2-05-2144/5

2-05-2144 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Eveli Vavrenjuk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-2144 Tsiviilasi Tartu linna hagi K.B. OÜ vastu 2 828,20 krooni nõudes ja L. OÜ vastu 929,80 krooni nõudes Menetlusosalised ja nende esindajad • • • • Hageja: Tartu linn (Raekoda, 51003 Tartu) Hageja volitatud esindaja: Tartu Elamuhalduse AS (RK 10833824, asukoht Soola 3, 51014 Tartu), esindajad Riina Rebane ja Rein Pärtel Kostja1: K.B. OÜ (varasem O. OÜ), esindaja T.S. Kostja2: L. OÜ, esindaja T.S. Kohtuistungi toimumise aeg
2. september 2006 Protokollija istungisekretär Margit Mägi RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata Tartu linna hagi K.B. OÜ vastu 2 828,20 krooni nõudes ja L. OÜ vastu 929,80 krooni nõudes. Kohtukulude jaotus Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3. mail 2005 esitas Tartu linn Tartu Maakohtusse hagi O. OÜ (praegune K.B. OÜ) vastu kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt vahendas hageja perioodil juuni 2000 kuni juuli 2002 kostja1-le aadressil Tartu, V. 29 AS Tartu Veevärk poolt tänava kaevu paigaldatud veemõõturi kaudu külma vett ja kanalisatsiooniteenust ning kostja jätkas nende teenuste faktilist kasutamist. Kostja1 oli Rahvusarhiivi andmetel 01.09.1999—31.07.2002 Tartus V. tn 6-4 asuva eluruumi omanik. V. 29 ja V. 6 on naaberkrundid. Vaatamata vee- ja kanalisatsiooniteenuse tegelikule kasutamisele ei tasunud kostja1 teenuse eest, samas ei ole vaidlustanud hageja poolt osutatud teenuseid. TsK § 477 lg 1 ja 6 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas või säästis vara teise isiku arvel, kohustatud alusetult omandatud või säästetud vara tagastama või kahju hüvitama.
4. mail 2005 esitas Tartu linn Tartu Maakohtusse hagi L. OÜ vastu kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt vahendas hageja perioodil august 2002 kuni veebruar 2003 kostja2-le aadressil Tartu, V. 29 AS Tartu Veevärk poolt tänava kaevu paigaldatud veemõõturi kaudu külma vett ja kanalisatsiooniteenust ning kostja jätkas nende teenuste faktilist kasutamist. Kostja2 on Rahvusarhiivi andmetel alates 31.07.2002 Tartus V. tn 6-4 asuva eluruumi omanik. Vaatamata veeja kanalisatsiooniteenuse tegelikule kasutamisele ei tasunud kostja2 teenuse eest, samas ei ole vaidlustanud hageja poolt osutatud teenuste tarbimist. VÕS § 1018 lg 1 p 2 ja § 1023 lg 1 näevad ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal muuhulgas õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. § 1023 lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu.
5. oktoobri 2005 määrusega liitis kohus Tartu Maakohtu menetluses olevad tsiviilasjad 2-867-05 (Tartu linna hagi L. OÜ vastu 929,80 krooni nõudes) ja 2-868-05 (Tartu linna hagi O. OÜ vastu 2 828,20 krooni nõudes), jättes liidetud tsiviilasja numbriks 2-868-05 (uus number 2-05-2144). Hageja esitas osutatud teenuste eest igakuiselt arveid aadressile V. 6-4 kostjate juhatuste liikme T.S. nimele ja 22.04.2006 esitas hageja kostjatele koondarve, milles palus võla tasuda. Kostjad ei tasunud võlgnevust, ei esitanud mõistliku aja jooksul vastuväiteid ega avaldanud soovi hagejaga läbirääkimiste pidamiseks. Hageja palub välja mõista K.B. OÜ-lt Tartu linna kasuks 2 828,20 krooni ja L. OÜ-lt Tartu linna kasuks 929,80 krooni. Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda. KOSTJATE VASTUVÄITED Kostjad ei tunnistanud oma
6. juuni 2005 vastustes hagidele hageja poolt toodud mitte ühtegi väidet. Kostjad ei ole väidetavalt saanud hagejalt seda, mille osas saaks hageja esitada hagiavaldustes toodud nõuded – nõuded on täielikult tõendamata. Hagiavalduses L. OÜ vastu ei ole viidatud tegevusele või teole, mille eest saaks hüvitist VÕS
7. peatükis sätestatud korras nõuda. Kostjatele jäi hagiavaldustele lisatud dokumentaalsetest tõenditest arusaamatuks hageja lepingulise esindaja suhe hagejaga. Hagiavaldused on ilmselgelt üldsõnalised. Kostjad paluvad jätta hagid täielikult rahuldamata ja kõik kohtumenetlusega kaasnevad kulud jätta hageja kanda. KOHTUISTUNG Kohtuistungil jäi hageja esindaja Rein Pärtel esitatud hagide juurde ja palus need rahuldada. Hageja palus jätta kohtukulud kostjate kanda. Kostjate esindaja T.S. palus jätta hagid rahuldamata seoses tõendamatusega. Ta rõhutas veelkord, et kostjad ei ole vett saanud – korteris V. 6-4 puudub vesi, seal ei ole vannituba ega wc-d. Kostjate seisukoht on, et hageja ei ole tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Kostjad loobusid kohtukulude väljamõistmise taotlusest. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, asja arutanud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. K.B. OÜ (tollal O. OÜ) oli 01.09.1999 kuni 31.07.2002 Tartus V. tn 6-4 asuva eluruumi omanik ja üüris korterit välja Õ.M. . Hageja vahendas perioodil juuni 2000 kuni juuli 2002 V. tn 6 majja vett ja kanalisatsiooniteenust, väidetavalt ka korterisse number neli. Ta esitas väidetavalt igakuiselt arveid korteri aadressil kostja1 juhatuse liikme T.S. nimele. Arveid ei tasutud. 2 01.08.2002 alates oli sama korteri omanik L. OÜ. Hageja jätkas väidetavalt veebruarini 2003 vee ja kanalisatsiooniteenuse vahendamist korterisse samadel tingimustel. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.
8. lõike järgi laieneb see säte ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1101-03 tehtud otsuse punktis 19 leidnud, et teenuse tarbimist selle eest raha tasumata võib käsitada vara alusetu säästmisena TsK § 477 tähenduses. Alates 01.07.2002 kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 2 näeb ette, et kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused.
9. lõike kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
10. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. K.B. OÜ võlgnevus on tekkinud osaliselt enne 01.07.2002, seega kohaldatakse sellele osale TsK. Kõigepealt tuleb küsida, kas hageja on üldse esitanud hagi õigete kostjate vastu – kostjad ise korterit ei kasutanud, vaid üürisid seda kõnealusel perioodil välja Õ.M.. Seega ei säästnud nad otseselt vara hageja arvel ega teinud hageja nende kasuks midagi. Kostjad leiavad, et kui, siis tuleks hagi esitada hoopis Õ.M. vastu. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-02 siiski leidnud (nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga samas asjas), et teenuse osutajal on õigus esitada nõue omaniku vastu, kui rentnik jätab kommunaalteenuse eest tasumata. AÕS § 223 lg 1, mille kohaselt maksud, võlaintressid, majapidamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguse kestusele, kehtib omaniku ja kasutusvaldaja vahelistes suhetes. Võlausaldaja, antud juhul hageja, suhtes on kohustatud isikuks ka omanik, kellele on kasutusvaldaja kohustatud sissenõutud kulutused samas ulatuses hüvitama AÕS § 223 lg 2 alusel. (Riigikohtu otsuse p 4) Tegemist on analoogse asjaga, kus teenuseks oli kütmine ja kus samuti polnud sõlmitud lepingut. Seega võib hageja nõuda vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamisest tekkinud võla tasumist korteri omanikelt. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas 3-2-1-101-03 p 19 järgi peab TsK § 477 alusel nõude rahuldamiseks hageja tõendama, et kostjad on tema arvel alusetult säästnud. Ka VÕS § 1018 ja § 1023 alusel tasu nõudmiseks peab hageja tõendama, et ta on teinud midagi teise isiku kasuks. Kostjad väidavad, et nad ei ole hagejalt teenust saanud – veesisend korteris puudub kostjate esindaja väitel alates talvest 1999, mil veetorud ära külmusid ja veesüsteem majas ümber tehti (kohtuistungi protokoll – II kd, tl 221). Hageja on oma väidete põhistamiseks esitanud järgmised tõendid: väljavõtted hooldus- ja kommunaalteenuste arvestusest (I kd, tl 11; II kd, tl 9, 77—78), vahenduslepingud V. 6 teiste korterite elanikega (II kd, tl 45—52), alla kirjutamata katkirebitud vahendusleping Õ.M. ’ga (II kd, tl 59—60), Tartu Veevärgi arved ja kviitungid (II kd, tl 96—208). Ükski neist dokumentidest ei tõenda, et V. tn 6-4 korteris on tõepoolest vett kasutatud. I kd tl 11 ja II kd tl 9, 77—78 ei näita tegelikku veekulu, vaid ainult, et esitatud on arved. Vahenduslepingud teiste elanikega näitavad ainult, et majas V. tn 6 oli võimalik kasutada vett ja kanalisatsiooniteenust, kuid ei ütle midagi korteri nr 4 kohta. Katkirebitud vahendusleping, mis esitati Õ.M. ’le, on alla kirjutamata. See näitab küll hageja soovi ja kavatsust leping sõlmida, kuid mitte midagi korteri tegeliku olukorra kohta. Kui, siis võib Õ.M. mittevalmidus lepingut sõlmida viidata just sellele, et vee tarbimine ei olnud korteris võimalik – varem (aastani 1996) oli ta ju arveid tasunud. Tartu Veevärgi arvetelt on näha arvestus V. 29 kohta (mitte V. 6 kohta eraldi). Tl 96—97 kviitungid näitavad, et veemõõtjaga korteritest üle jäänud veehulk on individuaalse veekulu väljaselgitamiseks jagatud mõõtjata korterite vahel vastavalt elanike arvule. V. 6-4 korteril ei ole veemõõtjat. See, kui korter loeti nende hulka, mille vahel ülejääk jagati, ei näita, et korteris tegelikult vett tarbiti. 3 Tl 77—78 abil soovib hageja muuhulgas näidata, et aastani 1996 korteris veesisend oli ja seda kasutati. Kostjate esindaja ei vaidle sellele vastu, kuid väidab, et 1999 tehti maja veetorustik ümber, sest veetorud keldris olid ära külmunud. Kostjate väitel ei ole sellest alates korteris enam veesisendit. See, et veesisend
11. aastal korteris oli, ei tõenda seda, et see seal siiamaani alles on. Hageja pole suutnud tõendada, et V. 6-4 korteris vahemikus juuni 2000 kuni veebruar 2003 vett kasutati, st et tema kostjatele teenust osutas. Seetõttu leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. KOHTUKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) (kuni 01.01.2006.a kehtinud redaktsioon) § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud.
12. septembril 2006 toimunud kohtuistungil ütles kostjate esindaja, et kostjad ei taotle kohtukulude väljamõistmist. Seega jätab kohus kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohtunik 4