Obsah (4)

§ 1038§ 1039§ 1043§ 1045

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-14401 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. juuni 2007. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo Klaa

) § 1039 järgi rikkumisega saadud tulu rikkujalt välja nõuda. Kohus leidis, et kaabelliini paigaldamisel oli Eesti Energia AS pahauskne, mistõttu ei vabane ta

§ 1038alusel vastutusest.

Kuigi kaabelliini paigaldamiseks oli hageja andnud lihtkirjaliku nõusoleku, andis see kostjale vaid eelduse loota, et sõlmitakse isikliku kasutusõiguse leping. Kohtule esitatud tõendi (tl 95) kohaselt oli võrguettevõtja tulu hageja kinnistul paikneva kaablitrassi eest ajavahemikul 01.06.2003-01.06.2006 arvestuslikult 32 663, 70 krooni, s.o 10 887, 90 krooni aastas. Hoolimata kohtu korduvatele ettepanekutele ei ole hageja esitanud tulu arvestuse kohta teisi tõendeid. Seetõttu mõistis maakohus tulu välja lähtuvalt esitatud tõendist. Kohus mõistis selle välja ajavahemiku 01.06.2003-21.02.2007 eest summas 40 602, 74 krooni. Kuna müügilepingu alusel läksid vaidlusaluse kaabliga seotud õigused ja kohustused Eesti Energia AS-lt üle OÜ-le Jaotusvõrk, mõistis kohus nimetatud summa välja viimaselt, jättes hagi Eesti Energia AS vastu rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendus Apellatsioonkaebusest ja ringkonnakohtu nõudmisel esitatud kaebuse täpsustusest nähtuvalt ei nõustu hageja Harju Maakohtu otsusega tema nõude maakaabelliini eemaldamiseks rahuldamata jätmisega ning kostja nõude isikliku kasutusõiguse seadmiseks tahteavalduse tegemise kohustamiseks rahuldamisega, samuti ei ole apellant nõus tema rahalise nõude rahuldamise ulatusega (palub kontrollida tuluarvestuse õigsust). Ka leiab apellant, et kostjate vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt läksid OÜ-le Jaotusvõrk üle Eesti Energia AS-lt varad ja õigused, kuid kohustuste üleminekut lepingus ei fikseeritud. Seetõttu ei ole võimalik järeldada, et OÜ Jaotusvõrk vastutab Eesti Energia AS põhjustatud tegevuse (tegemata jätmise) eest. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuigi kostja rikkus hageja omandiõigust, tuleb hageja nõue kaabelliini eemaldamiseks jätta rahuldamata. Kohus küll tuvastas seaduserikkuja, kuid lähtudes viimase majanduslikest huvidest, lubas tal karistamatult edasi tegutseda. Kohus seadustas kostjate soovi ning kohustas hagejat tegema tahteavalduse kaabelliini legaliseerimiseks, arvestamata seejuures kehtivatest seadustest tulenevaid nõudeid. Kuigi tuvastati kostjate süü, anti nende tegevusele (vastutusele võtmise asemel) heakskiit. Vaatamata sellele, et kostjad mõistsid kaabelliini eemaldamise vajadust, leidsid nad, et seadust võib rikkuda, kui seaduse täitmine ei ole majanduslikult kasulik. Kui kostjad oleksid tegutsenud heas usus, oleksid nad ise pidanud pöörduma kohtusse kaabelliini seadustamiseks. Kostja vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus OÜ Jaotusvõrk palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 40 602, 74 krooni ja jagas kohtukulud. Apellant palub jätta hagi viidatud osas rahuldamata ning kostja kohtukulud mõista TsMS §-de 60 ja 61 järgi välja hagejalt. 4 Kohus on vääralt kohaldanud

§ 1039. Nimetatud sätte kohaldamise eeldused ei olnud täidetud.

Kostja ei olnud maakaabli paigaldamisel pahauskne, vaid tugines maakaabli rajamist käsitlevale ehitusprojektile hageja poolt antud nõusolekule ning kinnistuomaniku seadusest tulenevale talumiskohustusele. Asjaolust, et maakaabli kasutamiseks polnud vormistatud isiklikku kasutusõigust, ei ole automaatselt tuletatav kostja pahausksus.

§ 1039, mis paikneb seaduse 52.

peatükis „Alusetu rikastumine“, kohaldamisel tuleb arvestada alusetu rikastumise üldpõhimõtteid. Alusetu rikastumisena käsitatakse millegi saamist, millestki vabanemist või millegi kokkuhoidmist kas alusetu soorituse või õigustesse lubamatu sekkumise teel või muul taolisel viisil. Alusetul rikastumisel põhineva nõude rahuldamine ei tohi viia alusetule rikastumisele.

§-s 1039 sätestatu kujutab endast rikkumiskondiktsiooni, mille sisuks on teise isiku õigusi pahauskselt rikkunud isiku kohustus välja anda see, mida isik, kelle õigusi rikuti, pole rikkujale ise üle andnud. Nõude rahuldamine seega eeldab, et isikul, kelle õigusi rikuti, oleks endal olnud võimalus samasugust tulu teenida. Antud juhul poleks hageja saanud maakaabli kaitsevööndiga hõlmatud kinnistu osalt mingit niisugust tulu, mida võimaldas kaabel. Kuna maakaabli talumiskohustusele vastab kostja seadusest tulenev kohustus maksta hagejale talumise eest tasu, mida hagejal on 26.03.2007 jõustunud seadusemuudatuse alusel ja seaduses sätestatud korras võimalik tagasiulatuvalt nõuda, on täiendavate summade väljamõistmine alusetu. Hüvitise väljamõistmine maakaabli paigaldamise ja kohtuotsuse vahele jääva ajaperioodi eest ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagejal on seadusest tulenev maakaabelliini talumiskohustus, mille kohus on õigesti ka tuvastanud. Talumiskohustus ei tekkinud kohtuotsuse tegemisest. Isikliku kasutusõiguse seadmine on viibinud seetõttu, et hageja on seda kohustust eitanud ja isikliku kasutusõiguse seadmisest põhjendamatult keeldunud. Antud olukorras pole õige mõista kostjalt välja hüvitis alusetu rikastumise sätete alusel. Tehnorajatise talumise kohustusega seoses on kinnisasja omanikul, kelle kinnisasja tehnorajatis läbib, tehnorajatise omaniku suhtes konkreetsed seaduses sätestatud õigused. Taoliste õiguste hulka ei kuulu kinnisasja kasutamisest saadud tulu väljanõudeõigus. Kinnisasja omaniku rahalised nõuded seoses tehnorajatise paiknemisega tema kinnistul on piiratud AÕSRS §-s 154 sätestatud talumiskohustuse eest tasu saamise õigusega. Nimetatud paragrahvi lõigetes 1-3 (26.03.2007 jõustunud redaktsioonis) on ette nähtud, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕS § 1582 lg-s 2 sätestatud korras. Tasu arvestatakse tagasiulatuvalt alates 01.11.2004 eeldusel, et vastav taotlus esitatakse hiljemalt

1. juuliks
2. Tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndist tuleneva maa kasutamise kitsenduse talumise eest makstava iga-aastase tasu suurus on tehnovõrgu või -rajatise kaitsevööndile vastava maa üheprotsendine maksustamishinna arvulise näitaja ja AÕSRS §-s 154 lõikes 3 või 4 sätestatud koefitsiendi korrutis. Sel alusel oleks hagejal õigus saada alates 01.11.2004 tasu ca 36 senti aastas (tasu arvestus kaebuse lk 4). Vastused apellatsioonkaebustele Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastastikku vastu ning peavad kohtuotsust vastaspoole poolt vaidlustatud osas õigeks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada OÜ-lt Jaotusvõrk hüvitise väljamõistmise osas ning saata tsiviilasi selles osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule. Muus osas tuleb kohtuotsus jätta muutmata. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused osaliselt. 5 Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal on kuni 26.03.2007 kehtinud EhS §-st 14 tulenev kohustus oma kinnistul tehnorajatist taluda. Hageja apellatsioonkaebus on püstitatud rida küsimusi, kuid ei ole esile toodud ühtegi konkreetset põhjendust, milles seisneb kohtu poolt tehtud järelduste ebaõigsus. Kohus tuvastas EhS § 14 lg-s 1 sätestatud kohustuse tekkimiseks vajaliku eelduse (maakaabelliini ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi). Samuti on maakohus tuvastanud, et kaabelliin ei takista kostja kinnistu otstarbekohast kasutamist. Seega on kohus tuvastanud seadusest tulenevad vajalikud eeldused ning neile tuginedes rahuldanud kostja vastuhagi. Kohus tuvastas hageja kohustuse teha tahteavaldus isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu sõlmimiseks otsuses nimetatud tingimustel. Kohtu tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Sellest tulenevalt lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest ning nõustub neile tugineva järeldusega tehnorajatise talumise kohustuse kohta. Kolleegium ei nõustu hageja kaebuses sisalduva väitega kohtuotsuse vastuolulisuse kohta. Asjaolu, et kohus tuvastas kostja poolse seaduserikkumise, ei tähenda, nagu tuleneks sellest üheselt hageja kaabelliini eemaldamise nõude rahuldamine. Kohus ei kohaldanud seadust ebaõigesti, nagu väidab apellant. Kuna kostja vastuhagi oli eelmärgitud asjaoludel põhjendatud, ei olnud kohtul alust hageja nõuet rahuldada. Maakohus on oma sellekohast seisukohta piisavalt põhjendanud. Kohtuotsuses sisalduvast ei ole võimalik teha järeldust õigusrikkumise heakskiidu kohta, nagu leiab apellant. Maakohus, tuvastanud hageja omandiõiguse rikkumise, leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista rahaline hüvitus. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka hageja kaebuse väitega, nagu oleks maakohus asunud kostja ebaseaduslikku tegevust seadustama. Kohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega käsitanud asjaolusid, mille tõttu jättis ta hageja nõude kaabelliini eelmaldamiseks rahuldamata. Kuna vastavalt AÕSRS § 152 lg-le 2 on alates
3. aasta
4. aprillist tehnorajatiste püstitamiseks võõrale kinnisasjale nõutav kinnisasja koormamine reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega, siis on õige maakohtu järeldus, et kostjal ei olnud õigust ehitada maakaabelliini hageja kinnistule enne, kui kinnistu oleks koormatud reaalservituudi või isikliku kasutusõigusega. Sellest tulenevalt ei nõustu kolleegium kostja vastuapellatsioonkaebuses sisalduva hinnanguga toimunud rikkumisele ning sellele tugineva väitega, et sõltumata isikliku kasutusõiguse tegelikust seadmisest lasus hagejal kohustus kaabelliini oma kinnistul taluda ja mingit rahalist hüvitust kostja tasuma ei pea.

§ 1043

kohaselt kuulub õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele.

§ 1045

lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige ka siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellesarnase õiguse või valduse rikkumisega (lg 1 p 5). Seega on ka omandiõigus deliktiõigusega kaitstud õigushüve. Asjaolu, et hagiavalduses sidus hageja oma rahalise nõude kostja saadud tuluga ning tugines

§-le 1039, ei võimaldanud kohtul jätta tähelepanuta nimetatud nõude aluseks olevaid asjaolusid: hageja esitas kostja vastu omandiõiguse rikkumisest tuleneva rahalise nõude. Kuigi hageja tugines

§-le 1039, mille kohaselt on õigus nõuda rikkumisega saadud tulu väljaandmist, ei ole nimetatud sätte kohaldamine antud juhul õige. Selles osas nõustub ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse väidetega. Tegemist ei ole hageja omandist saadud tuluga

§ 1039tähenduses, mille kostja peab hagejale välja andma.

Kui hageja leidis, et temale tekitatud kahju suurus on võrdne kaabelliini kasutamisest kostja saadud tuluga, siis pidi ta seda põhjendama. Hageja rahalise nõude asjaolud on jäänud välja selgitamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg-st 2 tulenevalt esitavad tõendeid menetlusosalised, kusjuures kohus võib teha menetlusosalistele 6 ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kui kohus leidis, et kostja saadud tulu suurus omab tähtsust ja vajab selgitamist, oli tal õigus küsida kooskõlas TsMS § 293 lg-ga 1 eksperdi arvamust. See, et hageja vastavat taotlust ei esitanud, kuigi ei nõustunud kostja esitatud tõendiga, ei tähenda, et kohtul ei olnud võimalik ekspertiisi määrata. Tsiviilasjast nähtuvalt ei kasutanud hageja kvalifitseeritud õigusabi, mistõttu mitmed tema seisukohad ja nägemus tsiviilkohtumenetlusest on väärad. Maakohus oleks pidanud seda arvestama. Kuna hageja rahalise nõude osas on jäänud olulised asjaolud välja selgitamata, ei ole ringkonnakohtul võimalik tühistatud osas teha uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud ei ole. Seetõttu peab tühistatud osas tegema otsuse esmalt esimese astme kohus. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt mõlemad apellatsioonkaebused ning saadab tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule, jaotatakse kohtukulud asja lõplikul lahendamisel. Vastuseks kostja kaebuse väitele kohtukulude jaotamise kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et antud juhul on kostja, rikkudes hageja omandiõigust, põhjustanud kohtuvaidluse, mistõttu tuleb seda kohtukulude jaotamisel ka arvestada. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 7