Käskkirjas heidetakse ette keelatud esemete (mobiiltelefon ja 2 Sim-kaarti) enda juures hoidmist. Avaldajale on alusetult arvatud süüks mobiiltelefoni akulaadija omamine, kuigi käskkirjast nähtub, et see leiti T. H. toast, mitte tema juurest. Käskkirja kohaselt on avaldajal ka üks kehtiv distsiplinaarkaristus, kuid ei ole näidatud ära, milline. Seda ei saadudki ära näidata, sest kaebuse esitajal ei olnud ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust. See oli veel üks alusetu põhistus rangeima distsiplinaarkaristuse liigi kohaldamisel. 02.10.2006.a. vastuses (t.l. 13) kaitsja päringule teatas Murru Vangla direktor, et seoses 04.09.2006.a. toimunud läbiotsimisega T. H.i suhtes distsiplinaarmenetlust ei algatatud, sest tema seos kambrist leitud esemetega ei ole piisavalt tõendatav. Avaldaja oli õigustatud arvama, et otsus on lõplik ja teda ei süüdistata.
lg 2 kohaselt oleks pidanud kaebuse esitajat enne seletuse võtmist teavitama distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Ka ei ole käskkirjas näidatud, millisel õiguslikul alusel algatamata jäetud distsiplinaarmenetlus uuesti algatati. Ebaõige on esitada käskkirjas etteheiteid tuginedes Kaitsepolitseiametile antud ütlustele, sest T. H.’ile kui kahtlustatavale kriminaalasjas ei selgitatud, et tema ütlusi võib kasutada tema vastu distsiplinaarasjas. Pealegi andis avaldaja Kaitsepolitseiametis ütlusi selle kohta, et ta kasutas teiselt kinnipeetavalt saadud telefoni ja Sim-kaarte. Kaitsepolitseiametis kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus antud ütlusi ei saa vaadeldava distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tõenditena arvesse võtta. Käskkiri on dateeritud 29.12.2006.a., s.o. 116 päeva peale etteheidetavate esemete leidmist.
st ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid
alusel ette nähtud haldusmenetlusele tuli kohaldada haldusmenetluse seaduse sätteid. Kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. Seega on tegemist tähtaja rikkumisega. Avaldaja palub tühistada vaidlustatud käskkirja ning mõista kaebuse esitaja kasuks välja ka menetluskulud. VASTUSTAJA SEISUKOHT Kinnipeetav on kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla kodukorra punkti 29 alapunkti 1 järgi on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele 3 ja alluma korraldustele. Vaidlustatud käskkirja alusel karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis väljendus selles, et T. H. hoidis enda juures keelatud esemeid (mobiiltelefoni ja 2 sim-kaarti). Mobiiltelefon vanglas lubatud esemete loetellu ei kuulu. Distsiplinaarmenetluse käigus anti kaebuse esitajale võimalus esitada oma arvamus. Kaebaja seletuse kohaselt ei tea ta keelatud esemest midagi. Samas vastas avaldaja 20.09.2006.a. kahtlustatavana ülekuulamisel, et on kasutanud vanglas mobiiltelefoni. Murru Vangla on seisukohal, et distsiplinaarasjas kogutud tõendid, sealhulgas kaebuse esitaja enese ütlused kinnitavad distsiplinaarsüütegu. Vastustaja leiab, et kaebaja väited on põhjendamatud. Distsiplinaarkaristuse valik on käskkirjas põhistatud tuginedes varasemale distsipliinirikkumisele ja keelatud esemete hulgale. Kaebuse esitaja, lähtudes tema ütlustest, hoidis enda juures mobiiltelefoni ja 2 simkaarti, kuna mobiiltelefon vajab laadijat. Seetõttu on ilmne, et kaebaja kasutas kambris mobiiltelefoni laadijat. Distsiplinaarkaristuse valik on põhjendatud ja see ei ole ülemäära koormav, sest ei rakendatud kartserikaristuse maksimaalmäära (45 ööpäeva). Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt ei olnud avaldajal 04.09.2006.a. sündmuste ajal kehtivat distsiplinaarkaristust. 26.08.2006.a. pani avaldaja toime distsipliinirikkumise, mille eest määrati talle 16.10.2006.a. distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarmenetluses ei ole piiratud õigust kasutada kriminaalmenetluse raames antud ütlusi. Avaldaja väidab, et käskkiri on antud välja tähtaja rikkumisega, kuid vastustaja nimetatud seisukohaga ei nõustu.
s ei olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega kindlaks määratud. Menetlustoimingu tähtaja möödumisele saab tugineda siis, kui seaduses on tähtaeg ja selle möödumisest tulenevad tagajärjed ette nähtud. Aegumise küsimus ei tulene seadusest. KOHTU PÕHJENDUSED Käesolevas haldusasjas on vaidlustaud Murru Vangla direktori käskkirja, millega karistati avaldajat kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Seejuures on viidatud
punktile 1.
punktis 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Selles, et mobiiltelefonid ei ole vanglas lubatavad, haldusasjas vaidlust ei ole. Küll aga selgitab kaebuse esitaja, et toas oli neli kinnipeetavat ja need kaks telefoni, mis läbiotsimise käigus leiti, ei kuulunud talle. Avaldaja väitel oli ta kasutanud ühte A. P.’lt saadud mobiiltelefoni, kuid see oli toimunud kunagi varem, paar nädalat enne läbiotsimist ning käskkirjas nimetatud telefonidega ei olevat seost olnud (kohtuistungi protokoll, t.l. 71). Avaldaja tõstatas ka aegumise küsimuse, sest distsiplinaarkaristus määrati ligikaudu 4 kuud pärast läbiotsimise teostamist. Seega tuleb hinnata kõigepealt aegumisega seonduvaid asjaolusid. 4 Sisuliselt sai vastustaja distsipliininõuete rikkumisest teada 04.09.2006.a. kui toimus läbiotsimine. Ka selles ei saa sisulist vaidlust olla.
st ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades
erisusi.
lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Haldusmenetluse seaduse § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi. Käesolevaks ajaks on vangistusseadust täiendatud ja eelnimetatud seaduse § 64 lg 41 kohaselt võib nüüd määrata distsiplinaarkaristuse kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Antud juhul oleks olnud distsiplinaarkaristus aegunud ka lähtuvalt eelnimetatud regulatsioonist, sest karistuse määramisel tuli arvestada rikkumisest teadasaamise päeva ning karistuse määramise ajaks oli sellest peaaegu neli kuud möödas. Murru Vangla oli mobiiltelefoni või mobiiltelefonide võimalikust olemasolust teadlik juba 04.09.2006.a. Vastustaja oli teadlik ka sellest, et need võisid kuuluda või et neid võis kasutada kaebuse esitaja. Seega oleks olnud võimalik distsiplinaarmenetlus koheselt läbi viia ja olenevalt asjaoludest määrata vastav(ad) distsiplinaarkaristus(ed). Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, mis võis takistada distsiplinaarkaristuse määramist tavapärase tähtaja raames peale
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.