3-07-243/4

3-07-243 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 04.06.2007.a.; Tallinn Haldusasja number 3-07-243 Haldusasi T. H. (avaldaja) kaebus Murru Vangla direktori 16.10.2006.a. käskkirja nr 1130-dm tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 22.05.2007.a. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – T. H., esindaja adv. Aadu Luberg; Vastustaja – Murru Vangla direktor, volitatud esindajad Jaanika Kõrgmaa ja Meeli Maiorov RESOLUTSIOON Tühistada Murru Vangla direktori 16.10.2006.a. käskkiri nr 1130-dm (HKMS § 26 lg 1 p 1); Mõista Murru Vanglalt menetluskuludena T. H. (sünd. xx.xx.xxxx.a.) kasuks välja 9000 (üheksa tuhat) krooni (HKMS § 92 lg 1, § 93 lg 5) Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul apellatsioonkaebuse arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.06.2007.a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Murru Vangla direktori 16.10.2006.a. käskkirjaga nr 1130-dm karistati kaebuse esitajat distsiplinaarkorras noomitusega. Käskkirja kohaselt väljendus distsipliinirikkumine selles, et avaldaja võttis 24.08.2006.a. kell 08.00 kaaskinnipeetavalt vastu paki pabertaskurätikuid, millest leiti läbiotsimisel Sim-kaart (t.l. 6). Avaldaja esitas Murru Vangla direktori 16.10.2006.a. käskkirja nr 1130-dm (edaspidi – käskkiri nr 1130-dm) peale Justiitsministeeriumile vaide (t.l. 7-10). 2 Justiitsministeeriumi 05.01.2007.a. vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata (t.l. 13-14). 31.01.2007.a. esitas avaldaja käskkirja nr 1130-dm peale halduskohtusse kaebuse (t.l. 1-5). Tallinna Halduskohtu 09.03.2007.a. määrusega võeti kaebus menetlusse (t.l. 17). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Murru Vangla direktori 16.10.2006.a. käskkirjaga karistati kaebuse esitajat distsipliininõuete rikkumise eest, mis seisnes selles, et T. H. laenas kinnipeetavalt J. B.`lt 24.08.2006.a. pabertaskurätikute paki, mis võeti avaldajalt samal päeval läbiotsimise käigus ära. Käskkiri on ebaselge, sest käskkirja kohaselt karistati kaebuse esitajat vaid pabertaskurätikute paki laenamise eest, kuid vaideotsuses on märgitud, et rikkumine seisnes selles, et avaldaja võttis 24.08.2006.a. kaaskinnipeetavalt vastu paki pabertaskurätikuid, millest leiti läbiotsimisel Sim-kaart. Valdavas osas on keskendutud pabertaskurätikute pakist leitud Simkaardile, mille osas aga T. H.’ile ei ole etteheiteid tehtud. Käskkirja kohaselt on tuvastatud, et T. H. soovis taskurätikut (ühte), kuid kinnipeetav J. B. andis pabertaskurätikute paki. Avaldaja ei jõudnud J. B.`le ülejäänud pabertaskurätikute pakki tagastada, sest mõne minuti pärast toimus läbiotsimine. Läbiotsimine ja pabertaskurätikute äravõtmine toimus 24.08.2006.a. Inspektor-kontaktisik koostas samal päeval juhtunu kohta ettekande ning T. H. ja J. B. andsid samal päeval juhtunu kohta ka seletuskirja. Mingisuguseid täiendavat kontrolli vajavaid asjaolusid ei ilmnenud ega saanudki ilmneda. Kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse samuti läbi hiljemalt ühe kuu jooksul. Kohtupraktika kohaselt peetakse distsiplinaarkaristuse määramise mõistlikuks ajaks 30 päevast tähtaega. Käskkiri anti välja 53 päeva peale väidetava distsiplinaarüleastumise toimepanemist ehk tähtaja rikkumisega. Avaldaja palub tühistada vaidlustatud käskkirja ning mõista kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud. VASTUSTAJA SEISUKOHT Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra punkti 30 alapunkti 1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata (t.l. 39). Avaldaja väidab, et käskkiri on ebaselge, kuid asjaolu, et taskurätikute pakist leiti Sim-kaart, ei muuda käskkirja ebaselgeks. Sim-kaardi leidmise käigus avastati, et T. H. on pannud toime distsiplinaarsüüteo, mis seisnes taskurätikute paki laenamises, siis Sim-kaarti puudutav on lisatud asjaolude paremaks mõistmiseks. Avaldajale määrati distsiplinaarkaristus pabertaskurätikute paki laenamise eest ning Sim-kaardi osas ei ole kaebuse esitajat süüdistatud. 3 Vastuolu faktilistes asjaoludes ja õiguslikes järeldustes ei ole, kuna avaldaja laenas pabertaskurätikute paki ja selle eest on määratud karistus. Võlaõigusseaduse § 396 lg 1 kohaselt võib laenuesemeks olla ka asendatav asi. Väide isikliku hügieeni eest hoolitsemise kohta on paljasõnaline. Menetlusdokumentidest ei ilmne, et T. H. soovis täita hügieeninõudeid. Teiselt kinnipeetavalt asja (isikliku tarbeeseme) laenamine suurendab hügieeni- ja terviseriske. Ka Justiitsministeerium on oma vaideotsuses leidnud, et hügieeninõuete täitmise kohustus ei vabanda rikkumist. Vastustaja leiab, et distsiplinaarkaristus on proportsionaalne arvestades süüteo asjaolusid ja varasemate karistuste puudumist. Avaldaja väitel on antud käskkiri tähtaja rikkumisega. Samuti on väidetud, et täiendavat kontrollimist vajavaid asjaolusid ei ilmnenud. Kuigi juhtunu kohta koostati ettekanne 24.08.2006.a., peeti distsiplinaarmenetluse käigus vajalikuks võtta täiendavalt seletus ka inspektor-kontaktisik A. P.’lt, kes oli koostanud läbiotsimise protokolli. A. P. viibis 04-22 september puhkusel ja esitas oma ettekande 06.10.2006.a. Vastustaja ei nõustu tähtaja rikkumise seisukohaga, sest vangistusseaduses ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega kindlaks määratud. Vangistusseaduses on tähtaeg, mille jooksul tuleb distsiplinaarkaristus täide viia (kaheksa kuud karistuse määramisest). Menetlustoimingu tähtaja möödumisele saab tugineda siis, kui seaduses on tähtaeg ja selle möödumisest tulenevad tagajärjed ette nähtud. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Murru Vangla direktori käskkirja, millega karistati avaldajat vangistusseaduse § 67 punkti 1 rikkumise eest noomitusega. Vangistusseaduse § 67 punktis 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vastustaja esitas haldusasja materjalide juurde ka väljavõtte Murru Vangla kodukorrast viitega kodukorra punktile 30 ja selle esimesele alapunktile, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata (t.l. 39). Vaidlustatud käskkirjaga karistati avaldajat pabertaskurätiku või –rätikute laenamise eest. Selles ei ole ka vaidlust, kuid avaldaja leiab, et distsiplinaarkaristus pabertaskurätiku laenamise või küsimise eest ei ole proportsionaalne abinõu sellises olukorras ja et karistuse määramise puhul 53 päeva peale väidetavat rikkumist on tegemist aegumisega. Taskurätikute pakis oli ka Sim-kaart, kuid vastustaja asus distsiplinaarmenetluste läbiviimise käigus seisukohale, et seda asjaolu ei saa avaldajaga seostada, sest ei olnud teada kas T. H. oli kaardi olemasolust teadlik (kohtuistungi protokoll, t.l. 58). Sim-kaardi oli peitnud taskurätikute pakki J. B., keda karistati keelatud eseme enda juures hoidmise- ja eseme (taskurätid) laenamise eest 4 (t.l. 37-38). Vastustaja andmetel J. B. distsiplinaarkaristust ei vaidlustanud (kohtuistungi protokoll, t.l. 59). Arvestades asjaolu, et eseme laenamise osas menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust ei ole, tuleb hinnata aegumise- ning vajaduse korral ka distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse- ja eesmärgipärasuse küsimust. Avaldaja leiab, et täiendava kontrolli vajadust selles distsiplinaarasjas ei ilmnenud ning enam kui kuu aega (53 päeva) hiljem ei oleks pidanud distsiplinaarkaristust määrama (t.l. 4). Vastustaja on seisukohal, et menetlustoimingu tähtaja möödumisele saab tugineda siis, kui seaduses on tähtaeg ja sellest tulenevad tagajärjed ette nähtud (t.l. 27). Vangistusseaduse varasemast regulatsioonist küll otseselt ei nähtunud, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseaduse erisusi. Vangistusseaduse § 11 lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi. Käesolevaks ajaks on vangistusseadust täiendatud ja eelnimetatud seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib nüüd määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul oleks olnud distsiplinaarkaristus aegunud ka lähtuvalt eelnimetatud regulatsioonist, sest karistuse määramisel tuli arvestada rikkumisest teadasaamise päeva ning karistuse määramise ajaks oli sellest peaaegu kaks kuud möödas. Nähtuvalt vangla inspektor-kontaktisiku ettekandest (t.l. 31) oli vastustaja rikkumisest teadlik juba 24.08.2006.a. kui toimus vastav läbiotsimine. Kaebuse esitaja ning J. B. seletuskirjad on võetud samal kuupäeval (t.l. 32-33) ning 24.08.2006.a. on vormistatud ka läbiotsimise protokoll (t.l. 34). Seega oleks pidanud olema võimalik vormistada suhteliselt kiiresti ka distsiplinaarmenetluse materjal. Arvestades asjaolu, et varasemast regulatsioonist ei nähtunud otseselt, millise tähtaja jooksul oleks tulnud distsiplinaarkaristus määrata, tuleb antud juhul hinnata täiendavalt, kas võisid esineda mingisugused erandlikud põhjused, mis tingisid praktikas väljakujunenud 30-päevase tähtaja ületamise. Vastustaja põhjendas tähtaegsuse küsimust vajadusega võtta seletus ka inspektor-kontaktisik A. P.’lt, kes oli koostanud läbiotsimise protokolli ja et A. P. viibis 04.09.2006.a. kuni 22.09.2006.a. puhkusel, esitas ta ettekande alles 06.10.2006.a. (t.l. 27). Avaldaja leiab, et puhkusel viibimise selgitus on otsitud, sest A. P. viibis läbiotsimise juures (t.l. 34) ja kaebuse esitaja tunnistas pabertaskurätikute laenamise fakti samal päeval (kohtuistungi protokoll, t.l. 59). 5 Täiendava ettekande (t.l. 36) sisulist tarvidust hindab distsiplinaarmenetluse läbiviija, kuid kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et haldusasja materjalist ei nähtu selliseid erandlikke asjaolusid, mis oleksid võinud tingida väljakujunenud tähtaja ületamise sellises ulatuses. Ka sel juhul, kui näiteks vastustaja poolt viidatud puhkuse periood välja jätta, oleks tegemist 30päevase tähtaja eiramisega. Lähtuvalt eeltoodust tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sest distsiplinaarkaristuse määramine enam kui kuu aega peale distsipliininõuete rikkumist ei olnud antud juhul põhjendatud. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskuludena tagasi ka kaebuselt tasutud riigilõivu ning esindajale tasutud 10 856 krooni suuruse summa (t.l. 54). Avaldaja esindaja kinnitas omalt poolt, et summa on laekunud (kohtuistungi protokoll, t.l. 59). Vastustaja kuludega ei nõustunud, leides, et vaidlustatud käskkirjaga tutvumine sellises ulatuses nagu töö kirjelduses (t.l. 57) näidatud, oli liigne ja et põhjendatud oleks 4-tunnine ettevalmistusaeg (kohtuistungi protokoll, t.l. 59). Lähtuvalt HKMS § 93 lg-st 5 mõistetakse välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Antud juhul tuleb vastustajaga osaliselt nõustuda ja sellest tulenevalt vähendada kulusid vaidlustatud käskkirjaga tutvumist puudutavas osas. Kohus leiab, et selles asjas tuleb mõista vastustajalt avaldaja kasuks välja 9000 (üheksa tuhat) krooni. Nimetatud summas sisaldub ka riigilõiv. Enno Loonurm Kohtunik