) § 2 järgi on pankrotimenetluse eesmärgiks võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamine võlgniku vara arvel.
järgi on pankrotivaraks vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi, või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal.
1 alusel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Haldur nõuab kostja suhtes rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
1 p. 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Eelneva alusel tuleb tagasivõitmise nõude põhjendatuse hindamisel kontrollida, kas väljamaksed on toimunud seaduses märgitud ajavahemikus ning kas esineb vähemalt üks asjaolu seaduses märgitud asjaolude loetelust. 1) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud rahalise kohustuse täitmine toimus kolme kuu kestel enne hageja menetluse algatamist. Vaidlustatud maksed on tehtud ajavahemikus XXX kuni XXX; hageja pankrotimenetlus on algatatud XXX. Seega on pankrotiseaduse § 113 lg. 1 p.-s 2 ettenähtud tagasivõitmise ajaline eeldus täidetud. 3 2) Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et kostja oli hageja nõukogu liige. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg. 2 ja
2 p. 1 järgi on juriidilisest isikust võlgniku nõukogu liige võlgniku lähikondseks.
2 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis võlgniku maksejõuetusest. Hageja tugineb nõude esitamisel asjaolule, et kostja teadis võlgniku makseraskustest ja maksejõuetusest. Hageja väide on kooskõlas esitatud võlgniku nõukogu koosolekute protokollidega, millest nähtub, et hageja nõukogus arutati makseraskusi ning et kostja oli teadlik võlgniku makseraskustest juba XXX. XXXaasta XXX protokollilisest otsusest nähtub, et selle tegemisele eelnenud perioodil toimusid võlgniku läbirääkimised võlausaldajatega võlgnevuste ajatamiseks; juba sõlmitud maksegraafikute täitmine ei laabunud; müügi ja arendustegevus ei saanud teoks. Pankrotiotsusega on tõendatud, et võlgnikul oli pankroti väljakuulutamise ajal võlgu 2 138 161 krooni, mis ületas vara maksumuse rohkem kui kümnekordselt; võlgnik oli otsuse tegemise ajaks püsivalt maksejõuetu. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli võlgnikul 19 erinevate nõuetega võlausaldajat. Võlgnikul olid püsiva iseloomuga makseraskused, millest kostja oli teadlik. Õige on hageja väide selles, et kostja pidanuks esitama tõendeid, mis kinnitaks vastupidist. Kostja seda teinud ei ole. Seega on täidetud ka pankrotiseaduse § 113 lg. 1 p.-s 2 ettenähtud tagasivõitmise sisuline eeldus, väljamakse saaja poolne maksevõimetusest teadmine. Kohus leiab, et õige ei ole kostja väide selles, et pankrotiseaduses ettenähtud tagasivõitmise eeldused ei kehti töötaja suhtes. Vaidluses esile toodud asjaoludel ei ole alust eelistada kostjat teistele võlausaldajatele. Tööleping kostjaga on sõlmitud ajal, kui tema juhitaval äriühingul esinesid tõsised makseraskused. Kostja pidanuks vastuväite põhjendamiseks tõendama, et on lepingus märgitud tööpanuse hageja kasuks andnud; samuti et töölepingu sõlmimine töötajale väga soodsatel tingimustel oli äriühingu maksevõime parandamiseks ja võlausaldajate huvide kaitseks tingimata vajalik. Seda tehtud ei ole. XXX jõustunud pankrotiseaduses ei ole töötajate nõuded pankrotimenetluses eesõigusnõuded. Seega mõjutavad töötajatele tehtud väljamaksed teistele võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurust. Töötaja õiguslik seisund võlausaldajana pankrotimenetluses erineb teistest võlausaldajatest üksnes töötuskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. kohtukulud Hageja on hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud; riigilõiv tuleb kostjalt nõuda riigituludesse kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS I) § 64 lg. 1 alusel. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsMS RS § - st 3, TsMS I §-st 60 lg. 1; 64 lg. 1; TsMS §-st 230, 436, 438, 439, 441-442, TsÜS §-st 31 lg. 2; pankrotiseaduse §-st 2; 108; 109 lg. 1; 113 lg. 1 p. 2; 117 lg. 2 p. 1 kohus o t s u s t a s: hagi rahuldada. Tunnistada AS(pankrotis) poolt XXX töölepingu alusel rahalise kohustuse täitmine (väljamaksed orderite nr. XXX,XXX,XXX,XXX ja 29 alusel) TTsuhtes kehtetuks. 4 Mõista TTlt AS(pankrotis) pankrotivarasse 98 604 (üheksakümmend kaheksa tuhat kuussada neli) krooni. Nõuda TT’lt riigilõivu 80 (kaheksakümmend) krooni riigituludesse. Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Selgitada, et juhul, kui pooled ei taotle kaebuse lahendamist istungil võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses. /allkiri//pitser/ Aase Sammelselg kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.