3-07-93/12

3-07-93 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-93 Haldusasi V.L. kaebus Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokollilise otsuse nr 41 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju 10 000 krooni hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 23.04.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.L. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni 2007 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – V.L. , esindaja Lembit Auväärt Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Linnavalitsus, esindaja Karin Traks Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
3. aprilli 2007 otsus menetluskulude jaotuse osas ning osas, millega jäeti V.L. kaebus tervikuna rahuldamata ja Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokolliline otsus nr 41 tühistamata p 15.2 osas ning selles osas vastustajale ettekirjutus tegemata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega RESOLUTSIOON rahuldab V.L. kaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokollilise otsuse nr 41 p 15.2 ning teeb Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse vaadata V.L. 15.11.2006 taotlus uuesti läbi osas, mis puudutab taotleja eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise võimalust Tartu Linnavolikogu 24.04.2003 määruse nr 28 p 2.2.1 järgi. Mõista Tartu linnalt V.L. kasuks välja viimase poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks 1540 (üks tuhat viissada nelikümmend) krooni. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2007 otsus jätta muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud hüvitamiseks mõista Tartu linnalt V.L. krooni. Edasikaebamise kord menetluskulude kasuks välja 40 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 29.06.
5. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED V.L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokollilise otsuse nr 41 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks ja mittevaralise kahju 10 000 krooni hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt tõsteti V.L. Tartu Maakohtu 09.02.2006 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-04-1272 (endine nr 2-1659/04) välja eluruumist Tartus Xxxxx. Faktiliselt oli ta nimetatud eluruumist välja tõstetud juba 12.07.2005 kohtutäituri Reet Rosenthali poolt. 24.11.2005 esitas V.L. Tartu Linnavalitsusele avalduse tugikorteri saamiseks. Tartu Linnavalitsus ei vastanud avaldusele, sest V.L. aadressiks oli märgitud Tartu linn, täpne kontaktaadress avaldusel puudus. 25.01.2006 soovis V.L. esindaja Lembit Auväärt esitada Tartu Linnavalitsusele sotsiaaleluruumi taotluse, kuid see oli puudulikult vormistatud. Teda teavitati puudustest, kuid V.L. ei pöördunud taotlusega tagasi sotsiaalabi osakonda ning elamukomisjon taotlust ei menetlenud. 12.10.2006 esitas V.L. esindaja L. Auväärt Tartu Linnavalitsusele kirjaliku avalduse, milles palus algatada V.L. eluasemeteenuse vajajana arvele võtmine. Tartu Linnavalitsus vastas 10.11.2006 kirjaga, milles selgitas, et eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks peab V.L. täitma vastava vormikohase taotluse, esitama vajalikud dokumendid ning seejärel kinnitama isiklikult (või seadusliku esindaja või volitatud esindaja poolt) sotsiaalabi osakonnas oma andmete ja esitatud dokumentide õigsust. 15.11.2006 esitas V.L. esindaja L. Auväärt Tartu Linnavalitsusele eelnimetatud taotluse uuesti. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokollilise otsusega nr 41 jäeti taotlus rahuldamata. Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Linnavalitsus ei ole täitnud oma kohustusi. 12.10.2006 esitatud avalduses oli märgitud, et V.L. on sundüürnik, tal on raske puue ja ta on kohtuotsusega õigusvastaselt välja tõstetud. Avaldusele oli lisatud tõenditena arstliku ekspertiisi otsus ja sundkorras väljatõstmise akt. V.L. l on raskusi suhtlemisega ja ta vajab 2 pidevalt kõrvalise isiku abi. Tartu Linnavalitsus ei ole vormistanud kaebuse esitajale hooldajat. Kaebuse esitajal ei ole elukohta ja seetõttu ei ole võimalik tal ka elukohta avalikustada. Kaebuse esitaja ei ole võimeline ebapiisavate füüsiliste võimete ja psüühiliste erivajaduste tõttu tagama endale eluruumi kasutamise võimalust. Tartu Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt saabus 24.11.2005 Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonda V.L. avaldus tugikorteri saamiseks. Sellist teenust aga Tartu Linnavalitsus ei osuta. Avaldusele ei saanud vastata, kuna puudus isiku kontaktaadress. 30.11.2005 on V.L. esindaja L. Auväärt käinud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnas informatsiooni küsimas, kuidas eluasemeteenuse vajajana taotlust esitada. 25.01.2006 käis V.L. esindaja L. Auväärt uuesti Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonnas, kaasas taotlus, millel oli suur osa andmetest puudu. Tartu Linnavolikogu 24.04.2003 määruse nr 28 „Sotsiaaleluruumide üürileandmise kord“ (edaspidi Üürileandmise kord) p 3.
6. näeb ette, et kui taotlus on täidetud ebaselgelt, mittetäielikult, selles esineb muid puudusi või on vajalik täiendavate dokumentide esitamine, määrab sotsiaalabi töötaja puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Isikut teavitati puudustest, kuid isik puudusi ei kõrvaldanud ning uuesti taotlust esitama ei tulnud. Tartu Linnavalitsus saatis 10.11.2006 kaebuse esitajale kirja, milles kirjeldas sotsiaaleluruumi taotlemise korda ning põhjendas, miks ei olnud elamukomisjonil võimalik V.L. poolt 25.01.2006 esitatud taotlust menetleda. Isikule hoolduse seadmiseks tuleb tal endal pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalabi osakonna piirkonnakeskusesse ja teha avaldus hooldaja määramiseks. Kaebuse esitaja ei ole hooldaja määramiseks avaldust teinud. V.L. l on tütar M. L. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-le 64 lg 1 on täisealiseks saanud laps kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
7. aprilli 2006 otsusega V.L. kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1, et kohalikud omavalitsusorganid on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu elamuseaduse (ES) § 8 p 2 alusel. Tartu Linnavalitsus on õigustatud nimetatud kohustuse täitmisel välja selgitama isiku viimase kuue kuu netosissetuleku, sest Üürileandmise korra p 4.
8. sätestab, et elamukomisjon ei rahulda arvele võtmise taotlust, kui taotluses esitatud andmete põhjal selgub, et isik ei vasta käesoleva korra p 2.2 nõuetele. Üürileandmise korra p 2.
9. sätestab, et eluasemeteenuse vajajana arvele võtmist võib taotleda Tartu linnas elav isik, kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust; kes oma materiaalse seisundi tõttu ei suuda tagada endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Kaebuse esitaja taotlemisele eelneva kuue kuu keskmine netosissetulek on 2796 krooni, mis ei jää pärast elamukomisjoni poolt põhjendatuks hinnatud miinimumnõuetele vastava keskmise üürihinna mahaarvamist alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud toimetulekupiiri. Kaebuse esitaja ei ole Tartu Linnavalitsusele avalduse esitamisel avaldanud andmeid oma viibimise koha või elukoha kohta. Tartu Linnavalitsusel ei olnud seega võimalik täiendavalt 3 tuvastada, kas kaebuse esitaja psüühilised erivajadused on sedavõrd määravad, et ta ei ole võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust. Elamukomisjoni pädevuses ei ole abivajavale isikule hooldaja määramine, mille tõttu ei käitunud Tartu Linnavalitsus ka selles osas õigusvastaselt. Samuti puuduvad tõendid, et hooldaja määramisest oleks keeldutud põhjusel, et kaebuse esitajal puudub elukoht. PKS §-st 64 lg 1 tulenevalt on kaebuse esitaja täisealine tütar samuti kohustatud toetama ja ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut vanemat. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud objektiivseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et tal puudub võimalus oma probleemide lahendamisel tugineda täiskasvanud tütre toetusele ja abile. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
10. aprilli 2007 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata V.L. taotlus elamispinna saamiseks ning teha uue otsuse, millega tühistada Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokolliline otsus nr 41 ning teha Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus V.L. le elamispinna andmiseks. Apellant ei vaidlusta Tartu Halduskohtu 23.04.2007 otsust osas, millega jäeti rahuldamata V.L. kahjunõue Tartu linna vastu. Apellatsioonkaebuse kohaselt on V.L. l raske puue, millest tingituna ei ole ta ise võimeline endale elamispinda tagama. V.L. on korduvalt käinud sotsiaalabi osakonnas, kuid ekspertiisiaktis märgitud puude tõttu ei ole ta võimeline iseseisvalt avaldust esitama. Hooldaja määramiseks on samuti vajalik kindel elukoht. V.L. l kindel elukoht puudub. Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole apellant avaldanud sotsiaaleluruumi taotluses oma viibimise koha või elukoha andmeid. Tartu linnal ei olnud seega võimalik tuvastada, kas apellandi psüühilised erivajadused on sedavõrd määravad, et ta ei ole võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust. Hoolduse seadmiseks ja hooldaja määramiseks peab isik avaldama soovi. Selleks peab isik pöörduma sotsiaalabi osakonna piirkonnakeskusesse ning täitma avalduse hooldaja määramiseks. Vastavalt PKS §-le 105 lg 2 seatakse hooldus ja määratakse hooldaja hooldatava nõusolekul. Apellant ei ole esitanud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonda avaldust hoolduse seadmiseks. Tartu Linnavalitsuse 30.11.2000 määruse nr 43 p 4 alusel selgitab eluruumide keskmised üürihinnad Tartus välja linnavarade osakond kinnisvarafirmadelt ja teistelt eluruumi pakkuvatelt isikutelt kogutud andmete põhjal ning teatab need elamukomisjonile ja sotsiaalabiosakonnale. Nimetatud alused on ära toodud ka Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 otsuses nr 41 p-s 15.
11. Seega põhinevad Tartu Linnavalitsuse andmed üürikorterite üürihindade kohta Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni poolt põhjendatuks loetud eraturu üürikorterite keskmistel üürihindadel, mis vastavad taotleja elamukomisjoni poolt põhjendatuks hinnatud miinimumnõuetele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu
12. aprilli 2007 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti V.L. kaebus tervikuna rahuldamata ja Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokolliline otsus nr 41 tühistamata p 15.2 osas ning selles osas vastustajale ettekirjutus tegemata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab V.L. kaebuse osaliselt ja 4 tühistab Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokollilise otsuse nr 41 p 15.2 ning teeb linnavalitususele ettekirjutuse vaadata V.L. 15.11.2006 taotlus uuesti sisuliselt läbi osas, mis puudutab taotleja eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise võimalust Tartu Linnavolikogu 24.04.2003 määruse nr 28 p 2.2.1 järgi. Kuna ringkonnakohus muudab esimese astme kohtu lahendit, siis tulenevalt HKMS §-st 93 lg 4 muudab ringkonnakohus ka kohtukulude jaotust ja mõistab Tartu linnalt V.L. kasuks välja viimase poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulude hüvitamiseks 1540 krooni. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus jätta muutmata. Asja materjalidest nähtuvalt tegi Tartu Linnavalitsuse elamukomisjon 14.12.2006 otsuse nr 41, millega jäeti rahuldamata V.L. taotlus tema eluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks. Otsuse p-s 15.1 on märgitud, et V.L. ei vasta Tartu Linnavalitsuse 30.11.2000 määrusega nr 43 kinnitatud „Näitajad isikute arvele võtmiseks eluasemeteenuse vajajana“ p-s 2.1 nimetatud näitajatele, kuna tema taotlemisele eelneva 6 kuu keskmine netosissetulek ei jää pärast miinimumnõuetele vastava eluruumi keskmise üürihinna mahaarvamist alla Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud toimetulekupiiri. Seega on keeldutud V.L. d eluasemeteenuse vajajana arvele võtmast Üürileandmise korra p 2.2.
13. ja 4.3 järgi, sest V.L. ei ole isik, kes oma materiaalse seisundi tõttu ei suuda tagada endale eluruumi kasutamise võimalust. Halduskohus on vaidlustatud otsuses linnavalitsuse sellekohase seisukohaga põhjendatult nõustunud, kuna asja materjalidest nähtuvalt oli V.L. taotlusele eelneva 6 kuu keskmine netosissetulek 2796 krooni kuus ning sellest miinimumnõuetele vastava eluruumi keskmise üürihinna (1318 kr) mahaarvamisel ei jäänud taotleja sissetulek alla toimetulekupiiri (750 kr). Eeltoodust nähtuvalt on V.L. jäetud eluasemeteenuse vajajana põhjendatult arvele võtmata Üürileandmise korra p 2.2.
14. alusel. Samas on Üürileandmise korras ka p 2.2.1, mille kohaselt eluasemeteenuse vajajana arvele võtmist võib taotleda Tartu linnas elav isik, kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Vastustaja esindaja poolt halduskohtus antud selgituste kohaselt on V.L. vastavust Üürileandmise korra p-le 2.2.1 käsitletud 14.12.2006 otsuse nr 41 p-s 15.2 ja leitud, et nimetatud punkti osas V.L. abivajadust tuvastada ei ole võimalik, sest V.L. ei ole avalikustanud oma elukoha andmeid või viibimise kohta. Ka halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et kuna kaebuse esitaja ei ole vastustajale avalduse esitamisel avaldanud andmeid oma viibimise koha kohta ja elukoha andmeid, siis tuleb lugeda haldusakt kooskõlas olevaks ka Üürileandmise korra p-ga 2.2.1, sest vastustajast sõltumatutel põhjustel ei olnud vastustajal võimalik täiendavalt tuvastada, kas kaebuse esitaja psüühilised erivajadused on sedavõrd määravad, et ta ei ole seetõttu võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et vastustajal oli võimalus ja kohustus sisuliselt hinnata seda, kas V.L. võib vajada eluasemeteenuse saamiseks arvele võtmist Üürileandmise korra p 2.2.1 järgi või mitte ning asjaolu, et V.L. ei olnud märkinud taotluses oma elu- või viibimiskohta, ei tähenda, et vastustaja ei oleks seetõttu saanud V.L. vajadust eluasemeteenuse saamiseks Üürileandmise korra p 2.2.1 mõttes hinnata. SHS § 10 p 4 kohaselt on üheks sotsiaalteenuseks ka eluasemeteenused ning sama seaduse § 14 järgi on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks. Isikuid, kellel on raskusi eluruumis liikumise, endaga toimetuleku või suhtlemisega, abistab valla- või linnavalitsus eluruumi kohandamisel või sobivama eluruumi saamisel. 5 Üürileandmise korra p 2.2.1 järgi võib eluasemeteenuse vajajana arvelevõtmist taotleda Tartu linnas elav isik, kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Tartu Linnavalitsuse 30.11.2000 määruse nr 43 p 1 järgi võetakse Üürileandmise korra p 2.2.1 alusel isik eluasemeteenuse vajajana arvele, kui ta vastab ühele järgmistest näitajatest: 1.
15. arvele võtmist taotlev isik tulenevalt oma puude raskusastmest või liigist ei ole võimeline tagama endale või oma pereliikmele eluruumi; 1.2 arvele võtmist taotlev isik tulenevalt oma sotsiaalsest toimetulematusest või psüühilisest erivajadusest ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi. Määruse nr 43 lisa 3 kohaselt tuleb eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise taotlusele lisada lisaks sissetulekut tõendavatele dokumentidele ka sotsiaalset seisundit määratlevad dokumendid, näiteks VEK-i tõend invaliidsuse või puude raskuse kohta, pere- või raviarsti tõend, kui eluasemeteenuse vajajana arvelevõtmise aluseks on Üürileandmise korra p 2.2.
16. Elukohta tõendavate dokumentidena võis esitada ka kohtuotsuse eluruumist väljatõstmise kohta või muu dokumendi, mis tõendab eluruumi puudumist või sellest ilmajäämist. Asja materjalidest nähtuvalt on V.L. lisanud oma taotlusele arstliku ekspertiisi otsused puude olemasolu ja selle astme ning töövõime kaotuse protsendi määramise kohta, samuti ka tema sundkorras eluruumist väljatõstmise akti ja vastavad kohtuotsused. Taotluses on V.L. märkinud, et pärast väljatõstmist puudub tal igasugune elukoht ja ta ööbib juhuslikes öömajades. Seda, et tal reaalne elukoht puudub ja ta ööbib tuttavate juures, mahajäetud majades või pargis, kinnitas V.L. ka halduskohtus. Lähtudes eeltoodust ja Üürileandmise korra p-ist 2.2.1 ning Tartu Linnavalitsuse 30.11.2000 määruse nr 43 p-ist 1 leiab ringkonnakohus, et vastustajal ei olnud alust jätta V.L. eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise taotlus sisuliselt läbi vaatamata ja isiku vajadused hindamata selles osas, kas taotleja on või ei ole ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu võimeline endale eluruumi kasutamise võimalust tagama. Samuti ei saanud selles osas taotluse sisulise läbivaatamata jätmise aluseks olla asjaolu, et taotleja ei olnud märkinud taotlusesse oma praegust elukohta. Asja materjalidest ja ka V.L. poolt esitatud taotlusest nähtub, et tal tegelikult puudub nii kindel elukoht kui ka viibimiskoht. Samuti ei saa ringkonnakohtu arvates isiku eluasemeteenuse vajajana arvelevõtmine Üürileandmise korra p 2.2.1 järgi otseselt sõltuda sellest, kas taotlejal on elukoht olemas või mitte ja kuidas ta seal elukohas toime tuleb. Eelnimetatud punkti sisu kohaselt tuleb sellesisulise otsustuse tegemisel hinnata eelkõige isikut lähtuvalt sellest, kas tal esinevad psüühilised erivajadused või ebapiisavad füüsilised võimed (puude olemasolu ja raskusaste või liik, sotsiaalne toimetulematus), mis takistavad tal luua endale eluruumi kasutamise võimalust. Kui vastustaja leidis, et esitatud taotluses oli puudusi või oleks tulnud esitada täiendavaid dokumente, siis oleks Üürileandmise korra p
17. 1 kohaselt tulnud anda taotlejale puuduste kõrvaldamiseks või täiendavate dokumentide esitamiseks tähtaeg. 15.11.2006 esitatud taotluses olid taotleja kontaktandmetena märgitud tema volitatud esindaja andmed ning juhul, kui vastustaja pidas vajalikuks kindlat elukohta mitteomava taotleja endaga vestelda või hinnata tema võimekust endale eluruum hankida, siis oleks see olnud võimalik korraldada V.L. esindaja kaudu. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 14.12.2006 protokolliline otsus nr 41 tühistada p 15.2 osas ning teha vastustajale ettekirjutus vaadata V.L. 15.11.2006 taotlus uuesti sisuliselt läbi osas, mis puudutab taotleja eluasemeteenuse vajajana arvele võtmise võimalust Tartu Linnavolikogu 24.04.2003 määruse nr 28 p 2.2.1 järgi. Toimiku materjalidest nähtuvalt on V.L. menetluskuludeks esimese astme kohtus olnud riigilõiv 300 kr (sellest 80 kr haldusakti tühistamise nõudelt tasutud riigilõiv) ja kulutused õigusabile summas 3000 kr. Apellatsioonimenetluses on V.L. menetluskuludeks olnud 6 riigilõiv 80 krooni. Kuna ringkonnakohus rahuldab V.L. apellatsioonkaebuse osaliselt ning teeb otsuse, millega rahuldab ka V.L. kaebuse osaliselt, siis tulenevalt HKMS §-st 92 lg 1 ja 2 mõistab ringkonnakohus Tartu linnalt V.L. kasuks välja poole esimese astme kohtus kantud menetluskuludest (võttes arvesse õigusabikulud ja üksnes haldusakti tühistamise nõudelt tasutud riigilõivu) summas 1540 krooni. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks mõistab ringkonnakohus Tartu linnalt V.L. kasuks välja poole tasutud riigilõivust, s. o 40 krooni. Viivi Tomson Agu Timmi 7 Maili Lokk