Obsah (4)

§ 1§ 29§ 130§ 23

Tsiviilasi nr 2-07-12450 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Määruse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 15. mai 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-1245

§ 1

lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 29

lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Võlgniku teadaolevad varad moodustavad 4522,29 krooni ja võlad 317 585,70 krooni (ostjate ettemaksud 261 kr; tagatiseta võlakohustused 55 608,58 kr; võlad hankijatele 117 802,12 kr; võlad Maksu- ja Tolliametile 128 914 kr; võlad töövõtjatele 15 000 kr). Vastavalt äriseadustiku §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli võrdne vähemalt poole osakapitali suurusega, kuid mitte vähem kui seaduses sätestatud osakapitali alampiir. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla seaduses sätestatud piiri, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Nimetatud sätte üheks eesmärgiks tuleb pidada osaühingu võlausaldajate kaitset olukorras, kus kahjumiga tegevuse jätkamine võõrkapitali ehk sisuliselt võlausaldajate raha arvel võib vähendada võlausaldajate väljavaateid oma nõuete 2 rahuldamisele. Sellega on OÜ L juhatuse liige rikkunud äriseadustiku § 171; §

1. Võlgniku netovara ei ole pärast äriühingu asutamist
2. aastal ja äriregistris registreerimist kordagi küündinud nõutava tasemeni ning äriühing on olnud pankrotisituatsioonis. Äriühingu juhtkond ei ole viivitamatult kokku kutsunud osanike koosolekut meetmete tarvitusele võtmiseks äriühingu netovara ning maksevõime taastamise eesmärgil. Sellega on juhatuse liige rikkunud äriseadustiku §-s 180 lg 51 sätestatud viivitamatu pankrotiavalduse esitamise kohustust. Võlgniku juhatuse liikmele saab ette heita karistusseadustiku §-des 380; 3851 sätestatud tegevusetust. Ajutine pankrotihaldur ei ole tuvastanud võlgniku vara tagasivõitmise või kolmandate isikute vastu nõuete esitamise võimalusi, et sel teel suurendada pankrotivara niivõrd, et oleks võimalik katta pankrotimenetluse kulud ning tasuda märkimisväärses summas võlausaldajate nõudeid. Samas võib kõne alla tulla äriühingu juhatuse liikme vastu kahjunõude esitamine seoses asjaoluga, et isik ei ole äriühingu maksejõuetuse ilmnemisel viivitamatult esitanud äriühingu pankrotiavaldust. OÜ L alaline maksejõuetus kujunes välja koheselt aktiivse majandustegevuse alustamisel
3. majandusaastal ning äriühingu maksejõuetuse põhjused on: 1) äriühingu juhi valearvestused seoses äritegevusega (toitlustuskoha pidamine aadressil Betooni 9 Tartu). OÜ L äritegevus on toimunud valdavalt teistelt isikutelt rendile võetud vara (äriruumid, transport) baasil, millega seotud kulud on osutunud oluliselt suuremaks vastavast äritegevusest saadavast tulust; 2) tihenenud konkurentsis turuosa vähenemine. OÜ L põhitegevuskoha (aadressil Betooni 9 Tartu) vahetus läheduses avati Säästumarket ja Maxima, kus pakuti valdava osa OÜ L toodetega samalaadseid kaupu – salateid, poolfabrikaate jne. Nimetatud põhjustel OÜ L käive on järk-järgult vähenenud. Käibe vähenemine tõi kaasa omakorda OÜ L võime vähenemise täita korrektselt oma lepingulisi kohustusi. Lepinguliste kohustuste mittenõuetekohase täitmisega kaasnes pikaajaline ja koormav kohtuvaidlus rendileandjaga; 3) osaniku suutmatus/soovimatus investeerida ettevõttesse kapitali, millega tekkinud finantsraskustest väljuda ning äriühingu tegevust arendada; 4) äriühingu juhtkonna õiguslik “kirjaoskamatus”, mistõttu äriühingu juht ei ole viivitamatult äriühingu netovara vähenemisel alla seaduses sätestatud miinimummäära astunud samme äriühingu netovara taseme taastamiseks, samuti ei ole ta esitanud viivitamatult kohtule avaldust äriühingu suhtes pankroti väljakuulutamiseks, vaid on tegutsenud mitmeid aastaid sisuliselt võlausaldajate vara arvel. Kahjumiga tegevuse jätkamine, vaatamata sellele, et äriühingu omakapital oli hävinud, saab käsitleda pankrotiseaduse § 28 lg 2 sätestatud raske juhtimisveana (võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumine tahtlikult või raske hooletuse tõttu). Eelnimetatud toimingute viivitamatu tegemata jätmisega on äriühingu juht aidanud kaasa sellele, et äriühingu maksejõuetus on nii ulatuslik. Kohus leiab, et OÜ L on maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks. Pankroti väljakuulutamisel tuleks pankrotihalduril täita mitmesuguseid seaduses sätestatud kohustusi, millega kaasneksid rahalised väljaminekud. Lisaks kaasnevad kõigi muude halduri poolt tehtavate toimingutega paratamatult kulud. Võlgnikul on rahalisi vahendeid 4072,29 krooni, lisaks on võlgnikul nõudeid teiste isikute vastu 450 krooni. Seega ei kata olemasolev OÜ L vara kõiki kulusid, mis kaasneksid äriühingu pankroti väljakuulutamisega. Samuti ei ole kuidagi garanteeritud, et pankroti väljakuulutamise korral õnnestub halduril pankrotivara ka reaalselt suurendada niipalju, et lisaks kõikide massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude tasumisele on võimalik teha väljamakseid ka võlausaldajate nõuete katteks ning et võlausaldajatele sellest mingit kasu oleks. Võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võiks väljavaateid olla üksnes juhul, kui saab tõendada, et juhatus on oma kohustusi süüliselt rikkunud ja on sellega põhjustanud võlgniku maksejõuetuse ning juhatus on reaalselt suuteline tekitatud kahju hüvitama. Kuna võlgnik on oma majandustegevuse lõpetanud, vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise selged võimalused puuduvad, tuleb OÜ L pankrotimenetlus

§ 29lg 1 alusel lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

3

§ 130

lg 4 kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. OÜ L dokumentide hoidjaks määrab kohus äriühingu juhatuse liikme Ü.L.

§ 23

lg 1, 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra kehtestab justiitsminister. Ajutine haldur on esitanud taotluse, millega palub määrata halduri tasuks 8175 krooni ja hüvitiseks tehtud vajalike kulutuste katteks 408,90 krooni. Kohus leiab, et arvestades justiitsministri 18. detsembri 2003 määrusega nr 71 kehtestatud „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra“ §-des 2; 7 lg 1, 2 sätestatut, ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja kutseoskust, tuleb määrata Küllike Mitile tasuks ajutise halduri ülesannete täitmise eest 8175 krooni ning hüvitiseks tehtud vajalike kulutuste katteks 408,90 krooni, kokku 8583,90 krooni, milline summa kuulub väljamõistmisele halduri tegutseva büroo OÜ Õigusbüroo Faktootum kasuks. OÜ-l L on rahalisi vahendeid 4000 krooni. Juhatuse liige Ü.L. on tunnistanud ajutise halduri tasu ja kulutusi oma isikliku maksekohustusena, mistõttu mõistab kohus ajutise halduri tasu ja kulutused solidaarselt välja OÜ L varast ja Ü.L. Kohtunik 4