Obsah (4)

§ 63§ 67§ 64§ 14

3-06-2465 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2465 Hal

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse karistuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Inspektor-kontaktisik V. I tegi ettepaneku paigutada V.T. kartserisse 45 ööpäevaks. V.T. omas distsiplinaarkaristuse kohaldamise hetkel 38 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest oluline osa on määratud vanglaametnike korraldustele mitteallumise ja/või ähvardamise eest. Kuna V.T. ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ja need ei ole mõjutanud teda õiguskuulekalt käituma, samuti võttes arvesse rikkumise jõhkrat iseloomu, pidas Tartu Vangla direktor vajalikuks

§ 63

lg 1 p 4 alusel kohaldada tema mõjutamiseks distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist 45 ööpäevaks. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. aprilli 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. 2 Otsuse kohaselt on V.T. süü distsipliinirikkumise toimepanemises toimikumaterjalidega, tunnistaja K. J ettekandega, õiendiga ning ütlustega kohtus. tõendatud

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirja ning sama paragrahvi p 2 kohaselt ei tohi häirida teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Kaebaja on rikkunud Tartu Vangla Kodukorra p 7.1.2, mille kohaselt on keelatud segada vanglateenistujaid teenistuskohustuste täitmisel; kohustust olla vanglateenistujatega viisakas (p 7.1.6) ning punkti 7.2.4, mille kohaselt on keelatud vanglateenistujatega suhtlemisel kasutada ähvardavaid väljendeid.

§ 63

kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, mille hulgas on kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.

§ 63

lg 3 alusel võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. V.T. karistamine kartserisse paigutamisega 45 ööpäevaks on õigustatud, sest ta ähvardas vanglateenistujat tema tööülesannete täitmisel. Isiku ähvardamine on oluline õiguskorra rikkumine, mistõttu on sellisel juhul võimalik alustada kriminaalmenetlust. Tartu Vangla direktor on kaebaja suhtes õigustatult ja eesmärgipäraselt kasutanud oma kaalutlusõigust ning karistanud teda distsiplinaarkorras õiglase karistusega. Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud, selles on märgitud karistamise faktiline ja õiguslik alus. V.T. tegu oli süüline ja õigusvastane. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud

§ 64järgides.

Samuti vastab Tartu Vangla direktori 06.09.2006 käskkiri nr 1-4/1145 HMS §-des 54 ja 55 esitatud haldusakti nõuetele. Tartu Vangla direktor on

§ 63

lg 1 p 4 alusel õigustatult ja eesmärgipäraselt kasutanud oma kaalutlusõigust ning kohaldanud distsiplinaarkaristust õiguspäraselt. Seoses sellega, et taotlus vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks jäeti rahuldamata, ei kuulunud rahuldamisele ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue summas 250 000 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu
2. aprilli 2007 kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus asja läbivaatamisel arvestanud kõiki tõendeid kaebuse esitaja süütuse kohta. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel esines rikkumisi. Rikuti mitte üksnes Tartu Vangla sisekorra eeskirja, vaid ka vangistusseadust ning Euroopa Vanglareeglistikku. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti

§ 64

lg 2 ja § 133; §14 lg 2, 3; Euroopa Vanglareeglistiku 59 punkte a ja d; 2) eiras kohus kaebuse esitaja palvet kutsuda välja tunnistajad R. I ja V.G, kes oleksid võinud kinnitada, et kaebuse esitaja ei ähvardanud ega solvanud K. J. Samuti oleksid nad võinud kinnitada, et valuvaigistit küsides kaebuse esitaja põhjendas oma soovi. Samuti on jäetud tähelepanuta, et meditsiinitöötajatel on reeglina kaasas kolme liiki valuvaigisteid ning medõed annavad neid tablette kinnipeetavale, kes seda palub. Viimast asjaolu võivad kinnitada kõik kinnipeetavad; 3) pidas kohus ebaõigesti ähvarduseks kaebuse esitaja lubadust esitada Tervishoiuametile kaebus K. J tegevuse peale. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et K. J võis tahtlikult süüdistuse välja mõelda. Kohtus ei olnud ühtegi otsest tunnistajat, kuna vanemvalvur P teadis intsidendist vaid K. J enda sõnade järgi ega saa olla tunnistajaks, aga tegelikke tunnistajaid kinnipeetavate seast pole keegi küsitlenud ei vanglasisese menetlemise käigus ega kohtus. 3 5. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et vastustaja rikkus distsiplinaarmenetluse läbiviimisel

§ 64

lg 2 nõuet, mille kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja antakse võimalus selgituseks. Materjalidest nähtub, et pärast vangla meditsiiniõe K. J ettekandes toodud asjaolude kontrollimist algatati distsiplinaarmenetlus 29.08.2006, apellandilt on võetud seletus 31.08.2006. Viimasest nähtub, et apellant on aru saanud, millist distsipliinirikkumist talle süüks arvati. Apellant leiab ka, et menetluse käigus eksiti Euroopa Vanglareeglistiku punktide 59 a ja b vastu, s. o rikuti soovitust teavitada kinnipeetavat koheselt tema vastu esitatud süüdistuse laadist temale arusaadavas keeles ning võimaldada piisavalt aega ja vahendeid enda kaitse ettevalmistamiseks. Distsiplinaarmenetluse materjalidega on tõendatud, et apellandile oli arusaadav, milles teda süüdistatakse, samuti kohaldatud karistus, kuna apellant on vaidlustatud käskkirjale andnud allkirja, et ta on sellest teadlik. Apellant ei avaldanud distsiplinaarmenetluse käigus, et aeg kaitse ettevalmistamiseks ei ole tema jaoks piisav, samuti ei avaldanud ta seda halduskohtu menetluse käigus. Apellant on viidanud distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus

§ 14

lg 2 ja 3 rikkumisele, kuid nimetatud sätted ei ole asjakohased, kuna reguleerivad kinnipeetava vanglasse vastuvõtmist ega ole seetõttu kõnealuse distsiplinaarmenetlusega seotud; 2) oli põhjendatud halduskohtu otsustus jätta apellandi poolt taotletud tunnistajad üle kuulamata. Kohtul puudus veendumus, et isikud olid tõepoolest intsidendi juures ning saavad selle kohta tõele vastavaid ütlusi anda, kuna nimetatud tunnistajaid ei olnud üle kuulatud distsiplinaarmenetluse käigus. Keeldudes menetlejale seletuse andmisest, pidi vastustaja aru saama, et menetluse lõpptulemus ei pruugi olla teda rahuldav. Distsiplinaarmenetluse eeskirjade järgimine ei ole kohustuslik mitte ainult menetlejale, HMS §-ist 38 lg 3 tuleneb menetlusosalise kohustus teha haldusorganile teatavaks talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud. Seega peab ka menetlusalune isik ilmutama aktiivsust ning tegema kõik endast oleneva, et menetluse lõpptulemus oleks õige ja õiglane. Apellant ei palunud distsiplinaarmenetluse käigus tunnistajaid üle kuulata. Vastustajal ei olnud võimalik iseseisvalt tunnistajaid üle kuulata, kuna kõik lähedal seisnud kinnipeetavad väitsid, et nad ei kuulnud apellandi või vanglateenistuja poolt öeldut. Sellest tulenevalt tugineb vastustaja otsustus olemasolevatele tõenditele; 3) on arvamus, et vanglateenistuja K. J võis ise süüdistuse välja mõelda, ümber lükatud asjaoluga, et K. J puudus igasugune huvi just apellandi peale valekaebus esitada, samuti on apellant ise tunnistanud, et tal oli sõnavahetus K. J ja tal oli põhjust tüli norida, kuna viimane keeldus talle kontrollimatus koguses ravimeid väljastamast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. 4 Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. 7. Alusetu on apellandi väide, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti

§ 14

lg 2 ja 3.

§ 14

reguleerib kinnipeetava vastuvõtmist vanglasse ning on seetõttu antud vaidluse lahendamisel asjasse mittepuutuv säte. 8. Tartu Vangla ei ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud ka

§ 64

lg 2 ja ka selles osas on apellandi väide alusetu.

§ 64

lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja antakse võimalus anda selgitusi. Distsipliinirikkumine toimus 23.08.2006. Materjalidest nähtub, et pärast vangla meditsiiniõe K. J ettekandes toodud asjaolude kontrollimist algatati distsiplinaarmenetlus ning apellandilt on võetud seletus 31.08.2006 (tl 24). Viimasest nähtub, et apellant on aru saanud, millist distsipliinirikkumist talle süüks arvati. Seega ei ole Tartu Vangla rikkunud

§ 64

lg 2, sest kinnipeetavat on informeeritud distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistati ning tal võimaldati anda selgitusi.

1. Ebaõige on ka apellandi väide Tartu Vangla poolt Euroopa Vanglareeglistiku punktide 59 a ja b rikkumise kohta menetluse läbiviimisel. Asja materjalidest nähtuvalt teavitati kinnipeetavat tema vastu esitatud süüdistuse laadist temale arusaadavas keeles ning võimaldati piisavalt aega ja vahendeid enda kaitse ettevalmistamiseks. Apellandile oli arusaadav, milles teda süüdistatakse, samuti oli arusaadav ka kohaldatud karistus, kuna apellant on vaidlustatud käskkirjale andnud allkirja selle kohta, et ta on sellest teadlik. Apellant ei avaldanud distsiplinaarmenetluse käigus ega ka halduskohtus, et aeg kaitse ettevalmistamiseks ei ole tema jaoks piisav.
2. Halduskohus on põhjendatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse tunnistajate R. I ja V. G ülekuulamiseks ning apellatsioonkaebus ei kuulu ka selles osas rahuldamisele. Apellandi poolt taotletud tunnistajad on kaaskinnipeetavad ja seetõttu tuleb nende ütlustesse suhtuda teatud respektiga. Samuti annab selleks alust asjaolu, et apellant ei ole viidanud nimetatud tunnistajatele distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus ega ole taotlenud nendelt juba siis ütluste võtmist. Apellant on oma apellatsioonkaebusele lisanud R. I ja V. G kirjalikud seletuskirjad. Nimetatud seletuskirjad tõendavad seda, et apellant segas vanemõe töökohustuste täitmist, nõudes valuvaigistit ning asudes vanemõega sõnavahetusse, kuid seletuskirjades märgitu ei tõenda seda asjaolu, kas apellant ähvardas vanemõde või mitte. V. G ei ole märkinud selle kohta, kas apellant ähvardas vanemõde või mitte, oma seletuskirjas mitte midagi. R. I seletuskirja kohaselt ta ei kuulnud, et apellant oleks ähvardanud vanemõde tappa, kuid siinjuures tuleb arvestada sellega, et tegemist on kaaskinnipeetavaga ning tema seletuskirjas märgitu võib olla ajendatud soovist kaitsta apellanti. Vanemõe ettekandega (tl 22), õiendiga (tl 23) ning distsiplinaarmenetluse protokolliga ja kaudselt ka tunnistaja R. P ütlustega (tl 53) on tõendatud, et apellant ähvardas 23.08.2006 sõnavahetuse käigus vanemõde K. J. Asjaolu, et apellant 23.08.2006 vanemõega sõnavahetuse käigus ei ähvardanud teda tappa, on tõendatud vaid apellandi enda seletuse ja kaaskinnipeetava R. I kirjalikus seletuskirjas märgituga, objektiivsed tõendid selle asjaolu kinnitamiseks puuduvad. Lähtudes eeltoodust, on halduskohus õigesti leidnud, et on tõendatud apellandi poolt distsipliinirikkumine ja selle alusel antud Tartu Vangla direktori käskkiri on õiguspärane.
3. Ennastõigustav on apellandi väide, et kuna ta ähvardas vanemõe tegevuse peale esitada kaebuse Tervishoiuametile, siis võis vanemõde tahtlikult süüdistuse välja mõelda. Asjas olevatest materjalidest ei nähtu, et vanemõde K. J võis (või et tal üldse oli selleks põhjus) ise süüdistuse välja mõelda. K. J puudus igasugune huvi just apellandi peale valekaebus esitada, samuti on apellant ise tunnistanud, et tal oli sõnavahetus K. J, kuna viimane keeldus talle kontrollimatus koguses ravimeid väljastamast. 5
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi 6 Viivi Tomson