← Eesti

2-05-1032/14

2-05-1032 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2007.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-1032 Tsiviilasi N.Ki hagi G.Ki vastu abikaasa lahusvara osaliseks tunnustamiseks poolte ühisvaraks ja ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. jaanuari 2007.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G.Ki apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. mai 2007.a Menetlusosalised esindajad ja nende Apellant (kostja) G.K (ik xxxxxxxxxxx; x), esindaja vandeadv Tiina Mare Hiob Vastustaja (hageja) N.K (ik xxxxxxxxxxx; x), esindaja Reet Vokk RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Harju Maakohtu
  5. jaanuari 2007.a otsus osaliselt hagi rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista G.Klt välja rahaline hüvitis N.Ki kasuks enamsaadud ühisvara arvel summas 40 000.- (nelikümmend tuhat) krooni.
  6. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  7. G.Ki apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Riigi õigusabi tasu määramine
  8. Määrata vandeadvokaat Tiina Mare Hiobile 4956.krooni riigi õigusabi tasu G.Ki esindamise eest apellatsioonimenetluses.
  9. Eesti Advokatuuri juhatusel kanda riigi õigusabi tasu 4956.- (neli tuhat üheksasada viiskümmend kuus) krooni Advokaadibüroo Tiina Mare Hiob OÜ arvele.
  10. Otsus saata riigi õigusabi tasu osas täitmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele, Kohtute Raamatupidamiskeskusele ja teadmiseks Rahandusministeeriumile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Asjaolud
  11. Poolte abielu registreeriti 03.02.2000 Tallinna Perekonnaseisuametis. Harju Maakohtu 15.05.2006 osaotsusega poolte abielu lahutati.
  12. 25.10.2000 sõlmis kostja Eesti Vabariigiga ostu-müügilepingu, millega omandas ½ mõttelist osa maaüksusest asukohaga X Tallinnas. 18.01.2001 kanti kostja omanikuna ½ mõttelises osas sisse kinnistusraamatusse. 06.01.2003 kinkelepinguga kinkis teine kaasomanik (kostja poeg G.K) kostjale ka ülejäänud ½ mõttelise osa kinnistust. Kostja kanti kogu kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse sisse 10.04.
  13. Lepinguga 07.01.2005 taganes kinkija 06.01.2003 lepingust ning taastus olukord, kus kostjale kuulus ½ mõttelist osa kinnistust. 03.05.2005 sõlmitud tehingute tulemusena lõppes kostja omandiõigus kinnistule selliselt, et ½ sellest kinkis ta oma teisele pojale E. K ja ½ osa omanikuks sai tema endine abikaasa J. K. Hageja nõue ja põhjendused
  14. Poolte abielulised suhted lõppesid 2005.a märtsis. Abielu kestel omandas kostja ½ mõttelist osa kinnistust asukohaga X Tallinnas kinke teel (lahusvarana), kuid ülejäänud ½ mõttelist osa ostumüügi teel. Teine osa kinnistust on poolte ühisvara, kuna kinnistati abielu ajal. Kogu kinnistu väärtus on abielu kestel ka hageja lahusvara ja tööpanuse arvel oluliselt suurenenud. Kinnistu turuväärtuseks on 2 000 000 krooni. Hageja palus jagada abikaasade ühisvara (1/2 mõttelist osa kinnistust) ja mõista enamsaadud vara arvelt kostjalt välja rahaline hüvitis 500 000 krooni. Hageja loobus esialgsest nõudest tunnistada ka 1/16 mõttelist osa kostja lahusvaraks olevast ½ mõttelisest osast poolte ühisvaraks, jätta see kostja ainuomandisse ja mõista hagejale enamsaadud ühisvara arvelt välja hüvitis 125 000 krooni. Kostja vastuväited
  15. Kostja hagi ei tunnistanud. Kinnistu X Tallinnas ei ole poolte ühisvara. Kinnistu erastamisprotseduurid algatas kostja juba 1992.a ja kostja omandas maatüki enne poolte abielu sõlmimist. Kinnistul asuv eramu on pooleliolev ehitis, mille ehitustööd peatusid 1997.a. Kinnisasja väärtuse kasv on suhteline ja tingitud üldisest kinnisvara hinnatõusust, mitte konkreetsetest parendusmeetmetest. Hageja ei tõendanud oma töist või rahalist panust kinnistu parendamiseks või väärtuse tõstmiseks. Kostja ei nõustunud kinnistu väidetava turuväärtusega. Poolte abielulised suhted lõppesid juba sügisel 2000.a, st enne ostu-müügilepingu sõlmimist 25.10.
  16. Maakohtu otsuse põhjendused
  17. Harju Maakohus lõpetas menetluse nõudes tunnustada kostja lahusvara osaliselt abikaasade ühisvaraks ja selle alusel saadud ühisvara jagamiseks. Muus osas rahuldas kohus hagi osaliselt. Kohus mõistis G.Klt välja enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitise 160 000 krooni ja jättis kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.
  18. Selgitamaks, kas vaidlusalune kinnistu kuulub ühisvara koosseisu, omab tähtsust, kas poolte abielusuhted lõppesid enne kinnisasja omandamist või mitte. Tõendamist ei leidnud kostja seisukoht suhete lõppemisest 2000.a septembris. 2000, 2002, 2003 ja 2004.a eest esitasid pooled abikaasadena ühised tuludeklaratsioonid Maksu- ja Tolliametile (t lk 71-74, 86-93, 195) ning kõigil aastatel, ka märtsis 2005, oli poolte allkirjastatud deklaratsioonidel märgitud enammakstud riigimaksu 2

(7)tagastamise kontona hageja pangakonto number (t lk 71). 02.09.2004 avalduses Tallinna Linnakohtule väljendas kostja, et arestitud vara (vaidlusalune kinnistu) on tema ja N.Ki ühisvara ning et arestimisega rikuti hageja põhiseaduslikku õigust vara puutumatusele (t lk 127-129). 30.08.2004 andis kostja hageja korteriomandi müügitehingu vormistamisel notari juures lepingu p-s 2.2 abikaasana nõusoleku võõrandamiseks (t lk 185-190). Tunnistajate N. D, L. A A. M, V. U ja I. G ütluste kohaselt elas kostja nende teada teatud ajal Y tänava korteris koos hagejaga. Tunnistaja J. K ütluste kohaselt helistas hageja talle suvel 2004 ja teatas, et kui J. K kohtus võidab, müüb hageja oma korteri maha ja maksab kohtuliku hüpoteegi tunnistajale ära; et ta kohtus hagejaga sügisel 2004 majas ning et sel ajal elasid majas nii hageja oma perega kui kostja ning et talle jäi poolte suhetest mulje kui rahulikust, sõbralikust perekonnast, kel on ühised huvid (t lk 305-306). Kohus arvestas ka poolte endi seletusi osas, milles need ühtivad - suvel 2004 otsustasid pooled koos müüa hagejale kuulunud eluruumi Kolde tänaval, et hüvitada kostja eelmisele abikaasale kostja poolt kohtuotsuste alusel hüvitamisele kuulunud summa; pärast eluruumi müüki viis hageja oma isiklikud asjad Tanuma tänava majja ning asus sinna koos tütre ja emaga sama aasta oktoobris elama.
  1. Abielusuhted on sisult intiim-, majandus- ja koostöösuhete koosmõju, neist mõne puudumine teatud ajal abielu kestel ei tähenda abielusuhete lõppu. Abielusuhete kestmiseks ei pea abikaasad tingimata ühes eluruumis elama. Ühe või mitme nimetatud suhte äralangemine ei tõenda veel abielusuhete lõppemist, kui abielu ei ole lõppenud. Abielu lõpeb lahutuse või ühe abikaasa surmaga. Tõenditest nähtub, et pooled suhtlesid kogu abielu kestel vähemalt lähtudes majanduslikust huvist ja elasid koos ühes korteris/majas vähemalt abielu algusaastal ja suhete lõpukuudel. Seega on tõendatud, et vaidlusalune kinnistu omandati (ostu-müügileping sõlmiti ja kinnistusraamatukanne tehti) poolte abielu ajal ja tegemist on abikaasade ühisvaraga PkS § 14 lg 1 mõttes.
  2. Puudub vaidlus, et kinnistul asuv pooleliolev elamu kuulus enne abiellumist kostjale vallasasjana ning et avalduse ostueesõigusega erastamiseks esitas ja maa eest erastamisväärtpaberites tasus kostja enne abiellumist. Nimetatud asjaolud on tõendatud ka dokumentaalsete tõenditega (t lk 113, t lk 106-109, t lk 37, t lk 61, 110-112). Nimetatud asjaolud omavad tähtsust ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumisel, kuid ei oma tähtsust ühisvara koosseisu kindlakstegemisel.
  3. Asjaolud, et kostja oli kinnistul asuva ehitise omanik enne maatüki erastamist ning et enne abiellumist tasus ta ühisvara hulka laekunud vara väärtuse täies ulatuses, annavad PkS § 19 lg 2 p 3 kohaselt aluse kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest. Arvestades, et kostja tasus kogu erastamiseks vajaliku summa erastamisväärtpaberites oma lahusvara arvelt, on õiglane lugeda hageja osa suuruseks 1/5 ühisvarast. Kohus arvestas suhtarvu määramisel ka tõendamist leidnud asjaolu, et lisaks kostja tööle viidi abielu ajal ka hageja ja tema palgatud inimeste tööga kinnistul asuv ehitusjärgus elamu seisukorda, mis võimaldas osasid kasutada elamiseks. Tunnistajate B. N, J. R, A. M ja V. U ütlustega on tõendatud, et poolte abielusuhete ajal tehti nende poolt elamu juures erinevaid töid, mille tulemusena oli võimalik alates sügisest 2004.a hagejal ja kostjal ning hageja tütrel ja emal asuda ehitist elamiseks kasutama. Ka tunnistaja A. T ütluste kohaselt oli maja sellises seisukorras, et elada selles ei saanud ning et kostja elas maja kõrval asuvas putkas. Putkas elamist tõendas ka tunnistaja I. G. Tunnistaja J. K ütluste kohaselt oli 2004.a sügiseks maja
  4. korrus (kolm tuba ja vannituba) ja
  5. korrusel asunud köök viidud olukorda, kus neid sai ajutiselt kasutada. Tunnistajate ütluste ja hageja esitatud maksedokumentidega (t lk 196-222) on tõendatud hageja panus elamu elamiskõlblikuks muutmisel, kuid mitte määras, mis annaks alust lugeda kogu kinnistuosa abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks.
  6. Vara turuväärtuse tõendamiseks esitas hageja eriteadmistega isiku (BRC Kinnisvara) 27.07.2004 arvamuse (t lk 63-70), mille kohaselt oli sellel ajahetkel kinnistu turuväärtus 1 600 000 krooni. Tõendeid hilisema aja turuväärtuse kohta ei esitatud. Jagatava ühisvara turuväärtuseks on tõendatud 800 000 krooni ning kostjal tuleb hagejale hüvitada enamsaadud ühisvara arvelt 160 000 krooni (1/5 800 000-st). 3
(7)Apellatsioonkaebuse põhjendused
  1. G.K palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks rahalise hüvitise 160 000 krooni enamsaadud ühisvara arvel ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, hindas ebaõigesti tunnistajate ütlusi ja kirjalikke tõendeid ning otsuse järeldused ei vasta kohtuistungil tuvastatud asjaoludele.
  2. Kohus tuvastas vääralt abielusuhete lõppemise aja. Poolte abielusuhted lõppesid septembris 2000.a, sellest ajast ei ole pooled koos elanud. Kostja elas X poolelioleva elumaja kõrval soojakus. Maja oli elamiskõlbmatu, mis on tõendatud tunnistajate A. T ja I. G ütlustega.
  3. Hageja, tema lähisugulased ega sõbrad pooleliolevas elumajas sisetöid ei teinud. Kohus jättis tähelepanuta vastuolud tunnistajate ütlustes väidetavalt tehtud tööde mahu ja maksumuse kohta. Tunnistaja B. N ütluste kohaselt tegi tunnistaja X elumaja
  4. korrusel hageja palvel sanitaartehnilisi töid ühe kuu jooksul peamiselt nädalavahetustel ja paigaldas selle aja jooksul kogu maja sanitaartehnika 1000-1500 krooni eest. Tunnistajad A. M, J. R ja V. U kinnitasid, et remonditöid tehti vaid
  5. korrusel. J. R kinnitusel said tema ja ta abikaasa B. N kipsplaatide paigaldamise eest tasu u 10 000 krooni. J. R on hageja sõbranna, B. N ning J. R ütlused on vastuolus ning ebausaldusväärsed. A. Mi seletus, et hageja tasus talle ning A. O 35 krooni tunnis ning ta käis hagejaga ehitusmaterjale ostmas, ei ole usutav. Hageja oli majanduslikult raskes olukorras, J. R ütluste kohaselt käis hageja pidevalt toiduraha laenamas. A. M on hageja tütre elukaaslane ja tema ning hageja tütre V. U ütlused ei ole erapooletud. Tunnistajate ütlused tööde tegemisest eelneval kooskõlastusel hagejaga, on valed. Kostja ei andnud hagejale käsundit tegutseda X majas. Hageja ei esitanud projektdokumente, mille alusel oleks ehitustööd saanud toimuda ega tõendanud, et kostja oli väidetavatest ehitustöödest teadlik ning nõustus nendega.
  6. Kohus tuvastas vääralt, et X
  7. korrus viidi hageja rahalise ja töise panusega elamiskõlblikku olukorda. Tunnistajad A. T ja I. G kinnitasid, et pooleliolevas elamus sisulisi parendusi ei tehtud.
  8. Tunnistaja J. K väited abikaasade normaalse kooselu kohta X majas on ebausaldusväärsed. Tunnistaja on kostja endine abikaasa.
  9. Kostja vaidles vastu tõendina esitatud kostja kohtutäiturile esitatud kirjale, mis kinnitab, et ½ mõttelist osa X on abikaasade ühisvara, ning palus jätta selle tähelepanuta. Täitemenetluse vaidlustamisel esindas kostjat esindaja, kes esindab käesolevas menetluses hagejat ning ta kasutab varasemast koostööst kostjaga säilinud materjale.
  10. Kostja ei nõustunud vara hindamisega 1,6 miljonile kroonile, vara on ülehinnatud.
  11. Kostja taotles varasemas menetluses ehitusekspertiisi, et uurida väidetavalt 2004.a tehtud parendusi. Kostjale teadmata põhjustel kohus X ehitisele ehitustehnilist ekspertiisi ei määranud. Kohus rikkus kostja õigust esitada oma vastuväidete tõendamiseks asjakohaseid tõendeid.
  12. Kohus tuvastas ebaõigesti, et X kinnistust ½ mõttelist osa on poolte ühisvara. Kostja tugineb oma kirjalikele vastuväidetele (t lk 25, 100), mida kohus asjaolude tuvastamisel ei arvestanud. Ehituslikke töid ja parendusi tuvastav kohtuotsus ei saa rajaneda tunnistajate ütlustele. Toimikus olevate tõendite põhjal ei saanud maakohus tuvastada väidetava ühisvara väidetavate parenduste mahtu ja väärtust.
  13. Kuna kohus tuvastas vääralt abielusuhete lõppemise aja ja hindas vääralt tõendeid, jättis kohus ekslikult kohaldamata PkS § 15 ning jättis tuvastamata, et kinnistu X vaidlusalune ½ mõttelist osa on kostja lahusvara. Ühisvara abikaasadel abielu jooksul ei tekkinud ja seetõttu ei saa kohus PkS § 19 lg 2 p 3 ja p 4 sätestatud viisil ühisvara jagada. Otsuse järeldused on ebaõiged ja vastuolus kohtupraktikaga. Vastus apellatsioonkaebusele 4
(7)
  1. N.K ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osaliselt tühistada hagi rahuldamise ulatuse osas. Asjas on võimalik teha uus otsus asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 40 000 krooni hüvitisena enamsaadud ühisvara arvel. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  3. Apellatsiooniastmes on pooltel vaidlus nii abielusuhete lõppemise aja tuvastamise, X kinnistule hageja N. K poolt tehtud parenduste ulatuse (väärtuse) kui ka X kinnistu ½ mõttelise osa väärtuse üle. Tulenevalt abielusuhete lõppemise ajast vaidleb apellant vastu ka sellele, et vaidlusalune ½ mõttelist osa kinnistust lugeda poolte ühisvaraks – apellandi arvates on tegemist tema lahusvaraga.
  4. Maakohus on poolte abielusuhete lõppemise aega analüüsinud oma otsuse punktis 3 (lk 3-4), märkides ära ka kohtu poolt hinnatud tõendid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, missuguseid tõendeid poolte abielusuhete kestuse kohta hindas maakohus apellandi arvates ebaõigesti. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et abielulisteks suheteks tuleb oma olemuselt lugeda intiim-, majandus- ja koostöösuhete kogumit, millest mõne puudumine teatud aja jooksul abielu kestel ei tähenda veel abielusuhete kui kogumi lõppu; ning et abieluliste suhete kestmiseks ei pea abikaasad tingimata igapäevaselt elama koos ühes eluruumis. Kolleegiumi arvates tuleb olukorras, kus abielu ei ole lahutatud, eeldada abieluliste suhete jätkumist ning abielusuhete lõppemist peab tõendama see pool, kes soovib suhete lõppemisele tugineda. Kostja (apellant) ei ole tõendanud oma väidet, et tema abielusuhted hagejaga lõppesid 2000.a septembris. Apellant (kostja) nimetas ebausaldusväärseteks tunnistaja J. K väiteid, kuigi J. K tunnistajana ülekuulamist taotles kostja korduvalt ise (t lk-d 136 ja 277).
  5. Asjas on tuvastatud, et poolte abielu registreeriti 03.02.2000.a ning vaidlusaluse x kinnistu kinnistusregistriosa avati 18.01.2001.a, s.o poolte abielu kestel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti lugenud x kinnistu ½ suuruse mõttelise osa abikaasade ühisvaraks. Vaidlust ei ole selles, et kinnistul asuv pooleliolev elamu kuulus enne abiellumist kostjale vallasasjana ning et kostja esitas nii avalduse ostueesõigusega erastamiseks kui ka tasus maa eest erastamisväärtpaberites enne abielu sõlmimist. Hageja ei ole ka tuginenud sellele, nagu oleks talle kuulunud õigusi X kui vallasasja suhtes või nagu oleks ta osalenud erastamis- ja kinnistamistoiminguteks vajalike kulutuste kandmisel. Sellele vaatamata tekib maa ostueesõigusega erastamise korral abielusuhte ajal erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille juurde maa erastati, kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud oma otsustes nr 3-2-1-14-04 ning 32-1-164-
  7. Maakohus tuvastas ühtlasi, et ühisvaraks olev ½ mõttelist osa X kinnistust omandati 100 % ulatuses kostja lahusvara arvel. Õige on maakohtu seisukoht, et nimetatud asjaolu annab aluse PkS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Küll aga ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendanud oma seisukohta, et hageja osa suuruseks tuleb lugeda 1/5 ühisvarast, millega kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet. Seadus ei sätesta konkreetseid piire, missuguses ulatuses tuleb missugustel asjaoludel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega, kus kohtul tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid. Kaalutlusõigus ei tähenda aga, nagu ei tuleks diskretsiooni alusel langetatavat otsust põhjendada, tuues ära kaalutlused, milliste alusel jõudis kohus asjas võetud seisukohani.
  8. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus ühisvaraks olev ½ mõttelist osa kinnistust on omandatud täies ulatuses kostja lahusvara arvel, on mõistlik ja õiglane lugeda 5
(7)hageja osa suuruseks 1/5 vaidlusalusest ühisvarast. Maakohus märkis küll, et võttis nimetatud suhtarvu määramisel arvesse ka asja sisulise arutamise tulemusena tõendamist leidnud asjaolu, et lisaks kostja tööle viidi abielu ajal ka hageja ja tema poolt nn palgatud inimeste tööga kinnistul asuv ehitusjärgus elamu osaliselt elamiskõlblikku seisukorda. Maakohtu põhjendustest ei nähtu aga, kas ja millisel viisil ning ulatuses mõjutas hageja poolt varale kulutuste tegemine ühisvara väärtust.
  1. Kolleegium leiab, et abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumisel PkS § 19 lg 2 p 3 alusel peaks ühisomandi kaotavale abikaasale väljamõistetav hüvitis olema ligilähedases korrelatsioonis jagatava ühisvara omandamiseks kasutatud abikaasa lahusvara ning ühisvara või lahusvara arvel tehtud parendamise osa suurusega. Kui ühisvara hulka kuuluv ese on omandatud üksnes ühe abikaasa lahusvara arvel, on PkS § 19 lg 2 p 3 alusel võimalik kalduda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale ka 100 % ulatuses, millisel juhul ühisvara omandamises mitteosalenud abikaasal õigust hüvitisele ei teki. Ringkonnakohtu arvates on abikaasade osade võrdsusest 100 % ulatuses kõrvalekaldumine õigustatud sel juhul, kui üksnes ühe abikaasa lahusvara arvel omandatud vara ei ole abielu kestel parendatud abikaasade ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Seega tuli hagejal käesolevas asjas tõendada, missugune on tema algatusel tehtud parenduste osakaal ühisvaraks oleva kinnistu mõttelise osa koguväärtuses.
  2. Maakohus luges hageja poolt tõenditena esitatud tunnistajate ütlustega ning ostutšekkide ja maksedokumentidega tõendatuks, et hageja algatusel on elamut poolte abielu kestel parendatud. Niisugune parendamine sai toimuda kas poolte ühisvara või hageja lahusvara arvel. Kuna hageja ei ole tuginenud parenduste tegemisele oma lahusvara arvel ega esitanud ka sellekohaseid tõendeid, tuleb kolleegiumi arvates eeldada, et parendusi tehti abikaasade ühisvara arvel. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu poolt analüüsitud tõendite põhjal tuleb lugeda elamus teatud mahus töid tehtuks, kuivõrd kostja esitatud tõendid (tunnistajate A. T ja I. G ütlused) ei lükka tööde teostamist täielikult ümber. Küll aga on vaidlus selles, kas tehtud parendused olid püsiva väärtusega ning missuguses ulatuses need kinnistuosa väärtust sisuliselt mõjutasid.
  3. Ühisvara arvel tehtud parenduste puhul on abikaasal PkS § 19 lg 1 sätestatud üldreegli kohaselt õigus poolele ühisvara abil loodud lisaväärtusest. Kolleegiumi arvates ei võimalda asjas esitatud tõendid teha järeldust, nagu moodustanuks hageja algatusel tehtud parenduste väärtus kinnistuosa üldisest väärtusest 40 %, mis andnuks üksnes kostja lahusvara arvel omandatud ühisvara jagada proportsioonis 20 :
  4. Hinnates kõigi tunnistajate ütlusi kogumis leiab ringkonnakohus, et parenduste väärtus ei saanud ületada 10 % kinnistuosa koguväärtusest. Tõendatud ei ole, nagu oleks kinnistu väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade panuse tulemusena. Kui tunnistajad B. N, J. R, A. M ja V. U kinnitasid elamu remontimisel osalemist ja tööde tegemist, siis tunnistajate A. T ja I. G ütluste kohaselt ei tehtud elamus vaidlusalusel perioodil suuremahulisi töid. Tunnistaja J. K ütluste kohaselt muudeti remondiga II korruse ruumid üksnes ajutiselt kasutatavaks; ei tehtud kapitaalremonti, töid tehti projektita ning tehtu vajab demonteerimist. Esitatud ostutšekid ja maksedokumendid ehitusmaterjalide jm tarvikute soetamise kohta (t lk 196-222) ei tõenda iseenesest ühisvara parendamist ega selle väärtuse kasvu. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et hageja osaks vaidlusaluse ühisvara jagamisel tuleb lugeda 1/20, s.o 5 %.
  5. Apellandi (kostja) vastuväited vara hindamisele (1,6 miljonit krooni, millest ühisvara väärtuseks tuleb lugeda 50 %, s.o 800 000 krooni) on paljasõnalised. Kostja ei ole asjas esitanud tõendeid vara väärtuse kohta. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjas on vara turuväärtuse kohta esitatud üksnes eriteadmistega isiku 27.07.2004.a arvamus (t lk 63-70) ning tõendeid hilisema aja turuväärtuse kohta ei esitatud. Seega tegi maakohus vara väärtuse õigesti kindlaks asjas esitatud tõendi alusel.
  6. Asja materjalidest ei nähtu maakohtu poolset menetlusnormide rikkumist kostja taotluste rahuldamata jätmisel. Kostja on taotlenud ehitusekspertiisi maakohtu 31.10.2006.a istungil, milliseks ajaks menetlus oli kestnud juba poolteist aastat. Kohus on kostjale istungil selgitanud, et asi on juba sisulise arutamise staadiumis ning tõendite esitamise aeg on möödas. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitama nii 6
(7)varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ka vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. TsMS § 329 lg 2 kohaselt peavad menetlusosalised juhul, kui asi lahendatakse kohtuistungil, esitama oma põhiväited ja –taotlused enne kohtuistungit. Seega on alusetu apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus jätnud taotluse põhjendamatult rahuldamata ja rikkunud kostja õigust esitada oma vastuväidete tõendamiseks asjakohaseid tõendeid. Asjakohased ei ole ka apellandi viited varasematele kohtuvaidlustele teistes tsiviilasjades, kuna tsiviilasja lahendamisel saab kohus lähtuda üksnes käesolevas asjas kogutud tõenditest ning tehtud menetlustoimingutest. Menetlusseadustikust ei tulene menetlusosalise õigust esitada taandust vastaspoole esindaja vastu.
  1. Eeltoodust lähtudes kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 40 000 krooni hüvitisena enamsaadud ühisvara arvel ehk 5 % 800 000-st.
  2. Apellant taotles jätta kohtukulud vastustaja kanda. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Maakohus jättis hagi osalise rahuldamise tõttu kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et kuni
  3. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1, 8 ja 11 alusel tuleb ka poolte apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda. Riigi õigusabi tasu määramine
  4. Apellant G. K esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks summas 5040.- krooni G.Ki esindamise eest apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt kulutas advokaat tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamiseks, sh apellatsioonkaebuse koostamiseks ja konsultatsiooniks, ning ringkonnakohtu istungil osalemiseks 12 tundi, seega on advokaaditasu 12×2×210=5040.- krooni, millele lisandub käibemaks. Taotlusele on alla kirjutanud riigi õigusabi saaja G. K. Ringkonnakohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades tuleb põhjendatud ajakuluks käesolevas asjas lugeda 10 tundi, millest tulenevalt riigi õigusabi tasu on põhjendatud määrata summas 10×2×210=4200.- krooni. Koos käibemaksuga moodustab riigi õigusabi tasu 4956.- krooni. Seega kuulub vandeadvokaat Tiina Mare Hiobi taotlus käesoleva tsiviilasja menetluses apellandile õigusabi osutamise eest riigi arvel tasu saamiseks rahuldamisele summas 4956.- krooni. A. Tänav M. Seppik K. Kullerkupp 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.