2-06-3779/9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Urmas Reinola ja Raivo Einula Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-06-3779 Tsiviilasi K. S hagi K. K vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. jaanuari
4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K. K apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
5. aprill
6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant K. K (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX xx – x, Tallinn); lepinguline esindaja Oliver Ennok Vastustaja K. S (IK xxxxxxxxxxx, elukoht XX x – x , Tallinn); esindaja adv. Mare Lust RESOLUTSIOON:
7. Muuta Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a. otsust K. S hagis K. K vastu elatise väljamõistmiseks osas, millega kohus arvas väljamõistetavast elatisest maha varemmakstud elatise 30.000 krooni, lugedes varemmakstud elatise suuruseks 34.000 krooni.
10. Tühistada otsus osas, millega Eesti Vabariigi kasuks mõisteti K. Klt välja riigilõiv ½ ulatuses ja menetluskulu ½ ulatuses ning K. Slt menetluskulu ½ ulatuses. Välja mõista K. Klt Eesti Vabariigi kasuks riigilõiv 2000 (kaks tuhat) krooni.
11. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata.
12. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
13. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta K. K kanda.
14. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib 2 menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
15. veebruaril
16. a. esitas K. S Harju Maakohtusse K. K vastu hagi lastele elatise väljamõistmiseks. Poolte abielu lahutati
17. veebrauril
18. a. Abielust sündisid
19. juulil
20. a. poeg K1 ja
21. juunil
22. a. tütar K2 K. Kostja võtab laste ülalpidamisest osa, kuid teeb seda ebapiisavalt. Vahel kostja aktsepteerib hageja kulutusi lastele, vahel mitte. Poja K1i vajadusteks kulub 9250 krooni kuus ning tütre K2i vajadusteks 10.250 krooni kuus. Kostja varaline seisund on parem kui hagejal ning võimaldab tasuda poja ülalpidamiseks elatist 6000 krooni ning tütre ülalpidamiseks 7000 krooni kuus. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on täitnud nõuetekohaselt ülalpidamiskohustust ja kandnud piisavalt vastavaid kulutusi. Hageja väide, et kahe lapse vajadusteks kulub ühes kuus 19.500 krooni, on selgelt ülepaisutatud ja ebamõistlik. Kostja töötasu on 15.000 krooni kuus. Hageja töötasu ja varaline seis on samas suurusjärgus kostja omaga, seega tuleb laste ülalpidamiskohustust täita võrdselt. Kostja hinnangul kulub laste vajadusteks igakuiselt 6000 krooni. Sellele võivad lisanduda ka muud hüved, mida hageja ja kostja vastavalt majanduslikule seisule lastele võimaldavad. Hageja on jätnud märkimata, et ajavahemikul
23. a. augustist kuni
24. a. jaanuarini elas poeg koos kostjaga ning kostja tasus kõik lapsega seotud kulud. Kostja on käinud lastega välisreisidel
25. a. detsembris ja
26. a. jaanuaris ning tasunud kõik vastavad kulud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
27. jaanuari
28. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis K. Klt K. S kasuks alates
29. veebruarist
30. a. kuni laste täisealiseks saamiseni välja igakuise elatise 4000 krooni tütre K2i ülalpidamiseks ning 3000 krooni poja K1i ülalpidamiseks. Otsuse kohaselt tuleb elatisest maha arvata varemmakstud elatis 30.000 krooni. Hagiavalduse kohaselt kulub hagejal poeg K1i vajadusteks 9250 krooni kuus ning tütar K2i vajadusteks 10.250 krooni kuus. Rahandusministeeriumi tõendi kohaselt on hageja igakuine keskmine bruto töötasu 17.076 krooni. Põhja Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt on hageja keskmine igakuine brutotöötasu 18.135 krooni. N OÜ teatise kohaselt on kostja neto töötasu 15.000 krooni kuus. Kostja on esitanud kohtule kontoväljavõtte töötasu osas, mille järgi igakuine neto sissetulek on 11.500 krooni. PkS § 49 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Hageja on esitanud kuluarvestuse, mille koostamise aluseks on Ene-Margit Tiit’i jaotusmetoodika ja mille kohaselt kulub lastele kokku igakuiselt 19.500 krooni. Hagejal on võimalik lastele kulutada rohkem kui tema sissetulekud võimaldavad seetõttu, et tema vanemad ja elukaaslane annavad puuduolevad rahalised vahendid. Hagejal on ka sääste, hageja on võõrandanud kinnisvara. Hageja soovid laste kulutuste osas ületavad hageja ja kostja reaalseid võimalusi. Hageja on esitanud kohtus väite, et hageja ja kostja kooselu ajal oli neil sissetulekuid suurelt üle Eesti keskmise. Väite tõendamiseks on hageja esitanud kostja poolt koostatud kulude ülevaate
31. a. kohta. Kostjalt elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda kummagi vanema varalisest seisust, mitte kolmandate isikute võimalustest või hageja ja kostja minevikus saadud sissetulekutest. 3 Kostja ei eita endal kinnistute olemasolu. Kostja vastuväite kohaselt on tema laenukoormus hetkel suur seoses elukoha vahetusega. Nii hageja kui kostja on pärast abielu lahutamist omandanud uued eluasemed. Asjaolu, et kostjal on üks eluase omandatud ning teine veel võõrandamata, ei anna alust väita, et kostja varaline seis on tunduvalt parem kui hagejal. Poolte võrdsuse printsiibist kõrvale kalduda ei ole põhjendaud, kuna poolte sissetulekud ja varaline seis on samas suurusjärgus. K. K on nõus lapsi ülal pidama igakuiselt 4000 krooni ulatuses lastele kokku, millele lisanduks 1000 krooni lastele taskurahaks. Lapse ülalpidamine peab katma lapse vajadused. Kostja poolt pakutud igakuine elatis 2000 krooni lapse kohta võib küll katta lapse minimaalsed vajadused, kuid lapse igakülgseks ja harmooniliseks arenguks on kostjal võimalik maksta elatist ka suuremas ulatuses. Hageja ja kostja lapsed tegelevad aktiivselt huvialadega, mida nad harrastasid juba hageja ja kostja kooselu ajal. Vanemate lahkuminek ei tohiks mõjutada laste heaolu. Mõistlik ega põhjendatud ei ole olukord, kus lapsed peaksid loobuma oma harrastustest seetõttu, et vanemad elavad lahus ning seoses uue perekonna loomisega on tekkinud lisakulutusi. Hageja kinnitusel võtab kostja osa laste ülalpidamisest ning on maksnud kummalegi lapsele igakuiselt 1500 krooni, s. o. kokku 3000 krooni. Laste ülalpidamiskohustust täidetakse poolte kokkuleppel või kohtuotsuse alusel. Hageja seletuse kohaselt tasus kostja raha ühe lapse nimel olevale arveldusarvele. Pangakaardiga ei olnud arvelt raha võimalik välja võtta, küll aga oli võimalik teha makseid interneti kaudu ning seda võimalust hageja ka kasutas, tasudes, näiteks, lapse tundide eest. Kostja väitel kandis ta raha lapse arveldusarvele hageja palvel. Kostja poolt igakuiselt tasutud 3000 krooni tuleb arvestada kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Hagi tuleb rahuldada osaliselt, määrates igakuiseks elatiseks pojale 3000 krooni ja tütrele 4000 krooni kuus. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista välja elatis tütre K2i ülalpidamiseks summas 3000 krooni ja poja K1i ülalpidamiseks summas 2000 krooni, paludes elatise välja mõista alates
32. jaanuarist
33. a. Kahele lapsele väljamõistetud elatis summas 7000 krooni kuus on põhjendamatult suur ja tõendamata. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte sissetulekud ja varaline seis on samas suurusjärgus. Kuna kohus mõistis apellandilt välja elatusraha 7000 krooni kuus, siis kulub laste ülalpidamiseks kokku 14.000 krooni kuus, millest poole tasub apellant. Väljamõistetud elatisraha suurus ei lähtu apellandi varalisest seisundist ega laste vajadustest. Apellant palub arvestada, et tema tööandja OÜ N majandusnäitajad on
34. a. kehvemad kui
35. a., mõlemad majandusaastad on lõppenud kahjumiga, mistõttu võib apellandi tööandja olla sunnitud vähendama tööjõukulusid, s. t. vähendada töötasu. Kahe lapse ülalpidamiskulu on kokku 6000 krooni kuus. Kuna lapsed tegelevad huvialadega, siis võib kulu olla suurem, kuid mitte üle 8000 krooni kuus, ehk kumbki lapsevanem tasuks 4000 krooni kuus. Vastustaja arvestuste kohaselt on kulu 14.000 krooni kuus selgelt ülepaisutatud. Väited sellises suuruses kulude kohta on tõendamata. Kohus ei ole arvestanud kostja poolt
36. a. jooksul lastele lisaks elatisele tehtud kulutusi summas 26.420 krooni, mis keskmiselt teeb 3303 krooni kuus. Ebaõigesti on kohus apellandilt välja mõistanud elatise alates
37. veebruarist
38. a. ega ole arvesse võtnud asjaolu, et kostja on igakuist elatist maksnud ning on teinud laste arenguks vajalikke kulutusi täiendavates summades. Vahet tuleb tema laste vajadustel ja hüvedel. Kohus arvas elatise hulka ka hüved, mida vanemad saavad lastele võimaldada vastavalt oma võimalustele ja soovidele, kuid mis ei muuda lapse elutingimusi kehvemaks ega ole otseselt vajalikud ja kohustuslikud. 4 Kohus ei ole arvestanud, et apellant oli sunnitud ostma uue eluaseme ja võtma suure pangalaenu, kuna poolte endise eluaseme müügist jäi pärast laenukohustuse tasumist uue elukoha soetamiseks 1 miljon krooni vastustajale. Seega ei ole kohus arvestanud kõikide asjaoludega ja on mõistnud välja põhjendamatult suure elatise. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Laste vajadused ei ole ülepaisutatud ja apellandi varaline seisund võimaldab tal väljamõistetud elatist maksta. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Otsus tuleb jätta muutmata laste ülalpidamiseks elatise väljamõistmise ja kohtukulude poolte vahel jaotamise osas. Otsust tuleb muuta osas, millega kohus määras kindlaks väljamõistetavast elatisest ajavahemiku eest hagiavalduse esitamisest kohtuotsuse tegemiseni mahaarvamisele kuuluva summa, lugedes selleks maakohtu määratud 30.000 krooni asemel 34.000 krooni. Otsus tuleb tühistada osas, millega otsustati riigilõivu ja menetluskulude väljamõistmine Eesti Vabariigi kasuks. Selles osas tuleb teha uus otsus, mõistes kostjalt välja riigilõivu 2000 krooni Eesti Vabariigi kasuks. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse elatise suuruse ja selle väljamõistmise algusaja osas. Kolleegium leiab, et kummaski osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada või muuta. Väljamõistetud elatise suurust vaidlustades on kostja väitnud, et see ei ole kooskõlas ei kostja varalise seisundi ega laste vajadustega. Kolleegium ei nõustu kostjaga, nagu oleks temalt laste ülalpidamiseks väljamõistetud elatis ülemäära suur. Arvestada tuleb, et kohtuotsuse alusel kostjalt väljamõistetud elatiselt tasub tulumaksu hageja ning seega ei ole võimalik kogu kostjalt väljamõistetud raha kulutada laste ülalpidamiseks – kostjalt maakohtu poolt väljamõistetud elatisest saab hageja
39. a. tulumaksumäära ja -vabastust arvestades tegelikult poja ülalpidamiseks kulutada 2310 krooni ja tütre ülalpidamiseks 3540 krooni ja järgnevatel aastatel muutub see summa ebaoluliselt. Seega kahe lapse ülalpidamiseks on hagejal kostjalt väljamõistetud elatisest võimalik kulutada 5850 krooni. See on vähem kui kostja omaenda väidete kohaselt seni lastele on kulutanud: kostja väidetu kohaselt on ta
40. a. jooksul lisaks igakuulisele ülekandele summas 3000 krooni kulutanud lastele keskmiselt veel 3303 krooni kuus. Sellest nähtub aga, et põhimõtteliselt on väljamõistetud elatise maksmine kostjale jõukohane. Elatise väljamõistmisel ei saa arvestada üksnes kostja töötasuga, vaid arvestada tuleb ka muid rahaliselt hinnatavaid hüvesid, mida kostjal on võimalus nautida (näiteks äriühingu poolt kostja kasutusse antud auto jmt.). Et elatise väljamõistmine vaidlustatud summas ei ole kostjale üle jõu käiv, nähtub samuti elustiilist, mida kostja saab endale lubada: kostja on teinud märgatavaid kulutusi reisidele oma uue pere ja poolte ühiste lastega, laste sünnipäevapidude korraldamisele ja nendega vaba aja veetmisele, oma pulmapeole ning laste riietele just selleks pulmapeoks jne. Ka asjaolu, et kostjale kuulub kaks kinnistut, annab alust järeldusele kostja hea varalise seisundi kohta. Kui kostja sissetulekud peaksid vähenema, nagu kostja kardab, nii et need ei võimalda tal senist elustiili jätkata, siis on kostjal võimalus esitada hagi väljamõistetud elatise vähendamiseks. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nende varaline seisund on sarnane ning et laste vajadusi peaksid pooled katma võrdses ulatuses. Nõustuda ei saa aga apellandiga, nagu ületaks apellandilt väljamõistetud elatise kahekordne netosumma poolte ühiste laste vajadused. Oma väiteid selle kohta, nagu oleksid kulutused lastele poolte kooselu ajal olnud 5 alla 6000 krooni kuus, ei ole kostja tõendanud vaatamata sellele, et hageja on selle väite vaidlustanud. Pealegi on olukord poolte lahkuminekust alates muutunud – toiminud on hinnatõus, tütar on kooli läinud ja hakanud käima treeningutes ning 15-aastaseks saanud pojal on kiire kasvamise aeg. Laste vajadused sõltuvad muuhulgas nende vanusest ja huvialadest, aga ka vanemate võimalusest pakkuda oma lastele neid arendavat tegevust. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte tütre harrastuseks on rulluisutamine, et ta on saavutanud sellel alal väljapaistvaid tulemusi, et seetõttu vajab ta erivarustust ning et ka võistlustel osalemine, sealhulgas välismaal, toob lisakulutusi. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et poeg mängib väravavahina jalgpallimeeskonnas, kes on saanud võistlustel häid tulemusi. Hageja on lastele vajaminevaid kulutusi suure põhjalikkusega põhjendanud (tl. 30 – 38), kostja ei ole aga põhjendanud, milliste konkreetsete hageja poolt vajalikuks peetud kulutustega ja miks ta ei nõustu. Eespool on kolleegium põhjendanud kostja võimalust kanda kulud, mis on vajalikud poolte ühiste laste igakülgseks arenguks, sealhulgas kulutused laste harrastustele ja vabale ajale. Nõustuda ei saa kostjaga, nagu ei saaks kulutusi lõbustustele, mängudele, taskurahale ja maiustustele arvata elatise hulka, sest lapse normaalseks kasvamiseks on vajalikud ka eakohased lõbustused, mängud, maiustused ja taskuraha. Välisreisidest on hageja lastele vajalikeks pidanud üksnes nende spordiharrastustega seotud võistlusreise. Kolleegium leiab, et neidki kulutusi saab pidada poolte laste vajalikeks kulutusteks, arvestades muuhulgas seda, et pooled saavad oma varalise seisundi poolest neid reise oma lastele võimaldada. Kostja apellatsioonkaebuse käsitlus selle kohta, millised kulutused liigitada laste vajaduste hulka ja millised hüvede alla, on vastuoluline. Nii on kostja ühest küljest leidnud, et teatud kulutusi, nagu kulutused välisreisidele, kingitustele, lõbustustele jne., ei saa pidada lastele vajalikeks kulutusteks, mille vanemad peaksid katma oma ülalpidamiskohustuse täitmise raames. Teisest küljest on aga kostja palunud just taolised tema poolt lastele tehtud kulutused arvata oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada kostja poolt niisuguste kulutuste tegemist laste meelelahutusele, puhkusereisidele välismaale, laste kingitustele jmt., mille tegemisega lastele maksta tuleva elatise arvel ei ole hageja nõustunud. Niisugust liiki kostja poolt tehtud kulutustest aktsepteeris hageja apellatsioonikohtu istungil 4000 krooni kulutamist laste ülalpidamisekohustuse raames. Seega tuleb selles ulatuses kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmist arvestada. Ülejäänud kulutuste tegemist ei saa pidada kostja poolt oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Laste ülalpidamiseks vajalik raha tuleb anda sellele vanemale, kes igapäevaselt laste kasvatamise ning nende igapäevavajaduste rahuldamise eest hoolitseb. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks antud raha ulatuses ei saa vanem, kes lastega koos ei ela, lastega koos elavale vanemale dikteerida, milliseid kulutusi lastele teha. Lastest lahus elavalt vanemalt lastega koos elava vanema kasuks laste ülalpidamiseks elatise väljamõistmise eesmärk (PkS § 61 lõiked 1 ja 2) on tagada viimasele piisavad rahalised vahendid, et laste igapäevavajadused oleks võimalik rahuldada. Lapsed elavad koos hagejaga ja seetõttu on hageja õigustatud otsustama, millised konkreetsed kulutused kostja poolt makstava elatise arvel lastele teha. See ei välista lastest lahus elava vanema poolt lastele soovi korral lisakulutuste tegemist, kui vanema varaline seisund seda võimaldab. Samas tuleb eelkõige teha kulutused, mis laste igapäevavajaduste rahuldamise tagavad, ja alles nende rahuldamise järel on võimalik teha kulutusi, mida lastest lahus elav vanem soovib täiendavalt teha. Kuna kostja on täitnud oma laste ülalpidamiskohustust ebapiisavas ulatuses, on kohus õigesti rahuldanud elatise väljamõistmise hagi alates selle esitamisest vastavalt PkS § 70 lõikele
41. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, millega poolte I astme kohtukulud on jäetud nende endi kanda; selles osas tuleb otsus jätta muutmata. Otsus tuleb aga tühistada osas, millega maakohus mõistis Eesti Vabariigi kasuks välja kostjalt riigilõivu ½ ulatuses ja 6 menetluskulu ½ ulatuses ning hagejalt menetluskulu ½ ulatuses. Nii ei ole otsus selles osas mõistetav ega täidetav. Kuna hagiavalduselt riigilõivu tasumisest oli hageja kohtusse pöördumise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) § 16 lg. 1 p. 2 kohaselt vabastatud, tuleb riigilõiv vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikes 1 ja § 179 lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete koosmõjule välja mõista kostjalt. Tsiviilasja hinnaks esimese astme kohtumenetluses tuleb vastavalt TsMS § 129 lõikele 2 pidada 30.600 krooni (kahele lapsele kokku välja mõistetud elatis 7000 krooni – kostja poolt tegelikult tasutud summana arvesse võetud 3400 krooni kuus (34.000 krooni : ca 10 kuud) x 9 kuud) ja sellelt tuleb tal vastavalt RlvS lisale 2 maksta riigilõivu 2000 krooni. See summa tulebki kostjalt riigi kasuks välja mõista. Kuna toimikus ei ole andmeid selle kohta, nagu oleks pooltele menetlusdokumente kätte toimetatud TsMS § 143 punktis 4 märgitud viisil, siis ei ole nimetatud asja läbivaatamise kulu tekkinud ja ei ole ka midagi pooltelt välja mõista. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta kostja kanda. Raivo Einula Urmas Reinola Malle Seppik