Obsah (5)

§ 35§ 43§ 71§ 79§ 75

3-07-73 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-73 Haldusa

1. peatükist vaide ümberkvalifitseerimine märgukirjaks õigusvastane. Tartu Halduskohus tegi 10.01.2006 HKMS § 11 lg 2 alusel määruse kaebuse käiguta jätmise kohta, määrates kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Määruses juhtis kohus tähelepanu HKMS §-is 9 lg 2 sätestatud kohustamistaotluse esitamise tähtajale ning vajadusele esitada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks, kui selle möödalaskmiseks olid mõjuvad põhjused. D.D. esitas 22.01.2006 kaebuse täpsustuse. Selles märkis kaebaja, et sai Tallinna Vangla 13.10.2006 kirja kätte 17.10.
2. Kaebaja palus ennistada halduskohtusse pöördumise tähtaja põhjusel, et soovis lahendada asja kohtuväliselt ning pöördus 06.11.2006 õiguskantsleri poole. Õiguskantslerilt saabus vastus 04.12.
3. Kaebaja märkis kaebuse täpsustuses, et juhul, kui kohus ei pea kaebuse esitamise tähtaja ennistamist võimalikuks, soovib ta, et kohus tuvastaks vangla toimingu (vaide ministeeriumile edastamata jätmise) õigusvastasuse. Halduskohus jättis 16.02.2007 määrusega taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning vastavalt kaebaja taotlusele jätkas menetlust Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt jättis kaebuse esitaja Tallinna Vangla 13.10.2006 kirja „Puuduste kõrvaldamine märgukirjas“ tähelepanuta, kuna kirja pealkiri oli puuduste kõrvaldamine märgukirjas, mitte vaides. Kaebuse esitaja arvates tema vaides puudusi ei olnud. Tallinna Vangla on rikkunud põhiseaduse § 14 ja 16, haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide läbivaatamise korda ning õiguspärase ootuse ja hea halduse põhimõtteid. Tallinna Vangla tagastas vaide seadusevastaselt, ei peetud kinni vaide läbivaatamise tähtaegadest ning vaide tagastamise põhjus oli ebaseaduslik. Lisaks puudus ka vaidlustamise viide.
4. Vastustaja Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on Tallinna Vangla õigustatult käsitanud D.D. i vaiet märgukirjana. D.D. i poolt 05.10.2006 täidetud vaidemenetluse blanketil oli vaidlustatava haldusakti või toimingu sisuks märgitud: „Vaie esitatakse Tallinna Vangla tegevuse peale“. Vaide esitamise põhjuseks on D.D. märkinud: „Rikutud on õigust elada eluruumile kehtestatud nõuetele vastavas ruumis“. Arvesse võttes D.D. i 05.10.2006 blanketil märgitu ning seda põhjendava vaideteksti mittevastavust vaidemenetluse eset puudutavatele sätetele, oli põhjendatud käsitada D.D. i poolt 05.10.2006 kirjutatut märgukirjana. Tallinna Vangla 13.10.2006 vastuses „Puuduse kõrvaldamine märgukirjas“ on juhitud D.D. i tähelepanu vajadusele täpsustada, mille poolest erinevad I eelvangistushoone kambrid II eelvangistushoone kambritest ja millistele nõuetele I 2 eelvangistushoone kambrid kinnipeetava arvates ei vasta. Viidatud on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-ile 5 lg 9 p 6 ja sama paragrahvi lg-le
5. HALDUSKOHTU LAHEND
6. Tartu Halduskohus jättis
7. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on õige Tallinna Vangla seisukoht, et D.D. i poolt 05.10.2006 vaide esitamiseks ettenähtud blanketile vormistatud ja sellele lisatud käsikirjaline selgitus ei ole käsitletav vaidena haldusmenetluse seaduse mõttes. Tallinna Vangla on õigustatult käsitanud D.D. i vaiet märgukirjana ning andnud märgukirjas ilmnenud puudustest 13.10.2006 kirjaga märgukirja esitajale teada.

§ 35

lg 1 p 1 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks taotluse esitamisega haldusorganile. Märgukirja või taotlust selle kohta, et Tallinna Vangla I eelvangistushoones asuvad kambrid ei vasta nõuetele ning, et D taotleb enda üleviimist teise eelvangistushoonesse, ei ole D.D. vanglale esitanud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta on selles küsimuses vestelnud julgeolekuosakonna spetsialistidega, kuid vangla administratsiooni poole ei ole pöördunud.

§ 43

lg 4 kohaselt lõpeb toimingu menetlus toimingu sooritamisega; põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada; taotleja poolt taotluse tagasivõtmisega; haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega või toimingu adressaadi surma või lõppemise korral, kui toiming on seotud adressaadi isikuga.

§ 71

lg 1 sätestab, et isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt on märgukiri käesoleva seaduse tähenduses isiku pöördumine, millega isik: 1) teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks; 2) annab adressaadile teavet. Kuna kaebaja ei ole enne 05.10.2006 vaide esitamist pöördunud Tallinna Vangla administratsiooni poole I eelvangistushoone kambrite ebarahuldava seisukorra osas või taotlusega enda üleviimiseks teise hoonesse, ei ole Tallinna Vangla teinud ka mingeid toiminguid, mis annaks alust vaide esitamiseks. Tallinna Vangla ei ole esitanud oma seisukohta I eelvangistushoone kambrite nõuetele vastavuse või mittevastavuse kohta ega keeldunud kaebaja ümberpaigutamisest. Seetõttu oli Tallinna Vanglal täielik alus käsitleda vaideblanketil 05.10.2006 esitatud pöördumist ja selle lisa märgukirjana. Vastavalt märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse §-ile 5 lg 9 p 10 edastatakse märgukirja või selgitustaotluse esitajale viivitamata teade, kui märgukirja või selgitustaotluse sisu ei ole arusaadav. Teates näidatakse ära, milliste puuduste kõrvaldamisel oleks võimalik märgukirjale või selgitustaotlusele vastata. Seda on Tallinna Vangla 13.10.2006 D.D. ile saadetud kirjaga „Puuduse kõrvaldamine märgukirjas“ ka teinud. Tallinna Vangla on 13.10.2006 kirjas „Puuduse kõrvaldamine märgukirjas" juhtinud D.D. i tähelepanu vajadusele täpsustada, mille poolest erinevad I eelvangistushoone kambrid II eelvangistushoone kambritest ja millistele nõuetele I eelvangistushoone kambrid kinnipeetava arvates ei vasta. Sellele järelepärimisele ei pidanud D.D. vajalikuks vastata. D.D. pöördus 06.11.2006 kaebusega Tallinna Vangla tegevuse peale õiguskantsleri poole ja 08.01.2007 samasisulise kaebusega halduskohtusse. Kuna D.D. ei esitanud täpsustusi, mida vangla palus, ei olnud vanglal ka võimalik tema pöördumisele, mis oli vormistatud vaidena, asjakohaselt vastata. 3 Tallinna Vangla tagastas 27.03.2007 Tallinna Vanglale 05.10.2006 esitatud vaide

§ 79

lg 1 p 1 alusel.

§ 79lg 1 p 1 kohaselt vaie tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaie esitada.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb vaide tagastamist põhjendada ning selgitada edasikaebamise korda. Viitamine Tartu Halduskohtu 16.02.2007 määrusele kohtuasjas nr 3-07-73 on vaide tagastamise kirjas asjakohatu, kuid see ei muuda vaide tagastamist õigusvastaseks. Vangla on oma kirjas selgitanud, miks vangla arvates ei olnud D.D. il vaide esitamise õigust. Vangla selgitab, et vaiet pole õigus esitada, kui puudub vaidemenetluse ese. Vastuses on selgitatud ka seda, mida vaidemenetluse eseme puudumise all antud juhul mõeldakse. Vaidemenetluse esemeks on vaides esitatud taotlus (nõue). D.D. esitas 05.10.2006 Justiitsministeeriumile adresseeritud vaides taotluse „teha Tallinna Vanglale ettekirjutus“. Taotletava ettekirjutuse sisu on täpsustatud käsikirjalises vaides. Selles märgib D.D. , et taotleb ettekirjutuse tegemist, millega Tallinna Vanglat kohustatakse paigutama teda Tallinna Vanglas viibimise ajal kambrisse, mis vastab eluruumi nõuetele ning hoiduma tema paigutamisest I eelvangistushoonesse. Vangla märgib vaide tagastamise kirjas, et D.D. ei ole esitanud vanglale taotlusi tema kambrisse paigutamise kohta. Seega ei ole vangla teinud toiminguid, mis annaksid aluse vangla tegevusele vaide esitamiseks (andnud kinnipeetava pöördumisele vastuse, mis kinnipeetavat ei rahulda, keeldunud kinnipeetava ümberpaigutamisest jne). Asjaolu, et vaide tagastamise kirjas puudub vaidlustamisviide, on küll menetluslik eksimus, kuid ei anna alust asuda seisukohale, et vaie on tagastatud õigusvastaselt. See menetlusviga ei ole viinud asja ebaõigele otsustamisele. Vaidlustamisviite puudumine ei võta isikult haldusakti või toimingu vaidlustamise õigust. Antud juhul on D.D. halduskohtule esitatud kaebuse täiendamisega seda õigust ka kasutanud ning kohus on andnud käesolevas kohtuotsuses vaide tagastamise õiguspärasusele hinnangu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. D.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või asjas uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus rikkunud menetlusnorme, kuna jättis rahuldamata tema taotluse istuda barjääri tagant laua taha ning ei esitanud istungi protokolli kaebajale allkirjastamiseks. Seoses asjaoluga, et D.D. il puudus võimalus istuda märkmete tegemiseks laua taga, ilmutas halduskohus tendentslikkust ühe osapoole suhtes, kindlustades vastustajale paremad tingimused. Samuti rikkus kohus HKMS § 20 lg 2 ja 4, kuna ei avaldatud istungil halduskohtu istungi protokolli ega esitatud seda kaebuse esitajale allakirjutamiseks ning kaebuse esitaja ei saanud teha soovitud täiendusi ja parandusi; 2) on jäetud tähelepanuta

1. peatüki sätteid, kus on põhjalikult kirjas vaiete lahendamise kord. Vaiet ei saa kvalifitseerida kui märgukirja ja jätta selle haldusorgani poolt, kelle tegevusele kaevatakse, edasi saatmata järelvalvet teostavale haldusorganile ilma seda sisuliselt rahuldamata. Kohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu 07.07.03 lahendi haldusasjas nr 3-3-1-32-03 3) on jäetud arvestamata dokumentaalne tõend, s. o õiguskantsleri arvamus vaiete lahendamise kohta tema 28.08.06 kirjas nr 14-1/061129/
3. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. 4 Vastuväidete kohaselt: 1) jättis kohus õiguspäraselt rahuldamata D.D. i taotluse lubada tal istuda kohtuistungi ajal väljaspool kinnipeetavatest menetlusosalistele mõeldud barjääri. Kuna kinnipeetavate puhul on tegemist isikutega, kes on kuriteo või kuritegude eest süüdimõistetud, tuleb arvestada ka kohtus viibimisel julgeolekukaalutlusi. Julgeoleku kindlustamiseks viibib istungil koos kinnipeetavaga konvoi ja istungisaalis kinnipeetavatest menetlusosaliste tarbeks ehitatud barjäär annab konvoile lisareageerimisaega kinnipeetava poolt võimaliku põgenemise takistamiseks või kinnipeetavast lähtuva võimaliku julgeolekuohu tõrjumiseks. HKMS § 20 kohaselt kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. TsMS § 54 kohaselt kirjutab protokollile alla kohtunik, samuti kui protokolli on koostanud kohtuistungi sekretär või muu selleks pädev isik, kirjutab protokollile alla ka tema. Seega ei tulene ei halduskohtumenetluse seadustikust ega ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust protokolli allkirjastamise nõuet menetlusosaliste poolt. TsMS § 53 lg 1 kohaselt on nõutav poolte vande all antud seletuste, tunnistajate ütluste ja eksperdi suulise arvamuse ja vastuste kohta protokollitu kohe istungil teatavaks tegemine. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et asjaolus, et istungil ei avaldatud halduskohtu istungi protokolli ega esitatud kaebajale allakirjutamiseks, ilmneb HKMS § 20 rikkumine; 2) on halduskohus otsuses õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, sealhulgas ka

5. peatüki sätteid, milles on reguleeritud vaiete lahendamise kord. Kohus on otsuse lk 4 märkinud, et Tallinna Vanglal oli täielik alus käsitleda vaideblanketil 05.10.2006 pöördumist ja selle lisa märgukirjana ning kohus on põhjendanud oma järeldust sealhulgas nii haldusmenetluse seaduse kui ka märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse sätetega. D.D. i poolt apellatsioonkaebuses viidatud Riigikohtu 07.07.2003 lahend nr 3-3-1-32-03 ei ole käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Riigikohtu viidatud otsuses rõhutatakse pöördumise esitaja tegeliku tahte väljaselgitamise vajadust ning osundatakse

§-ist 78 tulenevale võimalusele lasta isikul oma tahet konkretiseerida. Lahend puudutab isiku haldusorgani poole pöördumist haldusakti andmise järgselt ning selles osas on Riigikohus märkinud: „Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (

§ 75

) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganite tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust väidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile“. Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud, et märgukirja või taotlust selle kohta, et Tallinna Vangla I eelvangistusosakonna kambrid ei vasta nõuetele ning, et D.D. oleks taotlenud enda üleviimist teise eelvangistushoonesse, ei ole D.D. vanglale esitanud. Seega on kohus õigesti järeldanud, et Tallinna Vangla ei ole teinud ka mingeid toiminguid, mis annaksid alust vaide esitamiseks; 3) on põhjendamatu väide, et kohus on jätnud arvestamata õiguskantsleri kirjas toodud seisukohad. Õiguskantsleri 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616 on märgitud, et õiguskantsleri vastuskiri ei ole seotud konkreetsete asjaoludega, kuna õiguskantsler õigusabi ei anna ning märgitud on üldiselt, et vajaduse korral peab haldusorgan kasutama

§-ist 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma tahet konkretiseerida ning määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna Vangla on 13.10.2006 kirjaga nr 1-13/20074-1 andnud D.D. ile võimaluse puuduste kõrvaldamiseks ning on selgitatud, et tema vaie ei vasta

§-ile 72 lg 1 p 3 ja §-ile 76 lg 2 p

1. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. 5 Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
4. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus on haldusasja menetlemisel rikkunud menetlusnorme. Nähtuvalt
5. aprilli 2007 kohtuistungi protokollist (tl 52-56), on halduskohus jätnud rahuldamata kaebaja taotluse lubada tal istuda kohtuistungil laua taga põhjusel, et kaebuse esitajaid, kes on kinnises vanglas kinnipeetavad, tuleb kohelda ühetaoliselt ja halduskohus pidas vajalikuks, et nad istuksid spetsiaalselt selleks ettenähtud kohas. Apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt leiab kaebaja, et tema taotluse mitterahuldamisega on rikkunud menetlusosaliste võrdõiguslikkuse printsiipi ning apellandi kirjalike märkmete tegemise õigust kohtuistungil. Asjas oleva õiguskantsleri 19.06.2006 seisukoha kohaselt (tl 41-43) „ alati ei ole võimalik tagada pooltele võrdseid võimalusi oma õiguste realiseerimisel, seadmata samaaegselt ohtu kohtusaalis viibivate isikute turvalisust ning korda…Taolise erandi rakendamine ja lõplik otsustamine jääb igal juhul kohtu ja üksnes kohtu otsustada, millele viitab otseselt juhendi punkt
6. Seega saab kohtunik igal konkreetsel juhul otsustada kinnipeetava suhtes käeraudade ja barjääri kasutamise vajaduse üle, hinnates kinnipeetava isikut ning võttes arvesse konkreetset olukorda.“ Antud asjas on halduskohus kaalunud juba viidatud kohtuistungi protokollist nähtuvalt kaebaja suhtes kohtusaalis laua taga istumise võimalust ning leidnud, et ta ei pea seda võimalikuks. Seega oli küll kaebajal õiguste realiseerimine kohtuistungil kitsendatud (s. o ta ei saanud istuda kohtusaalis laua taga, vaid oli barjääriga eraldatud), kuid samas oli halduskohtul kaalutlusõigus ning ta võis otsustada, et pooltele võrdsete võimaluste tagamine kohtuistungil sel viisil, et kaebajal lubatakse kohtusaalis laua taga istuda, ei ole turvalisuse seisukohalt lubatav. Samuti on halduskohus õigustatult viidanud oma seisukoha kujundamisel vajadusele kohelda kinnipeetavatest kaebuse esitajaid halduskohtumenetluses ühetaoliselt. Juba viidatud õiguskantsleri seisukohast ei nähtu, et ta oleks oma arvamuse kujundamisel arvestanud ka vajadust kohelda kinnipeetavatest kaebuse esitajaid ühetaoliselt. Arvestades eeltoodut, ei ole see asjaolu, et halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust ning ei lubanud tal istuda kohtusaalis laua taga, vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise aluseks.
7. Samuti ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks kaebaja väide, et halduskohus rikkus HKMS § 20 lg 2 ja 5, kuna ei avaldanud kohtuistungil kohtuistungi protokolli ega esitanud pärast kohtuistungit protokolli apellandile allkirjastamiseks. Vastavalt HKMS §-ile 20 (01.09.2006 jõustunud redaktsioonis) kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. HKMS §-ist 20 ja ka tsiviilkohtumenetluse vastavatest sätetest ei tulene, et kohus peaks avaldama kohtuistungil kohtuistungi protokolli ja esitama selle pärast kohtuistungit menetlusosalisele allkirjastamiseks.
8. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus rikkus

5. peatüki sätteid. Halduskohus on vaidlustatud otsuses põhjendatult leidnud, et D.D. i poolt Tallinna Vanglale vaideblanketil 05.10.2006 vormistatud pöördumine ja sellele lisatud käsikirjaline selgitus ei ole käsitletavad vaidena

5. peatüki mõttes, sest puudub vaidemenetluse ese. Vaidemenetluse ese on sätestatud

§-is 72 ning D.D. ei ole oma 05.10.2006 pöördumises märkinud ühtki asjaolu, mis oleks käsitletav vaidemenetluse esemena. Ainuüksi vaideblanketi kasutamine oma pöördumise vormistamiseks ei tähenda seda, et tegemist on vaidega. Seega oli Tallinna Vangla 6 õigustatult käsitlenud D.D. i 05.10.2006 vaideblanketil vormistatud pöördumist märgukirjana ning asunud sellele vastama märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel. Samuti tuleb märkida seda, et sisuliselt on Tallinna Vangla oma 13.10.2006 kirjaga nr 1-13/200741 (tl 28) andnud D.D. ile võimaluse oma tahte konkretiseerimiseks ning puuduste kõrvaldamiseks vaides, kuid D.D. ei ole seda teinud ega täpsustanud vaide eset. 10. Asjakohatu on apellandi viide Riigikohtu 07.07.2003 lahendile nr 3-3-1-32-03. Riigikohtu viidatud otsuse kohaselt „…tuleb taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse vaideks kvalifitseerimisel uurimisprintsiibist lähtudes arvestada isiku tegeliku tahtega. Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (

§ 75

) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud. Vajaduse korral peab haldusorgan kasutama

§-st 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma taotlust konkretiseerida“. Viidatud Riigikohtu lahend puudutab isiku haldusorgani poole pöördumist haldusakti andmise järgselt, kuid käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud, et Tallinna Vangla ei ole andnud D.D. i suhtes haldusakte ega teinud ka mingeid toiminguid, mis annaksid D.D. ile aluse vaide esitamiseks ning lähtudes eeltoodust ei ole ka asjakohane viide Riigikohtu 07.07.2003 lahendile nr 3-3-1-32-03. 11. Õiguskantsleri 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616 (tl 55-56) on märgitud, et õiguskantsleri vastuskiri ei ole seotud konkreetsete asjaoludega, kuna õiguskantsler õigusabi ei anna ning märgitud on üldiselt, et vajaduse korral peab haldusorgan kasutama

§-ist 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma tahet konkretiseerida ning määrata tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks vaides. Nagu juba eelnevalt märgitud, on Tallinna Vangla 13.10.2006 kirjaga nr 1-13/20074-1 andnud D.D. ile võimaluse oma tahte konkretiseerimiseks ning puuduste kõrvaldamiseks vaides. 12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson