Olemasolevad nõuded võlgniku vastu on suuremas osas tekkinud 2005.aastal ja 2006.a. esimesel poolel. Juhatuse liikmete poolt makseraskuste põhjusena viidatud veoauto Volvo rikked ja põleng on toimunud juba märtsis 2006. Võlgniku tegevuseks vajalik põhivara on realiseeritud perioodil juuni – september 2006.a. Võlgniku juhatuse liikmed, kes on samaaegselt ka võlgniku osanikud, pidid kindlasti teadvustama, et kogu põhivara realiseerimisel puudub reaalne võimalus majandustegevuse jätkamiseks ja kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. On põhjendamatu ja teiste 4 võlausaldajate huve eirav veoauto Scania realiseerimisest saadud summast suure osa andmine võlgniku juhatuse liikme ja osaniku K.K nõude katteks. Küsitav on samuti sõiduauto Audi A6 liisimise jätkamine olukorras, kus ettevõttel olid olulised makseraskused. Vastava sõiduauto liisimisega kaasnesid äriühingu jaoks kulud. Majandusolukorra parandamiseks sellest abi ei olnud. Sellises olukorras, kus juhatuse liikmetele pidi olema selge, et peale kogu põhivara realiseerimist on äriühingu majandustegevuse jätkamine sisuliselt võimatu, oleks äriühingu osanikud pidanud ajutise halduri arvates otsustama äriühingu lõpetamise ja vajadusel pankrotiavalduse esitamise. Seega olukorras, kus peale äriühingu kogu põhivara realiseerimist oli äriühingu omakapital (netovara) negatiivne, oleks osanikud R.T ja K.K, olles samaaegselt ka äriühingu juhatuse liikmed, pidanud kokku kutsuma osanike üldkoosoleku ja võtma vastu ÄS § 176 sätestatud otsuse. Juhatuse liikmetena olid nad kohustatud äriühingu maksejõuetuse ilmnemisel esitama viivitamatult kohtusse pankrotiavalduse ( ÄS § 180 lg.5-1).
lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Riigikohtu 7. detsembri 2004 määruse tsiviilasjas nr. 3-2-1-137-04 kohaselt tuleb ÄS § 171 lõikes 2 ja § 180 lõikes 51 sätestatud kohustuse tahtlikku või raske hooletuse tõttu rikkumist käsitleda raske juhtimisveana. TT. OÜ juhatuse liikmed ei ole esitanud kohtusse avaldust TT. OÜ pankroti väljakuulutamiseks. VII. Vara tagasivõitmise võimalused. 29.09.2006 on veoauto Scania müügist laekunud TT. OÜ kassasse 200 000 krooni. Samal kuupäeval on kassast välja makstud äriühingu juhatuse liikmele ja osanikule K.K. 200 000 krooni, väljamakse selgitusena märgitud laenu tagasimaksmine lepingu alusel.
lg 1 p 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. K.K. on võlgniku lähikondne
Ajutise halduri hinnangul on alus TT. OÜ poolt K.K`le rahalise kohustuse 200 000 krooni täitmise kehtetuks tunnistamiseks ja vastava summa tagasivõitmiseks pankrotivarasse. III KOHTUISTUNG ( tl.75-77) Ajutine pankrotihaldur jäi esitatud aruande juurde. Võlgniku esindajad selgitasid tegevuse lõpetamise põhjusi ja olid nõus pankrotimenetluse raugemisega. Pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja avaldas kohtule 05.06.2007.a. kirjalikult, et ei soovi tasuda menetluskulu ettemaksu selleks, et kohus pankroti välja kuulutaks. Seega nõustus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja pankrotimenetluse raugemisega. Kohtumenetluse ajal tasus võlgniku esindaja K.K kohtu deposiitarvele 12 739 krooni pankrotimenetluse seniste kulude katteks. Samuti on võlgniku juhatuse liikmetega seotud kolmandad isikud ( OÜ F) omandanud tasu eest nõuded võlgniku vastu võlausaldajatelt AS B. . , E. OY ja T OÜ. IV KOHTU SEISUKOHT
lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. PanktS § 29 lg 2 kohaselt võib kohus lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, 5 raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning pankrotiavalduse esitaja või muu isik ei maksa kohtu deposiiti pankrotiseaduse § 30 lõikes 2 nimetatud summat. Ajutise halduri aruandest ja esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik alaliselt maksejõuetu. Võlgnikul ei jätku käesoleval ajal vara pankrotimenetluse kulude katteks. Kohtule teadaolevalt ei soovi ükski isik tasuda täiendavalt kohtu deposiiti raha pankrotimenetluse kulude katteks, K.K poolt tasutud raha kulub sensite kulude katteks. Seoses K.K poolse menetluskulu tasumisega soovib pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja tema poolt tasutud ettemaksu tagastamist. Meneteluskuludeks raha puudumise tõttu tuleb menetlus raugetada. Oluline on siinjuures märkida, et pärast pankrotimenetluse algatamist on võlgniku osanikud ja juhatuse liikmed võtnud enda kanda menetlusega seotud kulud ja teostanud endaga seotud kolmandate isikute kaudu ka makseid võlausaldajatele täitmaks võlgniku kohustusi, seega on asunud enda poolt pankrotiavalduse õigeaegse mitteesitamisega tekitatud kahju hüvitama. Kuigi menetlus raugeb, on pankrotimenetlus osaliselt oma eesmärke täitnud- raskeid juhtimisvigu teostanud võlgniku juhatuse liikmed on võtnud enda kanda menetluskulud ja tasunud ka nõudeid võlausaldajatele. Nimetatud asjaoludel ei pea kohus põhjendatuks esitada prokuratuurile kuriteo teadet. Kohus nõustub ajutise halduri seisukohtadega maksejõuetuse põhjuste osas. ÄS § 58 lg 4 alusel tuleb võlgniku dokumendid anda hoiule K.K. ja R.T. ile. V MENETLUSKULUD Käesolevas asjas on ajutiseks pankrotihalduriks määratud Tarmo-Tanel Padrik, kes on esitanud kohtule halduri tasu ja kulude taotluse summas 9120 krooni ( tl.41-42 ). Menetluskulu katteks soovib ajutine haldur saada 610 krooni. Pankrotiseaduse § 23 lg.1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Ajutise halduri tasu piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise korra kehtestab justiitsminister.
§ -st 11 tuleneb, et üldjuhul tasutakse ajutisele haldurile pankrotivara arvelt või pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja poolt kohtu deposiiti tasutud vastavate summade arvelt. Võlgnik on kohtu deposiitarvele tasunud menetluskulu katteks 12 739.60 krooni, millest tuleb teostada väljamaksed ajutisele haldurile. Ka võlausaldaja on tasunud kohtu deposiitarvele samal eesmärgil 12 000 krooni, kuid palub seoses võlgniku maksega kohtudeposiitarvele temale nimetatud ettemaks tagastada. Kohus leiab, et kuna võlgnik on teinud makse menetluskulude katteks ja see rahasumma katab kõik senised menetluskulud, siis tuleb võlausaldajale tema poolt tasutud ettemaks tagastada. Võlgniku esindajad kohtuistungil ajutise halduri tasu ja kulude taotlusele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et ajutise halduri tasu ja kulutuste taotlus on põhjendatud ja vastavuses ajutise halduri poolt tehtuga. Taotlus kuulub rahuldamisele. Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.