3-07-39/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Viivi Tomson, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2007, Tartu Haldusasja number 3-07-39 Haldusasi D.D. i kaebus Tallinna Vangla toimingute peale ja vangla kohustamiseks toimingut sooritama Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus D.D. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. mai 2007 Menetlusosalised Apellant D.D. Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Eda Oisalu RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemises, s. o
5. juunist
6. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
7. D.D. esitas 20.09.2006 Tallinna Vangla direktorile märgukirja, milles juhtis tähelepanu vangla ametnike tegevusetusele. 18.09.2006 öösel segas üks kinnipeetav pideva karjumise ja vastu ust tagumisega teiste vangide öörahu. Kinnipeetavale, kes võis D.D. i arvates olla deliiriumis, ei osutatud meditsiinilist abi ning kui ta meditsiinilist abi ei vajanud, siis ei võetud ka midagi ette, et ta oma ebaadekvaatse käitumisega ei segaks teisi kinnipeetavaid. Märgukirjas juhtis D.D. vangla direktori tähelepanu vajadusele vältida taoliste situatsioonide kordumist tulevikus ning palus informeerida rakendatud meetmetest. 20.10.2006 pöördus D.D. vangla direktori poole selgitustaotlusega samas küsimuses. Selles taotluses palus kaebaja selgitust, miks vahetuse korrapidaja ei võtnud meetmeid, et ebaadekvaatselt käituvat kinnipeetavat rahustada või osutada talle vajalikku meditsiinilist abi. D.D. i 20.09.2006 märgukirjale vastas Tallinna Vangla 10.10.2006 kirjaga nr 113/18857-1, teatades et antud intsidendi kohta on algatatud distsiplinaarmenetlus ja 20.10.2006 selgitustaotlusele 13.11.2006 kirjaga nr 1-13/
8. Vangla vastus selgitustaotlusele kaebajat ei rahuldanud. 17.11.2006 esitas ta justiitsministeeriumile vaide, milles taotles, et ministeerium teeks Tallinna Vanglale ettekirjutuse, kohustades vanglat andma selgitused, mida ta oma 20.10.2006 selgitustaotluses taotles. Vaidele vastas Tallinna Vangla 01.12.2006 kirjaga nr 1-13/18857-
9. Kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingud, mis seisnesid kaebaja selgitustaotlusele vastamisest keeldumises ning justiitsministeeriumile esitatud vaide kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja selle justiitsministeeriumile edastamata jätmises ning kohustada Tallinna Vanglat andma tema 20.10.2006 esitatud selgitustaotlusele vastus. Kaebaja leidis, et vaide kvalifitseerimine selgitustaotluseks ja justiitsministeeriumile edastamata jätmine on õigusvastane. Tallinna Vangla on oma toimingutega rikkunud PS § 10; 14; 19; 44; 46, märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 8 ja HMS
10. peatükis vaide lahendamise kohta sätestatud nõudeid, rikutud on ka hea halduse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja märkis, et on esitanud kohtule kaebuse oma õiguste taastamise ja preventiivse kaitse eesmärgil. Kohtuistungil märkis kaebaja täiendavalt, et Tallinna Vangla ei ole rikkumiste tõkestamisel järjekindel. Kaebaja suhtes kohaldati distsiplinaarkaristust selle eest, et ta öörahu ajal kambrikaaslasega oma kambris vaikselt vestles, antud juhul ei võetud aga midagi ette selleks, et üks ebaadekvaatses seisundis isik ei rikuks paljude kinnipeetavate öörahu kogu öö jooksul.
11. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. 20.09.2006 esitas kaebaja Tallinna Vanglale märgukirja, milles juhtis tähelepanu sellele, et vangla ametnikud ei osutanud kinnipeetavale, kes kaebaja väidete kohaselt oli deliiriumis, meditsiinilist abi. Tallinna Vangla on vastanud 10.10.2006 kirjaga nr 1-13/18857-
12. Vastuses on öeldud, et antud intsidendi kohta on algatatud distsiplinaarmenetlus. 20.10.2006 pöördus kaebaja vangla direktori poole selgitustaotlusega. Talle on vastatud 13.11.2006 kirjaga nr 1-13/
13. 17.11.2006 esitas kaebaja justiitsministeeriumile vaide. Lähtudes vaide sisust käsitles Tallinna Vangla seda selgitustaotlusena ja vastas sellele 01.12.2006 kirjaga nr 1-13/18857-
14. Tallinna Vangla on kaebajale selgitanud, kuidas osutatakse vanglas meditsiinilist abi. Talle on ka selgitatud, et isikule pandav diagnoos kuulub delikaatsete isikuandmete hulka ja sellest ei informeerita teisi kinnipeetavaid. Kaebaja arvamus, et isikul, kes rikkus korda, oli deliirium ja ta vajas meditsiinilt abi, on alusetu. Kohtuistungil selgitas vangla esindaja täiendavalt, et vangla ametnikud tegid kõik endast oleneva 18.09.2006 asetleidnud rikkumise tõkestamiseks. Öörahu rikkuv isik isoleeriti teistest kinnipeetavatest, paigutades ta tühja kambrisse. Öise vahetuse ajal ei olnud vanglaametnikel rohkemate meetmete rakendamiseks alust ja võimalust. HALDUSKOHTU LAHEND
15. Tartu Halduskohus jättis 11.04.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on kaebaja seisukoht, et tema 20.10.2006 vangla direktori nimele esitatud selgitustaotlusele vastamisest on keeldutud, väär. Tallinna Vangla on vastanud kaebaja selgitustaotlusele 13.11.2006 kirjaga nr 1-13/18857-
16. 2 Kaebajaga võib nõustuda selles, et vangla 13.11.2006 vastus ei käsitle täies ulatuses seda, mille kohta kaebaja soovis selgitust saada. Kaebaja soovis selgitust, miks ei rakendanud vangla ametnikud ööl vastu
17. septembrit 2006 adekvaatseid meetmeid, et lõpetada teiste kinnipeetavate (sh kaebaja) öörahu rikkumine kaaskinnipeetava poolt, kes peaaegu terve öö karjus ja raudukse peale tagus. Kaebaja arvates tulnuks rakendada öörahu rikkuja suhtes kas ohjeldusmeetmeid või juhul, kui tal oli deliiriumis, anda arstiabi. Asjaolu, et vangla vastus kaebajat ei rahuldanud, ei tähenda aga seda, et selgitustaotlusele vastamisest on keeldutud. Vastustaja on kirjalikus vastuses kaebusele ja kohtuistungil selgitanud, et öörahu rikkunud kinnipeetava suhtes algatati distsiplinaarmenetlus, selgitamaks välja juhtunu asjaolud. Intsident leidis aset eelvangistushoones ning öösel asetleidnud rikkumise tõkestamiseks ei olnud vanglaametnikel võimalik koheselt ette võtta rohkemat, kui eraldada rahurikkuja teistest kinnipeetavatest ja paigutada tühja kambrisse. Kuigi ka see selgitus kaebajat ei rahuldanud, leidis kohus, et kaebaja selgitustaotlusele ööl vastu
18. septembrit 2006 asetleidnud intsidendi kohta on antud ammendav vastus. Eeltoodust lähtuvalt jättis kohus rahuldamata kaebuse taotlused tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes kaebaja selgitustaotlusele vastamisest keeldumises ning kohustada Tallinna Vanglat andma kaebaja 20.10.2006 selgitustaotlusele vastus. Ministeeriumile 17.11.2006 esitatud vaidega taotles kaebaja, et ministeerium teeks Tallinna Vanglale ettekirjutuse 20.10.2006 selgitustaotlusele vastamiseks. Vaidlustatava toimingu sisu kohta on kaebaja vaides märkinud, et ta soovis 20.10.2006 Tallinna Vanglale esitatud selgitustaotluses vastust sellele, miks vangla ametnikud ja meditsiinipersonal ei rakendanud meetmeid kinnipeetava suhtes, kes oli ebaadekvaatses seisundis ja segas oma käitumisega teisi kinnipeetavaid. Selgitustaotlusele vangla poolt antud vastus on formaalne ja ei anna vastust nõutud selgitustele. HMS § 80 lg 2 kohaselt, kui haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgan leiab, et vaie on põhjendatud, võib ta ise selle rahuldada. Vaide esitamisega taotles kaebaja, et vastataks tema 20.10.2006 esitatud selgitustaotlusele. Kuna 01.12.2006 kirjaga nr 1-13/18857-5 vangla vastas kaebaja 20.11.2006 selgitustaotlusele, võib asuda seisukohale, et vangla rahuldas kaebaja vaide. Asjaolu, et dokument „Selgitustaotlusele vastamine” on sõnastatud küllaltki segaselt ja sellest on teavet, mida kaebaja selgitustaotluse esitamisega soovis, raske välja lugeda, ei tähenda, et Tallinna Vangla on kaebaja vaide justiitsministeeriumile edastamata jätmisega rikkunud haldusmenetluse seaduses sätestatud vaide edastamise korda. Tallinna Vangla toiming (vaides esitatud nõude täitmine) vastab HMS § 80 lg 2 sätestatule. Seetõttu ei ole kohtul Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes justiitsministeeriumile esitatud vaide kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja selle justiitsministeeriumile edastamata jätmises, õigusvastaseks tunnistamiseks alust. Kaebaja ei täpsustanud, milliste õiguste taastamist ja preventiivset kaitset ta kaebusega tegelikult taotleb. Kohus oli seisukohal, et Tallinna Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi, mis tulenevad märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest ning haldusmenetluse seadusest. Kaebaja viited PS §-de 10; 11; 14; 19; 44 ja 46 rikkumisele ei ole asjakohased. Kui kaebaja eesmärgiks on saavutada olukord, et edaspidi oleks talle tagatud 8-tunnine pidev uneaeg ilma, et kaaskinnipeetavate käitumine seda häiriks, siis kaebus, milles vaidlustatakse menetlusnõuete rikkumisi märgukirjadele või selgitustaotlustele vastamisel vangla poolt, selle eesmärgi saavutamist ei taga. Kaebaja seletuse põhjal järeldas kohus, et kohtusse pöördumine oli tegelikult ajendatud sellest, et kaebaja veendumuse kohaselt ei reageerita Tallinna Vanglas kinnipeetavate poolt teiste öörahu rikkumisele adekvaatselt. Kaebaja märkis, et temale määrati distsiplinaarkaristus öörahu rikkumise eest seoses sellega, et ta oma kambris öörahuks ettenähtud kellaajal kambrikaaslasega vaikselt vestles. Tegevuse tõkestamiseks, mis tõsiselt häirib kaaskinnipeetavate öörahu, ei võta aga vanglaametnikud kaebaja arvates midagi ette. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
19. D.D. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, või halduskohtu otsuse muutmist või tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus rikkunud kohtumenetluse norme, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme ja hinnanud valesti tõendeid. Menetlusnormidega on kehtestatud menetluspoolte võrdõiguslikkuse printsiip, samuti õigus teha kohtuistungi käigus märkmeid. Kohtuistungil viibis kaebaja barjääri taga kohtualuste pingil, seega puudus tal täisväärtuslik võimalus märkmete tegemiseks. Jättes taotluse laua taha istumise võimaldamiseks rahuldamata, ilmutas kohus tendentslikkust ühe poole kasuks, luues vastustajale teadvalt paremad tingimused võrreldes kaebajaga, samuti rikkus kohus põhiseaduslikku õigust vajalikuks kohtuprotseduuriks ning printsiipi, mille järgi isiku õigusi ja vabadust saab piirata ainult juhul, kui selline õigus tuleneb otse seadusest. Eeltoodust tulenevalt on alust kahelda kohtu erapooletuses ja objektiivsuses. Rikkudes HKMS § 20 lg 2, 5 nõudeid, ei avaldatud kohtuistungil halduskohtu istungi protokolli sisu ega esitatud kaebajale allakirjutamiseks. Selle tulemusena jäid parandused ja täiendused, mida kaebaja soovis teha, tegemata. Kohtuistungi protokolli ei allkirjastatud koheselt pärast kohtuistungit. Kohus ei ole järginud PS §-de 44 ja 46 ning märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 5 lg 8 sätteid, seaduse nõuded näevad otseselt ette asutuse kohustuse nõutud selgituste andmisel. Kohus on ignoreerinud haldusmenetluse seadust, mille
20. peatükis on üksikasjalikult kirjas vaide läbivaatamise kord, mis ei anna edasikaevatavat tegevust sooritanud haldusorganile õigust kvalifitseerida vaiet selgitustaotlusena ja jätta see suunamata läbivaatamiseks järelvalvet teostavale haldusorganile ilma taotlust sisuliselt rahuldamata. Kohus ei ole andnud hinnangut tõendile – õiguskantsleri arvamusele, mis on väljendatud 11.07.2006 kirjas nr 7-1/050907/0604696, kus on märgitud, et tuleb anda nõutavad selgitused ning arvamusele 28.08.2006 kirjas nr 14-1/061129/0605616 vaide läbivaatamise korra kohta.
21. Tallinna Vangla taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
23. aprilli 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega ja HKMS § 47 lg 3 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu lahendi tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et kohtu keeldumine lasta apellandil istuda laua taha rikkus menetlusosaliste võrdõiguslikkust ja võttis apellandil võimaluse omapoolsete märkmete tegemiseks. 4 Õiguskantsler oma kirjas Tartu Ringkonnakohtu esimehele on leidnud, et üldjuhul ei ole vajalik halduskohtu istungil kasutada kinnipeetavate suhtes liikumist piiravaid erivahendeid. Liikumist piiravate erivahendite kasutamine on erand, mille rakendamise üle peab otsustama kohus igal konkreetsel juhul, hinnates kinnipeetava isikut ning võttes arvesse konkreetset olukorda ja kinnipeetava põgenemise tõenäosust. Seda seisukohta on õiguskantsler kinnitanud ka kirjas Tartu Halduskohtule. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist taotles apellant tema lubamist laua taha. Kohus on leidnud, et tema ülesanne ei ole hinnata kinnipeetavaga seotud turvariske ja tema eraldamine barjääriga ei takista seadusega ettenähtud õiguste teostamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et rikutud on HKMS § 20 lg 2 ja 5 nõudeid. Asja läbivaatamisel kehtiva HKMS § 20 kohaselt kohtuistung ja väljaspool kohtuistungit toimuv menetlustoiming protokollitakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. Seaduse sätted ei nõua kohtuistungil protokolli sisu avaldamist ja selle esitamist allakirjutamiseks. Samuti ei ole olemas kohustust allkirjastada see koheselt pärast kohtuistungit. Seega ei ole ka selles osas menetlusnorme halduskohtu poolt rikutud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et halduskohus on ignoreerinud HKMS sätteid, mille
24. peatükis on üksikasjalikult kirjas vaide läbivaatamise kord, mis ei anna edasikaevatavat tegevust sooritanud haldusorganile õigust kvalifitseerida vaiet selgitustaotlusena. Siinkohal viitab apellant õiguskantsleri kirjale nr 14-1/061129/
25. Selle kohaselt ei tohi haldusorgan isiku vaiet lugeda selgitustaotluseks või märgukirjaks enne seda, kui ei ole välja selgitanud, milline on isiku tegelik tahe. Tallinna Vangla on vaide sisust lähtuvalt seda käsitlenud selgitustaotlusena ja sellest tulenevalt sellele ka vastanud. Sellise võimaluse annab ka õiguskantsleri seisukoht antud küsimuses. Seega ei ole halduskohus ka selles osas seadust rikkunud. Ringkonnakohus leiab, et apellandi poolt nimetatud rikkumisi pole halduskohus toime pannud ja seoses sellega jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Maili Lokk Viivi Tomson 5 Agu Timmi