KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-1055 Haldusasi A.G. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti t

§ 11lg 3 ja lg 31 p 5).

2. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri A.G.le tema esindaja Vladimir Ermakov`i kaudu. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on A.G.l õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud esimese astme kohtu kaudu (

§ 11lg 8; § 471).

KOHUS LEIAB:

1. 30.05.2007 sai kohus A.G. kaebuse, milles kaebaja on esitanud taotlused: 1) „tunnistada KMA toimingud, mis on seotud A.G. Eesti Vabariigist sundväljasaatmise kohta tehtud 18.07.2003 ettekirjutuse täitmisega – tema väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja keskuses pidamise tingimused, õigusvastaseks; 2) tunnistada väljasaatmiskeskuses olevad kinnipidamistingimused, mis tõid kaasa A.G. tervise halvenemise ja on ohtlikud tema elule, mõjuvaks põhjuseks tema sundväljasaatmise peatamiseks TsMS § 355 mõttes; 3) peatada KMA poolt 18.7.2003 A.G. sundväljasaatmise täitmine, rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus tema põhiseaduslikuks õiguseks elule ja tervisekaitsele ja vabastada ta väljasaatmiskeskusest, kohaldades talle järelevalvemeetmeid VSS § 10 lg 2 mõttes. Eelnevalt, 23.05.2007 oli kohus saanud A.G. esialgse õiguskaitse taotluse, milles kaebaja taotles peatada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) toimingud, mis on suunatud A.G. Eesti Vabariigist väljasaatmise protseduuri teostamisele. Kohus küsis KMA arvamust esitatud taotluse osas ja sai selle 28.05.
3. Kuna täpsustamist vajasid nii kaebuse ese kui ka esitatud taotlused, siis ei saanud kohus kaebust menetlusse võtta ja jättis
4. juuni 2007 määrusega kaebuse käiguta. Samuti jättis kohus rahuldamata A.G. esialgse õiguskaitse taotluse, millist otsustust A.G. ei vaidlustanud.
5. juuni 2007 määruses kohus märkis järgmist: „
6. Kaebaja taotleb KMA toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist, seoses tema väljasaatmisega Eesti Vabariigist. Kaebusest nähtuvalt A.G.l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus ning sellest tulenevalt ja tuginedes Riigikohtu 18.03.2003 otsusele nr 3-3-1-12-03, millega jäeti jõusse siseministri käskkiri kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta, vormistas KMA 18.07.2003 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel isikule ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. A.G. vaidlustas ettekirjutuse halduskohtus, esitatud kaebus on jäetud rahuldamata (Riigikohtu 27.10.2004 määrusega ei antud A.G. kassatsioonkaebusele menetlusluba, mistõttu on Tallinna Ringkonnakohtu 09.07.2004 otsus jõustunud).
7. Tallinna Halduskohtu 03.11.2005 kohtuotsusega nr 3-1378/2005 paigutati A.G. väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega on korduvalt pikendatud. Tallinna Halduskohtu 18.04.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-745 pikendati A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega kuni 18.06.
9. Kaebusest nähtuvalt on esitatud tuvastamiskaebus KMS toimingute vaidlustamiseks seoses kaebaja Eestist väljasaatmisega. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud juhul ei selgu kaebusest, mis on kaebuse täpne ese, st millised on need konkreetsed toimingud, mida kaebaja kohtus vaidlustada soovib. Selleks, et kohus saaks kontrollida, kas kaebaja soovib vaidlustada toiminguid, mille vaidlustamiseks ta on õigustatud ja kas üldse on tegemist toimingutega, mis kuuluvad vaidlustamisele halduskohtus, tuleb kaebajal täpsustada ja piiritleda vaidlustatud KMA toimingud. Seejuures kohus selgitab, et antud kaebuse raames kaebaja ei saa vaidlustada kaebuses ühe võimaliku vaidlustatud toiminguna nimetatud kaebaja väljasaatmiskeskusesse paigutamist, kuna kaebaja on nimetatud toimingu juba kohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-05986) ja asjas on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2005 otsus (haldusasi nr 2-31115/05). Seega ei saa kaebaja vaidlustada uuesti antud kaebuse raames esimese astme kohtus tema väljasaatmiskeskusesse paigutamist. Samuti ei ole halduskohtus vaidlustatavateks nimetatud väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tingimused, kuna nende näol ei ole tegemist ei haldustoimingute ega haldusaktidega. Kui kaebaja sooviks on väljasaatmiskeskusest vabanemine, siis jääb arusaamatuks selleks eraldi täiendava kohtumenetluse algatamise vajadus. Kohus eelnevalt viitas sellele, et A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega on pikendatud käesoleval ajal kuni 18.06.
10. Kaebajal oli esiteks võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtu 18.04.2007 määrust haldusasjas nr 3-07-745, millega nimetatud pikendamine otsustati. Teiseks aga, kui ta seda võimalust ei kasutanud, siis saab ta esitada oma vabastamist põhjendavad väited järgmine kord, kui arutatakse uuesti tähtaja pikendamist (toimub eeldatavasti juba kahe nädala jooksul, seega võrreldamatult kiiremini, kui saaks toimuda kohtuistung käesolevas asjas). Teoreetiliselt võimalik on ka, et KMA tähtaja pikendamise taotlust ei esitagi ja kaebaja vabastatakse pärast tähtaja möödumist. Seega on kaebuse eesmärk täiesti ebaselge ning kaebajal tuleb täpsustada, milliseid konkreetseid toiminguid kaebaja antud kaebuse raames vaidlustada soovib. Samuti tuleb kaebajal tuvastamistaotluse esitamise korral märkida, milline on kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise suhtes, sest tuvastamine on fakti konstateerimine, vastavast kohtuotsusest ei järgne juriidilisi tagajärgi ei kaebajale ega haldusorganile. Kohus ei tee vastustajale mingeid ettekirjutusi ega pane talle kohustusi. Just seetõttu nõuab

kaebuses oma põhjendatud huvi väljatoomist: mida kaebaja hakkab peale selle konstateeringuga, st kuidas ja milliseid õigusi ta kohtu poolt tuvastatuga edaspidi kaitseb. Isiku põhjendatud huvist peaks kasvama välja kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi, on nentinud ka Riigikohus.

1. Kaebajal tuleb kaebuse täpsustamisel kaaluda ka asjaolu, et millised võiks olla kaebuse eduväljavaated olukorras, kus 01.06.2007 jõustub Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vaheline tagasivõtuleping. 30.05.2007 vastuses on KMA teatanud, et pärast nimetatud lepingu 2 jõustumist ja rakendusprotokolli allkirjastamist Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel alustab KMA toiminguid A.G. väljasaatmise osas. Kohus leiab, et eeltoodu alusel võib esitatud kaebuse menetlemine kohtus osutuda perspektiivituks.“
2. 14.06.2007 sai kohus kaebaja nõuete täpsustuse, milles A.G. palub „tunnistada õigusvastaseks KMA tegevus-tegevusetus, kes oma töötajate kaudu teostab väljasaadetavate järelevalvet“. Kaebaja väiteil need KMA töötajad ei korraldanud järelevalvet väljasaadetavate üle selliselt, et keskuses oleks tagatud turvalisus. Kaebaja väite kohaselt hakkas tema tervis halvenema just pärast seda, kui ta paigutati väljasaatmiskeskusesse. Keskuses alaliselt tegutsev arstiabipunkt ei suuda tagada kinnipeetavate isikute tervise kaitsmiseks vajalikku operatiivset arstiabi. Rikutud on kaebaja õigust elu ja tervise kaitsele. Kaebuse esitamise põhjendatud alus seisnebki selles, et oleks tagatud tema põhiseaduslik õigus elu ja tervise kaitsmisele. Samas kaebaja leiab, et temale ei kohaldu 01.06.2007 jõustunud Euroopa Ühenduse ja Vene Föderatsiooni vaheline tagasivõtuleping.
3. Ülaltoodud kaebuse täpsustusest võib aru saada, et A.G. soovib, et kohus teeks kindlaks KMA nende toimingute õigusvastasuse, mis seisnevad kaebuse esitajale väidetavalt ebapiisavas meditsiinilise abi ja järelevalve ning turvalisuse võimaldamises. Ka võib aru saada kaebaja väitest, et tema tervis hakkas halvenema just pärast seda, kui ta paigutati väljasaatmiskeskusesse, et vaidlustatavad toimingud hõlmavad perioodi alates kaebaja väljasaatmiskeskusesse paigutamisest kuni kaebuse esitamiseni.
4. Kohus on seisukohal, et A.G. kaebus tuleb tagastada läbivaatamatult järgmistel põhjustel. Antud juhul on tegemist tuvastamistaotlusega. Kohus märkis
5. juuni 2007 määruses, et kaebajal tuleb tuvastamistaotluse esitamise korral märkida, milline on kaebaja põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastasuse tuvastamise suhtes, sest tuvastamine on fakti konstateerimine, vastavast kohtuotsusest ei järgne juriidilisi tagajärgi ei kaebajale ega haldusorganile. Vaatamata sellele ei ole A.G. kohtule selgitanud, mida kaebaja hakkab peale selle konstateeringuga, st kuidas ja milliseid õigusi ta kohtu poolt tuvastatuga edaspidi kaitseb. Seega on jäänud kõrvaldamata oluline puudus ja täitamata nõue (

§ 10

lg 3), mis üldse võimaldab kohtul kaebuse põhjendatust kontrollida (tuvastamisnõude puhul algab see põhjendatud huvi olemasolu kontrollimisest). Kohus ei pea kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema, samas võib kohus A.G. esialgse kaebuse põhjal vaid oletada, et kaebaja lõppeesmärk on tema vabastamine väljasaatmiskeskusest. Juba

1. juuni 2007 määruses kohus leidis, et kui kaebaja sooviks on väljasaatmiskeskusest vabanemine, siis jääb arusaamatuks selleks eraldi täiendava kohtumenetluse algatamise vajadus, ning kohtu seisukohta ei muuda kaebaja täiendavad selgitused. Käesoleva võimaliku kohtumenetluse raames ega selle tagajärjel niisugust soovitavat tagajärge ei saabu ega saagi saabuda. Kaebaja vabastamine väljasaatmiskeskusest või seal pidamise tähtaja pikendamine otsustatakse eraldi menetlustes, kusjuures tähtaja pikendamise kohtumenetlus algatatakse KMA vastava taotluse alusel. Kaebajal on olnud võimalik ja ta saab esitada oma vabastamist põhjendavad, tema tervislikku seisukorda puudutavad väited iga kord, kui arutatakse tähtaja pikendamist. Kaebaja soovib vaidlustada KMA tegevust ja tegevusetust alates väljasaatmiskeskusesse paigutamisest, mis leidis aset 03.11.2005 kohtuotsuse alusel, mille õiguspärasust on Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2005 otsusega kontrollitud. Kaebaja väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega on korduvalt kohtu poolt pikendatud, viimati Tallinna Halduskohtu 18.04.2007 määrusega haldusasjas nr 3-07-745 pikendati A.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamistähtaega kuni 18.06.
2. Nimetatud määrus jõustus 02.05.2007, ilma et kaebaja oleks seda vaidlustanud. Seega on kaebajal olnud nende aastate vältel toimunud kohtumenetlustes võimalus esitada oma vastuväited tema väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kohta (sh sealsete tingimuste ja töötajate võimalike tegematajätmiste kohta). Kui kaebaja ei ole 3 neid võimalusi kasutanud või on kohtud pidanud tema väiteid alusetuks, siis ei anna see mingit alust esitada kohtule eraldi samasisulist kaebust. Järjekordne võimalus oma vastuväidete esitamiseks avaneb kaebajal juba lähipäevil, kui taas tuleb kõne alla kinnipidamistähtaja (lõpeb 18.06.2007) pikendamine. Lisaks eeltoodule ei ole kaebaja kuidagi põhjendanud, milles seisneb KMA toimingute õigusvastasus, st mida KMA on jätnud kaebaja suhtes tegemata, et tema turvalisus ja tervislik seisund on väidetavalt halvenenud. Ka ei ole kaebaja selgitanud ega tõendanud, et tema tervislik seisund oleks üldse halvenenud ja seda veel KMA toimingute tagajärjel. Kaebaja on ise esitanud kohtule väljasaatmiskeskuse arsti Zinaida Gaiduki 24.04.2007 teatise, millest nähtub, et juba 11.11.2005 saabudes oli patsiendil „kõrgete väärtustega hüpertooniatõbi ja paroksüsmaalsed tahhükardia hood“. Samast nähtub ka see, et nende probleemide tõttu konsulteeriti kaebajat kardioloogide poolt, samuti on teda konsulteeritud neuroloogide poolt, tehtud röntgenülesvõtteid ja aju kompuuteruuringut. Ühtlasi on arst leidnud, et emotsionaalse pinge allikaks on kaebaja kohtuprotsessidel osalemine, mis on suur terviserisk ja millest oleks parem hoiduda. Kaebaja soovib aga nüüd ise algatada järjekordset kohtuprotsessi, mille eesmärk jääb paraku arusaamatuks. Asjaolu, et kaebaja kehaliste harjutuste sooritamise ajal sai vasaku käe õlaliigese ligamendi rebendi, mistõttu talle tehti operatsioon, ei tähenda kohtu arvates KMA tegevusetust või tema tegude õigusvastasust. Kaebaja ei ole märkinud, et teda tahtevastaselt sunniti kehalisi harjutusi sooritama. Pigem näitab aga kaebaja opereerimine ja sellele järgnev taastusravi koos eelviidatud uuringutega, et KMA on taganud kaebajale asjakohase meditsiinilise abi ja järelevalve. Kõige selle tagajärjel jääb endiselt selgusetuks, milliseid konkreetseid KMA toiminguid soovitakse vaidlustada ja milles ikkagi seisneb nende toimingute õigusvastasus (

§ 10lg 2 p–d 2 ja 3).

Kohus peab vajalikuks viidata ka KMA seisukohale, mille järgi A.G. suhtes on vaja teostada ambulatoorne kohtuarstlik ekspertiis, mis annab vastuse küsimusele, kas A.G. väljasaatmine on tema tervisliku olukorra valguses võimalik. Juhul, kui selgub, et A.G. tervislik seisukord on niivõrd halvenenud, et teda ei ole võimalik välja saata ja isik ei ole võimeline abi ja hoolitsuseta kodakondsusjärgses riigis toime tulema, siis võib isiku tervise- ja perekonnapõhiõiguse kaitse vajadus osutuda kaalukamaks avalikust huvist illegaalselt riigis viibiv isik Eestist välja saata. Enne ekspertiisi tulemuste selgumist on aga taolistele asjaoludele hinnangu andmine ennatlik. Kohus leiab, et eeltoodu kinnitab veelgi, et otsustus, kas A.G. vabaneb väljasaatmiskeskusest või mitte ei sõltu sellest, ka kohus käesolevas asjas tuvastab mingite KMA toimingute õigusvastasuse või mitte. 6.

§ 11

lg 3 kohaselt, kui kaebuse esitaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud, tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale. Tulenevalt § 11 lg 31 p-st 5 halduskohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale samuti juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kohus on seisukohal, arvestades ka asjaolu, et kaebajat on hoiatatud kaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise tagajärgede eest, et antud juhul esinevad mõlemad ülalosundatud alused kaebuse läbivaatamatult tagastamiseks. Esiteks, kaebaja ei ole kõrvaldanud mitmeid kaebuse olulisi puudusi, mistõttu asjaolud, mida kohus peaks kontrollima, ei ole kohtule selged. Teiseks aga puudub kaebajal sellesisulise kaebusega halduskohtusse pöördumise õigus kaebuses toodud asjaoludel. Hurma Kiviloo Kohtunik 4 5