Vastus esitati tema märgukirjale samadel motiividel. Distsiplinaarmenetlust ei algatatud. Vastustaja viitab
, mis ütleb, et kinnipeetav kannab vanglariietust ja vangla direktor võib lubada isikliku riietuse kandmist.
tulenevalt on vangla direktoril kaalutlusõigus otsustamaks, millise riietusega tohib käia. Vastustaja leiab, et omandiõigust on
tulenevalt kitsendatud. Samuti toob vastustaja välja sisekorra eeskirja § 8, milles on sätestatud, mis on kinnipeetaval lubatud ning, et seal ei ole loetelus lubatud lühikesi pükse. Järelikult puudub kaebajal alus nõuda, et tal tingimata on õigus väljuda lühikestes pükstes. Vastustaja selgitab, et kambrites on lubatud käia lühikestes pükstes. Paljud vangid lõikavad oma pikad püksid lühikeseks, sellepärast ei ole vangla reguleerinud täpset riietust, millega võivad kinnipeetavad kambrites käia. Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 sätestab, et peab olema korrektne riietus. Sellega peetakse silmas, et kinnipeetavad ei tohi kambrist väljuda lühikestes pükstes, mistõttu oli vanglaametniku toiming, kaebaja keelamine kambrist väljudes kanda lühikeksi pükse, õiguspärane. Vastustaja leiab, et kaebaja taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla kodukorra p 3.1 kohaselt paigutatakse vanglasse saabunud isiku isiklikud asjad hoiule lattu, jättes kätte vaid esmased hügieenitarbed, ilmastikule vastavad riideesemed ja jalatsid, kaitseõigust tagavad materjalid ja religioosne sümboolika. Lattu võetakse hoiule ka vahistatule pakiga toodu isiklikud asjad. Punkt 3.2 kohaselt täidetakse vanglasse saabumisel kambrikaart, millele kantakse isiklike asjade nimistu. Asjad peavad olema kantud kambrikaardile võimalikult täpselt välja arvatud hügieenitarbed, aluspesu, ajakirjandus ja kirjatarbed. Muudatusi kambrikaardile teeb kontaktisik kinni peetava isiku kirjaliku taotluse alusel - p 3.5. Kaebuse arutamise käigus selgus, et kaebaja isiklike asjade kaardile on kantud lühikesed püksid ehk kaebaja nimetab neid shortsideks. Kuigi vastustaja ei saanud ajaliselt kontrollida, missugusest ajast kaebaja kaardile on kantud isiklikuks kasutamiseks lühikesed püksid, ei jäänud vaidlust küsimuses, et kaebajal on lubatud riietusesemena kasutada lühikesed püksid. Kaebuse esitajale ei ole ette heidetud, et ta oleks väljunud kambrist lubatud jalutuskäigule lühikestes pükstes. Kui D.D.ile anti selgitus, et ta peab riietuma pikkadesse pükstesse, siis ta täitis korralduse. 3 D.D. ei nõustunud vanemvalvuri B.Zahharovi ja inspektor–kontaktisiku antud selgitustega, et vangla direktor on andnud korralduse, mis keelab suvisel ajal väljuda jalutuskäigule lühikestes pükstes. Ta tegi järelpärimise, millele sai vastus 20.07.06.a. D.D. jäi seisukohale, et vangla direktor ja ametnikud piiravad tema õigusi, kui ei nõustu, et jalutuskäigul võiks ta kanda lubatud isikliku riietusesemena lühikesi pükse, mis ei ole aluspesu. Vastustaja leiab, et D.D.ile ja teistele kinnipeetavatele laieneb võrdselt kohustus liikuda väljaspool kambrit jalutuskäigul lubatud üleriietuses, so pikkades pükstes. Kaebaja viitas Vangla Sisekorraeeskirja § 58 lg 2 p 10, mille kohaselt on lubatud esemeks shortsid. Vastustaja viitas
p 2, mille kohaselt kinnipeetava liikumisel väljaspool eluruumi lühikestes pükstes, mida ei saa lugeda üleriieteks, häirib teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid ja ei saa lugeda lubatud korrektseks riietuseks Tallinna Vangla kodukorra p 4.10 mõttes.
Kui üldjuhul kannab kinnipeetav vangla riietust, võib vangla direktor lubada kanda ka isiklikku riietust. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud õigusnormist tuleneb, et kinnipeetava riietuse üle vanglas otsustab vangistust puudutavaid sätteid arvesse võttes vangla direktor ja seadusest tuleneb piirang, et riietuse küsimuses on pädev tegema ettekirjutusi direktor.
lg 2 kohaselt kehtestab justiitsminister asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on lubatud. Justiitsministri määrusega kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja § -is 58 lg 2 on loetletud kinnipeetavale lubatud isiklikud riietusesemed ja jalatsid. Vastustaja leidis kirjalikus vastuses, et loetelus ei ole nimetatud lühikesi pükse ehk shortse ja selle tõttu ei ole need lubatud riietuseks vanglas. Kohus nõustub kaebajaga, et see vastustaja seisukoht oli vastamise ajal eksitav, kuivõrd loetelu ei saa olla ammendav ja nimetades lubatud riietusesemetena üleriided, tuleks shortsid lugeda siiski üleriietuseks, mitte aluspesuks. Vastamisel lähtus vastustaja ebapiisavast infost, pidades kaebaja pükse aluspesuks. Kuna aga vangla muutis kohtule kirjalikult esitatud vastulauset, siis lähtub kohus hilisemast vangla seisukohast. Vangla esindajad jäid seisukohale, et Vangla kodukorra p 4.10 sätestab, et kinnipeetava riietus peab olema korrektne. Korrektsuse all peab administratsioon silmas, et kinnipeetavad ei tohi vangla territooriumil liikuda nt aluspesus või pikkadest pükstest lühikeseks rebitud pükstes. Vastustaja selgitas, et mitmed kinnipeetavad, kellel ei ole lühikesi pükse või shortse, on ise rebinud või lõiganud pikad püksid lühemaks ning sellised riietusesemed näevad välja ebakorrektsed ning häirivad teisi isikuid, sh vanglatöötajaid, teisi kinnipeetavaid ja külalisi.
p 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte häirima teisi kinnipeetavaid ega muid isikuid. Direktor on järjepidevalt ametnike kaudu korranud nõuet, et territooriumil ringi liikumisel peavad kinnipeetavad liikuma korrektses riietuses. Ka kaebaja kinnitas, et temale ja teistele kinnipeetavatele on korduvalt selgitatud ja teatatud, et nad ei tohi väljuda kambrist lühikestes pükstes. Kohus kontrollis Tallinna vangla kodukorra viidatud p 4.10 alusel vastustaja seisukohta. Selles sättes märgitakse rivistuse kohustuslikkus. Rivistuse ajal peab kinnipeetav nägema välja korrektne. Kaebaja ei soovinud minna jalutuskäigule lühikestes pükstes, millel oleksid rebitud äärised. Korrektse riietuse mõiste on vangla sisustanud lisaks nõudega kanda rivistusel pikki pükse. Kuna enne jalutuskäigule minekut kinnipeetavad rivistatakse, siis rivistuse kohta kehtivatest nõuetest tuleneb ühtlasi regulatsioon, missuguses riietuses läheb kinnipeetav järgnevale jalutuskäigule. Kuna vangla nõuab kinnipeetava riietusena pikki pükse, siis on küsimus reguleeritud, ehkki kaebajal oli raske mõsita, millisest normist tuleneb selline nõue. Vaatamata sellele, et märgitud õigusnorm ei andnud kaebajale ühest selgust küsimuses, miks kinnipeetav jalutuskäigu ajal ei tohiks kanda lühikesi pükse, on korrektse riietuse mõiste 4 sisustatud ja kui kaebuse esitajale selgitati täiendavalt nõuet kanda pikki pükse ning kaebaja nõude ka täitis, ei järgnenud sellele õigusrikkumist. Kohus leiab, et vaatamata vastustaja mitmele eksitavale vastusele on direktoril õigus teha piiranguid lubatud riietusesemete kandmisel. Kui osa kinnipeetavaid on pikad püksid rebinud/lõiganud lühikeseks, siis ei vasta sellised püksid korrektse riietuse nõudele, kuivõrd riietuseset on muudetud võrdluses tema esialgse variandiga. Kui kinnipeetav muudab riietuseseme mittekorrektseks ja seda eset ei võeta temalt ära, siis võib seda loendusele ilmumisel lugeda mittekorrektseks riietusesemeks, ehkki seda eset lubatakse kanda kambris. Antud juhul ei tekkinud aga vaidlust kaebaja soovi tõttu minna rivistusele rebitud/lõigatud pükstes. Shortsid või lühikesed püksid, mis ei ole aluspesu, võib lugeda mittelubatavaks riietuseks jalutuskäigul lähtudes põhjusest, et on suur tõenäosus, et selline riietus häirib teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid ehk keelu kehtestamist võib selgitada läbi
Kohus leiab, et arvestades vangistuse erisusi võrreldes vabaduses viibivate isikute õiguste ja kohustustega on võimalik teha piiranguid märgitud normist tulenevalt ja seda on pädev otsustama direktor. Kinnipeetava riietus võib häirida teisi isikuid, sh kinnipeetavaid. Kaebaja oskas ise kohtuistungil välja tuua asjaolu, et sageli häirib teise kinnipeetava riietus kaaskinnipeetavat. Tema tähelepanekute kohaselt häirib teda naiskinnipeetavate ja teiste vanglas viibivate isikute puhul liialt napp riietus. Kinnipeetavad on ise hukkamõistvad ka kinnipeetavate suhtes, kes ei kanna puhast riietust ja ei näe välja korrektsed. Kohus leiab, et kaebaja tähelepanekud vastavad vangla direktori poolt seatud eesmärkidele. Vangla poolt seatud keelu eesmärgiks on saavutada kord, mille puhul kantakse korrektset riietust kantavate riideesemete väljanägemise mõttes (puhtus, sobivus vangla tingimustele), mis samal ajal ei häiriks teisi kinnipeetavaid ja vanglas viibivaid isikuid. Kui enne jalutuskäigule minekut peab riietus vastama rivistuse ajal kantava riietuse mõistele, so korrektne riietus, milleks vangla tingimustes on pikad püksid, siis jätkuvalt jalutamisele minnes, peavad kinnipeetavad kandma ka jalutamisel neidsamu pükse. Samas oskas D.D. ise teha olulise tähelepaneku ja märkis ära, et naiskinnipeetavate riietus häirib teda. Samasugust eesmärki ehk mitte häiriva riietuse kandmise eesmärki peab silmas vanglas kehtiv nõue. D.D. leidis, et naiskinnipeetavate liiga napp riietus häirib teda, pidades silmas eeskätt asjaolu, et paljastatud kehaosade nägemine on häiriv vangla tingimustes. Kohus nõustub D.D.i väitega, samas selgitavadki vangla kehtestatud nõuded, et sellist häirivat tegurit tuleb vältida võimaluste piires miinimumini. Kohus selgitab kaebajale täiendavalt, et Vangistusseaduse eesmärgiks on § 6 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmisele. Vangla direktor peab hoolitsema, et selline eesmärk saavutatakse Kinnipeetavate järelevalve vanglas korraldatakse viisil, mis tagab selle seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas-
Vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vastutab vanglas direktor –
Kuna direktor seadis sisse Kodukorraga nõude, mis nõuab korrektse riituse kandmist ja kuna
p 2 sätestab kohustusena kinnipeetavale mitte häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid, siis on oluline prognoosida need tegurid, mis võiksid teisi häirida ja ohustada vangla siserahu ehk julgeolekuga seotud küsimusi. Liialt napp riietus nii meeskinnipeetavate kui ka naiskinnipeetavate puhul võib häirida teisi isikuid ehk vangla siserahu. Kuna vangistuses viibivad erineva karistuse saanud isikud ja erineva seksuaalse suunitlusega kinnipeetavaid, siis võib nende seas olla kinnipeetavaid, kellele on häiriv kaaskinnipeetava kasvõi osaliselt paljastatud keha. Samamoodi selgitas kaebaja ise, et teda häirib kaaskinnipeetavatest naiskinnipeetavate napim riietus võrdluses meeskinnipeetavatega. Vältimaks üleliigseid pingeid on vangla direktoril õigus teha valikuid. Kui ta on humaansetel kaalutlustel lubanud kinnipeetavatel kanda nende endi kaasa toodud riideid ja mitte 5 kehtestanud rangelt korda kanda vangla riietust. Kui direktor seejuures leiab, et mitte igasugune kinnipeetava isiklikus kasutuses olev riietusese ei ole kandmiseks sobilik, siis ei tähenda tehtud piirang automaatset vastuolu PS normidega, mis reguleerivad omandi kasutamist. Kohus nõustub vastustaja selgitustega, et omandi vaba kasutamise piirangud tulenevad vangistuse iseloomust ja vangistusseadusest ega ole vastuolus PS-ses sätestatuga. Kuigi kaebaja leiab, et piirang kanda suvisel ajal shortse, on ebahumaanne piirang ehk ei ole proportsionaalne ning vajalik piirang, ei saa kohus selle seisukohaga nõustuda. Kohus nõustub vastustajaga, et suvisel ajal nõue kanda dressipükse või pikki pükse võib esmapilgul tunduda ebahumaanse või mittevajaliku piiranguna, kuid vangla tingimustes on sellel piirangul konkreetne vajadus. Kinnipeetava riietusest shortside olemasolul nende kandmine suvisel ajal oleks loomulikum ja mugavam, kuid vangla direktorile on pandud kohustus kanda hoolt ja vastutust, et kinnipeetavad ja teised isikud ei häiriks esmalt ka teisi kaaskinnipeetavaid. Häirimiseks saab lugeda ka kinnipeetava rahu rikkumist liialt napi riietuse kandmisel. Kui kinnipeetavatel on ära võetud vangistuse tingimustes võimalus väljendada erootilisi ja seksuaalseid tundeid ulatuses ja viisil, mis on võimalik vabaduses, siis tuleb äärmise ettevaatusega suhtuda riietuse küsimustesse. Vangistuses viibivat isikut on kerge häirida paljastatud keha nägemisega; kui ei ole välistatud oht, et napp riietus häirib kinnipeetavate siserahu, ei saa pidada direktori nõuet põhjendamatuks. Vangla direktor peab aga eelkõige säilitama kinnipeetavatele rahuolukorra ning hoidma ära rahutused, sh peab direktor ette nägema, missugused häirivad tegurid võivad kaasa tuua rahutusi. Sellega leiab kohus, et piirang on õigustatud ja lubatav. D.D. ise kinnitas, et piirang on kõigile tehtud teatavaks direktori poolt ametnike kaudu ja ametnikud on pädevad korraldama üldist sisekorda ning andma juhiseid, kuidas kinnipeetav peaks käituma, seejuures kehtib piirang kõigile meeskinnipeetavatele ühesugusena. Seega ei ole rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Ehkki naiskinnipeetavate riietus võibki meeskinnipeetavate riietusega võrreldes olla napim, ei ole tegemist võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. Võrreldavad isikud on meeskinnipeetavad omavahel ja nende vahel ebavõrdselt neid ei kohelda. Vastustaja kinnitas, et ka naiskinnipeetavatele tehakse piiranguid riietuse valikul ja kandmisel ja nad ei tohi kõrvale kalduda nõuetest, mis kehtivad nende riietuse osas. Vastustaja tõi ka asjakohase näite, et muuhulgas vangla töötajad, kes tegelevad kinnipeetavatega, peavad vangla tingimustes taluma teistsuguseid töötingimusi, sh kandma riietust, mis ei ole suvisel ajal kehale kõige mugavam ning mehed kannavad pikki vormipükse, mis on dressipükstega võrreldes hulga paksemast materjalist. Ometi ei saa nad toetuda piirangute tegemisel PS õiguste rikkumisele, sh väitele, et see on nende väärikust alandav. Vormiriietuse ja pikkade pükste kandmisel on kindel mõte – sellega on tagatud korrektse riietumise nõue, samas on sellise riietuse kandmisel eesmärgiks häirida võimalikult vähe kinnipeetavaid. Ka vanglatöötaja paljastatud kehaosa võib häirida kinnipeetavat. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et EV-s oli laiem avalikkus arutanud küsimust, kas näiteks avalikus linnaruumis tuleks lubada või keelata paljastatud kehaga isikute ilmumine avalikku kohta ja üldiselt leidis positiivset vastukaja seisukoht, et puudub vajadus üldjuhul piirata isikute ilmumine avalikkuse ette paljastatud kehaga. Kohus siinkohal meenutab D.D.ile, et ta ei asu vabaduses. Kinnipidamisasutuses on seatud piirangud keha paljastamise vastu ja need on õigustatud ehk kohus selgitas, miks see on mõistlik piirang ja seda isegi juhul, kui sellega kaasneb suvisel ajal ebamugavustunne. Jalutuskäigu aeg on väga lühike ja 1 tunni jooksul ei saa isikul pikkade pükste kandmisest tekkida terviserikkeid. Kui isik tunneb end palavuses halvasti, siis on 6 võimalused, sh tervislikel põhjustel, jalutuskäik katkestada. Kinnipidamisasutuse tingimustes on humaanne mitte ärritada vangi seksuaalseid/erootilisi fantaasiaid ja vangla kohustus on tagada kinnipeetavate inimväärikus sellega, et hoida ära rahutused või vägivald, mis võib tekkida paljastatud kehaosade nägemisest. Ülaltoodust lähtudes leiab kohus, et puudub alus nõuda vangla direktori otsustuse muutmist. Ehkki kaebaja leidis, et direktor peaks fikseerima nõude eraldi käskkirjaga, leiab kohus, et kõiki juhtumeid, mis teatud ajahetkel võiksid olla mõistetavad häirivate teguritena, millele viitab
p 2, ei ole võimalik ega vajalik fikseerida eraldi eeskirjadega ja piisav regulatsioon on antud, seejuures antakse korraldus ja selgitus igakordselt suuliselt, kui märgatakse, et kinnipeetav kaldub nõudest kõrvale. Häiriv tegevus, mille nimetab ära
p 2 tuleb sisustada igal üksikjuhul vastavalt olukorrale ja vangla direktoril on selleks pädevus olemas, samas on tal otsustusõigus anda suulisi selgitusi ja korraldusi ehk vangla töö korraldamine ei pea toimima kõigis tegevustes läbi üksikasjaliste kirjalike eeskirjade. Vaidlust ei ole küsimuses, et kinnipeetavatele oleks jäänud korraldus teadmata, nad teavad Tallinna Vangla vastavat nõuet pikka aega, täidavad nõuet ning nõue kehtib kõigile võrdselt. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Vastustaja menetluskulu nõuet ei esitanud. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 91 lg 1 alusel, mistõttu jäävad menetluskulud riigi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.