Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele. Elatis mõistetakse välja nõude esitanud isiku (hageja) kasuks.
lg 2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel huvitatud isiku nõudel elatise suurust muuta.
lg 4 sätestab, et igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär alates 2007.a. on 3600 krooni. Seega ühele lapsele ei tohi olla igakuine elatis väiksem kui 1800 krooni. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud elatise suurus on põhjendamatult suur. Kostja märgib, et tal on võimalus tasuda elatist 1400 krooni kuus, mis on väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.
lg 6 kohaselt kohus võib jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla seaduses nimetatud suuruse või elatise maksmise lõpetada, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu või kui lapsel on piisav sissetulek või ilmnevad muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kohtule esitatud haiglusloost ei nähtu, et kostja oleks töövõimetu, mistõttu leiab kohus, et kostja on töövõimeline isik ja on seega suuteline tööd tegema. Ka ei nähtu kohtule esitatud tõenditest, et lapsel endal oleks piisav sissetulek. Samuti ei leidnud kohus, et esineksid muud mõjuvad põhjused elatusraha alla seaduses nimetatud suuruse vähendamiseks.
lõikes nimetatud suuruse, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Arvestades asjaolu, et kostjal on veel kaks alaealist last, ei loe kohus põhjendatuks mõista kostjalt välja elatis 2500 krooni suuruses summas, vaid peab mõistlikuks 2000 krooni kuus. Ka Riigikohtu 28.03.2007.a. otsusega nr 3-2-1-21-07 on leitud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. EV lastekaitse seaduse § 10 järgi on lastel võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad on terved, haiged või puudega. Laste võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklist 2, mille järgi tunnustavad ja tagavad konventsiooniga ühinenud riigid kõigile lastele võrdselt konventsioonis sätestatud õigused. Konventsiooni artikkel 18 järgi tunnustavad riigid põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Vanematel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Samuti leiab kostja, et tema varanduslik olukord ei võimalda enamat elatist maksta. Kostja töötab äriühingus, mille juhatuse liige ta on (tl 8) ning perioodil 01.01.2004.a. – 31.12.2006 maksti temale välja dividende summas 48 450 krooni (tl 54). Kohus leiab, et esitatud dividendide tõend ei ole arvestav ning ei kajasta kostja tegelikku sissetulekut. Asjaolu, et kostjal ja ta abikaasal on ka eluasemekulud seoses eluaseme laenuga, kindlustuslepinguga ja muude teenuste saamisega, ei vabastada kostjat eelkõige oma lapse ülalpidamise kohustusest ega saa olla aluseks elatise määramiseks väiksemas ulatuses. Kohus ei saa eelistada alaealise 3 lapse elatise suuruse kindlaksmääramisel kostja teisi võlakohustusi, kuna selline eelistus ei tulene seadusest. Samuti kostja väidet, et kostja abikaasa kannab enamus kulutusi oma sissetuleku arvelt, ei loe kohus mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks. Hinnates kohtule esitatud tõendeid lapse kulutuste kohta (tl 15-16, 18-24, 83-90), lähtudes kummagi vanema kohustusest ülal pidada oma alaealist last, arvestades hagejale lasuvast kohustusest maksta tulumaksu elatusrahalt, arvestades elukallidust, lapse vajadusi, samuti asjaoluga, et hageja sissetulekuks on 6500 krooni kuus (tl 14) ning kostja tegelik sissetulek ei ole teada, samuti seda, et kostja ülalpidamisel on veel kaks alaealist last (tl 33), kelle ülalpidamiseks lisanduvad täiendavad kulutused (tl 34-62), peab kohus käesoleval ajal põhjendatuks muuta Tallinna Linnakohtu 13.01.1998 otsusega (tl 10) AS’lt igakuiselt NS kasuks väljamõistetud elatise suurust ja välja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks 2000 krooni kuus. Kohus juhib tähelepanu, et tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt füüsiline isik (hageja), kes saab kohtuotsuse alusel
Tulumaksu määr aastal 2007.a. on 22%. Seega on reaalselt kättesaadav elatise suurus tunduvalt väiksem. Elatis kuulub väljamõistmisele vastavalt
MS § 468 lg 3 tunnistab kohus kohtuotsuse viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Eelnimetatu ei välista vabatahtlikku kohtuotsuse täitmist kostja poolt. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. Seoses hagi osalise rahuldamisega, peab kohus õiglaseks jätta käesolevas asjas kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Riigilõivuseaduse (RLS) § 16 lg 1 p 2 kohaselt oli hageja käesoleval juhul hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. RLS § 37 lg 1 kohaselt tulnuks riigilõivu tasuda vastavalt hagi hinnale. Kooskõlas TsMS § 129 lg 2 on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Käesoleval juhul on hagihinnaks seega 18 000 krooni (9 x 2000) ning RLS § 56 ning seaduse lisa 1 järgselt tasumisele kuuluv riigilõiv 1 250 krooni. TsMS § 179 lg 1 alusel kuulub tasumata või vähem tasutud riigilõiv ja muud menetluskulud, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, sissenõudmisele Eesti 4 Vabariigi kasuks pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskuluna on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muu hulgas käsitletav ka riigilõiv. Järelikult kuulub riigilõiv summas 1 250 krooni pärast kohtuotsuse jõustumist käesolevas asjas kostjalt riigi kasuks sissenõudmisele. Lukiina Vismann kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.