lg 4, mis sätestab nõude aegumise tähtajaks kümme aastat juhul, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 03.09.2001 sõlmitud krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta sõlmitud kokkuleppega kostja tunnistas maksevõlgnevust hageja ees ning võttis ühtlasi kohustuse maksta hagejale raha vastavalt maksegraafikule. Kostja oli teadlik igakuiste osamaksete tasumise kohustusest, kuid ei täitnud võlgnevuse likvideerimise kohta koostatud kokkulepet. Hageja leidis, et sõlmitud maksegraafikust tulenevate igakuiste osamaksete mittemaksmine on tahtlik rikkumine. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja taotles hagile aegumise kohaldamist. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 lg-le 1 kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele 01.07.2002 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (
) sätestatut.
Aegumistähtaja algust hakatakse lugema nõude sissenõutavaks muutumisest. Hagejale sai nõude sissenõutavus teatavaks hiljemalt 10.06.
(edaspidi
1994) §-le 116 ka aegumistähtaja kulg. Vastavalt
1994 §-le 118 juhul, kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi.
1994 § 113 lg 1 sätestas hagi korras õiguste kaitse üldiseks aegumistähtajaks kümme aastat. Vastavalt VÕSRakS § 9 lg-le 2 juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
lg 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et maksegraafiku osamaksete tasumata jätmine on kohustise tahtlik rikkumine. Kostja kirjalikus vastuses esitatud väide, et ta ei ole kohustist tahtlikult rikkunud, on paljasõnaline. Kostja ei ole esitanud oma väite tõendamiseks mingeid tõendeid ega põhjendanud maksegraafiku rikkumist. Kostja ei ole tasunud osamakseid maksegraafikus määratud tähtaegadel. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt on hageja kostjale enne hagi esitamist kohtuväliselt saatnud mitmeid võlateatisi, kuid sellele vaatamata ei ole kostja võlga tasunud. Võttes samuti arvesse, et 03.09.2001 kokkuleppe sõlmimise aluseks oli asjaolu, et kostja ei täitnud varasemast lepingust tulenevat kohustist, leidis kohus, et kostja on oma kohustust tahtlikult rikkunud ning hageja nõude suhtes tuleb kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Seega hagi ei ole aegunud. Hagi ei ole kohtu hinnangul aegunud ka selle põhjusel, et kostja on võlga tunnistanud.
1994 § 121 lg 1 p 4 kohaselt aegumistähtaja kulg katkeb, kui kohustatud isik teeb teo, millega tunnistab võlga. Katkenud aegumistähtaja kulg algab uuesti kohustatud isiku poolt 3
lg 1, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (
Poolte 03.09.2001 kokkuleppe p-s 2.1 viidatud, lepingujärgsete maksete tegemiseks ettenähtud pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja kontolt tehtud võlgnevuse katteks osalisi makseid kuni 01.02.2003. Seega on kostja osalise makse tegemisega
S § 12 lg 1 kohaselt). Eeltoodust tulenevalt jõudis maakohus järeldusele, et hagi aegumine on katkenud ja alanud uuesti 01.02.2003 kõigi graafikujärgsete osamaksete osas. Maakohus leidis, et hageja nõue krediitkaardi lepingust tuleneva ja 03.09.2001 laenuks ümbervormistatud võla saamiseks on tõendatud ja põhjendatud. Võla tasumata jätmine nähtub kostja nimel Sampo Pangas oleva konto nr 335092160005 väljavõttest. Eeldades, et pangateller annab võla olemasolu või puudumise kohta infot võlaga seotud pangakonto alusel, ei saa tõene olla väide, et pangateller 2004. a. suvel kostjale kinnitas, et kostjal panga ees võlgnevust ei ole. 28.12.2004 on kostja kontolt teostatud nõuete mahakandmine. Asjaolu, et pank on pikaajaliselt tasumata nõude lootusetu nõudena oma raamatupidamise korrastamiseks maha kandnud, ei tähenda, et nõuet enam olemas ei ole. Võla tasumist tõendab maksedokument. Kostja ei ole esitanud maksedokumenti ega ühtegi muud tõendit võla tasumise kohta. Põhivõlg 9 595,07 krooni tuleb tasuda TsK § 173 lg 1 ja § 174 alusel ning viivis hageja nõutud suuruses 9 594,07 krooni tuleb tasuda TsK § 190 lg 1 ja § 231 lg 1 alusel, kuna hageja ja kostja olid 03.09.2001 kokkuleppe p-s 2.3 kokku leppinud, et lepingujärgsete maksete nõuetekohaselt tasumata jätmise eest kohustub kostja maksma viivist 0,5 % päevas nõuetekohaselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest. TsK §-st 182 tulenevalt oli krediidiasutustel lubatud nõuda rahalise kohustuse järgi intressi ning kostja intressivõlg on 348 krooni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 15.12.2006 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta AS Sampo Pank hagi Sten Leivati vastu aegumise tõttu rahuldamata. Apellant palub kohtukulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus jätnud ebaõigesti kostja taotletud aegumise kohaldamata. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja nõude aegumistähtaeg on vastavalt
lg-le 4 kümme aastat.
lg 4 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Eeltoodust tulenevalt on aegumistähtaja saabumise seisukohalt oluline tuvastada kohustust rikkunud isiku tahtlus. VÕS § 104 lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kaevatavast otsusest nähtub, et kohus tuvastas kostja väidetava tahtluse ainuüksi hageja väidete ning kohustuse täitmatajätmise fakti alusel, heites samas kostjale ette, et ta ei ole tõendanud vastupidist. Kohus ei ole otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ta loeb hageja väited kostja tahtluse kohta tõendatuks ja kostja vastupidised väited tõendamatuteks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8. Apellant leiab, et jättes kostja tegeliku tahte välja selgitamata ning sisuliselt eelistades hageja väiteid kostja omadele, on kohus rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, mis annab aluse kaevatava 4
lg-st 1 ja kehtiva
lg-st 1, oleks tulnud kohaldada nõude kolmeaastast aegumistähtaega alates 01.07.2002. Selle järgi on 27.07.2006 esitatud haginõue aegunud. Ka juhul, kui eeldada, et aegumise kulgemise tähtaeg algas väidetavast kostjapoolsest nõude tunnustamisest 01.02.2003, oleks ka sel juhul hagi
o enne hagi esitamist. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Hageja vastuväidete kohaselt apellatsioonkaebusele on Harju Maakohtu 15.12.2006 otsus hagi rahuldamise kohta seaduslik ja põhjendatud. Hageja leiab, et kostjapoolse kohustuse tahtliku rikkumise tõttu on kohus õigesti kohaldanud
VÕS § 104 lg-s 5 toodud tahtluse definitsioonis sisalduv õigusvastane tagajärg tähendab igasuguse õigusvastase tulemuse ilmnemist ühiskonnas, olenemata sellest, kas ja milline tegevus või tegevusetus õigusvastasuse esile kutsub. Õigusvastase tagajärje soovimine hõlmab otsest ja kaudset tahtlust, millest viimasel juhul isik peab möönma sellise tagajärje saabumist. Järelikult kui rahalist kohustust rikkuv isik möönab ehk teab ja tunnistab rikkumist, siis on tegemist kohustuse tahtliku rikkumisega. Vastavalt 03.09.2001 poolte vahel sõlmitud kokkuleppele krediitkaardi kasutamisest tuleneva võlgnevuse tasumise kohta kostja tunnistas maksevõlgnevust hageja ees ning võttis ühtlasi kohustuse tasuda võlgnevus maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena. Osamaksete tasumata jätmine kostja poolt on käsitatav kohustuse tahtliku rikkumisena. Harju Maakohus on seda järeldust otsuses piisava põhjalikkusega põhjendanud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Pooled ei taotlenud tsiviilasja läbivaatamist kohtuistungil, mistõttu kolleegium peab võimalikuks apellatsioonkaebus läbi vaadata kirjalikuks menetluses TsMS § 647 lg 1 alusel. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. Maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et maksegraafiku osamaksete tasumata jätmine on kohustise tahtlik rikkumine, mille puhul tuleb kohaldada
lg 4 järgi kümneaastast aegumistähtaega.
lg 1 järgi on üldine aegumistähtaeg 3 aastat ja
lg 4 toodud 10aastast aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Vaidlust ei ole selles, et Sten Leivat lepingust tulenevat kohustust rikkus, jättes täitmata temaga 10.03.2000 sõlmitud rahvusvahelise krediitkaardi lepingu ning 03.09.2001 kokkuleppe nr 5
lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et
lg 4 kohaldamiseks eeldused puuduvad, sest hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid kohtul kohaldada kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Järelikult kuulub kohaldamisele
lg 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, mis algas 01.07.2002. Maakohus tuvastas, et kostja kontolt tehti osalisi makseid 01.02.2003 ning asus seisukohale, et hagi aegumine tulenevalt
2003 kõigi graafikujärgsete osamaksete osas. Samas, kohaldades ekslikult
Apellatsioonkaebuses on apellant asunud põhjendatult seisukohale, et isegi sel juhul, kui lugeda aegumise kulgemise tähtaja algust 01.02.2003, on ka sel juhul hagi tulenevalt
lg-st 1 aegunud, kuivõrd hagiavaldus esitati kohtusse 27.07.2006, see on pärast kolmeaastast tähtaega. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et hagi esitamise ajaks oli hagi aegunud. Kuivõrd kostja taotles aegumise kohaldamist, siis tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad kohtukulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kai Kullerkupp Mare Merimaa Malle Seppik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.