Obsah (11)

§ 93§ 133§ 90§ 62§ 97§ 66§ 52§ 59§ 49§ 12§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2007. a Tallinn Haldusasja number 3-05- 771 Haldusasi G.Śi kaebust Tallinna Van

§ 93p 4, § 90 p 4, § 66 p 1, § 110 p 1 ja § 133 sätteid.

1. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale 22.07.2005 jalutuskäigu ajal ka füüsiline kahju, mis seisneb talle tekitatud ajutises tervisehäires ja füüsilises peavalus, mis oli põhjustatud tugevasti erutatud seisundist ja kõrgest vererõhust. Jalutuskäigu ajal kinnipeetavate poolt kaebaja solvamise tagajärjel tekkisid kaebajal peavalud, mille pärast ta pöördus meditsiinilise abi saamiseks vangla arsti poole. Aga meditsiinilist abi kaebajale ei antud, seetõttu kannatas kaebaja peavalusid ja üldist füüsilist haiglast olekut peaaegu kolme päeva jooksul. Sellest meditsiinilise abi mitteosutamise faktist teatas ta oma kaebuses vangla administratsioonile, mille peale sai administratsioonilt ebamäärase kirjaliku vastuse 29.08.05 nr. 1-13/16669-
2. Vanglaametnikud suhtusid lohakalt oma kohustustesse ja vangistusseaduse nõuetesse.

§ 133

kohaselt on vanglaametnik kinnipeetava haigestumisest kohustatud viivitamatult informeerima vangla arsti. Ametnike tegevusetus tekitas kaebajale füüsilisi kannatusi, kuna ta kannatas peavalu käes ja ta jäeti pikaks ajaks ilma arstiabist. 8. Kaebuse kohaselt oli kaebaja 06.09.2005 kutsutud vastuvõtule Tallinna Vangla julgeolekuosakonda, kus talle lubati edaspidi isiklikku kaitset. Samas 07.09.2005 kaebaja etapeerimise ajal kohtusse kasutati kaebaja suhtes etapiboksis moraalset vägivalda nende kinnipeetavate poolt, kes olid varem kuulnud jalutuskäikude ajal kaebajale kinnipeetavate poolt tehtud ähvardusi. Sellest tegi kaebaja järelduse, et vangla administratsioon 06.09.05 vastuvõtul pettis kaebajat ning 07.09.2005 tekitas meelega tema elule ohtliku situatsiooni. Kaebaja leiab, et 2 vangla administratsiooni tegevusetus aitas kaasa tema nime igapäevasele solvamisele ja sellele, et tekitada kaebaja elule ohtlik negatiivne olukord. Vangla administratsioon rikkus kaebaja subjektiivset õigust turvalisusele. Sellise tegevusetusega tekitati kaebajale moraalset ja füüsilist kahju. Moraalne kahju seisneb kaebaja puhta nime kaotuses. Samuti autoriteedi, seaduskuuleka kodaniku ja inimõiguste kaitsja reputatsiooni kaotuses, sest enne kaebaja arreteerimist oli ta ühiskondlikel alustel teinud koostööd rahvusvaheliste õigusorganitega ja tema kambrikaaslased teadsid seda, ning nägid milleni viis kaebaja seaduskuulekas käitumine. 06.04.2006 kaebuse täpsustuses leidis kaebaja (tl 88-95), et kohtust etapeerimise episoodis jättis Tallinna Vangla administratsioon kaebaja ilma vabadusest kambrit valida ja piiras kaebaja turvalisust. Kaebaja leiab, et vastustaja rikkus selles episoodis

§ 90p 4, § 66 p 1 ja § 69 sätteid.

1. Kaebuse kohaselt vajas kaebaja religioosse teabe saamise eesmärgil ja oma usuliste talituste täitmiseks raadiot. Sellepärast pöördus ta 11.07.2005 Tallinna Vangla administratsiooni poole palvega anda talle vangla laost kaebajale kuuluv raadio muusikakeskuse komplekt „Sharp“, mis oli hoiul vangla laos. Nimetatud avalduse oli kaebaja kirjutanud vabas vormis, seetõttu see avaldus tagastati 12.07.2005 kaebajale ja kästi avaldus kirjutada ametlikule blanketile. 25.07.2005 pöördus kaebaja ametlikul blanketil esitatud analoogilise palvega vangla administratsiooni poole. 29.08.2005 sai kaebaja oma avaldusele kirjaliku keeldumise nr. 113/16669-
2. Oma kirjalikus keeldumises viitas administratsioon

§ 93

punktile 3 ja kinnitas, et selle seadusesätte alusel ei ole kaebajale ette nähtud muusikakeskuse kasutamist. Kaebaja kannatas selle keeldumise tagajärjel moraalset kahju, kuna kinnipeetavad, kes tõlkisid kaebajale seda dokumenti eesti keelest vene keelde, naersid kaebaja üle ja kinnitasid, et kaebaja on halb õigustekaitsja ja halb usklik ning selle ebaseadusliku keeldumise tulemusena oli kaebaja õiguskaitsja ja uskliku inimese reputatsioon hävitatud. Kaebajat oli alandatud kambrikaaslaste silmis, kellele oli vangla direktori poolt lubatud kambris vallata ja kasutada oma raadioaparatuuri ja sisustada oma vaba aega. Analoogiline luba on igal kinnipeetaval igas kambris. Vangla administratsioon rikkus kaebaja subjektiivset õigust oma usuliste veendumustega seotud vaimsete vajaduste rahuldamisele. Kaebaja leiab, et

§ 93

punkt 3 annab kaebajale õiguse võrdsetel alustel teiste kambrikaaslastega kasutada oma raadiot „Sharp“. Sama seaduse § 31 punktid 1 ja 2 annavad kaebajale õiguse kuulata raadiosaateid oma muusikakeskusest „Sharp“ ning samuti kasutada kogu muusikakeskust tervikuna. Põhiseaduse § 44 punkt 1 annab kaebajale õiguse saada informatsiooni.

§ 62annab kaebajale õiguse rahuldada oma usulisi vajadusi.

Põhiseaduse § 12 punkt 1 annab kaebajale õiguse võrdselt oma kambrikaaslastega saada informatsiooni ja kasutada oma vara, samuti sisustada oma vaba aega. Põhiseaduse § 32 samuti annab kaebajale õiguse kasutada oma raadiot „Sharp“ ja muusikakeskust „Sharp“ täies mahus.

1. Kaebuse kohaselt rikkus Tallinna Vangla administratsioon kaebaja subjektiivset õigust kirjavahetusele ilma vangla vahelesegamiseta. Kaebajal kestab alates juunist 2005 kohtuvaidlus Pärnu Vanglaga. Samuti on kaebajal Pärnu Halduskohtus veel mitu kaebajaga seotud haldusasja. Seetõttu peab kaebaja pidama sagedast kirjavahetust Pärnu Halduskohtuga ja teiste riiklike asutustega. 19.07.2005 edastas Tallinna Vangla administratsioon kaebajale 14.06.2005 kirja Pärnu Halduskohtust haldusasjas nr. 3-130/
2. See kiri oli ilma ümbrikuta ja avatud ilma kaebaja juuresolekuta. Samuti oli kirjal Tallinna Vangla registreerimistempel 19.07.2005 nr. 6-3/
3. Seoses sellega, et see kiri puudutas kohtumenetlust Pärnu Vanglaga, siis tekkis kaebajal reaalne oht informatsiooni kaotuseks ja selle edastamiseks oma kolleegidele, s.t. Pärnu Vangla 3 töötajatele lähtudes teenistuslikust solidaarsusest. Seoses selle faktiga pöördus kaebaja Tallinna Vangla administratsiooni poole kirjalikus vormis, et saada selgitusi. Vastust ei saanud. 12.08.2005 oli avatud järjekordne kiri Pärnu Halduskohtust, mis puudutas haldusasja nr. 374/
4. See kiri oli samuti läbinud tsensuuri ja registreeritud Tallinna Vangla templiga 12.08.2005 nr. 6-
5. Kaebaja kirjade avamise ajal oli lühike periood, kui vangla administratsioon keeldus kaebajale andmast paberit kirjutamiseks, seetõttu kogumis kaebajale haldusasutustest saadetud kirjade avamisega ja kontrollimisega tuli kaebaja järeldusele, et vangla administratsioon rikub tahtlikult kaebaja inimõigusi ja jätab kaebaja ilma õigusest kirjavahetuse saladusele, mida kasutavad kaebaja kambrikaaslased ja teised kinnipeetavad. Kaebaja leiab, et seoses korduvate ilmajäämistega oma õigusest kirjavahetuse saladusele on kaebajale tekitatud moraalne kahju, kuna kaebaja seaduskuuleka inimese reputatsioon oli lõhutud ja kaebaja õigusi oli alandatud võrreldes tema kambrikaaslastega. Kaebaja leiab, et rikuti tema õigust kirjavahetuse saladusele ja

§ 97lõigetes 1 ja 3 sätestatut.

Samuti leidsid kinnitust kaebaja kartused informatsiooni lekke ja edastamise kohta, kuna vastustajate pool, s.t. Pärnu Vangla, edastas Pärnu Halduskohtule informatsiooni millist kaebaja ei olnud jõudnud veel kohtule esitada ja millisest oli juttu kirjavahetuses kaebaja ja kohtu vahel. Selle tulemusena tekkis kaebajal reaalne oht kaotada kohtuprotsess. Sellise infolekkega tekitati kaebajale moraalset ja materiaalset kahju.

1. Kaebaja leiab, et eeltoodud episoodidega tekitas Tallinna Vangla kaebajale moraalset ja füüsilist kahju üldsummas 20 000 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Tallinna Vangla peab esitatud kaebust põhjendamatuks.
3. Jalutuskäigu episood. 13.
4. G.Śi 13.09.2005 kaebuse kohaselt 15.07.2005, 22.07.
5. 28.07.2005 ja 03.08.2005 jalutusboksis viibides teda solvati teiste kinnipeetavate poolt. Ta leiab, et Tallinna Vangla soodustas ekstremistlikult meelestatud kinnipeetavaid kaebaja solvamisel. Samuti arvab kaebaja, et Tallinnas Vangla on soodustanud kinnipeetavaid sisekorraeeskirjade rikkumisel, samuti on seadnud kaebaja ohtlikku olukorda, pidades kaebuse esitajat ühes boksis koos naaberboksist ülevisatud keelatud esemetega. Oma vastuses 17.03.2006 kohtumäärusele leiab ta, et Tallinna Vangla ignoreeris kahel nimetatud kuupäevadest tema soovi enne jalutuskäigu lõppu jalutusboksist lahkuda. Kui oma 13.09.2005 kaebuses väidab ta, et üle visati kirju, siis eelnimetatud vastuses on ta täiendanud ülevisatu loetelu narkootikumide ja muude vanglas keelatud esemetega. Kaebaja viitab vangistusseaduse § 66 lõike 1, § 90 lg 4 ja

§ 93

lõike 5 rikkumisele.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

§ 90

lg 4 järgi on vangla juhtkond kohustatud tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. 13.

1. Vahistatu G.Ś viibis 08.07.2005 kuni 20.01.2006 Tallina Vanglas. Ajavahemikul 08.07.2005 kuni 07.09.2005 asus kaebaja II eelvangistushoones. Nimetatud hoone eraldi korpuses asuvad jalutusboksid korpuse ühes ääres kõrvuti ja on üksteisest eraldatud betoonseinaga, mille tõttu vahistatud jalutusboksis viibides üksteist ei näe. Ka vahistatute 4 saatmisel jalutusboksi ja tagasi välditakse eri kambritest vahistatute kokkupuutumist. Jalutusboksid on kaetud pealt ühtlaselt metallsõrestikuga, mille avade vahe on umbes 15 korda 20 cm ja lisaks on jalutusboksid kaetud ühtlaselt ka metallvõrguga. Esemete läbiviskamine läbi katva sõrestiku ja võrgu on seega oluliselt takistatud. 13.
2. Tallinna Vangla kodukorra p 7.4 kohaselt tohib kinni peetav isik jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult suitsetamistarbed, tubakatooted ja olemasolu korral isiklikud spordivahendid. Kahtluse korral, et kinni peetav isik üritab jalutuskäigule kaasa võtta mittelubatud esemeid, otsitakse kinni peetav isik läbi. Kui jalutuskäigule minekul või jalutuskäigult tulekul avastatakse läbiotsimise käigus lubamatud esemed, võetakse need ära. Lisaks mängib jalutuskäigu ajal küllalt valjult muusika, mistõttu ka vahistatute verbaalne suhtlemine on takistatud.

§ 90

lg 2 teise lause kohaselt hoitakse eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas, samuti teisi vahistatuid uurija, prokuröri või kohtu korraldusel. Seega, vahistatud, kelle puhul võib oletada, et neil on oluline huvi omavahel suhelda, on julgeolekuosakond võtnud tarvitusele rangeid meetmeid, paigutamaks nad eraldi ja eraldatuse printsiipi arvestatakse ka jalutuskäikude puhul. 13.

1. Vahistatute saatmist jalutusboksi ja tagasi korraldavad valvurid, kelle ülesandeks on lisaks vahistatute saatmisele jalutusboksi ja tagasi ka näiteks vangla territooriumil kaitsjate, advokaatide, külaliste saatmine ning erakorraliste läbiotsimiste läbiviimine. Arvestades, et Tallinna Vangla ametikohtade täituvus oli 2005 juuli seisuga 90%, on võimalik, et kaebaja poolt nimetatud päevadel võisid G.Śit ja tema kambrikaaslasi jalutuskäigule saatva vanglaametniku erinevad tööülesanded langeda samale ajale, mistõttu jalutusbokside kohal oleval mitmekümne meetri pikkusel jalutusrajal kaebaja poolt nimetatud kuupäevadel valvurit ei olnud. Ka juhul kui valvur oleks nendel kuupäevadel jalutuskäigu ajal olnud valvuri jalutusrajal, poleks olnud välistatud kaebaja poolt kirjeldatud intsidendid, kuna liikudes valvuri jalutusraja ühest otsast teise ei ole võimalik ühtviisi jälgida selja taha jäävaid jalutusbokse. 13.
2. Vahistatute soovi jalutuskäigule minna vastavalt

§-le 93 lg 5 arvestatakse: vabas õhus viibimine on vahistatutele vabatahtlik - kes ilma tõttu, enesetunde tõttu või mõnel muul põhjusel jalutuskäigule minna ei soovi, võib jalutuskäigust loobuda. Kaebaja poolt on põhjendamatu eeldada, et ühel ja samal ajal jalutusboksides viibivate vahistatute iga võimalikku soovi jalutusboksist lahkuda oleks erakorraliste asjaolude puudumisel otstarbekas rahuldada. Samuti oleks selle praktiline teostamine raske. 13.6. Seega leiab Tallinna Vangla, et oma võimaluste piires on Tallinna Vangla võtnud tarvitusele kõik meetmed, et vastavalt

§-le 90 lg 4 välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.

§ 66

lg 1 lähtuva kohustuse täitmine korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas on Tallinna Vangla juhtkonna põhitegevus. 13.

1. Oma 12.08.2005 kaebuses Justiitsministeeriumile märgib kaebaja, et 15.07.2005 tema päevasel jalutuskäigul viibimise ajal visati boksi, kus viibis kaebaja, mõned teistele kambritele adresseeritud kirjad ja mõned sigaretid. Kaebaja märgib ka, et viskas need tagasi boksi, kust need tulid. Peale seda hakati tema peale karjuma ja teda solvama. Ilmneb selgelt, et kaebaja rikkus ka ise vahistatute kinnipidamist reguleerivaid sätteid, millele väidetavalt järgnes kaebaja peale karjumine. Väärib märkimist asjaolu, et Tallinna Vanglas viibivad kinni peetavad isikud sarnaselt teistes vanglates viibivate kinnipeetavatega tulenevalt kuritegelikust subkultuurist kõnelevad tihti üksteisega viisil, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda karjumise ja solvamisena. Kaebaja poolt subjektiivselt tajutud karjumine ja solvamine ei saanud olla ka pidevad – oma 12.08.2005 Justiitsministeeriumile adresseeritud kaebuse lk 2 väidab ka kaebaja, et solvati hetkel, millal bokside kohal asuv raadio kas vaikis või olid pausid. Kuivõrd raadio mängib kinni peetavate isikute jalutuskäigu ajal pidevalt, võisid väidetavad hüüded ja solvangud olla harvad ja 5 väga lühiajalised. Kahtlusi kaebuses väidetu tõepärasuses tekitavad kaebaja enda poolt kaebuse lisana esitatud A. Preisi ja K. Kogermani 29.07.2005 avaldused, milles väidetakse end olevat tunnistajad sellele, et karjuti kusagilt kaugemalt, seega mitte naaberboksidest, nagu kaebaja väidab. Kui kaaskinnipeetavate avaldused peaksid olema tõepärased, tekib küsimus, milline oli kaugemates jalutusboksides viibivate kinni peetavate isikute motivatsioon G.Śi aadressil solvanguid ja ähvardusi karjuda. Oma 12.08.2005 kaebuses ja teistes kohtule esitatud kaebustes on G.Ś väitnud, et solvati tema ausat nime. Eelvangistushoones eri kambrites viibivad vahistatud ei tea reeglina, vähemalt mitte vanglapoolse tegevuse tõttu, kes asuvad teistes kambrites. Seega jääb mõistetamatuks, kuidas isiklikult saadi solvata kaebaja nime või tema au ja väärikust. G.Śi poolt väidetava nime/au ja väärikuse solvamise põhjuseks võivad olla kaebaja enda suhtlemisprobleemid, mille eest süüd ei saa asetada Tallinna Vanglale ja millest tulenevate intsidentide toimumata jäämist ei oleks taganud ka konkreetsel päeval vanglaametniku viibimine valvuri jalutusrajal. 13.
2. Kõikidel eeltoodud põhjustel puudub kaebaja poolt esile toodud jalutuskäigu episoodides Tallinna Vangla tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus. Tallinna Vangla on võtnud tarvitusele meetmeid vahistatute kokkupuute vältimiseks ning võimaldanud vahistatule nõutava vähemalt ühe tunni pikkuse viibimise vabas õhus. Tallinna Vangla ametnikud ei ole väidetavat solvamist ka mingil moel õhutanud ega soosinud. Leiame, et eelkirjeldatud episoodides puudub kaebaja poolt märgitud Tallinna Vangla tegevuse või tegevusetuse õigusvastasus ja seega on kaebaja poolt esitatud kahjunõue põhjendamatu.
3. Tervisehäire episood. 14.
4. Kaebuse esitaja leiab Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses, et närvide ülekoormuse tõttu seoses solvangutega tekkisid tal peavalud, samuti tõusis vererõhk. 22.07.2005 pöördus ta peavalude tõttu vanglaarsti poole, kuid meditsiinilist abi talle ei osutatud, mistõttu peaaegu kolm päeva ta kannatas peavalude all. Samas oma 25.07.2005 kaebuses Tallinna Vangla direktorile lk 3 ja 4 ta märgib: 22.07.05 pöördusin kirjaliku avaldusega vanglaarsti poole tema vastuvõtule kutsumiseks ja abi kindlustamiseks oma haiguse vastu. See abi seisnes peamiselt Aspiriini tablettides./…/ 22.07.05 õhtul ja 23.
5. ja 24.
6. küsisin Aspiri-ni tablette valveõelt, kuid sain äraütleva vastuse, sest valveõel neid tablette ei olnud. Aga teised tabletid, mida ta mulle andis, minu tervisehäirele ei mõjunud. Teatasin sellest valveõele, kuid ta ei reageerinud. Seega ilmneb kaebaja enda poolt kirjutatust, et ta suhtles valveõega korduvalt ja peavalude vastu anti talle asendustablette. Aspiriini tablette ei saanudki valveõde anda, kuna medikamenti nimega Aspiriin toodetakse Venemaal ja Eestisse enam ei impordita. 14.
7. Kaebaja on viidanud

§ 52

lg 2, mille kohaselt arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle lepinguga pandud ülesandeid. Arsti vastuvõtule pääsemiseks tuleb kinnipeetaval isikul esitada avaldus, mis edastatakse meedikutele. Avaldusi arsti vastuvõtule pääsemiseks laekub arstile reeglina palju ja vastuvõttude järjekord määratakse haigusjuhu tõsidusest lähtudes avalduse ja tervisekaardi põhjal. G.Śi terviseriket ei peetud piisavalt tõsiseks, et arst oleks pidanud võimaldama oma vastuvõtu teiste kinnipeetavate raskemate haigusjuhtude arvel kohe. Tervisekaardi andmetest ilmneb, et pea- ja seljavalusid on tal olnud ka varem, seda märgib ka kaebaja. Seega ei saa kaebaja väita, et peavalud tekkisid tal tingimata väidetavate solvangute tõttu. 14.

1. Arvestades asjaolu, et G.Śi terviserike ei olnud tõsine, kuna seda kaebaja hinnangul oleks saanud Aspiriiniga leevendada ja samuti asjaolu, et valveõe poolt kaebajale asendustablette anti, ei ole ka selles kaebaja poolt esile toodud episoodis sedastatav Tallinna Vangla tegevuses või tegevusetuses seisnev õigusvastasus. 6
2. Etapeerimise episood 15.
3. Oma 13.09.2005 kaebuses Tallinna Halduskohtule kaebaja väidab, et 07.09.2005 etapikambris viibides pidi ta taluma moraalset vägivalda nende kinnipeetavate poolt, kes olid varem kuulnud ähvardusi tema suhtes. Leiame, et on kaheldav, kas nendel kinnipeetavatel, kes väidetavalt pelgalt olevat kuulnud ähvardusi, oli piisavalt motivatsiooni G.Śi suhtes mis iganes laadi vägivalla toimepanemiseks. Ilmselt tuleb antud episoodi põhjusi otsida kaebaja suhtlemisprobleemidest. 15.
4. Tallinna Vangla I eelvangistushoones asuvad 5 etapikambrit, lisaks üks meditsiiniline etapikamber haigete etapeerimiseks.

§-s 12 on sätestatud kohustus järgida eraldihoidmise printsiipi - eraldi hoitakse: 1) mehi ja naisi; 2) alaealisi ja täiskasvanuid; 3) kinnipeetavaid ja vahistatuid; 4) isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Tulenevalt nendest kinni peetavate isikute kategooriatest eraldihoitavate isikute arv mitmekordistub: nt alaealiste puhul tuleb eraldi hoida nii kinnipeetavaid kui ka vahistatuid, nii nais- kui meessoost alaealisi; vahistatute ja kinnipeetavate puhul on kummagi puhul kolm varianti, keda peab eraldi hoidma. Tulenevalt seaduses sätestatud isikute kategooriatest, kelle puhul on kohustus eraldihoidmise nõuet järgida, samuti vangla ülerahvastatusest ei ole võimalik etapikambrisse paigutada eraldi iga kinni peetavat isikut, kes selleks vaid soovi avaldab. Kaebaja paigutamisel etapikambrisse 07.09.2005 oli Tallinna Vangla tegevus õiguspärane. 16. Muusikakeskuse „Sharp“ mittelubamise episood. 16.1. 11.07.2005 pöördus kaebaja Tallinna Vangla direktori poole taotlusega anda talle laost kambrisse raadio „Sharp“ religioossete vajaduste rahuldamise eesmärgil. Samasisulise taotluse vormistas ta 25.07.2005 ka blanketil. 16.2. Tallinna Vangla 29.08.2005 vastusega keeldus kaebaja taotlust rahuldamast, tuues esile järgnevad põhjendused: 1) vastavalt

§ 93

lg 3 on vahistatule lubatud isiklik raadio või teler, muusikakeskus ei kuulu eelnimetatute hulka; 2) vastavalt

§ 59

lg 2 hüvitab lubatud olmeelektroonika kasutamise kulud kinnipeetav, kuid kaebaja isikuarvel selleks rahalised vahendid puuduvad; 3) viidatud

§ 93

lg 3 sätestatud eeldus vangla direktori nõusolekul võimaldab vangla direktorile selles küsimuses otsustusdiskretsiooni. Seega, loa andmist olmeelektroonika kasutamiseks käsitatakse kui soodustust, mille otsustamisel kaalutakse, kas soodustuste tegemine on põhjendatud. Tallinna Vangla eelviidatud vastuses esile toodud põhjenduste tõttu ei ole asjakohane kaebaja väide võrdsusõiguse rikkumisest, kuivõrd loa andmise otsustamisel arvesse võetavad asjaolud on kinni peetavate isikute puhul erinevad. Kaebaja poolt viidatud põhiseaduse § 32 puhul on selge, et sätestatud omandi põhiõigus, mille puhul on ära toodud ka seadusreservatsioon, on kinni peetavate isikute puhul kinnipidamisasutuses paratamatult piiratud vangistust reguleerivate õigusaktidega. Nimetatud Tallinna Vangla vastuses toodud põhjendused on ammendavad ja keeldumine kaebajale muusikakeskuse lubamisest oli õiguspärane. 17. Kirjade avamise episood 17.1. 13.09.2005 kohtule esitatud kaebuse kohaselt sai kaebaja 19.07.2005 ja 12.08.2005 kirja Pärnu Halduskohtult, mis oli avatud ja millel oli templijäljendiga registreerimisnumber. Kaebaja leiab, et rikutud on õigust kirjavahetuse saladusele. 7 17.2. 25.08.2005 Justiitsministeeriumi vastuses märgukirjale on kaebajat teavitatud, et vastavalt

§ 97

lg 3 on keelatud kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Seega on keelatud kontrollida vahistatu poolt välja saadetavaid kirju nimetatud asutustele ja isikutele. 17.3.

§ 97

lg 1 kohaselt vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. 17.

1. Vastustaja leiab, et on põhjendamatu ja tõendamata kaebuse väide, et Tallinna Vangla on edastanud kirjas sisalduvat informatsiooni Pärnu Vanglale. 17.
2. Kaebaja poolt on esitatud kaebuse lisadokumendina üks nimetatud kohtu kirjadest, millel on templijäljend registreerimisnumbriga 6-7116581 – Pärnu Halduskohtu 18.05.2005 kohtumäärus, milles leitakse, et G.Śi poolt esitatud kahjunõude arutamine ajalehe „Pärnu Postimees“ vastu ei kuulu halduskohtu pädevusse ja seetõttu kaebus tagastatakse. Arusaamatuks jääb osundatud määruse seos Pärnu Vanglaga. 17.
3. Teine Pärnu Halduskohtu poolt saadetud kiri, registreerimisnumbriga 6-3115074, on adresseeritud Pärnu Vanglale ja kaaskirjast ilmneb selgelt, et kohus on kaebajale saatnud kirja, adresseerides selle mitte vahetult G.Śile, vaid Pärnu Vangla kaudu edasiandmiseks vahistatu G.Śile. Kuna G.Ś viibis kirja saabumise ajal Tallinna Vanglas, ei ole selle kirja ümbrikku avatud Tallinna Vanglas. Kohtu kiri võib olla ka hoopis ilma ümbrikuta, võrdluseks näiteks, et Harju Maakohtust tuuakse Tallinna Vanglasse kirju kulleriga ja sageli ilma ümbrikuta. 17.
4. Tallinna Vangla ametnikud ei loe kinnipeetavatele saadetud kirju, vaid vastavalt

§ 97lg 1 kontrollivad, kas ümbrikes ei sisaldu keelatud esemeid.

17.

1. Eeltoodud põhjustel ei ole Tallinna Vangla tegevus - kaebajale eelnimetatud kirjade ilma ümbrikuta edastamine - õigusvastane.
2. Kahjunõue. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega, kahju hüvitamise nõude puhul peab kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. Tallinna Vangla leiab käesolevas vastuses esitatud põhjendustest lähtuvalt, et kõikides kaebuse esitaja poolt toodud episoodides, milles väidetavalt rikuti tema õigusi, on Tallinna Vangla tegevus olnud õiguspärane, mistõttu kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
3. Vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt viibis vahistatu G.Ś 08.07.2005 kuni 20.01.2006 Tallina Vanglas. Vastavalt

§-le 90 kantakse eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas ja arestimajas (lg 1). Vahistatut hoitakse ööpäevaringselt lukustatud kambris. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas, samuti teisi vahistatuid uurija, prokuröri või kohtu korraldusel (lg 2). Vangla juhtkond on kohustatud 8 tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (lg 4). Vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt asus kaebaja ajavahemikul 08.07.2005 kuni 07.09.2005 II eelvangistushoones. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta viibis eelvangistustsoonis (tl 244). 20. Jalutuskäigu episood. 20.1. Vastavalt

§ 93

lg-le 5 võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Kuna kaebusest nähtuvalt kaebajale võimaldati tema soovil värskes õhus viibimist vastavalt

§ 93lg-le 5, ei ole vastustaja seda sätet rikkunud.

20.2. Vastustaja kirjalikust seletusest ja vastustaja esindaja kohtuistungil antud seletusest nähtuvalt asuvad jalutusboksid Tallinna Vangla II eelvangistushoones eraldi korpuses korpuse ühes ääres kõrvuti ja on üksteisest eraldatud betoonseinaga. Jalutusboksid on kaetud pealt ühtlaselt metallsõrestikuga, mille avade vahe on umbes 15 korda 20 cm ja lisaks on jalutusboksid kaetud ühtlaselt ka metallvõrguga. Ka kaebaja kinnistas kohtuistungil, et jalutusbokside seinad on betoonist ja jalutusboksid on kaetud pealt metallvõrguga, samuti, et seinte kõrgus oli vähemalt 2,5 m (tl 242). Eeltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et jalutusboksis viibiv isik ei saa näha naaberboksis viibivaid isikuid. Kaebaja 11.09.2006 vastuses vastustaja kirjalikule seletusele kaebuse kohta märgitu, et jalutusbokside kohal olev metallvõrk on kohati katki ja kinnipeetavad toppisid tema jalutuskäikude ajal nendesse aukudesse oma päid ja peegleid ja nägid kaebajat ja edastasid kaebaja tundemärgid teistele kinnipeetavatele (tl 173184), ei ole kinnitatud ühegi tõendiga ja ei ole kohtu hinnangul ka usutav, arvestades esiteks jalutusbokside kõrgust ja seda, et kaebaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt viibis ta jalutuskäikudel erinevates jalutusboksides (tl 243) ja teiseks seda, et vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt tohib Tallinna Vangla kodukorra p 7.4 kohaselt kinni peetav isik jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult suitsetamistarbed, tubakatooted ja olemasolu korral isiklikud spordivahendid. Kahtluse korral, et kinni peetav isik üritab jalutuskäigule kaasa võtta mittelubatud esemeid, otsitakse kinni peetav isik läbi. Kui jalutuskäigule minekul või jalutuskäigult tulekul avastatakse läbiotsimise käigus lubamatud esemed, võetakse need ära. Kaebaja ei ole ümber lükanud ka vastustaja seletust selles, et vahistatute saatmisel jalutusboksi ja tagasi välditakse eri kambritest vahistatute kokkupuutumist. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja rikkunud

§ 90lg-t 4.

20.

1. Eeltoodut arvestades puuduvad vangla administratsiooni õigusvastased toimingud, millega oleks teistes jalutusboksides viibivatele vahistatutele antud teada, millises jalutusboksis viibib kaebaja. Kaebaja ei ole tõendanud ja kohtu hinnangul ei ole ka tõenäoline kaebuses väidetu, et naaberboksides olevad kinnipeetavad solvasid kaebajat ja viskasid just temale jalutusboksi kirju, narkootikume ja muid keelatud esemeid. Kaebuse neid väiteid ei kinnita ka kaebaja poolt kohtule esitatud A. P. (tl 9) ja K. K. (tl 10) identsed avaldused 29.juulist
2. Nendes avaldustes erinevalt kaebuses märgitust, et kaebajat solvasid kinnipeetavad naaberjalutusboksidest, kinnitavad A. P. ja K. K.,
3. ja
4. juulil 2005, olles jalutamas, nad kuulsid oma kõrvadega kuidas kusagilt kaugematest jalutusboksidest karjuti solvanguid ja ähvardusi nende kambrikaaslase G. Š. aadressil. Sealjuures nähtub vastustaja kirjalikust seletusest kaebuse kohta, et jalutuskäikude ajal mängib pidevalt jalutusbokside kohal olev raadio. Ka kaebaja kinnitas kohtuistungil, et raadio mängib kõvasti (tl 243). Seega on Tallinna Vangla võtnud tarvitusele meetmed jalutuskäikudel vahistatute suhtlemise takistamiseks. 20.
5. Ei A. P. ega K. K. ei ole oma avalduses midagi märkinud
6. ja
7. juulil 2005 kirjade, narkootikumide ega muude keelatud esemete viskamisest jalutusboksi, kus nad koos G.Śiga viibisid. Selline oluline asjaolu ei saanud A.P.ega K. K.l jääda märkamata ja avaldusse 9 märkimata, kui see tõesti oleks aset leidnud. Lisaks on kaebuse esitaja tema jalutusboksi visatud esemete kohta andnud erinevaid selgitusi, märkides kohtule 13.09.2005 esitatud esialgses kaebuses, et jalutusboksi, kus ta viibis, visati naaberboksidest kirju. Oma 12.08.2005 kaebuses Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale (tl 158-159) on kaebaja märkinud, et visati kirju ja sigarette. Hilisemas 04.05.2006 kohtule esitatud kaebuse täpsustuses ja vastuses vastustaja 23.08.2006 kirjalikule seletusele (tl 173-184) on kaebaja juba väitnud, et naaberboksi kinnipeetavad viskasid tema jalutusboksi kirju, narkootikume ja muid vanglas keelatud asju. 20.
8. Ka ei ole kohtule esitatud esialgses kaebuses kaebaja märkinud, et ta soovis 15.07.2005 ja muul kaebuses märgitud ajal jalutusboksist varem lahkuda. Selle asjaolu esitas kaebaja kohtule alles 2006.aasta kaebuse täiendustes. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et jalutusboksist lahkumise soovi väljendas ta vastu jalutusboksi seina tagumisega. Kusjuures kaebaja kohtule esitatud A. P. ja K. K. avaldustes
9. ja
10. juuli 2005 kohta ei ole märgitud, et kaebaja kuidagi oleks väljendanud soovi jalutusboksist lahkuda. 20.
11. Vastustaja 17.11.2006 kirjalikust seletusest kaebaja poolt 09.10.2006 kohtule esitatud avalduste ja taotluste kohta (tl 230-231) nähtub, et Tallinna Vangla korrapidaja žurnaalis ei esine 15.07.2005, 22.07.2005, 28.07.2005 ja 03.08.2005 sissekandeid G.Śi kohta, samuti ei olnud nendel kuupäevadel G.Śiga seotud sissekandeid Kinnipeetavate poolt toime pandud sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide rikkumise raamatus. Ka vangistusregistris intsidentide alajaotuses ei ole tehtud märget kaebuses käsitletud intsidentide kohta. 20.
12. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et kaebuses väidetud sündmused, s.o. G.Śi jalutuskäikudel viibimisel 15.07.2005, 22.07.2005, 28.07.2005 ja 03.08.2005 tema solvamised naaberjalutusboksides asunud kinnipeetavate poolt ja naaberboksides asunud kinnipeetavate poolt G.Śile tema jalutusboksi kirjade, narkootikumide ja muude keelatud esemete viskamine, aset leidsid. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja väljendas soovi jalutusboksist enne ettenähtud aega lahkuda. 20.
13. Seega, kuna nimetatud sündmuste toimumine ei ole usaldusväärselt tõendatud, on paljasõnalised ka kaebuse väited selle kohta, et Tallinna Vangla administratsioon õigusvastaselt ignoreeris kaebajat ja toetas kaebajat jalutuskäikudel solvavaid kinnipeetavaid. 20.
14. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud Tallinna Vangla õigusvastane tegevus või tegevusetus kaebaja märgitud viisil kaebaja jalutuskäikudel viibimisel 15.07.2005, 22.07.2005, 28.07.2005 ja 03.08.2005 ja nende jalutuskäikudega seoses. Tallinna Vangla on võtnud tarvitusele vajalikud meetmed vahistatute sidepidamise vältimiseks, nagu seda näeb ette

§ 90

lg 4 ja võimaldanud kaebajale tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist, nagu seda näeb ette

§ 93lg-le 5.

1. Tervisehäire episood. 21.
2. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajal 22.07.2005 jalutuskäigu ajal kinnipeetavate poolt kaebaja solvamise tagajärjel peavalud ja tõusis vererõhk. Kaebaja pöördus peavalude tõttu vanglaarsti poole, kuid meditsiinilist abi talle ei osutatud, mistõttu peaaegu kolm päeva ta kannatas peavalude all. Samas on kaebaja oma 25.07.2005 kaebuses Tallinna Vangla direktorile (tl.160-161) märkinud, et ta pöördus 22.07.2005 kirjaliku avaldusega vangla arsti poole, et ta kutsuks kaebaja vastuvõtule ja osutaks kaebajale abi tema haigusjuhtumi tõttu, see abi seisnes peamiselt tablettides Aspiriin. Aga kogu päeva jooksul keegi vangla meditsiinilisest personaalist kaebajat välja ei kutsunud. 22.07 õhtul ja 23.07 ja 24.07 ta küsis meditsiiniõdede käest Aspiriini tablette, vastuseks oli negatiivne tulemus, kuna õdedel neid tablette ei olnud. Teised tabletid, 10 mis kaebajale anti, tema haiguse käiku ei mõjutanud ja ta teatas sellest meditsiiniõdedele, kuid nemad ei reageerinud 3-e päeva jooksul ja kaebaja piinles tugevate peavalude käes. Kohalik meditsiiniline personal ei osutunud talle mingit abi. Seega nähtub kaebaja 25.07.2005 kaebusest Tallinna Vangla direktorile, et kaebaja suhtles nii 22.07.2005, 23.07.2005 kui ka 24.07.2005 vangla meditsiiniõega ja peavalude vastu anti talle tablette. 21.2.

§ 49

kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis sätestas, et tervishoid vanglas on riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel.

§ 52

sätestas kuni 01.01.2007, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse haiglavälise eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Justiitsministeerium või vangla sõlmib tervishoiuteenuse osutajaga tervishoiuteenuste rahastamise lepingu (lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle lepinguga pandud ülesandeid (lg 2).

sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (lg 1). Kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (lg 2). Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (kuni 18.11.2005 redaktsioonis) § 5 kohaselt on vältimatu abi tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Sama seaduse § 6 lg 1 sätestab, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi. Arvestades asjaolu, et G.Śi terviserike ei olnud tõsine, kuna kaebaja hinnangul oleks saanud seda ravida Aspiriiniga, samuti asjaolu, et vangla meditsiiniõe poolt anti kaebajale tablette ja kaebusest saab järeldada, et hiljemalt kolme päeva pärast ka kaebaja peavalud taandusid, ei ole vaidlustatud toimingud vastuolus eeltoodud sätetega kuna ei olnud tegemist tervisehädadega, mille suhtes oli vajalik vältimatu arstiabi andmine. Kaebaja tervisekaardist (tl 162-169, 235-239) nähtub, et kaebajal on esinenud perioodiliselt peavalu ja unehäireid, samuti on kaebajal diagnoositud hüpertooniatöbi ja määratud selle raviks rohud. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja jätnud õigusvastaselt kaebajale vajalikku meditsiinilist abi osutamata ja kaebus on selles osas alusetu.

1. Etapeerimise episood. 22.
2. Kohtule 13.09.2005 esitatud kaebuses väidab kaebaja, et 07.09.2005 kaebaja etapeerimise ajal kohtusse etapikambris viibides pidi ta taluma moraalset vägivalda nende kinnipeetavate poolt, kes olid varem kuulnud ähvardusi tema suhtes. Kohtuistungil seletas kaebaja, et 07.09.2005 enne kohtusse viimist oli ta tema soovil ja julgeolekuosakonna korraldusel paigutatud üksinda etapikambrisse, aga pärast kohut Tallinna Vangla korrapidajad unustasid selle korralduse ja ta pandi etapikambrisse koos umbes 10-12 vahistatuga ja ta viibis seal 40 minutit. Kaebaja seletas kohtuistungil, et sai seal kambris teistelt kinnipeetavatelt mitu lööki, aga kohtule esitatud kaebuses ei kirjutanud sellest, kuna tal puudusid tõendid, mis seda kinnitaksid (tl 247-248). Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja väited tema suhtes 07.09.2005 etapikambris viibinud isikute poolt moraalse või füüsilise vägivalla toimepanemise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus nõustub ka vastustajaga, et on kaheldav, kas nendel kinni peetavatel isikutel, kes väidetavalt pelgalt on kuulnud, et G.Śit on ähvardatud, oli piisavalt motivatsiooni G.Śi suhtes mis iganes laadi vägivalla toimepanemiseks. 11 22.
3. Vastavalt

§ 12

lg-le 1 hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi; alaealisi ja täiskasvanuid; kinnipeetavaid ja vahistatuid; isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Vastustaja seletusest kaebuse kohta nähtub, et Tallinna Vangla I eelvangistushoones asuvad 5 etapikambrit, lisaks üks meditsiiniline etapikamber haigete etapeerimiseks. Tulenevalt

§-s 12 sätestatud kinni peetavate isikute kategooriatest eraldihoitavate isikute arv mitmekordistub: nt alaealiste puhul tuleb eraldi hoida nii kinnipeetavaid kui ka vahistatuid, nii nais- kui meessoost alaealisi; vahistatute ja kinnipeetavate puhul on kummagi puhul kolm varianti, keda peab eraldi hoidma. Vastavalt

§ 90

lg-le 2 hoitakse eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas, samuti teisi vahistatuid uurija, prokuröri või kohtu korraldusel. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et teda tuli eraldi hoida uurija, prokuröri või kohtu korraldusel, samuti ei ole kaebaja väitnud ega tõendanud, et vastustaja rikkus 07.09.2005 kaebaja etapikambrisse paigutamisel VanS § 12 lg-s 1 ja

§ 90lg-s 2 sätestatud nõudeid.

Vangistusseaduse ühestki sättest ei tulene vahistatule õigust endale ise kambrit ja kambrikaaslasi valida. 22.3. Kaebaja leiab, et vastustaja rikkus etapeerimise episoodis

§ 90p 4, § 66 p 1 ja § 69 sätteid.

Kuna nimetatud paragrahvidel kaebuses märgitud punktid puuduvad, on kaebaja ilmselt silmas pidanud nende paragrahvide vastavaid lõikeid.

§ 90

lg 4 kohaselt peab vangla juhtkond võtma tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses märkinud, kuidas rikkus tema õigusi tema etapeerimiskambrisse paigutamisel

§ 90

lg 4 väidetav rikkumine vangla poolt, mistõttu on kaebus selles osas põhjendamatu. Kohus leiab, et kaebaja paigutamisel etapeerimiskambrisse ei ole asjassepuutuvad kaebuses osutatud

§ 66

lg 1 ja § 69.

§ 66

sätestab vangla kohustuse korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

§ 69

sätestab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Kaebaja ei ole tema etapeerimise episoodis esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et vastustaja ei ole korraldanud kinnipeetavate järelevalvet nõutaval viisil, samuti asjaolusid, millest nähtuvalt oleks vastustaja pidanud mõne kinnipeetava suhtes kohaldama täiendavaid julgeolekuabinõusid. 22.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tallinna Vangla kaebaja etapikambrisse paigutamisel 07.09.2005 toiminud õigusvastaselt, mistõttu on kaebus selles osas alusetu.
2. Muusikakeskuse „Sharp“ mittelubamise episood. 23.
3. Kaebuse kohaselt ja kohtutoimikus lk 170 asuvast kaebaja avaldusest nähtuvalt pöördus kaebaja 11.07.2005 Tallinna Vangla administratsiooni poole palvega anda kaebajale vangla laost kaebajale kuuluv raadio muusikakeskuse komplekt „Sharp“. Kaebaja soovis seda saada oma usuliste talituste täitmiseks ja religioosse teabe saamiseks. Vormikohasel blanketil esitas kaebaja vastava taotluse 25.07.2005 (tl 171). Selles on kaebaja märkinud, et soovib muusikakeskuse tüüpi raadiot „Sarp“. Taotlusele on kaebaja kontaktisik sellel ajal (kaebaja kinnitas seda kohtuistungil – lk 248) Žanna Dmitrijeva märkinud, et ei taotle, kuna laos on muusikakeskus „Sarp“ kõlariga. Taotlusel on raamatupidaja märge, et kaebajal on arvel 0,15 krooni. 12 23.
4. Vastavalt

§ 93

lg-le 3 on vahistatul vangla direktori nõusolekul kambris lubatud isiklik raadio või teler. Vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ kuni ( 30.04.2006 kehtiv redaktsioon) § 59 lg-le 2 võivad vangla direktori loal kinnipeetaval vanglas olla järgmised isiklikud asjad: personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, video- ja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Selles lõikes loetletud esemete kasutamiseks võib kinnipeetaval olla mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate ja videomänge. Eeltoodud sätetest tulenevalt on vahistatul vangla direktori nõusolekul kambris lubatud isiklik raadio või teler ja nende kasutamise kulud tuli hüvitada vahistatul. Seega on Tallinna Vangla direktori 29.08.2005 vastusega nr 1-13/16669-2 kaebaja taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et kaebaja taotles enda isiklike asjade hulgast kambrisse kasutamiseks muusikakeskust „Sarp“, mille omamist kambris vahistatule ei näe ette

§ 93lg 3, põhjendatud ja seaduslik.

Lisaks on keeldumise alusena märgitud ka asjaolu, et kaebaja isikuarvel puudusid rahalised vahendid olmeelektroonika kasutamise kulude katmiseks, mis on samuti seaduslik keeldumise alus. Seega oli keeldumine kaebajale muusikakeskuse lubamisest õiguspärane.

1. Kirjade avamise episood. 24.
2. Kaebuse kohaselt sai kaebaja 19.07.
3. ja 12.08.2005 kirjad Pärnu Halduskohtult, mis oli avatud kaebaja juuresolekuta ja millel oli Tallinna Vangla templijäljendiga registreerimisnumber. Kaebaja leiab, et sellega rikuti tema õigust kirjavahetuse saladusele ja

§ 97lõigetes 1 ja 3 sätestatut.

24.2. Vastavalt

§ 97

. lg-le 1 vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib vahistatu kirjavahetuse ja telefoni ning muude üldkasutatavate sidekanalitega edastavate sõnumite sisu kontrollida üksnes kohtu loal jälitustegevuse seaduses sätestatud alustel ja korras ja lg 3 kohaselt on keelatud kontrollida vahistatu kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. Seega on keelatud kontrollida vahistatu poolt välja saadetavaid kirju kaitsjale, õiguskantslerile, prokurörile, kohtule ja Justiitsministeeriumile. 24.

1. Vaidlusalune Pärnu Halduskohtu 14.06.2005 kiri nr 3-130/2005 (tl 96, 14) millel on Tallinna Vangla templijäljend registreerimisnumbriga 6-3/15074 19.07.2005 on adresseeritud Pärnu Vanglale. Selle kirjaga on Pärnu Vanglale saadetud Pärnu Halduskohtu 13.07.2005 määrus haldusasjas 3-130/2005 edasiandmiseks allkirja vastu kinnipeetav G.Śile. Kirjas on palutud allkiri määruse kätteandmise kohta tagastada kohtule. Kaaskirjast ilmneb, et kohus on kaebajale saatnud kirja, adresseerides selle mitte vahetult G.Śile, vaid Pärnu Vangla kaudu edasiandmiseks vahistatu G.Śile. Seega ei ole selle kirja avamine G.Śi juuresolekuta õigusvastane. Kuna vastustaja kirjalikust seletusest nähtuvalt viibis kaebaja Tallinna Vanglas alles alates 08.07.2005, võidi see kiri avada Pärnu Vanglas, kuhu see kiri oli adresseeritud. Kaebaja ei ole tõendanud, et kiri avati Tallinna Vanglas. 24.
2. Vaidlusalune Pärnu Halduskohtu 09.08.2005 kiri nr 3-74/2005 (tl 186-177), millel on Tallinna Vangla templijäljend registreerimisnumbriga 6-7116581 12.08.2005, on adresseeritud Pärnu Vanglale. Selle kirjaga on Pärnu Vanglale saadetud Pärnu Halduskohtu 18.05.2005 13 jõustumismärkega määrus haldusasjas 3-74/2005 (tl 15) edasiandmiseks kinnipeetav G.Śile. Kirjas on palutud allkiri määruse kätteandmise kohta tagastada kohtule. Kaaskirjast ilmneb, et kohus on kaebajale saatnud kirja, adresseerides selle mitte vahetult G.Śile, vaid Pärnu Vangla kaudu edasiandmiseks vahistatu G.Śile. Seega ei ole ka selle kirja avamine G.Śi juuresolekuta õigusvastane. Kuna ka see kiri on adresseeritud Pärnu Vanglale, võidi see kiri avada Pärnu Vanglas. Kaebaja ei ole tõendanud, et kiri avati Tallinna Vanglas. 24.
3. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja rikkunud

§-s 97 sätestatud kaebaja õigust kirjavahetuse saladusele. 24.

1. Kaebuse väide, et Tallinna Vangla on edastanud kirjas sisalduvat informatsiooni Pärnu Vanglale, on kaebaja poolt tõendamata ja paljasõnaline. 24.
2. Kuna kaebus on esitatud Tallinna Vangla toimingutega kaebajale väidetavalt tekitatud kahju hüvitamiseks, ei võta kohus seisukohta kaebaja asjassepuutumatu väite osas, et Pärnu Vangla edastas Pärnu Halduskohtule informatsiooni millist kaebaja ei olnud jõudnud veel kohtule esitada ja sellise infolekkega tekitati kaebajale moraalset ja materiaalset kahju. 25.Kahjunõue. RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna kohus on käesolevas asjas leidnud, et Tallinna Vangla ei ole üheski kaebuses märgitud episoodis toiminud õigusvastaselt, puudub RVS § 7 lg 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise alus, mistõttu tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata. Aili Maasik Kohtunik 14