nõudeid on A.S. mõistnud vääralt ja kohus selgitab, et kinnipeetaval ei ole üksnes kohustused minna rivistusele jms, vaid kõik päevakavast tulenevad kohustused. A.S.i enda selgitused koos kogutud materjalidega kinnitavad, et ta ei täitnud seaduslikku korraldust. Asjaolu, et menetlejaks oli M.Morozova ja ta ekslikult märkis ennast ka tunnistajaks, ei muuda menetlust õigusvastaseks. Vangla direktoril on ainuõigus määrata karistus ja ta ei ole seotud menetleja ettepanekutega, oluline on, et asjas kogutakse piisavalt materjale ja esitatakse karistust määravale isikule ülevaade, et ta saaks teha kaalutletud otsuse ja vajadusel küsitleda isikuid, kes asjast midagi teavad ning koguda puuduva materjali. 2) Käskkiri nr 289-d 26.02.04.a. Käskkirja kohaselt pani toime rikkumise 27.01.04.a. kell 8.15 ja suhtles vanglateenistujaga ebaviisakalt ja kasutas solvavaid väljendeid. Inspektor kontakt-isik Viktor Tukkev koostas ettekande nr 3.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorra eeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla direktori käskkirjaga nr 149 27.05.02.a. kinnitatud Murru Vangla kodukord; p 19 ap 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistujate seaduslikele nõuetele, käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele. Korra p 23 kohaselt peab kinnipeetav suhtlema vanglateenistujaga nii suulises kui kirjalikus pöördumises viisakalt. Suhtlemisel ei tohi kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid , solvavaid ja laimavaid väljendeid. A.S.i otsustati karistada

§ 67

p 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks katseajaga 6 kuud. Käskkiri tehti teatavaks allkirja vastu 26.02.04.a Käskkirja toimetas kätte M.Morozova (II eluosakonna peaspetsialist). Teatisega 02.02.04.a. teatati distsiplinaarmenetluse algatamisest põhjusel, et Sidorov 27.01.04.a. kell 8.15 käitus ebakorrektselt ja väljendas ebatsensuurselt; anti võimalus esitada kirjalik seisukoht kuni 06.02.04 koos tunnistajate äranäitamisega. Teatisega tutvus Sidorov allkirja vastu 03.02.04.a. Ta märgib sellele, et ta on esitab töötaja Tukkev vastu tema tegevuse suhtes avalduse. Distsiplinaarmenetluse protokolli koostaja Morozova 27.01.04. märgib, et kui kontaktisik V.Tukkev püüdis tutvustada kinnipeetavale tema õigusi ja kohustusi, hakkas kinnipeetav karjuma ja sõimlema öeldes, et ta sülitab nende nõmedate korralduste ja mentide tahtmise peale, millega rikkus

§ 67p 1 ja p2.

Tunnistajaks on V.Tukkev. Seletusest keeldus. Lisatud on V.Tukkev`i seletus. 27.01.04.a. seletuse kohaselt kell 8.15 oli Sidorov ametiruumis ja ta püüdis kinnipeetavale selgitada tema õigusi ja kohustusi, selle peale hakkas Sidorov karjuma Tukkevi peale: sülitan teie mentide tahtmise peale ja teen nii nagu tahan; seda kuulsid kinnipeetavad, ka 6 valvur B.Vanin, ruumis viibisid peaspetsialist M.Morozova. Kui ta palus Sidorovi ruumist lahkuda, siis hakkas ta nõudma, et teda viidaks arsti juurde, kuna Tukkev olevat põhjustanud temale psühhotrauma. Ruumist ta ei lahkunud, seletuskiri puudub. A.S. selgitas kohtule, et ta läks seotult M.Morozova nõudmistega äratusel kaitsma oma positsioone ja M.Morozovaga vestluse ajal sekkus sellesse Tukkev, kes hakkas eesti keeles seletama, mis on tema õigused ja kohustused, siis hakkas teda korrale kutsuma ja edasi selgitas veel eesti keeles asju, millest ta aru ei saanud. Tukkev seletas, milles seisneb A.S.i ebaseaduslik tegevus. Kaebaja ütles, et ei pea andma enam selgitusi, vastab, kui Tukkev räägib temaga vene keeles või toob tõlgi. Leiab, et kuna lahendamisel oli konflikt, siis ei saanud Tukkev temaga vestelda eesti keeles, mida ta mõistab vaid algtasemel. Tukkevil ei olnudki seal sõnaõigust ja tema asi oli selgitada Morozovaga küsimused, mis seondusid kohustusega äratusel. Ta esitas seisukoha, et ta ei pea ärkama, ei pea seda tegema ka siis, kui seda käsib naisterahvas. V.Tukkev aga teatas, et tal tuleb alluda korraldustele, peab tegema seda, mida peab tegema ja milline on seaduslik korraldus. Ise ta ei näita, kus on seadusliku korraldusena märgitud kohustus tõusta äratusel ja et peale äratust ei tohi lamada voodis. Teatas, et ta hakkab edaspidi suhtlema Sidoroviga ainult riigi- keeles juhindudes keeleseadusest. Selle peale esitas A.S. kirjaliku kaebuse Tukkevi peale. Märkis, et Tukkevi tegevus viis teda närvivapustuseni ja palus selle küsimuse direktoril lahendada, kuid sisuliselt jättis direktor selle lahendamata. Ta ei kasuta sõna „ment“, kuna ei ole nõukogude ajal süüdi mõistetud. Ta esitas hiljem avalduse juhtkonnale Tukkevi vastu ja ta läks ka arsti juurde, kes leidis, et tema tervisenäitajad on normis, kuid on neurootiline seisund ( tõend kohtule tlk 74 pöördel toimikus nr 3-411/05). Selgitas direktorile seda ka kirjalikus pöördumises, mis registreeriti 28.01.04.a. Arstil käis 27.01.04. V.Tukkevi ütluste kohaselt ta oli M.Morozova kabinetis, kui A.S. selgitas midagi ja hakkas valjuhäälselt lõpuks karjuma Morozova peale. Tema selgitas kaebajale õigusi ja kohustusi ja tegi seda eesti keeles, palus olla vaiksem ja viisakam; kuna A.S. saab riigi keelest aru ja tekst oli lihtne. Kuid kaebaja ei rahunenud ja jätkas edasi sõimlemisega, lubas maha lüüa ja väljendas Morozova suhtes ja teiste suhtes ebatsensuurselt, siis ta keelas kaebajat. Kuna ta annab oma seletused ja korraldused rahulikult ja aeglaselt, siis see ajab A.S.i vihale ja viib ta endast välja; A.S. on kõrge enesehinnanguga ja kui ta ei saa teist ärritatud, siis vihastub ise. A.S. on käesolevalt eitanud, et kasutas tekstis ka sõna „ment“. Kinnitab kohtule, et A.S. kasutas sõna „ment“ juuresolijate aadressil. Kõike seda kuulsid valvur Vanin ning ukse taga olnud kinnipeetavad, kuna Sidorov karjus. Ta ei ole ähvardanud teda hakata kõnelema üksnes eesti keeles; kuna ta ise on eestikeelne, siis ta ei tunne vene keelt sedavõrd, et suudaks koheselt kõiki keerulisemaid mõisteid vene keeles selgitada ja on tõenäoline, et ta selgitas, et ta ei oska vene keelt piisavalt. Kohus leiab, et kaebuse esitaja selgitused kinnitavad, et temaga käituti kabinetis korrektselt ja A.S.il puudus põhjus vihastuda, mis võis põhjustada tema ärrituse, mille fikseeris arst. M.Morozova ei ole tema väidetel selgituste andmise käigus kabinetis teda solvanud. V.Tukkevi öeldud sõnad ning nõudmised oli esitatud korrektselt ja asjaolu, et V.Tukkev kutsus teda korrale, vastab samuti vanglas kehtivale korrale. V.Tukkev ei kasutanud vägivalda, ei ole teda solvanud ning kaebaja ise on põhjuseta pidanud Tukkevi käitumist psühholoogiliseks terroriks. Algtasemel on kaebaja suuteline saama korraldustest ja õigustest aru, Tukkev oligi selgitanud kohustusi ja õigusi. Et Tukkev ei esitanud konkreetset seadust ja seda põhjusega, sest kaebaja tõlgendab õigusnormi vääralt ja kaebaja soovitud tõlgenduses normi ei ole olemas; mida ei ole olemas, ei 7 saa esitada. Esitamata jätmine seetõttu ei tähenda, et kaebaja oli õigustatud selle peale solvuma või väitma, et Tukkev ei käitunud õiguspäraselt. A.S.il ei olnud õigust kõrgendatud toonile üle minna ja lõpuks karjuda, nii nagu seda tajusid ümberseisjad ja seda ka juhul, kui ta leidis, et tema ei soovi Tukkeviga kõnelda. M.Morozova ja V.Tukkev olid ametnikena pädevad otsustama, kes neist missugused küsimused vastab ja kes kaebajat korrale kutsub. Puudub alus kahelda, et kaebaja ei kasutanud muuhulgas solvavat väljendit „ ment“ . V.Tukkev kinnitab selle sõna kasutamist kaebaja poolt. Kuigi kaebuse esitaja ei olnud väidetavalt nõukogude ajal olnud karistatud isik, ei tõenda see, et ta seda sõna ei kasutanud. Enamus nõukogude ajal elanud isikutest teab seda terminit ja selle sõna halvustavat tähendust. Et kaebaja kirjutas kaebuse direktorile, ei tee olematuks tema käitumist. A.S. ei olnud õigustatud enne direktorile kaebuse kirjutamist mitte alluma nõudmistele käituda korralikult ja viisakalt. V.Tukkev ja M.Morozova arutasid tema enda ilmumisel kabinetti küsimust, mille oli püstitanud kaebaja ise. Oma kaebuses direktorile on A.S. käsitlenud sündmusi varasemast ajast ja kirjeldab ajaliselt läbisegi mitme aja ja sündmuse asjaolusid Tukkevi tegevusest. Kohus leiab, et on tõendatud, et käskkirja nr 289-d süüdistus on leidnud kinnitust kirjalike materjalidega ja V.Tukkevi ütlustega ja A.S.i enda poolt kirjeldatud asjaoludega. Kuna direktor ei pidanud vajalikuks küsitleda täiendavalt ukse taga olnud isikuid, siis rohkemaid seletuskirju ei peagi asjas olema. Karistus määrati õiguspäraselt. 3) Käskkiri nr 346-d 23.03.05.a. Käskkirja kohaselt 23.02.05.a kell 8.00 viibis Sidorov loendusel kell 8.00 ilma nimesildita. Juhtumi kohta koostas valvur Vladimir Gavrilov ettekande nr 322.

§ 67

p 1 alusel on kinnipeetav kohustatud täitma vangla Sisekorra eeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Lisatud ettekanne nr 322. Murru vangla direktori käskkirjaga nr 42 22.04.04 kinnitatud Murru vangla kodukord p 29 ap 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele. Korra p 29 ap 6 kohaselt on kinnipeetav kohustatud väljudes eluosakonna territooriumilt või viibides eluosakonna ametiruumides ja loendusel kandma vastavat oma staatusele värvilist nimesilti. Avaosakonna territooriumilt väljudes nimesilti kandma ei pea. Tunnistajaks märgitud Vladimir Gavrilov; seletus lisatud. Koostas V.Tukkev II eluosakonna inspektor-kontaktisik. Ettekande kohaselt (V.Gavrilov) loendusel rivis oli kinnipeetav Sidorov ilma nimesildita. Märkusele reageeris mitteadekvaatselt ja segas loenduse läbiviimist, rääkides valjuhäälselt rivis. Seletuskirja ei lisanud. Asja materjalid näitavad, et peale ettekannet kaebaja seletuskirja kirjutas ja see esitati otsustajale.

§ 63

lg 1, 65 lg 2 alusel ja arvestades kinnipeetava varasemat käitumist ning korduvaid distsipliinirikkumisi, et ta ei ole viimase kahe kuu jooksul rikkumisi toime pannud, otsustati karistada teda VnagS § 67 p 1 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks katseajaga 6 kuud. Otsus tehti teatavaks allkirja vastu 29.03.05.a. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt pani Sidorov toime 23.02.05 kell 8.00 loenduse ajal rikkumise-nimesilt oli mittenähtavalt, vangla ametniku märkusele reageeris ta väljakutsuvalt segades eluosakonna kinnipeetavate üldloendust: kommenteeris kõike toimuvat valjuhäälselt ja ametniku nõudmisel ei näidanud nimesilti. 8 Seletuskirjas, mis lisatud, A.S. märkis, et valvur nr 244 nõudis seletust, justkui tal ei oleks rivis olnud nimesilti vatijopel, kus see peaks olema. Tegelikult oli riiete peal rinnas nimesilt ja näitasin seda koheselt. Ta ei keeldunud. Valjuhäälselt vastas, kuna temale esitati küsimusi. Istungil täpsustas, et ta näitas silti koheselt ja sai seda teha, kuna silt oli olemas; kui valvur rivi ees küsis, kus on nimesilt, siis silt oli osaliselt nähtav ja jäi pooleldi jope hõlma alla, kuid oli märgatav ja ta kohendas koheselt riietust nii, et silt oleks täies osas loetav. Silt oli kollast värvi ja esitas selle kohtule toimikusse. Valvur selle peale ei öelnud midagi ja kaebaja sai aru, et probleemi ei olnud. Seletuskirjas märkis, et valvur esitas oma nõude ja selgitas, et see peab olema vatijopel, kuigi seaduslikku nõuet selles ei ole temale näidatud. Loeb sellise valvuri tegevuse iseloomulikkus psühholoogiliseks ja moraalseks surveks, mis arendab blokis kinnipeetavate vahel diskrimineerimist. Kohtus täpsustas, et tema sai aru nõude mõttest diskrimineerivana: osa isikuid justkui võib kanda silti ka paela otsas; sildikasutus on selle asetsemise suhtes riietusel vaba. See ei pea olema riietel rinnas või konkreetselt jope peal, vanasti oli selline nõue. Tema arvas, et valvur tegi ettekande põhjusel, et ta ei asetanud silti konkreetsesse kohta, selle tõttu rivis peale sildi näitamise andis suuliselt vastuse, mis võis näida kommenteerimisena. Palus kirjalikus seletuses antud küsimuses ära kuulata kinnipeetavate arvamus. Kirjutas seletuskirja 23.02.05. V.Tukkevi ütlustel ta oli rivist eemal ja loenduse viis läbi V.Gavrilov. Tema menetles asja, kuna sai ettekande, seejärel andis materjali direktorile. Ta nägi sündmust ja mäletab, et 23.02.04 oli loendus ja A.S.il ei olnud rinnasilti ja Gavrilov tegi märkuse. Sidorov vaidles vastu ja ütles, et tal on nimesilt. Tunnistaja Tukkev ütles, et valget silti ca 15 m kauguselt ei näinud, kannab prille + 2; eeldab, et oleks pidanud nägema, kuna teiste valgeid silte nägi. Valvur läks edasi ja ütles, et ei ole Sidorovil nimesilti. Kaebaja tekitas hetkelise kaose, kuna valvur ei saanud kohe edasi liikudA.S.il küsimusele, mis tal seljas oli, tunnistaja vastata ei saa, kuna ei mäleta kauge aja sündmusi. Seletuse võttis ta Gavrilovilt ja uskus, mis Gavrilov kirjutas. Kohtule esitas kaebaja kollase sildi, mida ta pidi kandma ja kandis. J.Ranniste selgitas, et karistus määrati selle eest, et ta segas loendust, mitte selle tõttu, kus silt asus. Kui korrapidaja takerdub loendusel ühe isiku taha, siis ta ei saa sujuvalt edasi liikuda, tekib rahutus teistes ja ajaline viivitus. Ta kommenteeris teise isiku käitumist, ei olnud loendusel vait. Kohus leiab, et asja materjalidega ei ole võimalik kindlaks teha, millise tegevuse eest määrati karistus. Kohus nõustub, et üldjuhul tekib loendusel takistus, kui tuleb rivis olijale esitada küsimusi. Samas, kui A.S.ile esitati küsimusi, siis tuli tal ka vastata. Materjalist ei selgu, mida A.S. „kommenteeris“ ja kas sellest tekkis rivis rahutus. Kui ta andis vastuse küsimustele ja küsimused temale esitati, siis ilmselt ei tohiks olla tegemist süülise käitumisega. Käskkiri kokkuvõtvas osas süütegu ei märgi, algusosas märgitakse, et nimesilt oli mittenähtavalt; lisatud materjalid ja tunnistaja ütlused ning esindaja selgitus ei võimalda kindlaks teha, kas karistus määrati lõppeks loenduse segamise eest kaebaja kommentaaride tõttu või nimesildi puudumise eest või ebaõiges kandmises. Käskkirjas viidatud õiguslik alus seda ei saa selgitada, kuna on vääralt viidatud mittekehtinud käskkirjale nr 42 22.04.04.a. ja sellega kinnitatud nõuetele, mis sündmuse ja karistuse määramise ajal ei olnud veel kehtima hakanud. Käskkirja õiguslik alus on väär. A.S.i väide, et käskkiri ei ole kontrollitav, vastab tõele. A.S. ise kinnitab, et tema sai aru, et probleem kadus, kui ta kohendas riietust ja silt oli olemas ning loendus jätkus. Tunnistaja täpselt asjaolusid ei mäleta, ta ei tea ka seda, missuguse süüteo tuvastas direktor, kuna ta andis materjalid otsustajale karistuse määramiseks ja tõendite üle otsustamiseks. Tunnistaja ütlusega ei 9 saa kindlaks teha, kas silt oli või mitte, kuna tema nimetas valgeid nimesilte, A.S.il oli märgitud ajast kollane nimesilt. Kohus leiab, et käskkirjaga nr 346 ei ole karistus määratud õiguspäraselt. Selle kokkuvõttest ei selgu tegelik süütegu, mille eest karistus määrati ja seda kinnitab ka süüteo märkimata jätmine otsustavast osast. 4) Käskkiri nr 669-d 10.05.04.a. A.S. pani toime rikkumise, mis väljendus selles, et ta 13.04.2004 kell 12.55 suhtles olmetehnika kontrollimisel vanglaametnikuga ebaviisakalt. Vangistussosakonna peaspetsialist Ivan Sasjuk koostas ettekande. A.S.ile anti võimalus algatatud distsiplinaarmenetluses anda arvamus kuni 30.04.04.a., ta ei kasutanud võimalust. Vangla-ametnikuga ebaviisakas suhtlemise eest karistati teda

§ 67p 1 rikkumises kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks.

Käskkirjas märgiti, et A.S. suhtles ametnikega ebaviisakalt. I.Sasjuk koostas ettekande, millest nähtub, et 13.04.

1. teostati ringkäiku ja olemtehnika turvakleebiste kontrollimist ja selgus, et kinnipeetav Al.S. kasutab televiisorit „Supra“, kus on turvakleebised rikutud. Sellekohasele märkusele reageeris agressiivselt ja ebaviisakalt. Antud kinnipeetav rikkus turvakleebist 2 korda, kuna „praegu rikkutud turvakleebsut vahetati tehnika peal 11.03.04“. Teatise kohaselt 27.04.04.a. märgiti, et algatati distsiplinaarmenetlus põhjusel, et isik käitus ametnikega ebakorrektselt ja agressiivselt, olmetehnika kontrollimisel avastati „Teil rikutud turvakleebisega teler“. Anti võimalus esitada seletuskiri kuni 30.04.04.a. 30.04.04.a. tutvus A.S. teatisega allkirja vastu. Distsiplinaarmenetluse protokolli andmetel „avastati k-tava teler järjekordselt kahjustatud kleepsudega, sellekohasele märkusele reageeris ebaviisakalt ja agressiivselt“. A.S. selgitas kohtule, et ta ei saa aru, milles teda süüdistati. Kirjalikku selgitust ei jõudnud esitada, kuna sai teate vahetult päeval, mil tuli juba ära anda seletuskiri, posti äraandmise ajaks ta seda ei oleks jõudnud. Hilisemat keeldutakse vastu võtmast. Leiab, et takistati seletuse andmisest. J.Ranniste selgitas, et seletuse andmiseks jäi tõepoolest vähene aeg, kuid valvur oleks saanud selle tuua ka hilisemana esitatult. Süütegu seisnes selles, et suhtles ametnikega ebaviisakalt, agressiivsus on ebaviisakas käitumine/suhtlemine. Ta oli takistanud televiisori äraviimist. A.S. kinnitab, et ta ei öelnud midagi ebaviisakat ja soovis selgitust, kas tema on süüdi kleepsude rikkumises või miks ta vastutab, kui ei ole rikkunud ise; kleepsud ei olnud katki, neid oli kaks tükki ja paigaldatud olid valesti, kuid paigaldas vangla töötaja, mitte tema. Miks teler ära viidi, ta ei saanudki aru. Siiamaani ei ole leidnud eeskirju, mis selgitaks küsimust. Teler on ära võetud ja ta ei saanudki tagasi. Kohtuasja arutamise käigus sai teada, et teler ilmselt on hävitatud. Kohtule hävitamise dokumente ei esitatud, kuid J.Ranniste kinnitas, et saadud andmetel peaks olema teler hävitatud. Vanglal ei ole hoiuruume ja mingil ajal muudeti sisemise töökorraldusega kohustust, hoida asju, kui need pole kinnipeetava poolt üle antud tema poolt näidatud isikule. Ei ole esitada kohtule dokumenti, mis kinnitaks, kas kaebajale esitati ettepanek anda teler üle tema poolt näidatud isikule. 10 A.S. kinnitas, et ta ei ole andnud nõusolekut hävitamiseks, keegi ei küsinud ka seda, kas see kuhugile saata või mitte. Talle võidi anda akt, millega võeti teler ära ja hoiule. Tema teadmisel on eeskirjad, mis kinnitavad, et asju saab hoida ka kinnipeetava juures, kui ei ole võimalik üle anda tema lähedastele ja vanglal endal ruumid puuduvad. Käskkirja andmetest ei nähtu, milles seisnes kaebaja agressiivsus; kui väidetavalt kaebaja takistas teleri äraviimist, siis puuduvad andmed, milles see takistav tegevus seisnes, ehk kas tegu on hinnatav agressiivsusena. Kohus seda väidet kontrollida ei saa. Ettekandes on märgitud, et reageeris ka ebaviisakalt, kuid puuduvad andmed, mida kaebaja tegi, et võtta seisukoht, kas tegemist oli ebaviisaka väljendamisega. Sasjuki ettekandest ei ole aru saada, kas A.S. oli süüdi kleebiste rikkumises ja milles seisnes kleebiste rikkumine antud sündmuse ajal. Puuduvad andmed, kas telerile oli ligipääs teistel kinnipeetavatel. A.S. selgitas, et ta sai aru, et teda süüdistatakse kleepsude rikkumises ehk eemaldamises; kleepsud olid olemas, kuid paigaldatud halvasti, mille eest ei vastuta tema. Ta eitas kleepsude rikkumist, kuid seda suulist seletust ei arvestatud. Sasjuki ettekandest ei ole loetav, kas rikkumises süüdistatakse Sidorovi või ei olnud see asjaolu oluline. Jääb arusaamatuks, kas teler võeti ära selle tõttu, et varem oli kahel korral Sidorov ise rikkunud kleepse või eeldati, et ta ka seekord rikkus, kuna varem on seda teinud. Teatisest ei selgu, mida kaebaja tegi „agressiivselt“, „ebakorrektselt“ ja kelle suhtes ning kes võiks anda tunnistusi. Isegi kui kaebaja oli palunud selgitust või viidata äraviimise põhjusele, ei pruugi see veel olla ebaviisakus, sest teler oli temale antud kasutamiseks õiguspäraselt ja tal oli õigus teada, missugusel põhjusel see ära viiakse või kas temal on süü kleepsude küsimuses. Kaebaja väidab, et teleri äraviimiseks ei olnud põhjust, kleebised olid alles ja oleks saanud paigalda uuesti ehk õigesti ja telerit ära viimata, kui oleks tehtud kindlaks, et temal nende rikkumises süü puudub. Kohus kaebuse esitajale vastuseid ei oska anda, kuna tunnistajaid kohtule ei esitatud ja materjalidega ei ole kontrollitav, missugune käitumine on hinnatud eeskirjade vastaseks. Kohtul ei ole võimalik kindlaks määrata süütegu ega kontrollida selle toimepanemist A.S.i poolt. Teo toimepanemise ajal kehtis kodukord, mis kinnitatud 27.05.02 käskkirjaga nr 149, karistuse mõistmisel kehtis uus kodukord. Vangla sisekorraeeskiri (vastu võetud justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72) § 59 lg 1 kohaselt võib olla kinnipeetaval muid isiklikke asju ja lg 2 nimetab teleri. Vanglas lubatud asjade hoidmise reeglid näevad ette, et lattu paigutatud asjad pakitakse viisil, mis tagab nende säilimise ( § 61 lg 3). Asju võib hävitada § 62 märgitud juhul ehk kui asjade kaal ületab 50 kg, tehakse ettepanek saata üle piirkaalu asjad muudele isikutele väljaspool vanglat. Kui kinnipeetav keeldub saatmisest, tehakse kinnipeetava valikul otsustus, mis hävitada. Teler ei olnud vanglas lubamatu või keelatud asi. Kohus nõustub kaebaja väitega, et temaga oleks pidanud keegi nõu pidama, mismoodi lahendada küsimus, kui teler tulnuks hävitada. Kuna aga kaebuse esitajale sai teleri küsimus teatavaks selle hävitamise võimalikkuses alles käesoleval ajal, siis tuleb tal esitada oma küsimused vanglale, käesolevat kohtuasja teleri võimalik hävitamine ei puuduta. Kohus püüdis saada selgust, missugused võimalused on uurida tema karistamise asjaolusid. Kohus leiab, et käskkiri tuleb kontrollimatuse tõttu tunnistada õigusvastaseks ja kaebaja süütegu ei saa umbmääraselt eeldada. 5) Avaldus 05.02.04.a. nr 262 rivistuse läbiviimise kohta vihmase ilmaga Vastustaja selgitas, et rivistus viiakse läbi kogu aeg väljas ja korrapidaja otsustab rivistuse läbiviimise küsimused, mitte aga ametnik V.Tukkev, kelle vastu kaebaja on esitanud süüstavad 11 nõuded. Rivistus viiakse läbi siseruumis vaid erandkorras. Kui on paduvihm, siis inimesi välja ei aeta, valvur on ise samades tingimustes ja vaevalt ta ennastki sooviks karistada ning kui ilm oli ebasobiv, ei ajaks ta kinnipeetavaid välja. Valvur kuivatab oma riideid samades oludes, mis kinnipeetaval. Möönab, et kaebuse esitaja esitatud avalduse probleemid jäid osaliselt lahenduseta, vähemalt kirjalikult esitatud motiividest ei selgu, missugused põhjused olid inimeste väljasrivistumiseks või selle vastu. Kaebaja oli avalduses ka muid küsimusi esitanud, need jäid vastamata. Kuna kaebaja taotluse alusel kohus kontrollib, kas vastamisel täideti AVS nõudeid, siis kohus leiab, et nõuded on täitmata ja kohus ise ei saa kaebuse esitajale vastuseid anda. AVS § 5 keelab kaebuste lahendamiseks suunamise isikutele, kelle peale kaevatakse. Kohus siinkohal selgitab, et kaebuste lahendamise suunamine menetlust puudutavale isikule on reguleeritud nii, et see on keelatud tegevus ja AVS ei laiene distsiplinaarmenetluse asjadele. Kaebaja eksitavalt on eelnevalt käskkirjade õiguspärasuse kontrollimisel leidnud, et seesama nõue kehtib ka distsiplinaarmenetluses. Avaldusele tuleb vastata selles puudutatud küsimuste ulatuses ja nii, et vastus oleks kontrollitav, vastupidiselt ei ole vastus kooskõlas AVS § 10 nõuetega. Kaebuse esitaja avalduse lahendamine vastusega 12.03.04.a. ei ole nõuetekohane. Vastustaja tegevus vastamisel on õigusvastane ja kaebajal õigus nõuda uuesti vastamist. Kaebaja palub uuesti vastamist, kuna temale on oluline teave, mis ta vastuse läbi peab teada saama. Vanglal on andmed ja sündmuses osalenud töötajad pidid sündmuse asjaolud fikseerima, samuti on ilmajaama arhiivist võimalik kontrollida ilmaolusid. Kohtul puudub põhjus jätta kaebaja taotlus rahuldamata. 6) Avalduse 28.01.04.a. nr 232 lahendamine, milles kaebaja püstitas küsimuse vangla ametnike ebaseadusliku käitumise kohta. Kohus märgib esmalt, et kaebuse esitajal on antud kohtule läbisegi süüstavaid asjaolusid arsti juurde saatmise episoodides ametniku Tukkev tegevuse kohta. Kaebaja ei ole olnud rahul, et teda ei saadetud arstile, kui tal tekkis nn psüühiline trauma, mil temaga vestlesid V. Tukkev ja M.Morozova seotult äratuse küsimusega ja seotult probleemiga, mis tal tekkis siis, kui teda olid väidetavalt läbi peksnud kaasvangid ja ta sai kehalisi vigastusi. Vastustaja nõustus kaebusega selles osas, et AVS nõuetele esitatud vastus 12.03.04.a. ei vasta. Kohus siinkohal selgitab kaebajale, et V.Tukkevi osas oli ta ettekande teinud põhjusel, et V.Tukkev teda diskrimineerib keeleküsimuses tagakiusamises jne. Kuid selleks ajaks ei olnud teda veel pekstud kaasvangide poolt, mistõttu ta tegi uue kaebuse Tukkevi suhtes. Nähtuvalt kohtule esitatud med-kaardi väljavõttest fikseeriti 05.02.04.a. arsti juures tema füüsilised vigastused, mille ta olevat saanud 04.02.04.a. õhtul, mitte aga avalduse 28.01.04.a. esitamise ajal. 28.01.04.a avaldus puudutab tema küsimusi ka märksa varasemast ajast. Kaebuse esitajale tuleb esitada uus vastus ja kohus rahuldab kaebaja taotluse vaadata tema probleem uuesti läbi ning koostada vastus väidetava diskrimineerimise kohta. Kui kaebuse esitaja avaldus jääb osaliselt arusaamatuks, on vastajal õigus nõuda puuduste kõrvaldamist ja paluda küsimust täpsustada. Kui on lahendamata kaebajale kehaliste vigastuste tekitamise küsimus, siis selles osas on vajalik saada vanglal selgus juba ka põhjusel, et A.S. soovis selles küsimuses esitada avalduse uurimisorganitele ja kohtuasja arutamise käigus selline avaldus on edastatud. Kaebuse nõue kuulub rahuldamisele ja vastustajal tulen koostada uus vastus. 12 3) Moraalse kahju nõue Kaebaja esitas nõude moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamiseks ja märkis ka, et talle tekitati varalist kahju, kuid käiguta jätmise määrusele vastusena ei suutnud määratleda, milles seisneb materiaalne kahju. Ka asja arutamisel ei ole ta esitanud andmeid, mis võimaldaksid kinnitust, et talle tekkis moraalne kahju ja mingis kindlas suuruses. Kaebuse esitajale tekkis väidetavalt kahju õigusvastase aresti kohaldamisest ja õigusvastaselt tema avalduste mittelahendamisest. Seega kohus lahendab küsimused, mis hõlmavad käesoleva kaebuse nõudeid ja mille tulemusele on väidetavalt tekkinud kahju. Kohus leiab, et kaebuse esitaja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks on õigustatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Kaebaja soovis kahju hüvitamist summas 3000 krooni, kohus peab õiglaseks summaks kahju hüvitamist suuruses 2000 krooni. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et isiku õigus ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamisele tuleneb PS §-st 15 ja alates 01.01.2002.a. reguleerib avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seadus (RVS). Käsitletavate sündmuste ajal kehtis RVS, mis sätestab kahju hüvitamise alused ja korra. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, kui sellel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata või hüvitada. Vastavalt RVS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohtu halduskolleegiumi 06.06.2002.a. otsuse nr 3-3-1-27-02 (p 14) tulenevalt tuleb asja lahendamisel selgitada järgmised küsimused: 1) kas kaebuse esitajale on õigusvastase akti või toiminguga põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna; 2) kas kahju on tekitatud õigusvastaselt, rikkudes kannatanu õigusi; 3) kas kahju tekitanud avaliku võimu kandja on kahju tekitamises süüdi; 4) kas mittevaralise kahju tekitamist ei ole võimalik efektiivselt ja piisavalt heastada muude õiguskaitsevahenditega peale rahalise hüvitise. Mittevaraline kahju võib seega seisneda isiku hingelistes või füüsilistes kannatustes. Kui mittevaralist kahju on võimalik hüvitada ka teiste vahenditega kannatanu ees, siis võib kahju hüvitada ka mitterahalisel viisil. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju ei põhjustatud või ametnik ei ole kahju tekitamises süüdi. RVS § 9 sätestab, millal füüsiline isik võib nõuda kahju hüvitamist. Kohus leiab, et antud juhul kaebajal tekkis kahju. Kuna kahjuna mõistame põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, kahju tekkimine peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega, kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt, mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks peab olema süüliselt kaebaja väärikust alandatud või tervist kahjustatud või võetud vabadus, teotatud au ja head nime, siis kohus leidis eelnevalt otsuses, et käskkirjad nr 346-d ja 669-d tuleb tunnistada õigusvastaseks. Käskkirjaga karistuse määramine on tahtlik tegevus ja tegevuses õigusvastasus kinnitab süülist tegevust. Kaebaja väitis, et kartseritingimused on tervist kahjustavad, kuna kartser, milles ta viibis, on antisanitaarne, seal hallitab ning kopitab. Tal tuli ise likvideerida ummistusi ja see oli piinarikas tegevus, lõppeks ka alandav, kui ei saadetud WC ummistust likvideerima spetsiaalset personali. Tal ei ole selleks oskusi ega vajalikke vahendeid ja töö tuli teha käsitsi. Ummistusi selles kambris, kus viibis tema, tekib üldise kanalisatsiooni 13 lekke või mittefunktsioneerimise tõttu, mitte kinnipeetava väärkäitumisest. Sinna kambrisse ei peaks inimesi paigutama. Kartser on sisustamata vajalike ja seaduses märgitud tarvetega. Kaebaja viitas siinkohal vastu võetud justiitsministri
2. 11.2000 a määrusega nr 72 (RT, 2000, 134, 2139) § 7 lg
3. kartseri sisustusesse kuuluvad 1) päevaks ülesse tõstetavad ja seina külge lukustatavad kõvad lavatsid 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja kaks lauapikkust pinki, kuid selliseid tingimusi seal ei olnud ja tal tuli süüa püsti seistes ja see on tervist kurnav, kui kartseris viibida järjest pikka aega ja tervis ei ole hea. Seal ei ole ka õhku, mis tekitab vaevusi, hullem, et hiljem võib see kõik põhjustada terviserikkeid (nii füüsilisi kui psüühilisi). Tema nägemine hakkab halvenema ja see võib olla tingitud halvast valgusest ning pingest, mis tal on tekitanud stressi, kuivõrd ta tunnetab tagakiusu ja ebaõiglast käitumist ning jääb süüdlaskes ka siis, kui ta ei saa aru, mis ta valesti teeb. Alati ei oleks pidanud järgnema kartserikaristus, kui oleks teda ära kuulatud ja asjaolusid õigesti hinnatud. Samas ta möönis, et nägemise halvenemine võib olla põhjustatud kaaskinnipeetavate läbiviidud peksmisest tema suhtes, mis jäi vastustaja poolt uurimata. Ta oli saanud vigastusi raskete löökide tagajärjel vahetult ka näkku. Tervikuna oli tal füüsiliselt raske kannatada neid tingimusi, ka hingeliselt on piinav olla kartseris, mis ei vasta tingimustele, see ei ole seotud karistuse täideviimise eesmärkidega. A.S. on nördinud ja pingel eriti selle tõttu, et tema avaldusi ei uuritud ega reageeritud, et saada lahendusi. Tema hirmud püsivad tänaseni, kuna ta ei tea, millal avalduste esitamise eest võib saada veelkordselt peksa ehk kannatada valu, kaotada tervis või isegi elu. Kohus leiab, et asjas ei saa lugeda tõendatuks, et kaebaja tervis kahjustus kartseris viibimise tõttu, nägemise osas võib selle halvenemist tingida juba kaebaja vanus, tõenäoline on, et peksmise käigus saadud löökidest tekkisid tagajärjed, kuna osaliselt olid löögid suunatud näkku ja kannatasid eelkõige silmad. Kohus leiab, et nii õigusvastane kartserisse paigutamine (käskkirjade õigusvastasus lubab lugeda aresti õigusvastaseks), kui ka tema avalduse alusel, mis puudutas väidetavat tagakiusamist, tekitati hingelist piina, aga vabaduse võtmisest kartserikaristuse läbi ka kehalisi kannatusi ehk füüsilisi kannatusi. Kartseritingimused ja isiku vabaduse piiramine on piirang ja tekitab füüsilisi kannatusi. Kohus möönab, et tingimused karteris ehk kartseride üldine vilets seisund ei sõltu vahetult vanglaasutusest ja siinkohal leiab, et kartseritingimuste halva olukorra tahtliku loomisega ei ole vangla soovinud teda personaalselt taga kiusata. Vastustaja ei osanud täpsustada, seega ka vastu vaielda argumenteeritult, kas kartser, kus viibis A.S., vastas elementaarsetele nõuetele ja seda ka sanitaarselt. Kaebaja nimetas, et seal on ummistused, mis on tingitud mitte vangide väärast käitumisest. Avariilised olukorrad tuleb lahendada vanglal, mitte aga kinnipeetavatel. WC ummistuste likvideeerimine ei ole kinnipeetava ülesanne ja antisanitaarsetes tingimustes kinnipeetavat hoida ei tohi. Vangistusseaduse eesmärkidest ei tulene, et kinnipeetav peab ise hoolitsema, et kartser viia kasutuskõlblikusse seisu. Tervistkahjustavasse kambrisse ei saa isikuid paigutada ja see tuleb kasutusest välja jätta. Vabaduse võtmine ja kartseris viibimine piirab liikumisvabadust ka vangla tingimustes, ehkki isik on juba vabaduses piiratud. Vabadus, sh liikumisvabadus aheneb veelgi. See võib tekitada nii hingelist kui füüsilist piina. Kohus leiab, et tekitati õigusvastaselt hingelisi kannatusi, kuna tekkis ebakindlus, kui avaldused jäid lahenduseta või neist ei selgunud, missugustel asjaoludel sündmused olid kulgenud. Kohus leiab, et puudub võimalus hüvitada kahju muul moel kui rahas. RVS § 7 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamise nõue jääda rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimist ära hoida. Antud juhul oleks osadel puhkudel saanud kaebaja esitada kaebuse kohtusse varem, et esitada haldusaktide suhtes tühistamisnõue. Kuid kohus märgib siinkohal, et A.S. ei suutnud 14 orienteeruda, missugused õiguskaitsevahendid on kohasemad, ta ei teinud vahet tühistamiskaebusel ja õigusvastasuse tuvastamises. Tõhusat ja kiiret õigusabi kinnipeetavale ei ole võimalik garanteerida, kuna vanglal puuduvad selleks vahendid. Isik on ka maksujõuetu, et ise saaks tellida vajalikku õigusabi. Kartserisse paigutamist ei olnud vahetult võimalik prognoosida ja vangla ei saa ka jätta karistust kohaldamata, kui ta leiab, et karistus tuleb määrata. Karistuse käskkirja saamisest alates ei ole vahetult kohtukaebuse esitamisega välditav karistuse täideviimisele asumine. Vahetult enne kartserisse paigutamist ei saa karistuse täideviimist takistada ja väita, et esitatakse kaebus, käskkirja täideviimisel tuleb täideviijale alluda. Kohus leiab, et vabaduse piiramise juhtudel on tagantjärgi võimalik isiku õigused taastada läbi kahjunõude. Kohus möönab, et A.S. ei kaitse oma huve adekvaatselt, mis alati ei ole tingitud õigusteadmiste puudumisest, vaid isiksuse omadustest ja sageli ei reageeri esmasele selgitusele, vaid esitab ühe ja sama küsimuse mitmel korral, seejuures ei esita fakte arusaadavalt, mille uurimist ta soovib; sellest üldine segadus tema asjade lahendamisel. Kuid see ei ole kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks, vaid annab aluse kahjusummat vähendada. Kohus leiab, et tuleb rahuldada mittevaralise kahju tekitamisest kokku summas 2000 krooni. Kaebuse esitaja saab seda raha kasutada temal rahaliste kohustuste koormise vähendamiseks, vajadusel õigusabi saamiseks jne, mis kergendavad tema olukorda ja abistavad õigesti orienteeruda ehk pakkuda läbielatule leevendust. Isiku enda hinnang kahjusumma suuruses ei ole kohtule siduv, kuna puudub eriseadus, mis reguleeriks, missuguses suuruses tuleks hüvitada kahju, kui isik paigutatakse kartserisse ja sellest tekkis kahju. Kaebaja kahjunõue on liialt suur ja kohus peab õiglaseks ja mõistlikuks summaks 2000 krooni. Karin Kalmiste kohtunik 15