Obsah (4)

§ 12§ 84§ 9§ 10

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 29. märts 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2398 Haldusasi J. J.’a kaebus Põhja Politseiprefektuuri poolt

§ 12lg 3/.

2. Kohtute Raamatupidamiskeskusel tagastada J. J.’ale tema poolt 12.10.2006 Hansapangas tasutud riigilõiv 4250.kr (neli tuhat kakssada viiskümmend krooni ja 00 senti) kaebuse esitaja pangakontole nr xxxxxxxxxxxx Hansapangas /

§ 84lg 4 p 4/.

3. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale ning määruse väljavõte ka Kohtute Raamatupidamiskeskusele resolutsiooni p 2 osas täitmiseks. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul määruse ärakirja määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates /

§ 12lg 3, § 471 lg 2 ja 3/.

KOHUS LEIAB:

2. veebruari 2007 määruses, millega kohus võttis kaebuse menetlusse, nõudis kohus vastustajaks tunnistatud Põhja Politseiprefektuurilt (PP) hiljemalt 13.03.2007 kaebuse kohta kirjaliku seletuse, sh ka kaebuse esitamise tähtaegsuse osas arvamuse esitamist. Samas tegi kohus kaebajale ettepaneku kaaluda kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamist. Kohus määras teha ülejäänud menetlustoimingud pärast pooltelt vastuse saamist, st pärast kaebuse esitamise tähtaja küsimuse lahendamist.
3. 14.03.2007 sai kohus Põhja PP-lt vastuse, milles vastustaja leiab, et kaebus on esitatud selleks ettenähtud tähtaega ületades. Kaebaja esitas Põhja PP-le taotluse kahju hüvitamiseks 1 15.02.2006 ja kaebuse halduskohtule 11.12.
4. Viitega riigivastutuse seaduse (RVS) § 17 lgle 3 oli vastustaja arvates viimane taotluse või kaebuse esitamise päev 04.11.2005, kuivõrd tähtaeg hakkas kulgema 04.11.2002, mil kaebaja sai teada kahju tekkimisest. Sel päeval teostati tema juuresolekul temalt kui valdajalt
5. a kriminaalasja nr 99237003041 raames ära võetud sõiduauto vaatlust. Sel perioodil kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) kohaselt võeti asitõendid võetuse määruse alusel hoiule ning vastutus nende säilimise eest lasus hoidjal, st kriminaalasja menetlejal, kel oli selleks võimalik tarvitusele võtta vastavad meetmed. Seega oli kahju põhjustanud isikuks RVS § 17 lg 3 tähenduses Harju PP kui kriminaalasja nr 99237003041 menetleja. Seda õiguslikku olukorda ei saanud kuidagi muuta kriminaalasja nr 02237004741, mille eesmärk oli selgitada välja kas ja kelle poolt on toime pandud kuritegu, mille tulemusena kahjud tekkisid, menetlemine ega selle tulemus. Seega ei oma kriminaalasja nr 02237004741 menetluse lõpetamise määrus kahjunõude esitamiseks ettenähtud tähtaja arvutamisel mingit tähendust.
6. 16.03.2007 esitas J. J. kohtule tähtaja ennistamise taotluse. Taotluses märgitu kohaselt sai kaebaja kahjust teada
7. a, mil auto talle tagastati, kuid kes talle kahju tekitas, seda ta teada ei saanud, kuna ükski politseitöötaja ei andnud infot, kes asja uurib. Auto võeti ära Tartu PP-s ja anti tagasi Harju PP-st. Auto anti kätte Kaitseliidu Harju Maleva territooriumilt. Politseiametnikud ei lubanud anda enne uurimise lõppu talle infot, kes hüvitab kaebajale tekitatud kahju. Seetõttu jäi kaebaja ootama uurimise lõppu. Keegi politseiametnikest ei selgitanud kaebajale tema õigusi ega teatanud talle, et tekkinud kahju eest vastutab asja uuriv politseiasutus. Politseiametnikud ei käitunud temaga heauskselt. Pärast kriminaalasja lõpetamise määruse kättesaamist hakkas kaebaja uuesti uurima, kes kahju hüvitab. Kõiki neid asjaolusid palub kaebaja arvestada tähtaja ennistamisel.
8. Lähtudes

§ 12

lg-st 3 palus kohus 20.03.2007 kohtunõudega Põhja PP-l esitada kirjaliku arvamuse ka J. J.’a kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse põhjendatuse kohta. 27.03.2007 vastuses palub Põhja PP jätta taotlus rahuldamata. Vastustaja on endiselt seisukohal, et tähtaeg kaebuse esitamiseks on ületatud. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei teadnud kriminaalasja nr 02237004741 menetluse lõpetamise määruse kättesaamiseni, kelle menetluses on kriminaalasi, mille raames temalt sõiduauto ära võeti. Kriminaalasja nr 99237003041 materjalide hulgas on kaebaja 03.07.

1. a Harju PP-le adresseeritud avaldus sõiduki oma valdusse tagasi saamiseks. Avaldusest nähtuvalt oli kaebaja teadlik, missugune asutus asja menetleb ja kelle hoiul on sõiduauto, samuti sellest, et Eesti Vabariik vastutab kahju eest, mis sõiduautole hoidmise ajal tekkida võib. Harju PP 07.08.2002 vastuskirjas on selgelt väljendatud, kes on menetlejaks (nii asutuse kui ka konkreetse uurija nimi). Kaebaja väited selle kohta, et politseiametnikud keeldusid temale vastamast, kes konkreetselt kriminaalasja menetleb, lükkab ümber eelmainitud kirjavahetus. Kaebaja 03.07.
2. a avaldusest nähtub ka see, et J. J. on kriminaalmenetluse kestel kasutanud professionaalset õigusabi. Kaebajal ei ole mõjuvat põhjust, mille tõttu taotleda tähtaja ennistamist. 5.

§ 12

lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kohus on saanud pooltelt nende kirjalikud seisukohad kaebuse tähtaja küsimuses ja kaebajalt ka tähtaja ennistamise taotluse. Seega saab kohus nüüd võtta selles osas lõpliku seisukoha. Käesoleval juhul ei ole vaieldav, et J. J. sai teada talle kahju tekitamisest 04.11.2002, mil temalt 21.07.1999 kriminaalasja nr 99237003041 raames ära võetud sõiduauto Nissan Terrano II TDL reg nr xxxXXX tagastamisel ilmnes, et auto ei ole komplektne (kaebuse väiteil puudusid autoraadio koos CD boksiga, tagavararatas, parempoolne esiratta kilp, aku oli muutunud kasutamiskõlbmatuks, samuti esines auto kere vigastusi). Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et sõiduauto võetuse viis 21.07.1999 läbi Tartu PP, 22.05.2001 andis Harju 2 PP sõiduauto üle Kaitseliidu Harju Maleva vastutavale hoiule, kuni 04.11.2002 kaebajale tagastamiseni. RVS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ka

§ 9

lg 4 kohaselt kaebuse haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui 10 aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Neil asjaoludel viitas kohus juba

1. detsembri 2006 määruses, millega kohus jättis kaebuse käiguta, et kaebuse esitamise tähtajaga on antud juhul probleem, kuna kaebusest nähtuvalt kaebaja sai või vähemalt pidi juba 04.11.2002 saama teada talle tekitatud kahjust ja selle tekitajast.
2. Kaebaja on endiselt seisukohal, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 3aastane kaebetähtaeg hakkas kulgema kahju tekitanud isikust teadasaamisest ning see juhtus kriminaalasja nr 02237004741 menetluse lõpetamise määrusest (06.07.2005) teadasaamisel. Kohus märkis
3. veebruari 2007 määruses, milles kohus tegi kaebajale ettepaneku kaaluda kohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamist, selle ettepaneku põhistamiseks järgmist: „Sõiduki äravõtmise ajal 21.07.1999 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 62 lg 3 kohaselt hoitakse asitõendit reeglina kriminaalasja juures eeluurimisasutuses ning sama paragrahvi
4. lõike kohaselt antakse vastutavale hoiule asitõend, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures või kohtus. KrMK § 62 lg 7 kohaselt vastutab asitõendina hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise ja varjamise eest vara hoidja. KrMK § 140 lg 3 kohaselt on uurija kohustatud tarvitusele võtma abinõud äravõetud esemete ja dokumentide säilitamiseks. Kohus on seisukohal, et osundatud norme tuleb nende koosmõjus tõlgendada viisil, et isiku ees, kelle asi asitõendiks ära võetakse, vastutab asja säilimise eest kohtueelse menetluse ajal eeluurimisasutus, kelle menetluses on olnud kriminaalasi, mille menetluse käigus asi on ära võetud. Vara säilimise eest vastutava ametniku määramine või vara vastutavale hoiule edasiandmine on tehnilised küsimused, mis ei oma asitõendi omaniku jaoks varaga seotud kahju hüvitamise seisukohalt tähtsust. Seega ei oma asjas tähtsust mitte vara hoidmise eest vastutavaks isikuks määratud isiku teenistuskoht, vaid kriminaalasja menetlenud eeluurimisasutus ise ning käesolevas asjas saab vastustajaks olla selle kriminaalasja uurimist toimetanud asutus, mille menetlemise käigus võttis Tartu Politseiprefektuur 21.07.1999 kaebajalt ära sõiduki Nissan Terrano nr xxxXXX.“ Kohus leidis, et kaebajale kuulunud sõiduki äravõtmisel tekkis kaebaja ja riigi vahel avalik-õiguslik suhe ning selles suhtes vastutab vara kahjustumise ja/või kaotsimineku eest isik, kes vastutas vara säilimise eest. Kohus oli seisukohal, et vara säilimise eest vastutas kriminaalasja menetlenud eeluurimisasutus: „Asitõendina hoitava vara varguse ja kahjustamise puhul ei oma kaotsiläinud või kahjustunud vara omanik kahju hüvitamise nõudeõigust seega mitte faktiliselt vara varastanud või kahjustanud isiku vastu, vaid vara hoidmiseks kohustatud avalik-õigusliku isiku vastu. Seega tuleb RVS § 17 lg 3 nimetatud „kahju põhjustanud isikuks“ lugeda vara säilimise eest vastutanud isik ehk käesoleval juhul asitõendi säilimise eest vastutanud politseiasutus. Kahju põhjustanud isikust teadasaamise ajaks tuleb seega pidada hetke, mil isik sai või pidi saama teada vara säilimise eest vastutanud asutusest.“ Kohus juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjas nr 02237004741 oli kuriteo kvalifikatsiooniks KarS § 199 lg 1, s.o. võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ehk vargus. Neil asjaoludel tuli kaebajal kohtule selgitada, miks ei saanud ega võinud ta saada kahju põhjustanud isikust teada samaaegselt kahjust teadasaamisega ehk keda võis kaebaja peale Põhja PP kui eeldatavalt kriminaalasja menetlenud ja ka sõiduki tagastanud asutuse lugeda kahju põhjustanud isikuks. Samuti tuli tal selgitada, millest tulenevalt ta eeldas, et sellise kriminaalasja raames võiks selguda tema vara hoidmise ajal selle kahjustamise põhjustanud isik RVS § 17 lg 3 mõttes. 3
5. Eeltoodust nähtuvalt, kuna kaebaja sai talle tekitatud kahjust teada 04.11.2002 ja pidi siis teada saama ka selle tekitajast, kuid kaebus halduskohtule on esitatud 11.12.2006, see on enam kui neli aastat pärast sõiduki kättesaamist, asus kohus põhimõtteliselt seisukohale, et kohtusse pöördumise seadusjärgne tähtaeg on möödunud ja kaebuse sisulist läbivaatamist saaks tagada vaid põhjendatud taotlus möödalastud tähtaja ennistamiseks. Kaebaja täiendavad selgitused ei ole suutnud kohtu seda seisukohta muuta põhjusel, et asjas kogutud järgmiste kirjalike tõenditega on ümber lükatud J. J.a väide, et kaebaja ei teadnud ega võinudki teada saada kahju tekitanu isikust enne, kui kriminaalasja nr 02237004741 menetluse lõpetamise määrusest. - Kõigepealt vastustaja osundatud kaebaja 03.07.
6. a avaldus Harju PP-le kõnealuse sõiduki oma vastutavale hoiule saamiseks. Avalduse adressaadist ja sisust ilmneb selgelt, et kaebaja oli teadlik, et kriminaalasja menetleb just Harju PP, kelle hoiul on ka sõiduauto. Ka nähtub, et Harju PP on sellekohaseid selgitusi (eelnevalt) andnud kaebaja esindajale viimase järelpärimisel. Samuti on õige vastustaja väide, et avaldusest nähtuvalt teadis kaebaja, et võimaliku tekitatava kahju hüvitamist on tal „hiljem õiguslikult võimalik Eesti Vabariigilt nõuda“ /tl 88/. - Harju PP 07.08.2002 vastuskirjas eelmärgitud avaldusele on selgelt kirjas muu hulgas kriminaalasja number, et asi on Harju PP menetluses ning see, et alates 03.07.
7. a on kriminaalasi politseijuhtivinspektor Oleg Beloussov`i menetluses /tl 89/. - 04.11.
8. a sõiduauto vaatluse, mille juures viibis J. J., protokollist ilmnevad samad asjaolud, st asutusena Harju PP ja uurijana Oleg Beloussov. Kaebaja on protokolli allkirjastanud /tl 14-15/. Nimetatud protokolli esitas kaebaja ise kohtule oma kaebuse lisana. - Kriminaalasjas nr 99237003041 sõiduauto vastutavale hoiule andmise määrust, mis on koostatud 01.11.2002, on tutvustatud J. J.ale allkirja vastu 04.11.
9. a. Ka siin määruses on selgelt nähtav, mis asutus ja kes uurija kriminaalasja uurib /tl 92/. Samaaegselt määrusega tutvumisega on kaebaja tutvunud allkirja vastu ka kohtu poolt eelpool viidatud KrMK § 62 sätetega /tl 92 pöördel/. Kuivõrd eelnimetatud määrusega anti sõiduk Nissan Terrano nr xxxXXX kaebaja enda vastutavale hoiule ja ühtlasi tühistati Kaitseliidu Harju Malevale vastutavale hoiule andmise määrus, siis ei vasta ilmselt tõele kaebuses väidetu, nagu alles 10.02.2005 Harju PP-lt saadud kirjast oleks kaebaja saanud teada sõiduki hoidmisest Kaitseliidu Harju Malevas /tl 5/. See, et eelviidatud Harju PP 10.02.2005 kirjast nähtuvalt konkreetseid füüsilisi isikuid, kes lõhkusid kaebaja auto, pole suudetud tuvastada, ei tähenda ülalmärgitu kontekstis, et J. J. ei teadnud, kes vastutab tema ees kahju tekitamise eest. Seega J. J.a väited teadmatuses olemisest ja segadusest kahju tekitamise eest vastustaja osas on ilmselgelt otsitud ja tegelikkusele mittevastavad. Õige on vastustaja väide, et Põhja PP 06.07.2005 koostatud prokuratuuri loal kriminaalasja nr 02237004741 lõpetamise määrusest ei selgunud ühtki kahju hüvitamise nõude esitamiseks olulist asjaolu, mida kaebaja ei oleks teadnud või vähemalt ei oleks pidanud teadma. Järelikult sai kaebaja 04.11.
10. a teada nii kahjust kui ka selle tekitajast (selle eest vastutajast). RVS § 17 lg-s 3 ja

§ 9lg-s 4 sätestatud tähtaeg möödus seega 04.11.2005.

Et kaebus on kohtule postitatud 08.12.2006 (saabunud kohtusse 11.12.2006), siis on kahjunõue esitatud eelmärgitud tähtaja väga olulise rikkumisega. 8.

§ 10

lg 4 sätestab, et kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused. Kaebaja on sellekohase taotluse esitanud.

§ 12

lg 3 kohaselt halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kohus, selgitanud välja menetlusosaliste seisukohad ning uurinud asjas kogutud kirjalikke materjale, on seisukohal, et kaebus on esitatud kohtule tähtaja olulise rikkumisega, kaebuse esitaja taotlus möödalastud tähtaja ennistamiseks on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele, mistõttu käesoleva haldusasja menetlus tuleb

§ 12lg 3 alusel lõpetada.

4

1. Tähtaja ennistamine on põhjendatud kohtu arvates siis, kui objektiivne asjaolu on takistanud isikul tähtaegselt täita protsessitoimingut. Protsessitähtaegade mõjuvatel põhjustel ennistamise osas on Riigikohus 19.01.2001 määruses 3-3-1-59-00 asunud seisukohale, et mõjuvaks põhjuseks saavad olla üksnes objektiivsed asjaolud, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuva põhjusega võib olla tegemist ka juhul, mil protsessitoimingu õigeaegne sooritamine on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid see seaks ohtu inimese tervise.
2. Kuivõrd tähtaegadest kinnipidamine peab tagama õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usaldusekaitse põhimõtete realiseerumise ka teiste menetlusosaliste suhtes, siis on lubamatu mittemõjuval põhjusel möödalastud tähtaja ennistamine. J. J. ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses toonud esile ühtegi niisugust asjaolu, mis oleks teinud talle oma kaebeõiguse tähtaegse realiseerimise võimatuks või seadnuks ohtu tema elu või tervise, st mis oleksid käsitatavad objektiivsete, mõjuvate põhjustena kaebuse esitamise tähtaja ületamiseks. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-59-00 märkinud, et mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline ning et kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud. Antud juhul palub kaebaja arvestada tähtaja ennistamisel asjaolusid, et politseiametnikud väidetavalt ei lubanud anda enne uurimise lõppu talle infot, kes hüvitab kaebajale tekitatud kahju, ning keegi politseiametnikest ei selgitanud kaebajale väidetavalt tema õigusi ega teatanud talle, et tekkinud kahju eest vastutab asja uuriv politseiasutus. Seetõttu jäi kaebaja ootama uurimise lõppu ja leiab, et politseiametnikud ei käitunud temaga heauskselt. Kohus on eelnevalt juba tuvastanud, et ülalnimetatud kaebaja väited ei vasta tegelikkusele. Ka ei oleks nimetatud väited aluseks mitte tähtaja ennistamisele, vaid nende tõele vastavuse korral oleksid need tinginud pigem kaebuse tähtaegseks lugemise: kui J. J. Põhja PP pahatahtliku infosulu tõttu oleks olnud täielikus teadmatuses, kes asja menetleb, kes sõiduki hoidmise eest vastutab jms, siis oleks kaebetähtaeg hakanud kulgema ju alles sellest ajast, mil need asjaolud ehk kahju tekitaja kaebajale teatavaks sai. Seega puuduvad käesoleval juhul igasugused alused möödalastud tähtaja ennistamiseks.
3. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 4250 krooni ning esitanud taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks /tl 1-2/. Kaebuse täiendustes on kaebaja avaldanud seisukohta, et enammakstud lõivu võiks talle tagastada pärast kaebuse kohta vastustaja poolt antava seisukoha ärakuulamist.

§ 84

lg 4 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. 21. veebruari 2007 määruses kohus leidis, et kuna kaebaja on nii esialgses kaebuses kui kaebuse täienduses teatanud võimalusest esitatud kahju hüvitamise nõuet suurendada ning on kaebuse täienduses nõuet võrreldes esialgse nõudega juba ka suurendanud, ja ehkki kaebajal on õigus nõuda ettenähtust enam tasutud lõivu tagastamist igas menetlusstaadiumis, on mõistlik lahendada enamtasutud lõivu tagastamise taotlus pärast nõude muutmiseks võimaliku aja möödumist. Kohus märkis: „Nimelt vastavalt

§-le 84 lg 3 kui riigilõivu tuleb tasuda vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma suurusele või vara väärtusele, tasutakse nõude suurendamisel täiendavat riigilõivu vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Seega võib juhul kui kohus otsustaks enammakstud lõivu tagastamise kaebuse menetlusse võtmisel või pärast vastustaja seisukoha saamist, ja kaebaja sooviks hiljem nõuet veelkord suurendada, osutuda menetluses taas vajalikuks lõivu uus tasumine. Menetlusökonoomika ning selguse huvides lahendab kohus seega lõivu tagastamise taotluse pärast menetluse lõppemist.“ 12. Et käesolevaga asja menetlus lõpebki, siis tuleb kohtul ühtlasi lahendada kaebaja eelmärgitud taotlus.

§ 84

lg 4 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse menetluse lõpetamisel ka juhul, kui kaebuse esitamise tähtaeg on mõjuva põhjuseta mööda lastud. Sellest 5 sättest tulenevalt kuulub kogu J. J.a poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 4250 krooni talle tagastamisele tema enda poolt näidatud pangakontole. Hurma Kiviloo Kohtunik 6