2-05-19556/5

Tsiviilasi nr.2-05-19556 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

1. aprillil 2007.a. Harju Maakohus Kentmanni kohtumajas koosseisus: kohtunik Arne Kolnes sekretär Erlike Karjus juuresolekul hageja esindaja Ülle Laidvee osavõtul, arutas kohtuistungil
2. märtsil 2007.a.(kohtuotsuse teatavakstegemise aeg
3. aprillil 2007.a.) Tallinna Linna hagi (XXX, TKV kaudu, XXX) ÜE ( isikukood XXX, registrijärgne elukoht XXX) vastu lapse äravõtmise nõudes ilma vanema õiguste äravõtmiseta, l e i d i s: ÜE`l sünd XXX on kaks last: täiskasvanud puudega poeg TE sünd XXX. ja vallaslapsest alaealine tütar ÕE sünd XXX. Kostja elab koos tütre ja oma täiskasvanud pojaga aadressil: XXX. Pere kasutuses on hooldamata ja lagunev individuaalelamu, kus elamiseks kasutatakse põhiliselt esimest korrust, kuna teine korrus on siiani nn. väljaehitamisel. Elamusse ei ole kunagi saanud siseneda ei politsei- ega ka sotsiaaltöötajad, kuid elamu akendest on võimalik näha üht räämas ja paari lagunenud mööbliesemega kõledat tuba. 21.12.2004.a. laekus TKV Sotsiaalhoolekande osakonda esildis XXX õpilase XXXX ÕE kohta. Kool palus abi lapsele elementaarse toimetuleku ja hariduse omandamise tagamisel. Esildisest nähtub, et lapsel on raskused koolis edasijõudmisel ning klassijuhatajal ei ole vaatamata korduvatele kutsetele õnnestunud kohtuda lapse ema ÜE`ga. Kui klassijuhataja RA`l ja kooli sotsiaaltöötajal MI`el õnnestus lõpuks teostada lapse kodukülastus selgus, et ema ÜE käitumises võib täheldada mõningaid psüühilise ebastabiilse ilminguid. Ema soostus kooliesindajatega vestlema ainult elamu välisuksel, elamusse siseneda ta neid ei lubanud. Vestluse käigus ilmnes, et majas puudub mitu kuud elekter ning pere majanduslik olukord on raske. Kuna koolis oli eelnevalt täheldatud ka lapse hooldamatusest tingitud halba väljanägemist, ebameeldivat lõhna, lapse alatoitumust, mahajäämust õppetöös ning üldises vaimses arengus, samuti ema järjekindlat eemale hoidmist kontaktidest kooliga – sundisidki nimetatud asjaolud kooli pedagooge lapsele abi saamiseks pöörduma lastekaitsetöötajate poole. TKV sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetöötajad üritasid ajavahemikul 29.12.2004 25.01.2005 saada kostjaga kontakti ning teostasid korduvalt mitmeid kodukülastusi. Mitmete kodukülastuse käigus ei lubanud ÜE kordagi kellelgi siseneda majja ega ka vestelda lapsega kodus. Kostja käitumine sotsiaaltöötajatega oli alati tõrjuv, jäik ja kohati äärmiselt agressiivne. Kostja sõnul ta ei tööta, majas puudub elekter ning ta tunnistas, et tal on raskusi tütre õpetamise ja hooldamisega. Samas väitis kostja kodukülastustel järjekindlalt, et keegi ei tohi siseneda tema majja ning pole kellegi asi, kuidas tema koos oma tütrega elab. Samuti keeldus ta koostööst, edasistest kohtumistest ning ka materiaalsest abist. 25.01.2005.a. toimunud kodukülastuse ajal haaras kostja esiku nurgast kirve ja ründas sellega lastekaitse- ja noorsoopolitseitöötajaid. Selles situatsioonis oli kostja käitumises selgelt võimalik märgata tema käitumise ebaadekvaatsust, autistlikke jooni ja nn. kahe “mina” olemasolu. Lastekaitsetöötajad on mitmel korral käinud XXX, kus on vesteldud alaealise ÕE`ga ning arutatud koos lapse klassijuhataja RA ja kooli sotsiaaltöötaja MI`ega lapse edasist võimalikku elukorraldust. Vestlustest XXX Õ selgus, et pere elab maja esimesel korrusel, kus on köök ja kaks tuba, neist üks on ema tuba ning teises toas elab Õ koos vennaga. Tütarlapse sõnul riidleb ema tihti temaga, sest emale ei meeldi, et Õ käib koolis, osaleb pikapäevarühmas, teeb kodus koolitöid jmt. Lapse väitel ei saa ta aru, mida ta valesti on teinud, miks ema temaga sellepärast kurjustab. Kodus ei ole tal mingeid mänguasju, raamatuid ega muid vahendeid mängimiseks ja vaba aja veetmiseks. Lapse sõnul sulgeb ema end sageli oma tuppa ja viibib seal pikka aega ning siis olevat emal nn. „kuri vaim sees”. Klassijuhataja RA hinnangul ei ole lapsega keegi üldse tegelnud, seetõttu on ta eluvõõras ja üldise arengus eakaaslastest mahajäänud. Samas jääb klassijuhataja seisukohale, et normaalse koduse hoolduse, järjepideva juhendamisega õppetöös võib Õ saavutada häid tulemusi. Koolis on märgatud, et Õ riided on pesemata, väga vanad ja kulunud ning lõhnavad niiskuse järgi. Pedagooge teeb murelikuks asjaolu, et lapsevanem ei luba last sageli kooli tulla ning keelab ka suhtlemist eakaaslastega koolivälisel ajal. Lastearsti dr NP´i kirjast nähtub, et laps on harva käinud arsti vastuvõttudel, kuna ema on olnud väga apaatne ja saamatu. Vajalikud uuringud ja kaitsesüstid on lapsele tehtud suure hilinemisega ning koduvisiitide ajal on arst täheldanud külma ja kütmata tuba, arstil oli ka andmeid, et perel on probleeme toiduga. Neil kordadel kui laps on olnud haige, ei ole tal olnud koolile esitada arstitõendit, kuna ema ei ole lapse haiguse ajal arsti poole pöördunudki. Lapse ainsaks kokkupuuteks teiste täiskasvanute ja eakaaslastega peale kooli on ka naabritädi ja tema pere. Naabri sõnul on kostja ÜE käitumine ja elu-olu muutunud just viimasel paaril aastal nn. „kummaliseks”, kuigi kostja iseäralikku eluviisi olid naabrid ka varem täheldanud. 8-aastase Õ olukorda kodus peavad naabrid lapsele sobimatuks ning on omalt poolt püüdnud last toetada ja hooldada s.o. toitnud, andnud mänguasju, riideid, võimaldanud iga päev mõnda aega viibida naabri peres jmt. TKV sotsiaalhoolekande osakond pöördus viimase võimalusena aprillikuus 2005 MTÜ „XXX” sotsiaaltöötajate poole – saamaks abi ÜE nõustamisel ja tema toimetulekuoskuste tõstmisel tütre hooldamisel ja kasvatamisel. Paraku ei teinud kostja mingeid mööndusi ka sotsiaaltöötajate suhtes, keeldudes igasugusest koostööst ning jäädes endiselt jäigalt vaenulikule positsioonile. Eestkosteasutus on arvamusel, et kostja ebaadekvaatsus ümbritseva tajumisel viitab tema psühhiaatrilisele probleemile ja kostja vajaks kiiresti selle osas uuringuid ning vajadusel ka ravi. Kostja tervislikust seisundist tulenevalt väldib ta igasuguseid vahetuid kontakte inimestega, mistõttu ei ole paraku võimalik kostjaga teha mingit koostööd ei tema enda toimetuleku ega ka lapse elukorralduslikes küsimustes. Kostja ise ei ole oma tervislikust seisundist tingituna suuteline tagama oma tütrele igapäevast nõuetekohast vanemlikku hooldust ja kasvatust, kuna ta on lihtsalt süvenenud oma nn. “mõttemaailma”. Samuti ei suuda ta seadusest tulenevalt täita oma vanema kohustusi lapse hooldamise, kasvatamise ja ülalpidamise suhtes. Lapse elu koos emaga on hakanud oluliselt pidurdama lapse edasist arengut ning ohustama tema elu ja tervist. Eeltoodust tulenevalt otsustati KV sotsiaalhoolekande komisjonis 18.10.2005 protokoll nr 52/28 eraldada alaealine ÕE sünd XXX, elukoht XXX ema ÜE sünd XXX juurest enne kohtuotsust, kuna alaealise ema ei täida Perekonnaseadusest tulenevaid kohustusi ning lapse jätmine vanema juurde ohustab lapse tervist ja elu. Lapse eraldamine perekonnast vormistati TKV korraldusega 31.10.2005.a. nr XXX. Arvestades ülaltoodut ja lähtudes asjaolust, et kostja ÜE ei ole oma ebastabiilse tervisliku seisundi tõttu suuteline täitma seadusest tulenevalt oma vanema kohustusi lapse hooldamise, kasvatamise ja ülalpidamise suhtes ning lapse viibimine kostja kasvatusel on lapse elule ja 2 tervisele ohtlik ning toetudes EV Perekonnaseaduse §53 lg 1- le, lg 2-le, lg 3-le ning TsMS § 129 TKV palub: 1.Ära võtta alaealine ÕE isikukood XXX oma ema ÜE kasvatuselt ilma vanema õiguste äravõtmiseta ja anda alaealise elukorraldus eestkosteasutuse TKV pädevusse. Kostja kohtuistungile ei ilmunud ja ei ole ka hagile vastanud. Kostja oli kutsutud kohtuistungile kohtukutse avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuna tema tegelik viibimiskoht oli teadmata ja sellega loetakse kostjale kohtukutse kätteantuks. Hageja taotleb asja sisulist arutamist ilma kostja osavõtuta. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele esitatud õiguslikel alustel. PkS § 53 lg 1 sätestab, et eestkosteasutuse nõudel võib kohus otsustada võtta vanemalt lapse ära vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik jätta vanemate juurde. Sama §-i lg 2 kohaselt võib eestkosteasutus lapse vanemalt ära võtta enne kohtuotsust , kui lapse vanema juurde jätmine ohustab lapse tervist või elu. Sama §-i lg 3 sätestab, et kui lapse äravõtmisel vanemalt jääb laps ilma vanemlikust hoolitsusest, korraldab lapse elu eestkosteasutus. Sünniaktist nähtuvalt on ÕE sündinud XXX ja tema ema on ÜE ( tl.6). TKV sotsiaalhoolekande komisjoni 31.10.2005.a. protokollist nähtuvalt on alaealine ÕE ära võetud enne kohtuotsust tema ema ÜE kasvatuselt ja hoolduselt ning otsustatud paigutada riiklikule kasvatusele. ( tl.16-18). TK vanema korraldusega 31.10.2005.a. on alaealine ÕE eraldatud oma ema ÜE juurest, kuna viimane ei täida Perekonnaseadusest tulenevat kohustust oma last kasvatada ja tema eest hoolitseda (tl.19). Hageja esindaja oma seletuses kinnitab, et laps ÕE on juba poolteist aastat olnud XXX ja ema ei ole teda kordagi vaatamas käinud ega ühendust võtnud ja ei ole ka otsinud võimalusi, et lapsega kontakti saada. Nendest tõenditest nähtub, et esinevad alused lapse äravõtmiseks emalt, sest ema ÜE ei ole täitnud oma kohustusi lapse kasvatamisel, hooldamisel ja ülalpidamisel. Eeltoodu alusel ja juhindudes PkS §-dest 53 lg 1, 2 ja 3, TsMS § 410, kohus o t s u s t a s: ära võtta alaealine ÕE ( isikukood XXX) oma ema ÜE kasvatuselt ilma vanema õiguste äravõtmiseta ja anda alaealise elukorraldus eestkosteasutuse TKV pädevusse. Kostjale teha kohtuotsus teatavaks selle resolutsiooni avaldamisega väljaandes ametlikud teadaanded. Kohtuotsuse peale võib esitada apelllatsioonkaebuse kohtuotsuseapellandile kättetoimetamisest. 30 päeva jooksul arvates Arne Kolnes kohtunik 3 4