3-07-137/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Ruth Virkus ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-137 Haldusasi Ivan Kerdyashevi Rahandusministeeriumi väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 30.04.2007 määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Ivan Kerdyashevi määruskaebus kaebus Eesti Vabariigilt kaudu kahjuhüvitise RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 30.04.2007 määrus nr 3-07-137 muutmata ja Ivan Kerdyashevi määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata Riigikohtusse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 18.01.2007 esitas Ivan Kerdyashev halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi vastu taotlusega hüvitada Tallinnas X-X xx/xx-xx elamu võõrandamise tõttu AS-le S1 elamus aS korteri erastamise õigusest ilmajäämisega tekitatud kahju 390 000 kr. Kaebuses märgiti, et kaebaja kasutas nimetatud elamus asuvat korterit nr xx alates 02.03.1993 Tallinna Põhja Rajoonivalitsuse poolt väljastatud orderi alusel. AS S peadirektori A. P 03.10.1994 kirjaga nr 1-10/834 teatati üürnikele, et eluruume ei erastata seoses sellega, et elamu kuulub eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kaebaja eeldas, et eluruumi mitteerastamiseks on seaduslik alus ja riigi tehingud elamuga on õiguspärased. Kaebaja on tema kasutuses oleva korteri ära ostnud ning pangalaenu tagatiseks oli korteriomandile seatud hüpoteek summas 390 000 kr. Novembris 2006 sai kaebaja teada, et jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega asjas nr 3-04-110 tuvastati, et elamu X-X xx omandiõiguse õigusvastase üleandmisega AS-le S1 tekitati üürnikele kahju, mis seisnes eluruumi erastamise õigusest ilmajäämises. Kaebaja on seisukohal, et kuna kahju hüvitamise nõue tuleneb jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõudest elamu eraomandisse üleandmise seadusevastasuse tuvastamise kohta, siis tuleb käesoleva asja lahendamisel kohaldada mitte riigivastuse seaduse ega HKMS sätestatud 3-07-137 üldiseid aegumistähtaegu, vaid TsÜS § 157 lg 1 erisätet, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. 15.03.2007 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse (p 1), tunnistas vastustajaks Rahandusministeeriumi (p 2), luges kaebuse esitatuks tähtaja rikkumisega ning andis tähtaja kuni 30.03.2007 kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks (p 3). Kohus märkis, et kaebusele lisatud materjalidest ning eelkõige Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusest nähtuvalt tekkis kaebajale kahju seoses sellega, et tema kasutuses olnud eluruum anti
2. mai- või juunikuus riigiettevõtte Eesti Erastamisettevõte ja RAS S ning AS S1 vahel 31.05.1993 sõlmitud lepingu ja Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja nr 143 „RAS S tegevuse lõpetamine” alusel üle AS-le S1, mistõttu kaotas kaebaja võimaluse tema kasutuses olnud eluruumi eluruumide erastamise seaduse alusel erastada. Seega sai väidetav kahju tekkida
3. aastal. Tegemist on enne RVS jõustumist tekkinud kahjuga, mille hüvitamiseks võis RVS § 31 lg 2 kohaselt kohtu poole pöörduda kuni 01.01.
4. Põhjendatud pole kaebaja väide, et ta sai kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust teada alles Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusest. Erastamise mittevõimaldamisest ja seega kahjust ja kahju tekitanud isikust sai kaebaja teada 1994 oktoobrikuus AS S peadirektori 03.10.1994 kirjast. Seega lisaks RVS § 31 lõikes 2 sätestatud tähtajale on käesoleva kaebuse esitamise ajaks ilmselgelt möödunud ka RVS § 17 lõikes 3 ning HKMS § 9 lõikes 4 sätestatud 10-aastane tähtaeg. Tegemist on mitte materiaalõiguslike aegumistähtaegadega, vaid protsessitähtaegadega. Kaebuse viide TsÜS §-le 157 ei ole asjakohane. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega ühtegi kaebaja nõuet ei tunnustatud. 30.04.2007 määrusega lõpetas halduskohus asja menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel põhjendusega, et kaebus ei ole tähtaegne ning kuigi kaebaja esindaja sai kohtumääruse ettepanekuga esitada tähtaja ennistamise taotlus kätte 19.03.2007, ei ole ta kaebetähtaja ennistamist taotletud ega teatanud, et vajab lisaaega kohtumäärusele vastamiseks. Kaebaja esitas menetluse lõpetamise määruse peale määruskaebuse, mille halduskohus rahuldamata jättis ning ringkonnakohtule lahendamiseks edastas. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Ivan Kerdyashevi määruskaebuses leitakse, et asja menetluse lõpetamine on ebaõige ning ta palub halduskohtu määrus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule menetlemiseks. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebus on TsÜS § 157 lg 1 alusel tähtaegne ning et seetõttu ei pidanud ta ka vajalikuks esitada kaebetähtaja ennistamise taotlust. Kaebajale on kahju tekitanud riik. Kaebaja ei eeldanud ega pidanudki eeldama oma õiguste rikkumist riigi poolt ning sellest, et X-X xx endiste üürnike kahjunõuet on tunnustatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2006 otsusega, sai kaebaja teada novembris
5. Õige pole halduskohtu seisukoht, et ülaltoodud ringkonnakohtu lahendi järeldused ei laiene kaebajale. Ringkonnakohtu otsusega tunnustati kõikide maja üürnike erastamisõiguse rikkumine ja seega ka üürnike õigus esitada kahju hüvitamise nõue. Jaanuaris 2007 esitatud kaebus kujutab endast faktiliselt kahju suuruse täpsustamist, kuna kõik teised kahju hüvitamise rahuldamise eeldused, kahju tekitanud isik ning tema kohustus kahju hüvitada on leidnud tunnustamist teise kohtumenetluse raames. Rahandusministeerium määruskaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt lõpetas kohus õigesti haldusasjas menetluse, sest TsÜS § 157 lg 1 ei ole asjasse puutuv säte, kaebus pole tähtaegne ning vaatamata kohtu tehtud ettepanekule pole tähtaja ennistamise taotlust esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2