) § 502 lg 1 ja lg 6 alusel määrati viivistasu summas 480 krooni. 29.09.2005.a. esitas S.S. taotluse Tallinna halduskohtule 28.08.2005.a. viivistasu otsuse nr VTO 110107 tühistamiseks. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja selgitab, et arvatavasti auto ukse kinnitõmbamisel kukkus parkimiskaart sõiduki armatuurlaualt maha või unustas kaebaja selle armatuurlauale asetada. Kaebaja leiab, et eeldatavasti oli tal siiski dokument paigaldatud, kuna vastasel juhul oleks parkimist kontrolliv ametnik teinud vastava märkme punkti 4.
lg 3 p 6 kohaselt märgitakse viivistasu otsusesse otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude lühikirjeldus. 1 Kaebaja on seisukohal, et kuna haldusakt on vigane ja ei ole tõene ja kaebuse esitaja tõendab parkimistasu tasumist parkimiskaardiga, siis kuulub vigane haldusakt tühistamisele. Seejuures kaebuse esitaja ei nõustu seisukohaga, et viivistasu otsust võib määrata ka juhul, kui parkimist tõendav dokument on paigutatud mittenähtavalt. Kaebuse esitaja leiab, et
määruse nr 9 p 9.1.4. on vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) § 13 lg 2 toodud õigusselguse põhimõttega. Kaebuse esitaja leiab, et
Seadusandja on jätnud kohtumõistmise parkimist kontrolliva ametniku meelevalda, kuid õigust mõistab ainult kohus. Ametnik ei ole sõltumatu, tema tulemustasu sõltub viivistasu otsuste hulgast ja tema parkimist tõendava dokumendi tajumise võime võib oluliselt erineda sõiduki juhi tajumisvõimest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sätted, mis sätestavad viivistasu otsuse koostamise võimaluse lisaks parkimist tõendava dokumendi parkimist kontrollivale ametnikule vähemtajutaval viisil, on vastuolus PS § 14 tuleneva hea halduse tavaga. Kaebaja leiab, et halduse adressaadile, antud juhul kaebajale, oleks näiteks vähem koormav, kui parkimist kontrolliv ametnik kontrolliks sõiduki parkimisluba mobiili vahendamisel samal viisil, kui mobiilsel teel parkimise eest tasujaid. Kaebaja leiab, et tühistamise alus tuleneb ka Riigikohtu praktikast, nimelt Riigikohtu 18.11.2004.a. lahendi nr 3-4-1-14-04 p 23 kohaselt. Kohalike maksude seaduse § 4 lg 3 kohaselt ei tohi maksuobjekti maksustada rohkem, kui ühe maksuga. Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul on maksustatud ühte objekti kahe erineva maksuga, maksustatud on nii parkimine kui parkimist tõendava dokumendi paigaldamata jätmine. Kaebaja palub tühistada 28.08.2005.a. viivistasu otsuse nr VTO 110107 ja mõista välja kantud kohtukulud. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja on seisukohal, et 28.08.2005.a. parkimise viivistasu otsus nr VTO 110107 on koostatud
Kaebuses toodud väited ei anna alust viivistasu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et kaebajale oli viivistasu otsuse koostamise ajal väljastatud vanalinna parkimiskaart, ei oma käesoleval juhul tähendust, sest kaebaja ei olnud seda paigutanud mootorsõidukile nii nagu seda nõuavad
määrus nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“. Viivistasu otsus koostati seetõttu, et parkimise järelevalvet teostav ametiisik ei tuvastanud kontrollimise käigus kaebaja mootorsõidukil Toyota registreerimismärgiga XXX XXX, et sellele oleks paigutatud parkimistasu maksmist tõendav dokument. Seetõttu koostati ka nimetatud viivistasu otsus. Parkimistasu maksmist tõendava dokumendi puudumise tõttu 2 eeldati parkimistasu maksmata jätmist ning märgiti viivistasu otsusele asjaolude lühikirjeldusse, et otsus koostatakse parkimistasu maksmata jätmise tõttu. Vastustaja on seisukohal, et kuigi kaebaja oli tasunud parkimistasu ja talle oli väljastatud vanalinna parkimiskaart, ei ole sellest tulenev ebatäpsus käesoleval juhul piisav viivistasu otsuse tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et parkimistasu maksmata jätmine on viivistasu otsuse koostamise aluseks
lg 1 p 1 kohaselt, § 502 lg 1 p 4 kohaselt koostatakse viivistasu otsus ka juhul, kui tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigutatud
Vastustaja loeb asjaolu, et kaebajal ei olnud parkimise õigust tõendav dokument vastavalt seadusele paigutatud nähtavale kohale, tõendatuks lisaks kontrolöri poolt tuvastatule ka kaebaja enda kaebuses olevate sellekohaste väidetega. Kaebaja möönab, et arvatavasti auto ukse kinnitõmbamisel kukkus parkimiskaart sõiduki armatuurlaualt maha või unustas kaebaja selle armatuurlauale asetada. Vastustaja on seisukohal, et puudub põhjus nõustuda kaebaja seisukohaga topeltmaksustamise küsimuses. Kaebaja ei põhjenda, miks tema poolt viidatav seaduse norm muudab õigusvastaseks liiklusseaduse normi. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et parkimise viivistasu on parkimistasu kõrgendatud määr. Seega on vastustaja seisukohal, et ei ole põhjust rääkida kahest erinevast maksust isegi siis, kui parkimistasu tasunud isikule määratakse viivistasu seetõttu, et ta jättis sõidukile paigutamata parkimistasu tasumist tõendava dokumendi. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mis ütleb, et kui seadus näeb ette viivistasu määramise parkimistasu tasumist tõendava dokumendi puudumisel, siis sellega antakse põhiseadusega üksnes kohtutele reserveeritud õigusemõistmise funktsioon üle täidesaatva riigivõimu ametnikele. Vastustaja ei nõustu kaebaja selle väitega, sest parkimistasu tasumist tõendava dokumendi nõuetekohase paigutamise kontrollimist ei ole mingit põhjust käsitleda olemuslikult kohtute pädevusse kuuluva õigusemõistmise funktsioonina. Seetõttu puudub ka kaebaja poolt väidetav vastuolu PS § 146. Järgnevana ei põhjenda kaebaja, mis tingib väidetava vastuolu õigusselguse põhimõttega. Põhiseadusest tulenev õigusselguse põhimõte on kokkuvõtlikult määratletav järgmiselt: õiguse adressaadile peab olema arusaadav käitumine, mida tema käest nõutakse, ning tema poolt valitava käitumise võimalik tagajärg. Vastustaja peab kaebaja väidet põhjendamatuks, et hea halduse tavaga on vastuolus olukord, kus mootorsõiduki kasutaja peab tõendama parkimistasu tasumist. Parkimise järelevalve teostaja ülesandeks ei ole arvestuse pidamine parkimistasu maksmise üle ning igakordselt iseseisvalt kontrollimine, kas parkimistasu on makstud või mitte. Kaebaja seisukoht, et parkimise eest tasumise kontrollimine toimuks parkimise järelevalve teostaja poolt mobiiltelefoni vahendusel, ei ole vastustaja arvates põhjendatud. Vastustaja on seisukohal, et vastuolu hea halduse tavaga ei saa seisneda ainuüksi võimaluses kehtestada normiadressaadi suhtes vähem koormav regulatsioon. Vastustaja on seisukohal, et riigikohtu 18.11.2004.a. otsus nr 3-4-1-14-04 ei käsitle käesolevas kohtumenetluses vaidlustatud viivistasu otsuse andmise aluseks olevaid 3 õigusnorme või viivistasu otsust puudutavaid õigusnorme. Antud otsuses on riigikohus asunud seisukohale, et viivistasu otsus kuulub tühistamisele, kui pärast selle koostamist leiab tõendamist, et pargitud sõiduki eest oli viivistasu koostamise ajal parkimistasu siiski tasutud. Antud otsus oli aga tehtud liiklusseaduse vana redaktsiooni kehtivuse ajal, mis ei sätestanud parkimistasu tasumist tõendava dokumendi nõuetekohast paigaldamata jätmist ühe parkimise viivistasu määramise alusena. Vastustaja jääb seisukohal, et osundatud riigikohtu otsus enam kehtiva õiguse kontekstis tähendust ei oma. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtukulu nõuet asja arutamise esitanud. ajaks ei KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
lg 1 sätestab, et kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu. Tallinna Linnavolikogu on oma 30.01.2003 määrusega nr.9 „Parkimistasu kehtestamine“ (edaspidi Määrus) kehtestanud Tallinnas tasulise parkimise.
lg 4 sätestab, et mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest.
lg 41 kohaselt parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Mobiilsideoperaatori kaudu parkimistasu maksmisel peab sõiduki esiklaasile olema paigaldatud vastava mobiilsideoperaatori logoga märgis. Käesoleva seaduse lisa 2 kohase liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi paigaldamine toimub vastavalt käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatule. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et viivistasu määrati sõiduki parkimise eest Pärnu mnt X (Valli tn parkla) Tallinnas, seega kohas, mis Määruse järgi kuulub vanalinna avaliku tasulise parkimisala hulka. Kaebuse esitaja oli kohustatud parkimisel arvestama kehtiva Tallinna Linnavolikogu määruse nr 9 nõuetega. Parkimistasu on Tallinna linna avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks ja avalikul tasulisel parkimisalal parkimise korraldamiseks ja määruses sätestatud korras maksumaksja poolt, maksuobjekti osas, suuruses ja tähtajal tasumisele kuuluv rahaline kohustus. Parkimistasu maksjaks on mootorsõiduki juht, kes pargib sõiduki või haagise linna avalikul tasulise parkimisala piires ja juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kaebaja seisukoht, et arvatavasti auto ukse kinnitõmbamisel kukkus parkimiskaart sõiduki armatuurlaualt maha või unustas kaebaja selle armatuurlauale asetada, ei vabasta teda viivistasu maksmise kohustusest. Kooskõlas kehtiva õigusega pidi ta järgima liikluse korraldust ja arvestama kehtiva määruse nõudeid. Määrus on avalikustatud ettenähtud korras 4 ja kehtib kõigile mootorsõiduki juhtidele, kes soovivad mootorsõiduki parkida Tallinna linnas. Kuigi kaebaja ei ole järginud parkimise korda, kas siis tahtlikult või kogemata, siis see ei vabasta teda parkimistasu maksmisest ettenähtud tsoonitariifi alusel ning tasumist tõendava dokumendi kasutamist vastavalt korrale. Käesolevas haldusasjas tuleb seega ka kindlaks teha, kas parkimisjärelevalvet teostava isiku poolt kontrollimise läbiviimise ajal oli sõidukis nähtaval parkimispilet või muu parkimistasu maksmist tõendav dokument. Kuna parkimiskontrolör fikseeris kaebaja sõiduki asukoha õigesti ja kaebaja sõiduk ka asus märgitud kohas ja ajal, siis leiab kohus arvestades kaebaja mööndust, et ta ise ei ole veendunud, et ta tegi parkimiskontrolörile kättesaadavaks parkimistasu tasumist tõendava dokumendi, et kaebaja jättis parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale asetamata nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik olnud tuvastada parkimise eest tasumist.
lõige 1 sätestab: „Parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse (edaspidi viivistasu otsus).“ Juhul kui tasulisel parkimisalal parkimiskohta kasutav isik ei esita vastavalt
501 lg 41 kehtestatud tõendite esitamise korraga parkimistasu maksmist tõendavaid dokumente, on parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul õigus eeldada parkimistasu maksmata jätmist ning koostada viivistasu otsus. Kui parkimisjärelevalvet teostav ametiisik ei saaks nimetatud eeldusest lähtuda, ei saaks ta parkimismaksumenetlust efektiivselt läbi viia. Seega parkimistasu maksmata jätmisel või kui parkimise õigust tõendav dokument ei ole vastavalt seadusele paigaldatud või kui tasutud parkimisaeg on ületatud, teeb parkimise järelevalve ametiisik viivistasu otsuse (Määruse lisa p 9.1). Viivistasu otsusesse märgitakse Määruse lisa p 9.4. nimetatud andmed ja p 9.4.6 otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude lühikirjeldus ning p 9.4.7 kohaselt otsuse õiguslik alus. Viivistasu määraks on Määruse lisa p 9.6 kohaselt 480 krooni ööpäevas. Viivistasu otsusest nähtuvad asjaolud, mis tõid kaasa viivistasu määramise. Parkija ise valib kontrolli viisi, et parkida tema poolt soovitud kohas ja ajal. Kui kaebaja ei kontrollinud, kas parkimise õigust tõendav dokument on paigaldatud vastavalt kehtivale parkimise korrale, siis see ei anna alust viivistasu otsuse tühistamiseks. Määrusest nr 9 tulenevad nõuded on täitmiseks kohustuslikud kõigile ja kohus nõustub vastustaja vastava seisukohaga ega korda neid. Puudub alus tühistada viivistasu otsus, kuna otsus on koostatud
Viivistasu määramine on järelvalvet teostava isiku kohustus
2 lg 1 sätestatud asjaolude tuvastamisel, seega puudub ametnikul diskretsiooniõigus otsustamaks kas viivistasu otsus tuleb koostada või mitte. Samuti ei ole parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul seadusest tulenevat täiendavat kohustust kontrollida mobiiltelefoni teel, kas parkimisluba on sõidukile väljastatud või mitte. Kaebaja seisukoht, et selline regulatsioon on vastuolus hea halduse tavaga ei ole põhjendatud, kuna seadus ning selle alusel antud õigusaktid on täitmiseks kohustuslikud ka siis, kui kaebaja meelest ei vasta need hea halduse põhimõttele. Kaebuse esitajale ei saa olla ülemääraselt koormav juba soetatud parkimispileti eksponeerimise kohustuse nõue. Lihtsustatud menetlus ja pileti eksponeerimise nõue on parkimiskorra seadmisel mõistlik ja proportsionaalne. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja seisukoht topeltmaksustamisest ei ole õige, kuna parkimise viivistasu on parkimistasu kõrgendatud määr. Vastustaja on õigesti märkinud, et ei ole põhjust rääkida kahest erinevast maksust isegi siis, kui parkimistasu tasunud isikule 5 määratakse viivistasu seetõttu, et ta jättis sõidukile paigutamata parkimistasu tasumist tõendava dokumendi. Samuti on vastustaja õigesti välja toonud asjaolu, et parkimistasu tasumist tõendava dokumendi nõuetekohase paigutamise kontrollimist ei ole põhjust käsitleda olemuslikult kohtute pädevusse kuuluva õigusemõistmise funktsioonina ning seetõttu puudub ka kaebaja poolt väidetav vastuolu PS § 146. Parkimistasu tasumist tõendava dokumendi nõuetekohase paigutamise kontrollimine on haldusfunktsioon, mille õiguspärasuseks on vajalik volitusnormi olemasolu seaduses, milleks käesoleval juhul on
lg 3, mille kohaselt kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist vallavõi linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Kohus leiab, et kaebuse esitaja seisukoht, et
lg 1 p 4 on vastuolus õigusselguse põhimõttega ei ole asjakohane, kuna kaebaja ei ole põhjendanud, milles seisneb nimetatud sätte õigusselgusetus. Kaebaja viide Riigikohtu 18.11.2004.a. lahendi nr 3-4-1-14-04 p-le 23 ei ole asjakohane, kuna kehtiva
kohaselt on seadusandja teinud kohustuslikuks parkimise õigust tõendava dokumendi paigaldamise sõiduki esiklaasile või armatuurlauale selliselt, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Seega on antud selge alus, et nimetatud kohustuse rikkumise puhul tuleb koostada parkimisjärelevalvet teostaval ametiisikul viivistasu otsus. Põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneb õiguskindluse printsiip. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 15.12.2005.a. otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-16-05 leidnud, et kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Kohus leiab, et kehtiv regulatsioon võimaldab isikul ette näha oma tegevuse tagajärgi ja seega oma käitumist reguleerida. S.S. on korduvalt pöördunud kohtusse vaidlustades parkimisjärelevalve töötajate tegevust ja kohtul puudub kahtlus, et kaebaja ei teadnud ja ei näinud ette, et juhul, kui ta jätab parkimisõigust tõendava dokumendi ettenähtud kohta paigaldamata, et kontrollimise korral jäetakse viivistasu määramata. Seoses normide õigusselgusega peab kohus vajalikuks märkida Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.12.2005.a. otsuses kohtuasjas nr 3-4-1-16-05 ära märgitud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Sunday Times vs. Ühendkuningriik leidnud: "Normi saab pidada "seaduseks" üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja 6 kohaldamine on praktika küsimus." (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.