2-06-38138 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2006.a Tallinn Tsiviilasja number 2-06-38138 Tsiviilasi AS-i kaebus kohtutä

) § 56 lg 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Antud juhul ei ole sissenõudja taotlenud tsiviilasjas viiviste väljamõistmist ning kohtutäituril ei ole võimalik iseseisvalt viiviseid arvestada. II Kaebus kohtutäituri tegevuse peale ja kohtutäituri otsus

1. AS esitas kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, taotledes kohtutäitur KKi poolt koostatud otsuse täiteasjas nr XXX ebaseaduslikuks tunnistamist. Kohtutäitur KK jättis 27.11.2006.a. otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt ei ole kohtutäituril õigus kontrollida õiguslikke asjaolusid, vaid ainult vormilisi nõudeid. Kohtutäitur leiab, et sissenõudja nõue rahuldatakse koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega täitedokumendist nähtuvas suuruses. Antud juhul on sissenõudja taotlenud kohtus viiviste väljamõistmist ning kohus on hageja taotluse täies ulatuses rahuldanud. Kohtutäitur on seisukohal, et viivisenõude koos põhinõudega võib esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult, mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Kohtutäitur ei saa kohtuotsuse resolutsioonis toodud nõuet suurendada, kui kohtuotsusega ei ole väljamõistetud viivist põhivõla tasumiseni ega määratud viivise suurust. Kohtutäitur leiab, et VÕS § 113 tulenevalt peab võlausaldaja viivise saamiseks seda võlgnikult nõudma. Kui hageja nõuab viivist, kuid ei ole tõendanud viivise kohta kokkuleppe olemasolu, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivisenõudena. Nõude realiseerimiseks ei piisa võlausaldaja tahteavaldusest võlgnikule, selleks tuleb esitada hagi kohtusse. Sissenõutav viivisenõue on iseseisev rahaline nõue. III Menetlusosaliste seisukohad kohtumenetluses
2. AS esitas 13.12.2006.a. Harju Maakohtule kohtutäitur KKi 27.11.2006.a. otsuse peale kaebuse, taotledes kohtutäituri otsuse seadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Avaldaja leiab, et juhul, kui viivist ei ole protsentuaalselt põhinõudelt kostjalt välja mõistetud, siis tuleb juhinduda määra osas VÕS § 113 lõikest 1 ning arvestamise formaalõiguslikkust alusest TsMS § 461 lõikest
3. Seadusandja ei ole ette näinud TsMS § 367 imperatiivse reeglina, vaid on selgelt sätestanud, et taolise nõude võib esitada eelkõige selleks, et kindlustada viivise arvestamine ka hagi esitamisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja edasi selleks, et reguleerida võlasuhteid, kus võlasuhte pool soovib VÕS § 113 lõikes 1 sätestatust erineva viivise määra kohaldamist. Kui kohtuotsuses viivise arvestuslikku määra ei ole kirjas, siis lähtub täitur VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrast. Avaldaja on arvamusel, et viivise arvestamise ja väljanõudmise kohustus on seadusega pandud kohtutäiturile, kuna kohtutäitur täidab täitedokumenti ning saab selle eest tasu. Avaldaja leiab, et ei saa väita, et viivise arvestamine kohtutäituri poolt seaduse alusel oleks välistatud formaliseerituse põhimõtte tõttu, sest formaliseerituse printsiip kehtib eelkõige täitedokumendi kohta.
4. Võlgnikud oma vastuväiteid kaebusele kohtule ei esitanud. Kohtutäitur KK palub jätta kaebuse rahuldamata ja jääb oma 27.11.2006.a otsuses nr XXX esitatud seisukohtades juurde ning palub jätta kõik menetluskulud AS kanda. IV Kohtu seisukoht ja põhjendused
5. Kohtutäituri ja sissenõudja vahel on vaidlus formaliseerituse põhimõtte üle täitemenetluses.

-s väljendub formaliseerituse printsiip seadustiku § 1 lõikes 1 ja §-s 23.

§ 1

lõige 1 sätestab ammendavalt sundtäidetavate dokumentide loetelu, §-s 23 sätestatuga nähakse ette nõuded täitemenetluse alustamiseks.

1. Käesoleval asjas on täitedokumendiks Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. aasta tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-05-18660, millega rahuldati mõisteti N. K, N. KK ja S. K välja solidaarselt põhivõlgnevus 30´000.- krooni, intressid 7´490,02 krooni, viivis 2´953,95 krooni, kokku 40´443,97 krooni ja riigilõivu katteks 3´150.- krooni.

§ 56

lõike 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Seega sätestab

§ 56lõige 1 nõude rahuldamise ulatuse.

9. Edasi analüüsib kohus, kas viivise protsentuaalse määra puudumisel kohtuotsuses saab kohtutäitur juhinduda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust ning arvestamisel TsMS § 461 lg-s 4 sätestatust. TsMS § 461 lg 4 kohaselt arvestatakse kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja 2 intressi, välja arvatud viivise summalt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Kohus on seisukohal, et nimetatud normi tuleb vaadelda TsMS §-s 367 sätestatu kontekstis, mille kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seejuures ei tee seadus vahet asjaolul, kas tegemist on lepingust või seadusest tuleneva viivisega. Seega hageja ja kohus võivad valida ühe alternatiivi ja sissenõudjal on võimalus taotleda kohtumenetluses viivise väljamõistmist kuni põhinõude täitmiseni, kohtul aga on võimalus kohtumenetluses hinnata võimalikke vastuväiteid viivise suurusele. Kohtutäituri poolt täitmisele kuuluva nõude puhul peab tegemist olema piisavalt konkreetse nõudega, mis ei eelda kohtutäiturilt keerulisi arvutustehteid ega õiguslikku tõlgendamist. Kohtutäitur ei ole pädev otsustama küsimuste üle, mille puhul on vajalik asjaoludele õigusliku hinnangu andmine.

§ 56

lg-s 1 sätestatu piiritleb kohtutäituri tegevuse väga konkreetselt, jätmata talle otsustamisvabadust ega käitumisvariantide valikut. Kohtutäiturile ei ole antud

-s pädevust otsustada materiaalõiguslike küsimuste üle. Täitemenetluse eesmärk ei ole nõude olemasolu tuvastamine ehk materiaalõiguslike küsimuste lahendamine, vaid nõude täitmine. Kohtutäitur peab lähtuma ainult täitedokumendis otsesõnu väljendatud otsustusest ja ta ei saa tõlgendada täitedokumenti või laiendada selle resolutiivosas märgitut. Eelpooltoodud põhjustel ei nõustu kohus sissenõudja seisukohaga, et kuna

§ 56

lg 3 järgi arvestatakse viivist kuni enampakkumise või eseme muul viisil müümise päevani või sundvalitsemise lõppemiseni, siis peab kohtutäitur arvestama viivist ka siis, kui kohtuotsuse resolutiivosas ei ole viivise arvestamise aluseid ette nähtud. Eeltoodust tulenevalt tuleb AS kaebus kohtutäitur KKi otsuse peale jätta rahuldamata. Juhindudes TsMS § 172 lg-s 1 ja § 173 lg –tes 1 ja 3 sätestatust tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda Ele Liiv Kohtunik 3