← Eesti

3-06-1895/21

3-06-1895 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1895 Haldusasi M.M. kaebus T Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 83 ja 09.08.2006 korralduse nr 140 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. aprilli 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus T Vallavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. juuni 2007 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – T Vallavalitsus, esindaja Elina Madal Vastustaja (haldusorgan) – M.M. , esindaja vandeadvokaat Li Uiga Kolmas isik – R.K. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu
  4. aprilli 2007 otsus muutmata. Tartu Välja mõista T Vallavalitsuselt riigi õigusabi tasu ja kulud 2478 krooni (kaks tuhat nelisada seitsekümmend kaheksa krooni) riigituludesse. Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks Advokaadibüroole Valga&Uiga apellatsiooniastmes õigusabi osutamise eest 2478 krooni (kaks tuhat nelisada seitsekümmend kaheksa krooni). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates
  5. juunist
  6. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  7. M.M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada T Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 83 „Teenindusmaa määramine“ ja 09.08.2006 korralduse nr 140 „T Vallavalitsuse
  8. mai 2006.a. korralduse nr 83 „Teenindusmaa määramine“ muutmine” ning kohustada T Vallavalitsust välja andma uus seaduslik korraldus maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse kohaselt on T Vallavalitsus 17.05.2006 korraldusega nr 83 ja 09.08.2006 korraldusega nr 140 rikkunud kaebaja õigust saada maa omanikuks tulenevalt maareformi seadusest. Kaebuse esitaja esitas 16.09.1996 T Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks talle kuuluvate hoonete juurde 2 ha ulatuses. T Vallavalitsuse korraldustes ei ole põhjendatud, miks ei ole võimalik määrata ostueesõigusega erastamiseks maad taotletud ulatuses. T Vallavalitsus on alusetult andnud korraldused teenindusmaa määramiseks, sest tegelikult oleks pidanud kaebajale maa ostueesõigusega erastama lähtudes maareformi seaduse (edaspidi MaaRS) §-dest 9 lg 1; 20 lg 1 ja 3; 221 lg 1, 2 ja
  10. T Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole M.M. le elamu juurde maa erastamisel võimalik lähtuda maareformi seadusest, kuna kaebajal on õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seadusest tulenevatel alustel ja korras. RAS Kaarepere Metsakatsejaam andis „Kalamaja“ hooned T Vallavalitsuse munitsipaalomandisse 11.10.
  11. M.M. esitas eluruumi üürnikuna T Vallavalitsusele avalduse eluruumi ostmiseks 20.10.1994 ning A.-A. K. esitas avalduse eluruumi ostmiseks 25.10.
  12. M.M. ja A.-A. K. eluruumide ostumüügilepingud on sõlmitud 19.02.
  13. T Vallavalitsus on määranud vaidlustatud korraldustega teenindusmaad M.M. ja R.K. kaasomandisse kuuluvale korterelamule, M.M. ja R.K. kaasomandisse kuuluvale laut-küünile ja M.M. omandisse kuuluvale majandushoonele.
  14. Kolmas isik R.K. toetas M.M. kaebust. HALDUSKOHTU LAHEND
  15. Tartu Halduskohus tühistas
  16. aprilli 2007 otsusega T Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 83 „Teenindusmaa määramine“ ja 09.08.2006 korralduse nr 140 „T Vallavalitsuse
  17. mai 2006.a. korralduse nr 83 „Teenindusmaa määramine“ muutmine” ning kohustas T Vallavalitsust teostama M.M. maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamiseks vajalikud eeltoimingud. Otsuse kohaselt on T Vallavalitsuse 17.05.2006 korraldus nr 86 ja 09.08.2006 korraldus nr 140 nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamata ning korraldusest ei nähtu haldusorgani kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Haldusakti adressaadile ei ole antud võimalust esitada 2 konkreetseks tähtpäevaks oma taotlus ja põhjendused korraldustes märgitust suurema maa erastamiseks. T Vallavalitsuse 17.05.2006 korraldusega nr 83 määrati M.M. ja R.K. kaasomandisse kuuluva korterelamu teenindamiseks vajalik maa suurusega ligikaudu 2310 m2 vastavalt maaüksuse asendiplaanile, M.M. ja R.K. kaasomandisse kuuluva laut-küüni teenindamiseks vajalik maa suurusega ligikaudu 460 m2 vastavalt maaüksuse asendiplaanile ja M.M. majandushoone teenindamiseks vajalik maa suurusega ligikaudu 460 m2 vastavalt maaüksuse asendiplaanile. 09.08.2006 on T Vallavalitsus andnud korralduse nr 140, millega muudetakse 17.05.2006 korralduse punkti 1 ning määratakse M.M. ja R.K. kaasomandisse kuuluva korterelamu teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 4811 m2 vastavalt maaüksuse asendiplaanile. T Vallavalitsuse 17.05.2006 korraldusest nr 83 ning 09.08.2006 korraldusest nr 140 ei selgu, miks ei ole M.M. eluruumi juurde iseseisva kinnistu moodustamine võimalik. Samuti ei ole T Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduses nr 83 põhjendust, millest lähtudes on määratud teistele hoonetele teenindusmaa. T Vallavalitsuse esindaja väitel ei ole elamu juurde maa erastamine maareformi seaduse alusel võimalik ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt, kuna majas asuvad korterid mitte kõrvuti, vaid üksteise peal I ja II korrusel. Seetõttu ongi lähtutud eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) §-ist
  18. Nimetatud paragrahvi kohaselt kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab valla- või linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab valla- või linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama valla- või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki võib kindlaks määrata plaani- või kaardimaterjali alusel. M.M. esitas T Vallavalitsusele avalduse 2 ha maa erastamiseks. T Vallavalitsus ei teavitanud M.M. t kavatsusest lahendada tema avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde eluruumide erastamise seaduse sätete alusel. M.M. le tehti vallavalitsuse korraldused teenindusmaa määramise kohta teatavaks 28.08.
  19. Talle ei määratud tähtpäeva asjakohase taotluse esitamiseks juhuks, kui ta pole nõus ehitise teenindamiseks määratud maatüki suurusega. Korralduses osundatakse üksnes võimalusele pöörduda 30 päeva jooksul korralduse kättesaamisest arvates Tartu Halduskohtusse. Kohtu veendumuse kohaselt on antud juhul tegemist olulise menetlusnõuete rikkumisega, mis mõjutas asja õiget otsustamist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  20. T Vallavalitsus taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu
  21. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti käsitletud M.M. ja R.K. omandeid kaasomandina elamule, mis annaks neile võimaluse MaaRS § 221 lg 4 kohaselt maa erastamiseks ehitise kaasomanikena. Ostueesõigusega erastamisel elamu kaasomanikena oleks neil MaaRS § 221 lg 2 alusel võimalik erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses. Tegelikult on 19.02.1996 sõlmitud elamu müügilepingutega nii M.M. kui ka R.K. omandis reaalosadena korterid. Reaalosad on piiritletud ning kummalgi neist ei ole õigust teise reaalosale; 3 2) on kohus M.M. ja R.K. reaalosadena määratletud omandi käsitlemisega kaasomandina rikkunud nende omandi puutumatust. Kohtu seisukoht on vastuolus põhiseaduse §-iga 32, rikkudes omandi puutumatust. Sama paragrahvi kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kohtuotsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel on võimalik muuta senised reaalosad mõttelisteks osadeks; 3) ei kohusta EES § 212 vallavalitsust teavitama, kui teenindusmaa määratakse ehitise alusest maast suuremana. Nimetatud paragrahvi kohaselt vallavalitsus teavitab eluruume vallasasjana omavaid isikuid, enne kui määrab ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. T Vallavalitsus on teenindusmaaks määranud suurema maatüki kui ainult ehitise alune maa. T Vallavalitsus on vaidlustatud korralduste andmisel lähtunud eluruumide erastamise korra punktidest 29 ja 30 (määratud nõuded korraldusele).
  22. M.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Halduskohtu
  23. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. Tartu Vastuväidete kohaselt: 1) on arusaamatu apellandi arutelu omandi puutumatuse suhtes. Kaebuses ei ole seda asjaolu vaidlustatud, samuti ei ole kohus selles osas otsust teinud; 2) on ebaõige väide, et kui kohalik omavalitsus määrab teenindusmaaks ehitisealusest maast suurema maa, siis ei ole vallavalitsusel kohustust teavitada teenindusmaa määramisest eluruumi vallasasjana omavaid isikuid. EES § 212, mis sätestab ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaksmääramise, sätestab otseselt, et enne vastavate toimingute alustamist teavitab valla- või linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama valla- või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Sellise taotluse esitamise võimalust ei ole kaebajale antud, kuigi vallale oli teada M.M. soov saada suurema maa omanikuks, kui seda on valla poolt teenindusmaana määratud. M.M. ei ole esitanud taotlust ehitisele teenindusmaa määramiseks, vaid on esitanud avalduse elamu juurde 2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks; 3) jääb arusaamatuks, miks ei ole võimalik ostueesõigusega erastamise korras saada 2 ha ulatuses maa omanikuks. Isegi juhul, kui ei ole võimalik teenindusmaad määrata 2 ha ulatuses, siis miks ei ole võimalik erastada eraldi kinnistuna 2 ha puudujäävat osa või lisaks teenindusmaale täiendavalt 2 ha. Kohalikul omavalitsusel on lahendamata M.M. ostueesõigusega 2 ha osas maa erastamise taotlus. Samas on vald kinnitanud, et ümberringi on vaba maad, mida saaks erastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  25. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
  26. Iseenesest õige on apellandi väide, et korterelamus vallasasjana eluruumi omandanud isikul on õigus saada maa omanikuks eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras, kuid samas on ebaõige apellandi väide, et halduskohus on käsitlenud M.M. ja R.K. reaalosadena määratletud omandit kaasomandina ning rikkunud sellega omandi puutumatust. Halduskohus ei 4 ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, et elamu oleks M.M. ja kolmanda isiku kaasomandis. Nähtuvalt asja materjalidest, omandas kaebaja eluruumide erastamise seaduse alusel
  27. veebruaril 1996 sõlmitud ostu-müügilepinguga x maakonnas T vallas V külas x elamust I korruse korteri, mis moodustas elamu korterite üldpinnast 69,39%, ¾ mõttelist osa laut-küünist üldpinnaga 50,92 m2 ja majandushoone üldpinnaga 58,2 m2 (tl 66). Asjas olevate tõendite kohaselt on kaebaja omandanud elamus korteri vallasasjana, laut-küüni osas on tal kolmanda isikuga kaasomand ning majandushoone on kaebaja ainuomandis. Seega on iseenesest õige ka see apellandi väide, et kuna kaebaja ja kolmanda isiku omandi suurused on ehitiste puhul erinevad (elamu puhul korteriomandid, laut-küün on kaasomandis ja majandushoone ainuomandis), siis tuleb määrata kõigile ehitistele erinev teenindusmaa. Vastavalt EES §-ile 212 kui ehitise püstitamisel ei määratud kindlaks selle teenindamiseks vajalikku maatükki, määrab valla- või linnavalitsus korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa. Enne vastavate toimingute alustamist teavitab valla- või linnavalitsus sellest korteriühistut või eluruume vallasasjana omavaid isikuid. Kui korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, peab korteriühistu või peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama valla- või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Eluruumide erastamise korra punkti 29 kohaselt ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki suuruse ja piirid määrab kindlaks valla- või linnavalitsus vastavalt Vabariigi Valitsuse
  28. novembri
  29. a määrusega nr 267 kinnitatud «Maa ostueesõigusega erastamise korrale» ja Vabariigi Valitsuse
  30. aprilli
  31. a määrusega nr 88 kinnitatud «Plaani või kaardimaterjali alusel katastriüksuse moodustamise korrale» ning Vabariigi Valitsuse
  32. juuni
  33. a määrusega nr 144 kinnitatud «Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korrale», arvestades eluruumide erastamise seaduse paragrahvis 212 sätestatut. Enne ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa määramist teavitab valla- või linnavalitsus sellest eluruume vallasasjana omavaid isikuid isiklikult ja teatega üleriigilises päevalehes. Informatsioon maa määramise kohta peab olema õigustatud huvi omavatele isikutele kättesaadav ka valla- või linnavalitsuses. Kui eluruumi vallasasjana omav isik soovib kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki suuruse ja piirid, peab elamus eluruumi vallasasjana omav isik esitama valla- või linnavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Ehitise teenindamiseks vajalik maatükk määratakse ehitisealusest maast suuremana, kui see on maakorralduslikult võimalik. M.M. on pärast elamus eluruumi vallasasjana omandamist, laut-küünile kaasomandi saamist ning majandushoone omandamist esitanud
  34. septembril 1996 T Vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks talle kuuluvate hoonete juurde 2.0 ha ulatuses (tl 30). Samuti oli elamus teine eluruumi vallasasjana omav isik teatanud
  35. mail 1997 vallavalitsusele oma soovist erastada elamu juurde 0,5 ha maad (tl 81). Seega olid elamus eluruume vallasasjana omavad isikud, kes on ühtlasi ka laut-küüni kaasomanikud, teatanud vallavalitsusele oma soovist kinnistada elamu puhul ehitisealusest maast suuremat maatükki. See asjaolu, et elamu erastamine toimus eluruumide erastamise seaduse alusel, ei välista seda, et teenindusmaa ehitiste (s.o elamu, laut-küüni ja majandushoone) juurde määratakse suuruses, millises esitas maa ostueesõigusega erastamise taotluse M.M. juhul, kui see on maakorralduslikult võimalik.
  36. Ebaõige on apellandi seisukoht, et EES § 212 ei kohusta vallavalitsust elamus eluruumi vallasasjana omavaid isikuid teavitama, kui teenindusmaa määratakse ehitise alusest maast suuremana. EES § 212 kohaselt lasub vallavalitsusel kohustus enne ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks toimingute alustamist teavitada sellest eluruume vallasasjana omavaid isikuid ning kui eluruume vallasasjana omavad isikud soovivad kinnistada ehitisealusest maast suuremat maatükki või vaidlustavad ehitise teenindamiseks määratud maatüki suuruse või piirid, 5 peavad eluruume vallasasjana omavad isikud esitama vallavalitsuse määratud tähtpäevaks asjakohase taotluse. Seega peavad seaduse kohaselt olema elamus eluruume vallasasjana omavad isikud kaasatud teenindusmaa määramise menetlusse. Vallavalitsus ei kaasanud M.M. t haldusmenetlusse, mis eelnes vaidlustatud haldusaktide andmisele ning ei ole ka haldusaktides põhjendanud, millest lähtuvalt ei ole võimalik arvestada elamu, laut-küüni ja majandushoone juurde teenindusmaa suuruse kindlaksmääramisel M.M. taotlusega maa ostueesõigusega erastamiseks 2.0 ha ulatuses. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning antud juhul ongi vaidlustatud korraldused diskretsiooniotsustused. Eluruumide erastamise korra punkt 29 ja Vabariigi Valitsuse
  37. juuni
  38. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Vabariigi Valitsuse
  39. juuni
  40. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 kohaselt peab kohalik omavalitsus määrama teenindamiseks vajaliku maa, arvestades maakorralduse nõuetega, suuruses, mis on vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Tootmiseks vajalikku maad ei määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse, kui see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjekti huve, seaduslikus korras koostatud ja kinnitatud ehitusprojekte, mis põhjendavad sellele ehitisele juurdeehitamise vajadust või selle ehitisega seotud teise ehitise rajamise vajadust. Lähtudes eeltoodust, on halduskohus õigesti leidnud, et vaidlustatud korraldused on nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendamata, neist ei nähtu haldusorgani kaalutlusi, millest on haldusakti andmisel lähtutud.
  41. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustajale oli halduskohtu poolt antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Vastavalt HKMS §-ile 95 lg 2 kui kaebuse esitajale anti riigi õigusabi, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral vastavalt asutuselt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Ringkonnakohtus on riigi õigusabi osutanud Advokaadibüroo Valge&Uiga advokaat Li Uiga, kes on taotlenud õigusabikulu summas 2478 krooni väljamõistmist ning kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb see summa välja mõista apellandilt riigituludesse. Ringkonnakohus juhindub riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel riigi õigusabi seaduse §-ist 22 lg 1 ning Justiitsministri 26.01.2005 määrusest nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“, samuti Justiitsministri 26.08.2005 määrusest nr 37 ja 27.12.2006 määrusest nr
  42. Vastavalt riigi õigusabi seaduse §-ile 22 lg 1 määrab riigi õigusabi andmise otsustanud kohus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaks pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist advokaadi esitatava taotluse alusel. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus õigusabi tasu 2478 krooni hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 6 Maili Lokk Agu Timmi 7 Viivi Tomson

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.