Obsah (6)

§ 21§ 19§ 14§ 18§ 15§ 20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-04-692 Tsiv

§ 21

ja § 22 lg 2 mõttega ning ebaõiglane, sest kaitstuks osutuks isik, kes seaduse mõtte kohaselt kaitset ei vaja. Hageja pidi ettevõtlustulult maksma makse ja kandma ettevõtluskulu. Hageja oli abieluliste suhete lõppemisel lapseootel ja tegi laste kasvatamisele kulutusi, mis oleksid võinud kostja käitumisest tingituna olemata olla. Maakohus rahuldas osaliselt kostja hagi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, arvestades osaliselt nii kostja soovi, psühholoogi arvamust kui ka eestkosteasutuse ettepanekut ja kodukülastusakte. Arvestades asjaolu, et osaliselt rahuldati nii hagi kui ka vastuhagi, jättis maakohus riigilõivu TsMS § 60 lg 1 alusel poolte kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hageja kantud tunnistajatasu 500 krooni, sest psühholoogi ärakuulamine oli vajalik, et määrata kindlaks lastega suhtlemise kord. Kohus rahuldas ka hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise tõttu hageja kantud kulutused õigusabile (9440 krooni) ja pool ühisvara jagamise tõttu kantud kulutustest (12 980 krooni). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS 4

1. K.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu
2. detsembri 2005 otsuse tühistamist osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega kalduda korteriomandi ja sõiduauto jagamisel hageja kasuks kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest ning mõista hagejalt välja kostja kasuks kompensatsioon korteriomandi eest 25 400 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et ta on seoses korteri soetamisega tasunud vaid 25 400 krooni makseid. Korteriomandi ostmise ajaks 19.11.2003 oli kostja magistriõpe läbi saanud. Kostja magistriõpe Eesti Põllumajandusülikoolis kestis 01.10.1998-25.08.
3. Kostja tööraamatu väljavõtte kohaselt asus ta AS-i E tööle 14.07.2003 ning töölepingu kohaselt oli tema tasuks 6000 krooni kuus, kuid korteriomandi ostmisele ta oma rahaliste vahenditega kaasa ei aidanud. Kostja kasutas ülalpidamist vajavat last oma magistriõpingute pikendamiseks ega võtnud osa pere ülalpidamisest ja lapse kasvatamisest. Seega on kostja sissetulekute puudumine magistriõpingute tõttu piisavaks põhjuseks, et kohaldada

§ 19

lg 2 p 2 ning kõrvale kalduda

§-s 19 lg 1 sätestatud abikaasade võrdsuse põhimõttest. Liisingumaksed sõiduauto Peugeot 307 eest on tasutud hageja pangaarvelt ning kostja osalus liisingumaksete tasumisel ei ole tõendatud. Sõiduauto müügist saadud raha 160 000 krooni, mis laekus kaks nädalat pärast abielu registreerimist, ei kuulu ühisvara hulka. Füüsilisest isikust ettevõtjana on hageja kandnud 80% sõiduauto Peugeot 307 soetamisega seotud kulusid oma ettevõtluskulude hulka. Konkreetse sõiduauto võõrandamisel või isiklikku tarbimisse võtmisel tuleb kehtiva tulumaksuseaduse järgi kanda sõiduauto turuhinnast 80% ettevõtlustulude hulka, mis tõstab füüsilisest isikust ettevõtja maksukoormust. Sõiduauto Peugeot 307 ühisvarasse arvamine annab kostjale võimaluse saada maksuvabalt summa, mille pealt hageja peab maksma täiendavalt maksud. Seega jääb kogu maksukoormus hageja kanda, mis toob kaasa kostja alusetu rikastumise. Seetõttu tuleks nii korteriomandi kui ka sõiduauto Peugeot 307 osas kõrvale kalduda

§-s 19 lg 1 sätestatud abikaasade võrdsuse põhimõttest.

1. O.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2005 otsuse tühistamist osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara arvel hüvitis 306 460 krooni, muuta ja täiendada lastega suhtlemise korda ning jätta kostjalt välja mõistmata hageja esimese astme kohtus kantud õigusabikulud ja tunnistajatasu. Apellatsioonkaebuse kohaselt toimusid tehingud hageja pangakontolt mõlema abikaasa nõusolekul, mis nähtub ka
3. ja
4. a isiku tuludeklaratsioonidest, mis on koostatud ühiselt. Seega on ebaõige hageja väide, et kostja poolt ei laekunud kontole sissemakseid. Asjaolul, kas hageja näitas ühisvara ettevõtluskuluks või mitte, puudub käesolevas asjas tähtsus, kuna FIE vara ja abikaasade ühisvara on sisuliselt kattuvad. Seega tulu, mis saadakse abikaasade ühisvara kasutades, kuulub abikaasade vahel jagamisele. Abikaasade lahusvara mõiste ei sisalda

§-st 15 nähtuvalt võimalust käsitada FIE vara lahusvarana. Hageja väide, et ta sai 110 000 krooni korteri ostu sissemakseks oma emalt, ei vasta tegelikkusele. Kostja töötas alates 14.07.2003 AS-s E ja omas piisavat sissetulekut, et korteri ostu eest tasuda. V.M. e poolt tütre arvele raha kandmine ja seal hoidmine ei vasta ka kinkelepingu tunnustele, kuna kinkijal ei ole kingitud vara õigust ise kasutada või teha seda teiste kaudu, kuid V.M. seda tütre kaudu tegi. Viidatud rahast on tasutud V.M. e ülalpidamiskulud. 09.03.2004, 01.01.2004, 06.01.2004 on tehtud sularahas väljamakseid ka V.M. e korteri remondi jaoks. Hageja pangakonto väljavõttest ei nähtu, et ta oleks 2003. a novembris-detsembris korteri eest üle kandnud täiendavalt 110 000 krooni, lisaks panga poolt laenulepingu alusel üle kantud 300 003.81 kroonile. Kuna hageja pangakontole ei ole V.M. elt raha 110 000 krooni laekunud, siis on krediidilepingu väline summa korteri osas tasutud abikaasade poolt võrdses ulatuses. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud ülekandeid korteri eest ainult 35 000 5 krooni, mitte 110 000 krooni ulatuses. Korteri ostmiseks tasutud laenuväline summa 108 885 tuleb jagada võrdselt poolte vahel – mõlema poolt on seega tasutud 54 442.50 krooni. Seega tuleb korteri turuväärtusest 500 000 lahutada 404 144.50 ning kostjale väljamõistmisele kuuluv hüvitus korteri eest on 95 855.50 krooni. Korteri sisustus soetati osaliselt 10.09.2003 kostja ja T.P. vahel sõlmitud laenulepingu alusel saadud 150 000 krooni eest. Seega kasutati T.P. ga sõlmitud lepingu alusel saadud laenuraha perekonna heaks, mistõttu on tegu abikaasade ühisvaraga. Laenulepingu sõlmimiseks A.R. iga puudus vajadus, sest hageja arvel oli piisavalt raha ja teise sõiduki sissemaksest jäi üle 40 000 krooni. A.R. i ja hageja vahel sõlmitud laenuleping 15.01.2003 on koostatud tagantjärgi, välistamaks teise sõiduki sissemakse jagamist abikaasade ühisvarana. Tegemist on näiliku tehinguga, mis on tühine algusest peale. Laenulepingu tegelikkusele mittevastavust näitab ka asjaolu, et 15.01.2003 lepingu sõlmimine, aga ka laenusumma tagastamine 31.08.2004 on üheaegselt trükitud, püüdes jätta muljet laenu võtmisest ja tagastamisest erinevatel aegadel. Laenuleping oli sõlmitud tunnustel, millistel laenulepinguid ei sõlmita – polnud märgitud intresse ega tagatist ning laenusumma tegelik andmine ei ole kontrollitav. Viimatinimetatust nähtub lepingu võltsitus. Laenuleping A.R. iga ei ole usaldusväärne ka seetõttu, et selline laen pidanuks kajastuma hageja kui FIE raamatupidamises, kuid seda ei ole tehtud. Sõiduki (Peugeot 206) maksed kokku moodustasid 227 223 krooni, millest 93 423 krooni on tasutud abielu jooksul. Peugeot 206 väljaostmisel kasutati T.P. lt laenulepinguga saadud 60 000 krooni. Seega oli laen võetud perekonna huvides ning sõiduki müügist saadud summa 160 000 krooni kuulub abikaasade ühisvarana jagamisele proportsionaalselt, arvestades kummagi abikaasa panust sõiduki rahastamisse. Selleks tuleb välja selgitada hageja poolt enne abielu tasutud 133 800 suhtväärtus sõiduki eest tasutud summasse 227 223 krooni, mis on 58,8%. Sõiduki tegelikust müügihinnast 160 000 moodustab 58,8% 94 080 krooni, s.o enne abielu soetatud vara väärtus, ja 41,2% pärast abielu soetatud vara väärtus on 65 920 krooni. Viimatinimetatu tuleb abikaasade panuse kindlakstegemiseks jagada pooleks ja kummalegi abikaasale kuuluvaks osaks on 32 960 krooni. Teise sõiduki (Peugeot 307) ostul kasutas kostja nimetatud osa esimesest sõidukist saadud rahast teise sõiduki sissemaksu tegemisel. Liisingumaksed sõiduki eest on tasutud võrdselt hagejaga. Sõiduki Peugeot 206 müügist saadud raha 160 000 krooni laekus küll 17.01.2003 hageja arvelduskontole, kuid viidatud summas sisaldus ka kostjale kuuluv osa. Teise sõiduki sissemaksuks tasuti 17.01.2003 115 000 krooni ning sõiduki jääkmaksumus tasuti ühiselt 25.09.2003, s.o abieluliste suhete kestmise ajal. Sõiduki liisingumaksetena on abielu kestel võrdselt tasutud 125 810 krooni ehk kumbki pool on tasunud 62 905 krooni. Kuna kostja panus esimesest maksest oli 35 200 krooni, tuleks sõiduk jätta hageja omandisse ja temalt välja mõista hüvitus 98 105 krooni (35 200+62 905) kostja kasuks. Poolte pangakontodel olev raha kuulub poolte ühisvara hulka ning selle jagamisel tuleb lähtuda poolte võrdsuse põhimõttest. Hageja pangakontol oli abieluliste suhete lõppemise seisuga 62 637.62 krooni. Järelikult kuulub hageja pangakontol olevast rahast kostjale hüvitamisele (62 637.62:2) 31 318.80 krooni, millest tuleb lahutada kostja pangakontol olevast rahast pool (4858:2) 2429 krooni, mis kuulunuks tasumisele hagejale ning hagejalt tuleb välja mõista (19 865.80-2429) 28 889.80 krooni. Seisukoht, et vallasvarasse kuuluvate esemete hind tuleb kindlaks määrata ühisvara jagamise hetke seisuga, ei vasta seadusele ja senisele kohtupraktikale. Vastavalt

§-le 18 lg 2 määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Ühisvara koosseisu ei kuulu restaureeritud diivanikomplekt, mis on saadud kostja vanematelt. Samuti nähtub restauraator M. Meinarti 03.01.2004 väljastatud arvelt, et mööbli restaureerimise eest on tasunud kostja ema E. S. Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis mööbli restaureerimise eest 7000 krooni. Lähtuvalt eeltoodust tuleb restaureeritud mööbel ühisvarast välja jätta, kuna 6 tegemist on kostja lahusvaraga. Seega on hagejale jääva vara maksumuseks 17 196 krooni ja kostjale jääva vara suuruseks on arvutilaua ja tolmuimeja väärtus kokku 2196 krooni (897+1299). Seega tuleb hagejalt välja mõista (17 196-2196:2) 7500 krooni. Arvestades eeltoodut tuleb hagejalt välja mõista kokku 335 349.80 krooni, millest 98 105 krooni moodustab hüvitise sõidukite eest, 95 855 krooni korteri eest, 7500 krooni vallasvara eest, 28 889.80 krooni pangakontol asuva raha eest ja 105 000 laenulepingutega kostja kanda jäänud kohustuste eest. Seisukoht, et hagi rahuldamisel tuleb kostja kohtukulud hagejalt välja mõista, on vastuolus TsMS § 61 lg 1 sätetega. Kuigi suhtlemiskorra pikkust ja tingimusi korrigeeriti, ei jäetud kostja hagi täielikult rahuldamata. Seega pidanuks hageja kohtukulud jääma hageja enda kanda. Hageja õigusabikulude nõude rahuldamine kostja vastu 100% ulatuses on vastuolus TsMS § 61 põhimõttega. Hageja nõue 9440 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta täielikult rahuldamata. Ebaõige on ka õigusabikulude 13 480 krooni ja tunnistajatasu 500 krooni väljamõistmine kostjalt. Tunnistaja kutsumine oli vajalik mõlema poole ja asja lahendamise huvides. Kuna kostja hagi põhimõtteliselt rahuldati, pidanuks ka tunnistajatasu 500 krooni jääma hageja kanda.

1. K.S. vaidles O.S. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohtukulude osaline väljamõistmine kostjalt põhjendatud. Kostja hagi laste külastuskorra osas rahuldati vaid osaliselt. Kostja ei olnud nõus lastepsühholoog L. Haldre ettepanekutega ega lastekaitseteenistuse pakutud lepitusmenetlusega ning see põhjustas tunnistaja L. Haldre ärakuulamise vajaduse. Kostja väide, et pool hageja pangakonto jäägist (31 318.80) krooni kuulub temale hüvitamisele, tuleneb kostja soovist alusetult rikastuda. V.M. e raha on kingitus ainuisikuliselt hagejale ja antud osas tuleks kohaldada lahusvara mõistet. Asjaolu, et hageja on teinud ainuisikuliselt oma pangakontolt väljaminekuid pere ülalpidamiseks ja heaoluks, ei anna põhjust pangakontol olevate rahaliste vahendite liigendamiseks ühisvara koosseisu. Peugeot 307 maksumusest 80% on kantud ettevõtluskuludesse, vähendades selliselt maksukoormust. Konkreetse varaobjekti müügil või isiklikku tarbimisse võtmisel tuleb auto turuhinnast kanda ettevõtlustuludesse samuti 80% ning tasuda saadud tulult maksud (tulumaks, sotsiaalmaks, kogumispension). Hageja arveldusarvele ei ole laekunud mitte ühtegi kostja poolset sissemakset korteriomandi muretsemise ajal või selle eelselt. Samuti pole arveldusarvele kantud hageja poolt sularahalisi makseid, mida võiks lugeda kostja poolseks osaluseks korteri muretsemisel. Kostja väide, et ta töötas korteriomandi muretsemise ajal AS-s E ja omas piisavalt sissetulekut, et korteri eest tasuda, on paljasõnaline – korteriomandi muretsemise ajaks oli ta töötanud vaid 3,5 kuud. Kostja on lugenud V.M. e ülalpidamiskuludeks kogu korteriomandi elektrikulud, korteriühistu maksed, internetikulud jms, kuigi perioodil juuni 2002 – detsember 2003 elas korteriomandil neli inimest ning V.M. el ei lasunud kohustust perekond Sada ülal pidada. Hageja arveldusarvelt ei nähtu väljaminekuid V.M. e korteri remondiks summas 100 000 krooni. V.M. e raha oli hageja pangaarvel ning seda raha kasutati ka ühisvara soetamiseks. Kostja pole tõendanud ühtegi ühisvaralist väljaminekut. Kostja rahaliseks jäägiks võib seisuga 14.05.2004 lugeda 496 933 (sularahaline jääk) + 4858 (pangaarve jääk) kokku 501 791 krooni. Samuti on mööbel senini kostja ainukasutuses. Kostja väide, et hageja viis ära suurema osa korteris asuvatest esemetest, on alusetu. Kuigi diivanikomplekt on saadud kostja emalt, kuulub see ühisvara koosseisu, sest saamise hetkel oli see väärtusetu. 01.01.2004 on hageja arvelt tasutud diivanikomplekti restaureerimiseks 7000 krooni. A.R. iga sõlmitud laenuleping ei olnud vastuolus seadusega ega tühine. Lastekaitseteenistuse spetsialistide pakutud laste külastuskord on kooskõlas seaduse ja laste huvidega ning selle muutmiseks puudub vajadus. 7
2. O.S. vaidles K.S. apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja seisukohad aluseks poolte võrdsusest kõrvalekaldumise kohaldamiseks abikaasade ühisvara jagamisel. Asjaolu, et hageja ema V.M. kandis oma sissetuleku tütre arvele, ei tähenda, et V.M. e raha kasutati perekonna jaoks. V.M. e poolt tütre arvele raha kandmine ja seal hoidmine ei vasta ka kinkelepingu tunnustele, kuna kinkijal ei ole kingitud vara õigust ise kasutada või teha seda teiste kaudu, kuid antud summa on sisuliselt kulutatud V.M. e ülalpidamiseks, mitte ostetud korteri eest tasumiseks. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud ülekandeid korteri eest ainult 35 000 krooni, mitte 110 000 krooni ulatuses. V.M. e laekumised hageja arvelduskontole ei oma korteri ostmise seisukohalt tähtsust ning korteri ostmiseks tasutud laenuväline summa 108 885 krooni tuleb jagada poolte vahel võrdselt – mõlemale poolele 54 442.50 krooni. Võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei ole alust põhjusel, et kostja ajavahemikus 11.08.2001 kuni 14.07.2003 ei töötanud.

§ 19lg 2 p 1 kohaselt on oluline, kas püsiva mittetöötamise põhjus on mõjuv.

Eesti Põllumajandusülikooli statsionaarses magistriõppes õppimine oli mõjuv põhjus, st õppimine ja töötamine on võrdsustatud tegevused. Hageja väited sõidukite osas võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei ole samuti asjakohased. Hageja väide, et sõiduauto võõrandamisel või isiklikku tarbimisse võtmisel tuleb kehtiva tulumaksuseaduse järgi kanda sõiduauto turuhinnast 80% ettevõtluskulude hulka, mis tõstab füüsilisest isikust ettevõtja maksukoormust, on alusetu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. septembri 2006 otsusega osaliselt O.S. apellatsioonkaebuse ja jättis K.S. apellatsioonkaebuse rahuldamata ning muutis Tartu Maakohtu
3. detsembri 2005 otsust kohtukulude jagamise osas, lugedes maakohtu otsusega O.S. lt väljamõistetuks K.S. kasuks kohtukulude katteks 15 863.83 krooni. Poolte kohtukulud apellatsioonimenetluses jättis kohus nende endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt

§-de 18 ja 19 mõttest tuleb jagatava ühisvara väärtus ka abielusuhete varasema lõppemise korral kindlaks teha vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga. Sellest põhimõttest on maakohus ka lähtunud. Maakohus jättis õigesti kõrvale OÜ Kommest Autokeskused hindamisakti, kuna see ei kajasta sõiduki tegelikku ehitusaastat ja sõiduki väärtust hinnati

1. a mai seisuga, mitte vastuhagi esitamise aja, s.o
2. a mai seisuga. Samadel põhjustel tuleb kõrvale jätta ka kostja ringkonnakohtule täiendavalt esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi AS 15.12.2005 teatis nr 655 sõiduauto Peugeot 307 turuväärtuse kohta. Arvestades menetluse kestust, oli kostjal piisavalt aega esitada asjakohaseid tõendeid sõiduki maksumuse kohta. Maakohus leidis õigesti, et sõiduauto Peugeot 307 ja korteriomandi jagamisel ei tule osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Samas on õige kalduda

§ 19

lg 2 p 1 alusel kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest poolte arveldusarvetel abielusuhete lõppemisel olnud raha jagamisel, arvestades hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja ja tema juurde elama jäävate laste tähelepanuväärivaid huve. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et A.R. andis hagejale 80 000 krooni laenu, mille eest osteti välja sõiduauto Peugeot 206. Asjaolu, et hageja hävitas pärast laenu tasumist algse laenulepingu ja esitas laenulepingu taastatud variandi, millel on märgitud koos laenu võtmise ajaga ka laenu tagastamise aeg, ei tähenda dokumendi võltsitust. Tõendatud ei ole T.P. lt 8 saadud laenu kasutamine perekonna huvides, s.o sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks, korteriomandi ostmisel sissemakse tegemiseks või koduse sisustuse esemete ostmiseks. Põhjendatud ei ole kostja ringkonnakohtu istungil esitatud seisukoht, et kohus peab korteriomandi jagamisel hüvitise määramisel lähtuma korteriomandi praegusest turuväärtusest, mis on ligikaudu 2 korda suurem (800 000-900 000 krooni) maakohtu arvestatust. Jagatava ühisvara maksumus tuleb

§-de 18 ja 19 mõtte kohaselt kindlaks määrata vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga. Nimetatud sätete kohaselt on ka mõeldav, et maksumuse määramisel lähtutakse nõude menetlemise ajast esimese astme kohtus. Kuna apellatsioonikohus kontrollib apellatsioonkaebuse põhjal esimese astme kohtu otsuse õigsust, siis ei ole mõistlik, et apellatsioonikohus peab muutma vaidlustatud otsust sel põhjusel, et jagatava vara väärtus on hetke turusituatsioonis kõikuv ja apellatsioonkaebuse läbivaatamise ajaks muutunud. See ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Maakohus tuvastas õigesti, et diivanikomplekt on poolte ühisvara, sest kostja ema tahe kinkida diivanikomplekt üksnes pojale, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Maakohtu määratud ajad lastega suhtlemiseks on optimaalsed ning lähtuvad laste vajadustest ning nende vanuselistest iseärasustest. Lastega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kantud hageja õigusabikulusid ei saa jätta üksnes kostja kanda. Kostja pöördumine kohtu poole oli põhjendatud, sest pooled ei jõudnud suhtlemiskorras kohtuvälisele kokkuleppele. Kuna vaidlus lahendati eelkõige laste huvidest lähtudes, ei tule kohtukulude jagamisel lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, vaid kohtukulud tuleb TsMS § 60 lg 1 kohaselt jätta võrdses osas kummagi vanema kanda. Seega tuleb hageja õigusabikuludest (9440 krooni) ja makstud tunnistajatasust (500 krooni) jätta pool (4790 krooni) kostja kanda. Maakohus leidis õigesti, et ühisvara jagamise tõttu kantud õigusabikuludest tuleb proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kostja kanda jätta pool. Maakohus on aga hüvitatava õigusabikulu suuruse kindlaksmääramisel ületanud TsMS §-s 61 lg 1 p 1 sätestatud 5% määra. Kostja nõudis hagejalt enam saadud ühisvara eest hüvitist 317 160.50 krooni. Maakohus rahuldas nõude 95 683.78 krooni ulatuses. Kuna vastuhagi jäi rahuldamata 221 476.72 krooni ulatuses, millest 5% moodustab 11 073.83 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks see summa välja mõista. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebus jääb täielikult rahuldamata, tuleb poolte kohtukulud apellatsioonimenetluses jätta nende endi kanda.

1. Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas
2. märtsi 2007 otsusega O.S. kassatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu
3. septembri 2006 otsuse ühisvara ja kohtukulu jagamise osas ning saatis asja tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Lastega suhtlemiskorra määramise osas jättis tsiviilkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium ei pidanud õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et apellatsioonikohus ei saa muuta esimese astme kohtu otsusega tuvastatud ühisvara väärust, kui see on ebastabiilse turusituatsiooni tõttu apellatsioonkaebuse läbivaatamise ajaks muutunud. Ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt PS §-s 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva TsMS § 652 lg 3 p
4. 9 Maakohtu otsusest nähtuvalt pidasid pooled korteriomandi väärtuseks 500 000 krooni. Apellatsioonkaebuse täiendamise avalduses palus kostja võtta ringkonnakohtul uue tõendina vastu eksperdiarvamuse selle kohta, et alates esimese astme kohtu menetlusest on korteriomandi turuväärtus oluliselt tõusnud. Korteriomandi väärtus oli selle eksperdiarvamuse järgi 800 000900 000 krooni. Sellises olukorras pidi ringkonnakohus korteriomandi tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides ja PS §-s 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtte tagamiseks TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning lähtuma korteriomandi jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse tõendada ühisvaraks oleva korteriomandi väärtust ning otsustama esitatud tõendite, poolte väidete ja vastuväidete alusel

§ 19lg 3 ja 4 kohaselt ühisvara jagamise.

Muu hulgas tuleb arvestada asjaolu, et korteriomandi ostmiseks võtsid pooled 06.11.2003 ühiselt laenu 19 186 eurot (s.o ca 300 000 krooni), intressiga 6 kuu EURIBOR + 2,3%. Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Korteri müügihind oli 410 000 krooni, millest pangalaenu arvel tasuti müüjale 298 110 krooni. Kohtud ei ole tuvastanud, et ülejäänud osa, s.o 111 890 krooni müügihinnast tasuti ühe abikaasa lahusvara arvel. Abielusuhete lõppemiseni 14.05.2004 tegid pooled 6 graafikujärgset tagasimakset summas 1206 eurot, s.o ca 18 900 krooni. Reeglina makstakse abielusuhete ajal laenu tagasi ühisvara arvel. Abielusuhete lõppemise järel tasus kostja 4 graafikujärgset tagasimakset summas 804 eurot, s.o ca 12 600 krooni. Ülejäänud tagasimaksed on pärast abielusuhete lõppemist tasunud hageja. Pärast abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel. Kohustuse suurus määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kui pärast abielusuhete lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid. Sõiduautode osas ei vaidle pooled järgmiste oluliste asjaolude üle: 11.10.2002 sõlmis hageja Ühisliisingu AS-ga liisingulepingu (kapitalirent) Peugeot 206 väljaostmiseks; esimene väljaostumakse oli 127 050 krooni (s.o 67,62% netohinnast); edasised maksed tuli tasuda 36 kuu jooksul; 27.12.2002 sõlmisid pooled abielu; 15.01.2003 müüs hageja 160 000 krooni eest Peugeot 206 AS-le Kommest Auto, tasudes Peugeot 206, s.o selle sõiduauto väljaostmiseks täiendavalt 56 345 krooni; samal päeval sõlmis hageja Ühisliisingu AS-ga uue liisingulepingu Peugeot 307, s.o teise sõiduauto liisimiseks (kapitalirent); esimene väljaostumakse oli 111 926.49 krooni; edasised maksed tuli tasuda 36 kuu jooksul; poolte abielulised suhted lõppesid 14.05.2004. Enne sõiduautode omandi jagamist tuleb esmalt tuvastada, kas sõiduautode omandiõigus kuulus poolte ühisvara koosseisu poolte abieluliste suhete lõppemise ajal.

§ 14lg 1 järgi on ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara.

Ühisvara jagamisel pärast abielusuhete lõppemist määratakse

§ 18lg 2 teise lause kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Seega kuuluvad reeglina ühisvara hulka vaid need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Sõiduauto Peugeot 206 omandamiseks sõlmis hageja 11.10.2002 liisingulepingu. Liisingulepingu järgi andis liisinguandja liisingueseme liisinguvõtja kasutusse ja omand pidi liisinguvõtjale üle minema siis, kui kõik lepingu alusel makstavad summad on tasutud. Seega omandati sõiduauto Peugeot 206 viimase väljaostumakse tasumisel, mis tuvastatud asjaolude kohaselt toimus 15.01.2003, s.o poolte abielu ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kohtute seisukoht, et sõiduauto Peugeot 206 oli hageja lahusvara.

§ 14

lg 1 järgi oli see poolte ühisvara, sõltumata sellest, kelle raha eest see omandati. 10 Sõiduauto Peugeot 307 omandamiseks sõlmis hageja liisingulepingu, mille järgi anti sõiduauto hageja kasutusse, kuid sõiduautot kohe ei omandatud. Toimikust ei nähtu, et sõiduauto oleks omandatud abielusuhete ajal. Kui hageja omandas sõiduauto Peugeot 307 pärast abielusuhete lõppemist, on see

§ 15lg 1 järgi hageja lahusvara, kuigi liisingumakseid tasuti abielu ajal.

Kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel, võib kohus ühisvara jagades

§ 19lg 2 p 4 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda.

Viidatud sätte järgi tuleb abikaasale hüvitada teise abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara osa arvel. Kui sõiduauto omandamiseks tehakse abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja sõiduauto omandatakse pärast abielusuhete lõppemist, mistõttu on see

§ 15

lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, tuleb ühisvara jagamisel arvestada, et sõiduauto omandanud abikaasa lahusvara, s.o TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuse kogumi väärtus on suurenenud ühisvara arvel. Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda

§ 19

lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest. Abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, võib kohus

§ 14lg 2 järgi tunnistada ka osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks.

Viidatud sätte alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Praegusel juhul ei ole kostja vastavat nõuet esitanud. Kostja kassatsioonkaebuse väidete kohaselt määrasid kohtud sõiduautode eest hüvitise väljamõistmisel valesti kindlaks sõiduauto Peugeot 307 väärtuse ega andnud kostjale võimalust sõiduauto tegelikku väärtus tõendada. Sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks tuli tõendada sõiduauto väärtus ühisvara jagamise ajal, mitte abielusuhete lõppemise ajal, kuid kohtud jätsid siiski põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid, andmata talle seejuures võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. Kui kostja esitas sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks tõendi, mida ei saanud valede lähteandmete tõttu sõiduauto väärtuse tuvastamisel arvestada, pidi maakohus nimetatud asjaolule kostja tähelepanu juhtima ja andma talle võimaluse tõendada sõiduauto väärtust ühisvara jagamise ajal. Kuna maakohus seda ei teinud ja ka ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse normi rikkumisele tähelepanu ei pööranud, on nii maakohus kui ka ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse tõendada sõiduauto Peugeot 307 väärtust ühisvara jagamise ajal. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas ühisvara jagamisel tuleb arvestada hageja ja/või kostja füüsilistelt isikutelt võetud laenukohustusi. Alama astme kohtud on tuvastanud järgmised laenulepingud: 2003. a jaanuaris andis A.R. hagejale laenu 80 000 krooni, mille hageja tasus pärast abielusuhete lõppemist 2004. a augustis; 09.01.2003 laenas kostja T.P. lt 60 000 krooni; 10.09.2003 laenas kostja T.P. lt 150 000 krooni. Abikaasade ühisvaraks

§ 14lg 1 alusel ei ole mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal.

Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste arvamine ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Kuna

§-st 20 lg 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel

§-st 20 lg 2. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on 11 oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema. Maakohus tuvastas, et A.R. ilt abielu ajal saadud laenust kasutati 56 345 krooni sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks ja laen tagastati pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus pidas ekslikult sõiduautot Peugeot 206 hageja lahusvaraks ega pidanud vajalikuks tuvastada, kas sõiduauto väljaostmiseks võetud laenukohustus oli võetud perekonna huvides või mitte. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas laen võeti faktiliselt perekonna huvides, st kas saadud raha kasutati perekonna hüvanguks. Sõiduauto ostmiseks võetakse eelduslikult laenu perekonna huvides, sest reeglina saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu kogu perekond. T.P. lt saadud laenuraha kasutamist perekonna huvides kohtud asjas esitatud tõendeid hinnates ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates ei rikkunud alama astme kohtud nimetatud küsimuse lahendamisel tõendeid hinnates menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Maakohus tuvastas, et abielusuhete lõppemise päeva hommikul oli hageja pangaarvel 62 637.62 krooni ja kostja pangaarvel 4858 krooni. Alama astme kohtud leidsid õigesti, et abielusuhte lõppemise ajal kummagi poole arveldusarvel olnud raha on

§ 14lg 1 järgi abikaasade ühisvara.

Kolleegium peab õigeks kohtute seisukohta, et arveldusarvetel oleva raha jagamisel tuleb poolte ühiste laste ja hageja tähelepanuväärivaid huve silmas pidades

§ 19

lg 2 p 1 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja jätta kummagi poole omandisse tema enda arveldusarvel olnud raha, arvestades eelkõige maakohtu otsuses toodud põhjendusi selle kohta, et abieluliste suhete lõppemise ajal oli hageja lapseootel ja pidi ise tagama nii enda kui ka pärast abielusuhete lõppemist sündinud poolte ühiste laste (kaksikute) toimetuleku ning lastele vajalikud tarbed, sest kostja keeldus hagejale lapse tarbeid üleandmast. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega ei anna asjaolu, et abikaasa pangakontol oli raha, mille ta sai abielu ajal füüsilisest isikust ettevõtjana, alust abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kalduda

§ 19lg 2 p 3 alusel.

Kolleegium pidas põhjendatuks alama astme kohtute kindlaksmääratud kostja ja poolte ühiste laste suhtlemise korda. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada ka kohtukulude jaotus poolte vahel. Kolleegium märkis, et alama astme kohtud mõistsid valesti kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabikulud lahus elava vanema ja laste suhtlemise korra kindlaksmääramise nõude osas. Kuna kostja esitas nõude lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja kohus määras kindlaks kostja ja laste suhtlemise korra, st rahuldas kostja nõude, ei tule kostjalt enne

1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi hageja kantud õigusabikulu välja mõista. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
2. Vastavalt TsMS §-le 693 lg 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu
3. märtsi 2007 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri 2006 otsus ühisvara ja kohtukulu jagamise osas ning saadeti asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. 12 Tulenevalt Riigikohtu otsusest kontrollibki ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes ühisvara ja kohtukulu jagamise osas. Ringkonnakohus leiab, et K.S. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning O.S. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt nii ühisvara jagamise kui kohtukulude jagamise osas. Ringkonnakohus teeb ühisvara jagamise osas osaliselt uue otsuse, millega tunnustab O.S. omandiõigust korteriomandile (registriosa nr XXXXXXX asukohaga Xxxxxx) väärtusega 925 000 krooni ja K.S. omandiõigust sõiduautole Peugeot 307 väärtusega 125 000 krooni, jätab AS-ga Hansapank 06.11.2003 sõlmitud laenulepingust nr 03-220413-EL tulenevad kohustused summas 354 860.44 krooni (14.05.2004 seisuga) O.S. kanda, mõistab O.S. lt enamsaadud ühisvara arvelt hüvitusena 358 836.58 krooni K.S. kasuks ning tunnistab sõiduauto Peugeot 206 poolte ühisvaraks. Muus osas tuleb vaidlustatud maakohtu otsus ühisvara jagamise osas jätta muutmata. Ringkonnakohus teeb kohtukulude jagamise osas uue otsuse, millega mõistab K.S. lt O.S. kasuks välja kohtukulu 60 krooni. Ülejäänud kohtukulud jätab ringkonnakohus poolte kanda.
5. Maakohus on korteriomandi väärtuse kindlakstegemisel lähtunud Ober Haus Hindamisteenused OÜ ekspertarvamusest, mis on koostatud 03.03.2005 ning mille kohaselt on korteriomandi väärtus 500 000 krooni. O.S. esitas ringkonnakohtu istungil 10.04.2007 koostatud Ober Haus Hindamisteenused OÜ ekspertarvamuse, millest nähtuvalt on korteriomandi väärtus 900 000-950 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et kuna omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest, siis tuleb omandi väärtus määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seetõttu tuleb lähtuda korteriomandi väärtusest apellatsioonimenetluse ajal. Pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil korteriomandi väärtusega 925 000 krooni ning ringkonnakohus lähtubki ühisvarasse kuuluva korteriomandi jagamisel selle väärtusest 925 000 krooni. Maakohtu istungil nõustusid pooled jätma korteriomandi K.S. omandisse ning samuti oli K.S. nõus võtma endale Hansapangale laenu tasumise kohustuse. Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled korteriomandi jätmisega O.S. omandisse, samuti nõustus O.S. võtma enda kanda Hansapangale laenu tasumise kohtustuse. Poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega tunnustati K.S. omandiõigust korteriomandile ning ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega tunnustab O.S. omandiõigust korteriomandile ning jätab laenulepingust tulenevad kohustused seisuga 14.05.2004 summas 354 860.44 krooni O.S. kanda. Kuivõrd korteriomand väärtuses 925 000 jääb O.S. omandisse, siis peab ta hüvitama

§ 19lg 4 kohaselt K.S.

le enamsaadu ühisvara arvelt rahalise hüvituse alljärgnevalt: (925 000:2=462 500) – (354 860.44:2=177 430.22)=285 069.78 krooni. Kui pärast abielusuhete lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa kasuks tema tasutud tagasimakseid. Hansapanga tõendi kohaselt on perioodil 14.05.2004-04.05.2007 tasutud K.S. arvelduskontolt laenulepingu alusel 112 459.09 krooni. Ringkonnakohtu istungil kinnitas K.S. , et peale tõendi väljaandmist tasus ta 06.05.2007 makse summas 3407.70 krooni. Pooltel ei ole vaidlust, et peale abielusuhete lõppemist on teinud O.S. 4 graafikujärgset tagasimakset summas 12 600 krooni. Eelnevast tulenevalt peab O.S. hüvitama K.S. le viimase poolt tasutud tagasimakseid summas 103 266.80 krooni (112 459.09+3407.70-12 600=103 266.80). Kokkuvõttes peab O.S. tasuma K.S. le korteriomandi arvelt enamsaaduna 388 336.58 krooni (285 069.78+103 266.80=388 336.58). 13 Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ülejäänud korteri müügihind, mida ei tasutud pangalaenu arvel, on tasutud poolte ühisvara arvelt. Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et korteriomandi puhul ei ole poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks

§-s 19 lg 2 p 2 ja 3 sätestatud alustel põhjust. K.S. apellatsioonkaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. 16. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et sõiduauto Peugeot 206 kui ka selle müügist saadud raha 160 000 krooni ei kuulu poolte ühisvara hulka. Liisingulepingu kohaselt läheb omand liisinguvõtjale üle siis, kui kõik lepingu alusel makstavad summad on tasutud. Asja materjalidest nähtub, et viimane väljaostumakse tehti 15.01.2003, s.o abielu ajal ning samal päeval müüs K.S. sõiduauto 160 000 krooni eest AS-le Kommest Auto.

§ 14lg 1 kohaselt on ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara.

Seega oli sõiduauto Peugeot 206 ja selle müügist saadus 160 000 krooni poolte ühisvara, sõltumata sellest, kelle raha eest sõiduauto omandati. Sõiduauto Peugeot 206 omandamiseks sõlmis K.S. 11.10.2002 liisingulepingu ja tasus 127 050 krooni. Enne sõiduauto väljaostmist tasuti liisinguandjale 3 makset a`1900 krooni, sellest 1 makse 1900 krooni 10.01.2003 abielu kestel. K.S. tasus viimase väljaostumakse summas 56 345 krooni 15.01.2003, s.o abielu kestel. Maakohus on tuvastanud, et enne sõiduauto Peugeot 206 tagasimüüki ostis ta selle Ühisliisingu AS-lt välja, makstes selle eest 56 345 krooni. Nimetatud raha laenas ta A.R. ilt, mille tagastas A.R. ile peale abielusuhete lõppemist 2004. augustis oma lahusvara arvelt. Sõiduauto ostmiseks võetakse eelduslikult laenu perekonna huvides, kuna reeglina saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu kogu perekond. Seega võttis K.S. A.R. ilt laenu 56 345 krooni ulatuses perekonna huvides ning

§ 20

lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Ühisvara jagamise seisukohalt on oluline, kas sõiduaauto Peugeot 206 müügist saadud 160 000 krooni jagamisel on põhjust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

§ 19

lg 2 p 3 kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Antud juhul on sõiduauto väärtusest 189 095 krooni tasutud abielu kestel 1 liisingumakse summas 1900 krooni ning viimane väljaostumakse summas 56 345 krooni, kokku 58 245 krooni. Samas on K.S. tasunud A.R. ile laenu 56 345 krooni peale abielusuhete lõppemist oma lahusvara arvelt. Kuna ühisvara arvelt on pooled tasunud sõiduauto väärtusest sisuliselt vaid 1900 krooni, s.o ca 1 %, siiis on antud juhul põhjendatud kalduda

§ 19

lg 2 p 3 alusel kõrvale poolte osade võrdsusest ning tunnistada 160 000 kroonist O.S. osaks 800 krooni (1% 160 000= 1600:2=800).

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt tuleb ühisvara jagamisel lähtuda sõiduauto Peugeot 307 väärtusest 80 000 krooni. Selles osas on O.S. apellatsioonkaebus põhjendatud. 15.01.2003 sõlmis K.S. Ühisliisingu AS-ga liisingulepingu sõiduauto Peugeot 307 liisimiseks ja tasus esimese väljaostumakse 111 926.49 krooni. Perioodil 10.02.2003 – 25.09.2003 tasuti liisingumakseid kokku 97 716.21 krooni (sealhulgas viimane väljaostumakse 76 690.80 krooni). Pooltel ei ole vaidlust selles, et koos viimase väljaostumaksega osteti sõiduauto liisinguvõtjalt välja. Nimetatud asjaolu kinnitab ka ARK-i Tartu büroo teatis (I kd, t.l 190), millest nähtuvalt on sõiduauto Peugeot 307 reg nr XXXXX alates 02.10.2003 registreeritud K.S. nimele. Seega on tegemist poolte ühisvaraga. Seoses ühisvara jagamisega tuleb kindlaks teha sõiduauto Peugeot 307 väärtus ühisvara jagamise ajal. O.S. poolt esitatud tõendi (v.a 26.02.2007) kohaselt on sõiduauto turuväärtuseks 125 000 krooni, K.S. poolt esitatud tõendi (v.a 02.05.2007) kohaselt on sõiduauto võimalik kiirmüügi hind 75 000 krooni. Ringkonnakohus leiab, et sõiduauto väärtuse hindamisel tuleb aluseks võtta O.S. poolt esitatud tõend, kuna see kajastab sõiduauto turuväärtust. Sõiduauto kiirmüügihind ei 14 kajasta sõiduki tegelikku turuväärtust ning seepärast sellega arvestamisel ei ole võimalik määrata õiglast hüvitust poolele, kes jääb vara jagamise tõttu sõiduautost ilma. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et mõlemad tõendid on välja andnud OÜ Kommest Autokeskused Tartu keskuse müügijuht N. Saue, kes oma ameti tõttu on teadlik konkreetse sõiduki kõikidest tehnilist ja kaubanduslikku külge puudutavatest teguritest. Kokku tegid pooled ühiselu jooksul sõiduauto Peugeot 307 omandamiseks makseid 209 642.70 krooni eest (111 926.49+97 716.21=209 642.70). Kuna esimesest väljaostumaksest 111 926.49 krooni moodustab O.S. osa 559.60 (111 926.49X 800:160 000=559.60) krooni ning ülejäänud tasutud summast 97 716.21 krooni 1/ 2 osa, s.o 48 858.10, kokku 49 417.70 krooni (23,6%) ning K.S. osa moodustab (48 858.10+111366.89) 160 224.99 krooni, s.o 76,4%. Sõiduauto Peugeot 307 väärtuseks on 125 000 krooni, millest 23,6 % moodustab 29 500 krooni. Kuna sõiduauto jääb K.S. omandisse, peab ta hüvitama O.S. le enamsaadu arvelt 29 500 krooni. Tehes tasaarvestuse enamsaadu osas (388 336.58 – 29 500 = 358 836.58), tuleb O.S. l hüvitada K.S. le enamsaadud ühisvara arvelt 358 836.58 krooni.
2. Muus osas on maakohtu otsus ühisvara jagamises seaduslik ja põhjendatud ning vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 järgib ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses täies mahus korrata. Põhjendatud ei ole O.S. apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks selle, et K.S. oli võtnud A.R. ilt laenu 80 000 krooni ja see oli võetud perekonna huvides. Maakohus on õigesti lugenud asjas olevate tõendite põhjal A.R. i poolt laenu andmise 80 000 krooni ulatuses tõendatuks. Ebaõige on O.S. seisukoht, et laenulepingu sõlmimiseks A.R. iga puudus vajadus, kuna K.S. arvel oli piisavalt raha ja teise sõiduki sissemaksest jäi üle 40 000 krooni. K.S. väidete kohaselt tuli tal sõiduauto Peugeot 206 tasumata väljaostumakse 56 345 krooni tasuda enne nimetatud sõiduauto müügist saadava 160 000 krooni laekumist ning A.R. ilt raha laenamine oli vajalik selle summa tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et K.S. nimetatud väide on usutav, sest kontoväljavõttest (I kd, t.l 42) nähtuvalt laekus sõiduauto Peugeot 206 müügist saadud raha tema arvele alles 17.01.2003, sellele eelnevalt pidid olema lõpule viidud aga kõik toimingud seoses liisingulepingu lõpetamisega, s.h tasutud maksete jääk 56 345 krooni. Et K.S. l tuli tasuda sõiduauto Peugeot 206 väljaostumakse enne selle müügist saadava raha talle laekumist, on tõendatud samuti K.S. poolt ringkonnakohtule esitatud kahe 15.01.2003 kuupäeva kandva maksekorraldusega. Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et asjaolu, et K.S. hävitas pärast laenu tasumist algse laenulepingu ja esitas laenulepingu taastatud variandi, millel on märgitud koos laenu võtmise ajaga ka laenu tagastamise aeg, ei tähenda dokumendi võltsitust. O.S. apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus oleks pidanud ühisvara jagamisel arvestama tema poolt T.P. ilt võetud laene, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti tõendeid kogumis hinnates leidnud, et tõendatud ei ole, et T.P. lt võetud laene oleksid kasutatud perekonna huvides, s.o tasutud nende arvelt vastavalt sõiduauto Peugeot 206 tasumata väljaostumakse ja korteriomandi esimene sissemakse. Tõendatud ei ole ka see O.S. väide, nagu oleks kõnesolevaid laene kasutatud osaliselt koduse sisustuse esemete ostmiseks. Kuna tõendatud ei ole kõnesolevate laenude kasutamine perekonna huvides, siis ei ole õiguslikku tähtsust ka asjaoludel, et O.S. on pärast maakohtu otsust kõnesolevad laenusummad lepingutes näidatud tähtpäevadel T.P. ile tagastanud. Maakohus on õigesti leidnud, et restaureeritud diivanikomplekt kuulub poolte ühisvara hulka. Usaldusväärselt ei ole tõendatud E. S tahe kinkida nimetatud diivanikomplekti üksnes pojale. Tõendite teisiti hindamist ei tingi ka O.S. väidetav asjaolu, et diivanikomplekt oli olemas juba
3. a augustikuu seisuga, kuid selle üleandmine kingina viibis mööbli restaureerimise tõttu, mille kestust ei saanud E. S mõjutada. 15
4. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kohtukulude jaotuse osas. Kuna O.S. esitas nõude lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ja maakohus määras kindlaks O.S. ja laste suhtlemise korra, s.t rahuldas O.S. nõude, ei tule O.S. lt enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi hageja kantud õigusabikulu välja mõista. K.S. kohtukulu seoses lastega suhtlemise korra kindlaksmääramises 9440 krooni ja tunnistajatasu 500 krooni, kokku 9940 krooni tuleb jätta K.S. kanda. O.S. poolt tasutud riigilõiv 60 krooni (I kd, t.l 179) seoses lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks tuleb välja mõista K.S. lt. Ühisvara jagamise osas rahuldas maakohus nii hagi kui vastuhagi osaliselt. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled. K.S. apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning O.S. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Enne 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 viimase lause järgi hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema kanda. Antud juhul on põhjendatud juhinduda eelnimetatud sättest, kuna kokkuvõttes rahuldati mõlema poole nõuded osaliselt. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et viimasel ringkonnakohtu istungil muutsid pooled senist kokkulepet korteriomandi osas ning nõustusid selle jätmisega O.S. omandisse. Seetõttu tuleb poolte kohtukulud (õigusabikulud ja riigilõiv) maakohtus ja ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 16 Üllar Roostoja