3-07-39/6

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-39 Otsuse kuupäev

1. aprill 2007 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Deniss Denissovi kaebus Tallinna Vangla toimingute peale ja vangla kohustamiseks toimingut sooritama. Asja läbivaatamise kuupäev
2. märts 2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Deniss Denissov, vastustaja -Tallinna Vangla esindaja Jüri Kutõrev. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud, kaebuse taotlus ja põhjendused Kaebuse kohaselt esitas kaebaja 20.09.2006.a. Tallinna Vangla direktorile märgukirja, milles juhtis tähelepanu vangla ametnike tegevusetusele. 18.09.2006.a. öösel segas üks kinnipeetav pideva karjumise ja vastu ust tagumisega teiste vangide öörahu. Kinnipeetavale, kes võis kaebaja arvates olla deliiriumis, ei osutatud meditsiinilist abi ning kui ta meditsiinilist abi ei vajanud, siis ei võetud ka midagi ette, et ta oma ebaadekvaatse käitumisega ei segaks teisi kinnipeetavaid. Märgukirjas juhtis D. Denissov vangla direktori tähelepanu vajadusele vältida taoliste situatsioonide kordumist tulevikus ning palus informeerida rakendatud meetmetest. 20.10.2006.a. pöördus D. Denissov vangla direktori poole selgitustaotlusega samas küsimuses. Selles taotluses palus kaebaja selgitust, miks vahetuse korrapidaja ei võtnud meetmeid, et ebaadekvaatselt käituvat kinnipeetavat rahustada või osutada talle vajalikku meditsiinilist abi. Denissovi poolt 20.09.2006 esitatud märgukirjale vastas Tallinna Vangla 10.10.2006.a. kirjaga nr 1-13/18857-1 ja 20.10.2006 esitatud selgitustaotlusele 13.11.2006.a. kirjaga nr 1-13/18857-
3. Vangla vastus selgitustaotlusele kaebuse esitajat ei rahuldanud. 17.11.2006.a. esitas ta Justiitsministeeriumile vaide. Vaides taotles D. Denissov, et ministeerium teeks Tallinna Vanglale ettekirjutuse kohustades vanglat andma selgitused, mida ta oma 20.10.2006.a. selgitustaotluses taotles. Vaidele vastas Tallinna Vangla 01.12.2006.a. kirjaga nr 1-13/18857-
4. Kaebuse esitaja leidis, et vaide kvalifitseerimine selgitustaotluseks ja Justiitsministeeriumile edastamata jätmine on õigusvastane. Tallinna Vangla on oma toimingutega rikkunud PS § 10, 14, 19, 44 ja 46, märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 8, HMS
5. peatükis vaide lahendamise kohta sätestatud nõudeid, rikutud on ka hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebuse esitaja märkis, et on esitanud kohtule kaebuse oma õiguste taastamise ja preventiivse kaitse eesmärgil. Kaebuses on esitatud taotlused: 1) tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes tema selgitustaotlusele vastamisest keeldumises; 2) tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes Justiitsministeeriumile esitatud vaide kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja selle Justiitsministeeriumile edastamata jätmises; 3) kohustada Tallinna Vanglat andma tema 20.10.2006.a. esitatud selgitustaotlusele vastus. Kohtuistungil jäi kaebaja kaebuse taotluste juurde. Ta märkis täiendavalt, et Tallinna Vangla ei ole rikkumiste tõkestamisel järjekindel. Kaebaja suhtes kohaldati distsiplinaarkaristust selle eest, et ta öörahu ajal kambrikaaslasega oma kambris vaikselt vestles, antud juhul ei võetud aga midagi ette selleks, et üks ebaadekvaatses seisundis isik ei rikuks paljude kinnipeetavate öörahu kogu öö jooksul (tl 51). Tallinna Vangla seisukoht Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 20.09.2006 esitas Deniss Denissov Tallinna Vanglale märgukirja, milles juhtis tähelepanu sellele, et vangla ametnikud ei osutanud kinnipeetavale, kes tema väidete kohaselt oli deliiriumis, meditsiinilist abi. Tallinna Vangla on vastanud 10.10.2006 kirjaga nr. 1-13/18857-
6. Vastuses on öeldud, et antud intsidendi kohta on algatatud distsiplinaarmenetlus. 20.10.2006 pöördus D. Denissov vangla direktori poole selgitustaotlusega. Talle on vastatud 13.11.2006 kirjaga nr. 113/
7. 17.11.2006 esitas D. Denissov Justiitsministeeriumile vaide. Lähtudes vaide sisust käsitles Tallinna Vangla seda selgitustaotlusena ja vastas sellele 01.12.2006 kirjaga nr. 113/18857-
8. Tallinna Vangla on D. Denissovile selgitanud, kuidas osutatakse vanglas meditsiinilist abi. Talle on ka selgitatud, et isikule pandav diagnoos kuulub delikaatsete isikuandmete hulka ja sellest ei informeerita teisi kinnipeetavaid. D. Denissovi arvamus, et isikul, kes rikkus korda, oli deliirium ja ta vajas meditsiinilt abi, on alusetu. Kohtuistungil selgitas vangla esindaja täiendavalt, et vangla ametnikud tegid kõik endast oleneva 18.09.2006 asetleidnud rikkumise tõkestamiseks. Öörahu rikkuv isik isoleeriti teistest kinnipeetavatest paigutades ta tühja kambrisse. Öise vahetuse ajal ei olnud vanglaametnikel rohkemate meetmete rakendamiseks alust ja võimalust (tl 58). Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Kaebuses on esitatud kolm nõuet. Kaebuse esitaja taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks 1) Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes tema selgitustaotlusele vastamisest keeldumises ja 2) Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes Justiitsministeeriumile esitatud vaide käsitlemises selgitustaotlusena ja selle ministeeriumile edastamata jätmises ning et 3) kohus kohustaks Tallinna Vanglat andma kaebaja poolt 20.10.2006.a. esitatud selgitustaotlusele vastus. 2 Kohus käsitleb esmalt kaebuse esimest ja kolmandat taotlust, kuna taotlus tunnistada selgitustaotlusele vastamisest keeldumine õigusvastaseks on hõlmatud taotlusega kohustada vanglat selgitustaotlusele vastama. Kaebaja seisukoht, et tema 20.10.2006.a. vangla direktori nimele esitatud selgitustaotlusele vastamisest on keeldutud, on väär. Tallinna Vangla on vastanud D. Denissovi poolt esitatud selgitustaotlusele 13.11.2006 kirjaga nr 1-13/18857-3 (tl 21). Kaebajaga võib nõustuda selles, et vangla 13.11.2006 vastus selgitustaotlusele ei käsitle täies ulatuses seda, mille kohta kaebaja soovis selgitust saada. Kaebaja soovis selgitust, miks ei rakendanud vangla ametnikud ööl vastu
9. septembrit 2006 adekvaatseid meetmeid, et lõpetada teiste kinnipeetavate (sealhulgas D. Denissovi) öörahu rikkumine kaaskinnipeetava poolt, kes peaaegu terve öö karjus ja raudukse peale tagus. Kaebaja arvates tulnuks rakendada öörahu rikkuja suhtes kas ohjeldusmeetmeid või juhul, kui tal oli deliiriumis, anda talle arstiabi. Asjaolu, et vangla vastus kaebajat ei rahuldanud, ei tähenda aga seda , et selgitustaotlusele vastamisest on keeldutud. Vastustaja on kirjalikus vastuses kaebusele ja kohtuistungil selgitanud, et öörahu rikkunud kinnipeetava suhtes algatati distsiplinaarmenetlus selgitamaks välja juhtunu asjaolud. Intsident leidis aset eelvangistushoones ning öösel asetleidnud rikkumise tõkestamiseks ei olnud vanglaametnikel võimalik koheselt ette võtta rohkemat kui eraldada rahurikkuja teistest kinnipeetavatest ja paigutada tühja kambrisse. Kuigi ka see selgitus kaebajat ei rahuldanud, leiab kohus, et kaebaja poolt esitatud selgitustaotlusele ööl vastu
10. septembrit 2006 asetleidnud intsidendi kohta on antud ammendav vastus. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus rahuldamata kaebuse taotlused tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes kaebaja selgitustaotlusele vastamisest keeldumises ning kohustada Tallinna Vanglat andma kaebaja poolt 20.10.2006 esitatud selgitustaotlusele vastus. Lisaks eelkäsitletud taotlustele on kaebuses esitatud ka taotlus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes Justiitsministeeriumile esitatud vaide käsitlemises selgitustaotlusena ja vaide ministeeriumile edastamata jätmises. Ministeeriumile 17.11.2006 esitatud vaidega taotles D. Denissov, et ministeerium teeks Tallinna Vanglale ettekirjutuse 20.10.2006 selgitustaotlusele vastamiseks. Vaidlustatava toimingu sisu kohta on kaebaja oma vaides märkinud, et ta soovis 20.10.2006 Tallinna Vanglale esitatud selgitustaotluses vastust sellele, miks vangla ametnikud ja meditsiinipersonal ei rakendanud meetmeid kinnipeetava suhtes, kes oli ebaadekvaatses seisundis ja segas oma käitumisega teisi kinnipeetavaid. Selgitustaotlusele vangla poolt antud vastus on formaalne ja ei anna vastust nõutud selgitustele (tl 23-24). Haldusmenetluse seaduse § 80 lg 2 kohaselt, kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan leiab, et vaie on põhjendatud, võib ta ise selle rahuldada. Vaide esitamisega taotles D.Denissov, et vastataks tema 20.10.2006 esitatud selgitustaotlusele. Kuna 01.12.2006 kirjaga nr 1-13/18857-5 vangla vastas D. Denissovi poolt 20.11.2006 esitatud selgitustaotlusele, võib asuda seisukohale, et vangla rahuldas Denissovi vaide. Asjaolu, et dokument „Selgitustaotlusele vastamine” (tl 25) on sõnastatud küllaltki segaselt ja sellest on teavet, mida Denissov selgitustaotluse esitamisega soovis, raske välja lugeda, ei tähenda, et 3 Tallinna Vangla on D. Denissovi vaide Justiitsministeeriumile edastamata jätmisega rikkunud haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide edastamise korda. Tallinna Vangla toiming (vaides esitatud nõude täitmine) vastab HMS § 80 lg-s 2 sätestatule. Seetõttu ei ole kohtul Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes Justiitsministeeriumile esitatud vaide kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja selle Justiitsministeeriumile edastamata jätmises, õigusvastaseks tunnistamiseks alust. Väidetavalt pöördus kaebaja kohtusse oma õiguste taastamiseks ja preventiivseks kaitseks. Kaebaja ei täpsustanud, milliste õiguste taastamist ja preventiivset kaitset ta käesolevas asjas esitatud kaebusega tegelikult taotleb. Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi, mis tulenevad märgukirjadele ja selgitustaotlustele vastamise seadusest ja haldusmenetluse seadusest. Kaebaja viited Põhiseaduse §-de 10, 11, 14, 19, 44 ja 46 rikkumisele ei ole antud juhul asjakohased. Kui kaebaja eesmärgiks on saavutada olukord, et edaspidi oleks talle tagatud 8-tunnine pidev uneaeg ilma, et kaaskinnipeetavate käitumine seda häiriks, siis kaebus, milles vaidlustatakse menetlusnõuete rikkumisi märgukirjadele või selgitustaotlustele vastamisel vangla poolt, selle eesmärgi saavutamist kohtu arvates ei taga. Kaebaja poolt kohtule antud seletuses põhjal järeldab kohus, et kohtusse pöördumine oli käesoleval juhul tegelikult ajendatud sellest, et kaebaja veendumuse kohaselt ei reageerita Tallinna Vanglas kinnipeetavate poolt teiste öörahu rikkumisele adekvaatselt. Kaebaja märkis, et temale määrati distsiplinaarkaristus öörahu rikkumise eest seoses sellega, et ta oma kambris öörahuks ettenähtud kellaajal kambrikaaslasega vaikselt vestles. Tegevuse tõkestamiseks, mis tõsiselt häirib kaaskinnipeetavate öörahu, ei võta aga Tallinna Vanglas ametnikud kaebaja arvates midagi ette. Lähtudes eeltoodust põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 4