) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Krediidilepingu põhitingimuste kohaselt oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 25,07% krediidisummast ühe aasta kohta, kokku 99632,55 krooni. Kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale intresside katteks ühtegi makset tasunud, mistõttu tuleb üldtingimuste punktide 2.1 ja 4.3 ning
, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress (12705, 21 krooni). Viivise 5694,34 krooni (seisuga 23.11.2006) palub hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le
§-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 50000 kr x 20%). Esitatud kahjuhüvitise nõude 25000 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 4.3, samuti
§-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lõigetest 1, 2 ja
Hageja on teinud 1. juunil 2006.a ka kostjale vastavasisulise tahteavalduse. Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud ülesütlemisavalduse kättesaamist. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. Vastavalt
§-s 402 sisalduvale definitsioonile on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes
lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu tüüptingimuste punktist 4.
lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 25,07% krediidisummast. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni vastavalt sõlmitud krediidilepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 15). Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii
lg-st 1 kui ka tüüptingimuste punktist 4.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (
III. 10. Kohtu hinnangul kuulub samuti rahuldamisele leppetrahvi nõue summas 10000 krooni, mis moodustab 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt ning mille tasumist on krediidiandjal õigus nõuda vastavalt üldtingimuste punktidele 5.3 ja 4.3 ning
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1 ja § 158 lg-le
lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele 4 kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab
lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole.
lg 1 tähenduses.
lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele eeldatakse seejuures, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka väitnud, et lepptrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kõnesoleva lepingutingimuse puhul puudub kohtul kahtlus, et see on tüüptingimusena saanud lepingu osaks (
). Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S 1.0 ning eeldatavalt oli kostjal võimalus nende sisust teada saada. Seda kinnitab muu hulgas krediidisaaja (kostja) allkiri lepingu tüüptingimustel. Samuti ei ole üldtingimuste punktis 5.3 sisalduva näol tegemist tüüptingimusega, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista (
Tulenevalt
lg-st 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus ei pea 20% suurust leppetrahvi (tagastamata krediidisummalt) käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades siiski ebamõistlikult suureks ning loeb tingimuse seega kehtivaks. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada, et hageja krediidiandjana ei nõua krediidisaajatelt tavapäraselt oma kohustuste täitmiseks täiendavate tagatiste andmist ning eeldatavalt ei kontrolli ka oma klientide tausta ning maksevõimet nii põhjalikult, kui seda teevad teised krediidiasutused. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kostja ei ole tasunud tähtaegselt ühtegi lepingujärgset tagasimakset. IV. 12. Hagis esitatud viivitusintressi (viivise) nõude täielikuks rahuldamiseks puudub kohtu hinnangul õiguslik alus. Hageja on palunud välja mõista lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 74,81 krooni ning viivise ajavahemiku 5 12.06.2006-23.11.2006 eest, kogus 5694,34 krooni. Hageja tugineb seejuures üldtingimuste punktidele 5.1, 5.2 ja 4.3 ning
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks tuleb hageja hinnangul lugeda lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäär, s.o 25.07% võlgnetavalt summalt aastas. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus ei ole kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste punktiga 5.1 ega seadusega. Tulenevalt osundatud üldtingimuste punktist 5.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema kostja majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu loeb kohus kostjat tarbijaks ülalosundatud sätete tähenduses. Seega ei saa hageja
lg-st 1 tulenevalt nõuda viivist ulatuses, mis ületab
Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tulenevalt
lg 1 kolmandast lausest lähtudes tuleb käesoleval juhul viivisemääraks lugeda 25,07% võlgnetavalt summalt aastas.
lg 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Refereeritud säte puudutab kohtu hinnangul siiski lepingujärgset (lepingus kokku lepitud) viivist,
lg 1 viitab seevastu aga
Arvestades
§-s 421 sätestatut on
Seadusandaja ilmseks sooviks on olnud välistada selliste kokkulepete kehtivus, milles kaldutakse tarbija kahjuks kõrvale
lg 1 kolmanda lause kohaldamine käesolevas vaidluses jätaks
lg 1 kaitse sisutühjaks, kuna kokku lepitud intressi suurust tarbijalepingute puhul iseenesest piiratud ei ole. Hagejal on õigus nõuda lisaks viivisele ka kahju hüvitamist, mis tagab tema huvide kaitse. Kohtu hinnangul ei oleks tarbija huvide kaitse seisukohalt põhjendatud ka tõlgendus, mille kohaselt oleks
lg-s 1 sisalduv piirang rakendatava üksnes kuni lepingu ülesütlemiseni krediidiandja poolt. 13. Tulenevalt
lg-st 1 tuleb viivise arvestuses seega lähtuda seadusjärgsest intressimäärast, milleks on
lg 1 kohaselt poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga
jaanuari 2006.a 9,25% aastas, enne
lg 1 p 3 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. Ka ülalkäsitletud
lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on
lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (
Vastavalt
Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. 16. Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et üldtingimuste punkt 4.3 ei anna alust taolise kahjunõude esitamiseks. Nimetatud lepingupunkti teise lause järgi on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohtu eelnenud järeldustest nähtub, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena
lg 1 tähenduses.
lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades klauslile "muud võimalikud kohustused" hageja poolt antud tõlgendust, ei ole tingimuse sisu kohtu hinnangul selline, et teine lepingupool võinuks seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arvestades üldtingimuste punktis 4.2 sätestatut, ei pidanud keskmiselt informeeritud tarbija kohtu arvates aru saama või eeldama, et ka pärast lepingu ülesütlemist on krediidiandjal võimalik krediidisaajalt (muu kohustusena) nõuda krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi. Kohus osundab siinkohal veelkord Riigikohtu 1. juuni 2005.a otsusele kohtuasjas nr 3-21-59-05, p 17. 17. Eeltoodu ei välista siiski hageja õigust nõuda lepingu rikkumise tagajärjel tekkinud võimaliku kahju hüvitamist seaduse alusel. Lepingu ülesütlemisel pidi aga hageja krediidiandjana arvestama
lg-ga 3, millest tuleneb, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Sisuliselt sama tuleneb ka lepingu üldtingimuste punktist 4.2. Teiste sõnadega kaotas hageja lepingu ülesütlemisel õiguse nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (
lg 1 p 6 ja § 113).
lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab samas, et taolise (viivist ületava) kahju tekkimine ning selle suurus vajavad 7 väidetavalt kahjustatud isiku poolt tõendamist. Käesoleval juhul hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda hageja poolt saamata jäänud intresse automaatselt hagejale tekitatud kahjuks. Hageja seadusega kaitstud huvi intresside saamiseks võib lähtuvalt
Nimetatud perioodi eest oleks krediidiandjal õigus nõuda intressi ja muid kulusid ka juhul, kui tarbija täidab oma kohustused ennetähtaegselt. Samas on kohus hageja nõude lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi osas rahuldanud, mistõttu puudub alus täiendava intressi väljamõistmiseks kahjuhüvitisena. Samuti puudub kohtu arvates alus eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 12. augustit 2013.a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Kohtu hinnangul puudub seetõttu alus
MS § 461 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt arvestatakse kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Kohus lisab, et hüvitamisele kuuluva kahjuna võiks käesoleval juhul olla vaadeldavad hageja sissenõudekulud. Nimetatud kulutuste osas on aga kostja hageja kinnitusel tema nõuded vabatahtlikult täitnud. VI. 18. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 74168,39 krooni, s.h tagastamata krediidisumma 49100 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 12705,21 krooni, viivitusintress 2363,18 krooni ning leppetrahv 10000 krooni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamisega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab esitatud rahaliste nõuete kogusummast lähtudes hagi ligikaudselt 72,4% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 25% ulatuses hageja ja 75% ulatuses kostja kanda. Pooled võivad nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.