Tsiviilasi nr. 2-06-29232 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 08. märts 2007. a Tartus Tsiviilasi AS G. kaebus kohtutäitur Reet Ros

) § 2020 lg 1 sätestatud regulatsioonile, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada lisatasu üksnes juhul, kui täitetoiming on õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Juhul, kui kohtutäituri otsuses ei ole põhistatud täitetoimingu õiguslikku keerukust või ajalist kulukust, on kohtutäituri otsus vastuolus seadusega ja kuulub seega tühistamisele. Kohtutäituri seaduse ühe võimaliku tõlgenduse ja täitemenetluses rakendatava formaliseerituse printsiibi tõlgendusevõimaluse kohaselt võib asuda seisukohale, et täiturile on endale tasu määramise küsimuses jäetud absoluutne ja kontrollimatu diskretsiooniõigus, kuivõrd täituri tasu ja täitemenetluse kulud on kehtestatud sellekohase seaduse alusel. Juhul, kui kohus asub 3 seisukohale, et kohtul puudub õigus hinnata kohtutäituri poolt endale määratud tasu põhjendatust, siis on kohtutäituri seaduse sätted, mis reguleerivad kohtutäituri poolt endale lisatasu määramist (

§ 25

21 ja § 25 20 ) vastuolus põhiseadusega (PS § 14 ja § 113).Kaebaja viitab seejuures Riigikohtu lahenditele nr. 3-4-1-22-03 ja 3-4-1-4-03. Riigikohus on leidnud, et Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma varaliste õiguste kaitseks avalikku võimu. Samal ajal on riigil kohustus tagada ka võlgniku omandiõiguse menetluslik kaitse. Kaebaja leiab, et Riigikohtu eelpooltoodud seisukohad on kohaldatavad ka käesolevas menetluses, kuivõrd täituri poolt lisatasu määramise otsuse puhul on samuti tegemist otsese riivega võlgniku varale (täituril tekib seadusega tagatud nõudeõigus võlgniku varale). Käesolevas menetluses ei ole kaebaja hinnangul vajalik luua võlgniku õiguste kaitseks täitemenetluses mingit eriliiki menetlust või kohaldada õiguse analoogia alusel muuliigilisi kontrollimenetlusi. Piisab, kui kohus tunnistaks eelpoolviidatud kohtutäituri seaduse sätted vastuolus olevaks PS §-ga 14 üksnes osas, mis piiravad kohtu diskretsiooniõigust otsustamaks, kas täituri, kui avaliku võimu kandja poolt endale lisatasu määramise faktilised ja õiguslikud alused on põhjendatud või mitte. Tuginedes eelpoolviidatud Riigikohtu seisukohtadele PS § 113 tõlgendamisel ja eelkõige juhul, kui kohus leiab, et kohtu poolt diskretsiooniõiguse piiramine ei ole vastuolus põhiseadusega, asub kaebaja alternatiivse seisukohana hinnangule, mille kohaselt on

§ 25

21 ja § 25 20 alusel kohtutäituritele antud õigus otsustada iseseisvalt endale määratavate lisatasu aluste esinemise või mitteesinemise üle, vastuolus PS § 113 nõuetega. Avaliku võimu kandjale ei saa kaebaja hinnangul anda seadusandja poolt õigust ja võimalust otsustada iseseisvalt selle üle, kas ta mõistab enda kasuks teatud toimingute eest lisatasu või mitte. Kohtutäituri seaduses lisatasu määramise alustena fikseeritud täitetoimingu õiguslik keerukus ja ajaline kulukus on vaieldamatult subjektiivsed kriteeriumid. Kohtutäituri puhul on tegemist nn. vaba elukutse kandjaga, kes pole ei riigiametnik, ega ka ettevõtja. Seega lisatasuna laekuvast rahasummas on kohtutäitur isiklikult ja otseselt majanduslikult huvitatud. Antud juhul on siis seega

alusel riik andnud kohtutäiturile volituse iseseisvalt määrata tema poolt riigi sunnijõu abil sissenõutavate tasude suuruse üle. Kohtupraktika on asunud ühesele seisukohale selles, et näiteks riikliku maksukohustuse kehtestamine üksnes Vabariigi Valitsuse määruse alusel on vastuolus PS § 113 sätestatud nõudega riiklike maksete kehtestamisest üksnes seaduse alusel. PS § 113 mõttega ei ole kooskõlas, kui seadusega on kehtestatud küll riikliku maksu määr, kuid selle rakendamise või mitterakendamise üle otsustamiseks on kehtestatud subjektiivsed alused, mille rakendamise ainuõigus on delegeeritud omakorda avalik – õigusliku ülesande kandjale. Kaebaja hinnangul on tegemist riiklike maksete määramise õiguse varjatud delegeerimisega, mis on aga õigusriigis lubamatu. V Kohtuistung (tl. 62-64) Kaebaja ja kohtutäitur jäid oma kirjalike seisukohtade juurde. Kaebaja esindaja leiab, et antud juhul ei ole olnud tegemist keeruka arestimistoiminguga. Lisatasu määramisel on kohtutäituril õigus diskretsiooniks, mis seisneb selles, et kohtutäitur võib otsustada ise, kas ta võtab lisatasu või mitte. Lisatasu võtmist peab kohtutäitur otsuses motiveerima. Antud juhul kohtutäitur seda teinud ei ole. Tasumäära osas kohtutäituril diskretsioon puudub. Intellektuaalse panusega seotud hinnangu tasu ei saa olla seotud objekti väärtusega. Kohtutäitur leidis, et kohtutäituril puudub igasugune diskretsiooniõigus kohtutäituri lisatasu nõudmise osas, samas on kohtutäituri seaduse §-d 2520 ja § 2521 põhiseadusega kooskõlas. Lisatasu suurus vara arestimiselt ei ole menetluse alguses etteennustatav, sest see kujuneb vara hindamise käigus. Käesoleval juhul konsulteeris kohtutäitur suuliselt kolme kinnisvarabürooga, 4 kes pakkusid kinnisasja hinnaks 11 miljonit krooni, võlgnik nõudis hinnaks 15 miljonit krooni. Nimetatud hinnaga esimene enampakkumine ebaõnnestus. Tegemist on keeruka arestimistoiminguga, kuid selleks kulunud aega kohtutäitur ei mäleta. VI Asjasse puutuvad kohtutäituri seaduse (edaspidi

) normid § 21. Kohtutäituri tasu

§ 2521kooskõla põhiseadusega ja otsustab kaebuse rahuldamise küsimuse.

4. Kohus leiab, et

§ 2521

annab kohtutäiturile õiguse imperatiivselt ja igakordselt, kui kinnisasja arestimine toimub väljaspool kohtutäituri bürood, nõuda lisatasu nimetatud täitetoimingu eest. Kohtupraktikas on üldtunnustatud täitemenetluse formaliseerituse põhimõte. Nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud näiteks kohtuasjades nr. 3-2-1-157-04, 3-2-1-11902, 3-2-1-104-04. Puudub mõistlik põhjus, miks nimetatud põhimõttega ei peaks arvestama ka kohtutäituri tasustamise osas.

§ 2521

on erinormina kooskõlas üldnormidega –

§-ga 22 lg.2, mille kohaselt on kohtutäituril õigus saada lisatasu seaduses sätestatud juhtudel ja

§-ga 2520, mis kehtestab üldnormina lisatasu määramise aluse (lisatasu võib kohtutäitur nõuda üksnes seaduses sätestatud alusel) ja korra. Vastavad seaduslikud alused lisatasu nõudmiseks sätestavad erinormina

-i §§-d 2521 kuni 2524. 5.

§ 2521

sätestatud lisatasu saamise õigus ei eelda kohtutäituri poolset eelnevat hinnangut täitetoimingu keerukusele või ajalisele kulukusele. Kohtutäituril puudub diskretsioon otsustamaks väljaspool kohtutäituri bürood tehtava arestimistoimingu keerukuse üle, sest selline diskretsioon oleks vastuolus kohtutäituri tasustamise üldpõhimõtetega. Kohtutäituri tasustamise üldpõhimõtete (kohtutäituri seaduse

1. ptk.
2. jagu) kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda tasu üksnes nimetatud seaduses sätestatud ulatuses ja korras ja tal on keelatud sõlmida kokkuleppeid seaduses sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Lisatasu nõude alused on seaduses sätestatud (

§-d 2521 - 2524), seega on seadusandja ise määratlenud, milliseid täitemenetluse toiminguid ta peab tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks. Kohtutäituri seaduse §-l 2520 on lisatasude määramise osas üldsätte tähendus, mis sätestab lisatasu nõudmise üldaluse ja korra, kuid ei anna kohtutäiturile diskretsiooni otsustada lisatasu nõudmise või mittenõudmise üle. Kohtutäituri tasustamist reguleerivate sätete tõlgendamisel arvestab kohus ka seletuskirjaga kohtutäituri seaduse muutmise seaduse juurde. Nimetatud seletuskirja p.2 kohaselt jaguneb täitemenetlus kolmeks raskusastmeks: kerge, keskmine ja raske. Rasketes täitemenetlustes on ettenähtud lisaks alustamistasule ja põhitasule ka lisatasud raskemate toimingute pealt (kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, kättesaadav:http://web.riigikogu.ee/ems/sarosbin/mgetdoc?itemid=051510025&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11). 6. (Lisa)tasu otsuse põhjendamise vajadust ei näe ette ka

§ 22-2 lg.3, mis sätestab kohtutäituri tasu otsuse kohustuslikud komponendid.

Kohtutäitur peab tasu otsuses märkima küll viite seaduse sättele, mille alusel on tasu arvutatud, kuid puudub kohustus täiendavate motiivide ja põhjenduste esitamiseks. Nimetatud säte on kooskõlas täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega. Diskretsiooniõiguse tunnustamine tekitaks olukorra, kus me tunnustaksime kohtutäituri õigust ise hinnata oma tegevuse keerukust ja sellisel viisil ise otsustada ka oma 6 (lisa)tasu suuruse üle. Kui asuda seisukohale, et

-i §§-d 2520 ja 2521 annavad kohtutäiturile lisatasu osas diskretsiooniõiguse, oleks see vastuolus

-i §-ga 21 lg.3, aga eelkõige põhiseaduse §-ga 113, mille kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. 7. Seega ei nõustu kohus kaebaja põhiväitega selles, et kohtutäituril oli vajalik hinnata täitetoimingu keerulisust ja sellest tulenevalt põhjendatult otsustada lisatasu määramise vajalikkuse üle. 8.

§-i 2521 lg.1 tuleks kehtivas redaktsioonis tõlgendada selliselt, et alati, kui kohtutäitur teeb arestimistoimingu väljaspool kohtutäituri bürood, tekib kohtutäituril õigus lisatasule, mille suurus on 0,5 % arestitava vara väärtusest. Käesoleval juhul tähendaks seaduse selline tõlgendus kohtutäituri õigust arestimistoimingu läbiviimise eest lisatasule summas 88 500 krooni (koos käibemaksuga), mis tehtud toimingut, akti vormistuslikku osa ja analoogsete teenuste turuhindu arvestades on ilmselgelt liiga kõrge ja võlgniku omandiõigust liigselt kitsendav. Lisatasu lisanduks põhitasule summas 189 162 krooni (vastavalt

§ 25-12 lg.2 p.12).

Täitemenetlus on põhinõude osas lõpetatud ja seda seetõttu, et sissenõudja AS SEB Eesti Ühispank teatas täitemenetluse aluseks oleva nõude võõrandamisest. Uus sissenõudja OÜ Alpaca Technology esitas taotluse täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur rahuldas oma 18.12.2006.a. otsusega taotluse osaliselt ja lõpetas täitemenetluse sissenõudja võlanõude osas ja jätkab täitemenetlust täitekulu nõudes (tl. 60 -61). Kuigi kohtutäitur ei ole kehtiva seaduse kohaldamisel eksinud, ei pea kohus sellise suurusega lisatasu määramist käesoleval juhul õiglaseks. Kohtutäituri panust täitemenetluse läbiviimisesse ja täitemenetluse eesmärke võrreldes ei ole lisatasu proportsionaalne. Samas ei saa kohus ka lisatasu vähendada. Nii nagu kohtutäituril endal puudub seadusest tulenevalt diskretsioon lisatasu vähendamiseks või väljamõistmata jätmiseks, puudub selline diskretsioon samadel põhjustel ka kohtul. 9. Põhiseaduse § 15 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi tunnistab kohus õigusakti põhiseadusevastaseks ja jätab kohaldamata, kui ta jõuab kohtuasja lahendamisel järeldusele, et kohaldamisele kuuluv seadus või muu õigusakt on põhiseadusega vastuolus. Määruses eespool viidatud põhjustel peab kohus vajalikuks kontrollida

-i § 2521 põhiseadusele vastavust.

1. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus.
2. Kohtuotsuses nr. 3-4-1-4-03
3. aprillist 2003.a. on Riigikohus leidnud, et põhiseaduse § 14 kohaselt on riik kohustatud tagama isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Isikuliselt korralduselt on üldine korraldus- ja menetlusõigus kõigi ja igaühe õigus, mis võib PS § 9 lg.2 kohaselt laieneda ka juriidilistele isikutele. 7 Kuigi PS § 14 on sõnastatud objektiivselt, tulenevad sellest sättest ka subjektiivsed õigused, sh üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele s.h heale haldusele (Riigikohtu üldkogu
4. oktoobri
5. a otsus asjas 3-4-1-5-02). Õigused korraldusele ja menetlusele väljendavad ideed, et õige menetlus aitab kaasa õige tulemuse saavutamisele (vt. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Toimetuskolleegium: E.-J.Truuväli jt., KJuura, Õigusteabe AS Tallinn 2002 lk. 133).
6. Kohtutäitur täidab riiklikke funktsioone, mille riik on otsustanud anda täitmiseks sõltumatule eraisikule. Hoolimata asjaolust, et kohtutäitur ei ole riigiametnik, täidab ta avalik-õiguslikke ülesandeid (

§ 2lg 1).

Kohtutäituri tegevus on reguleeritud avaliku õiguse normidega ning ta tegutseb avalik-õiguslikes suhetes, kasutades talle riigi poolt antud võimuvolitusi (vt Riigikohtu erikogu

1. märtsi
2. a otsus asjas 3-3-4-3-02). Seega õiguste ja kohustuste tagamise kohustus ei piirne üksnes traditsiooniliste riigiasutustega, vaid laieneb ka muudele institutsioonidele, juhul kui need teostavad avalikku võimu. Põhiõiguste ja vabaduste kaitsmise kohustus seob riiki kõigis selle avaldumisvormides.
3. Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma varaliste õiguste kaitseks avalikku võimu. Riigikohus on asjas nr. 3-2-1-157-04 asunud seisukohale, et lisaks võlausaldaja huvile peab täitemenetluses olema tagatud ka võlgniku huvide arvestamine ning võlgnikku ei tohiks koormata rohkem, kui see on sissenõudja huvides vajalik. Nimetatud proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11
4. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust tuleb kontrollida järjestikuliselt kolmel astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses e mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002.a. otsus asjas nr. 3-41-1-02).
5. 17.06.2004.a.otsuses nr. 3-2-1-143-03 on Riigikohus märkinud, et põhiseaduse § 32 näol on tegemist üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas hõlmab mõiste "omand" ka raha (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. oktoobri
7. a lahend asjas nr 3-2-1-116-97, RT III 1997, 31/32, 332). Põhiseaduse § 9 lg 2 järgi laienevad õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Kooskõlas juriidiliste isikute eesmärkidega ning omandiõiguse kaitse mõttega laieneb PS §-s 32 sätestatu ka juriidilistele isikutele.
8. Täitemenetluse eesmärk on võlausaldaja nõude kiire rahuldamine. Ühe isiku põhiõiguse kaitse võib iseenesest küll kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt põhiõiguste kaitseks loodud menetlused. Võlgniku vara arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur paratamatult võlgniku põhiseaduse §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Kohtutäituri (lisa)tasu on oma olemuselt kohtutäituri varaline nõue võlgniku ja tema vara vastu st. see piirab võlgniku omandiõigust. Proportsionaalsuse põhimõttega tuleb seega arvestada ka kohtutäituri tasude ja eelkõige lisatasude määramisel. Kohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et lisaks põhitasule on kohtutäituril õigus saada teatud keerukamate täitetoimingute (ka vara arestimine) teostamise eest lisatasu, seega on kohtutäituri (lisa)tasu täitemenetluse läbiviimise tagamisel sobiv abinõu. Lisatasu määramist võimaldava 8 regulatsiooni eesmärk on tagada kohtutäiturile piisav tasu neis täitemenetlustes, kus põhitasust kohtutäituri õiglaseks tasustamiseks ei piisa ja see peab olema mõõdukas. Kohtutäituri põhitasu peab üldjuhul katma kõik vajalikud täituri toimingud täitemenetluse läbiviimiseks. Lisatasu tuleb maksta üksnes siis, kui põhitasu ei osutu täitemenetluse asjaolusid arvestades piisavaks, täituri panus täitemenetluse läbiviimisel on tavapärasest suurem ja seda peaks tasustamisel arvestama. Lisatasu täiendavat iseloomu tuleb arvestada ka lisatasu suuruse määramisel. 16.

-i eelnev redaktsioon (kehtis kuni 01.01.2006) ei näinud ette lisatasu arestimistoimingu läbiviimise eest, mistõttu puudub ka vastav seaduse kohaldamise pikaajalisem praktika. Lisatasusid ei näe ette ka notari (kelle staatus on analoogne kohtutäituriga) tasu seadus. Siit on võimalik teha järeldus, et eelkõige peab menetleja (täite)menetluse läbi viima ikkagi põhitasu eest. 17. Kohtutäituri kui vabakutselise riigiametniku tasu tuleb lugeda riiklikuks lõivuks põhiseaduse § 113 tähenduses, mistõttu selline tasu kui sekkumine isiku varalistesse õigustesse peab olema sätestatud ka vastavuses põhiseaduse nimetatud sättega. Riiklik lõiv PS § 113 tähenduses on laiem mõiste kui riigilõiv ja selliseid tasusid ei pea nimetama ilmtingimata lõivuks. Selliste tasude suurus sõltub vastusoorituse iseloomust, mistõttu ei ole nõutav, et seadus sätestaks konkreetsed tasumäärad, kuid kindlasti peab seaduses olema sätestatud tasu maksmise kohustus ning tasu suuruse arvutamise alused (nt. viide konkreetsetele kuludele, tunnitasudele jne.) (vt. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Toimetuskolleegium: E.-J.Truuväli jt., Kirjastanud Juura, Õigusteabe AS Tallinn 2002 lk. 507). 18.

§ 2521

sätestatud lisatasu kui riikliku lõivu suuruse määramisel ei ole seadusandja sätestanud konkreetset tasumäära, vaid on sätestanud tasu maksmise kohustuse tekkimise aluse (väljaspool kohtutäituri bürood tehtav arestimistoiming) ja tasu arvutamise aluse. Tasu arvutamise aluseks on nimetatud sätte kohaselt arestitava vara väärtus. TSÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Täitemenetluses reguleerib arestitava asja hindamist TMS §

1. Nimetatud sätte kohaselt hinnatakse arestitud asi eelkõige võlgniku ja sissenõudja kokkuleppel. Kui võlgnik ja sissenõudja ei saavuta asjade hindamises kokkulepet, samuti kui vähemalt üks nendest ei ole arestimise juures, hindab vara kohtutäitur. Kohtutäitur lähtub asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades muu hulgas asja koormavaid kolmandate isikute õigusi ja nende võimalikku lõppemist. Viimast põhimõtet kordab ka TMS-i §
2. Alles siis, kui asja hindamine osutub raskeks, kohustab TMS § 74 lg.6 kohtutäiturit lasta vara väärtust hinnata eksperdil. TMS-i § 74 lg-d 7- 9 reguleerivad kohtutäituri määratud hinna vaidlustamise korda sh. kohtus. Nimetatud regulatsioonist nähtub, et täitemenetluses arestitava vara hinnaks ei pea alati kujunema just selle vara harilik väärtus ehk turuhind. Eelkõige määrab arestitava vara väärtuse menetlusosaliste kokkulepe. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab hinna kohtutäitur oma kogemuste põhjal. Asjatundja-eksperdi kaasamine sõltub paljuski kohtutäiturist, kohustuslik on eksperdi kaasamine alles hinna vaidlustamise korral (TMS § 74 lg.8). Arestitava asja turuhind selgub alles enampakkumis(t)e käigus ja see ei pruugi vastata arestimisakti kantud hinnale. Enampakkumine võib ka üldse nurjuda (TMS § 99). Seega on

§ 2521

sätestatud riikliku lõivu arvutamise üks aluseid allutatud mitte seadusandja vaid menetlusosaliste ja/või kohtutäituri tahtele. 19. Käesolevas asjas on menetlusosalised kinnisasja arestimise käigus jõudnud kokkuleppele kinnisasja hinna osas 15 miljonit krooni. Ilmselt seetõttu ei osanud menetlusosalised kohtule kohtuistungil selgitada, kas kinnisasja hinna määramisel on arvestatud ka kinnistusraamatusse enne keelumärke kandmist kantud õigustega vastavalt kinnistusraamatu sisule (TMS § 144 lg.1). Samas avaldas kohtutäitur kohtule, et suuliste päringute kohaselt pidasid erinevad kinnisvarabürood kinnistu väärtuseks 11 miljonit krooni, millise hinnaga võlgniku esindaja ei nõustunud. Enampakkumine alghinnaga 15 miljonit krooni ebaõnnetus (tl. 63). Seega on 9 käesoleval ajal nimetatud kinnistu tegelik väärtus ebaselge, samas on ebaselge väärtuse alusel arvutatud ja otsustatud kohtutäituri lisatasu. Seadusandja ei ole ka ise välistanud võimalust, et arestimisaktis märgitud hind võib ilmselt erineda turuhinnast. Nimelt annab TMS-i § 82 lg.2,3 sellisel juhul kohtutäiturile õiguse muuta arestimisaktis märgitud hinda, mis on üldjuhul ka enampakkumise alghind, pärast enampakkumise kuulutuse ilmumist esitatud õiguste avaldamise ja põhistamise alusel. Seadusest s.h

§-st 2521 lg.2 ei nähtu aga võimalust muuta kohtutäituri lisatasu suurust neil juhtudel, kui arestimise käigus on menetlusosalised ja/või kohtutäitur hinnanud arestitava vara väärtust oluliselt erinevalt selle vara turuväärtusest. 20. Kui seadusandja on muudel juhtudel pidanud õigeks siduda PS § 113 rakendusalasse kuuluvat lõivu taotletava hüve väärtusega, siis on seadusandja kehtestanud lõivu suuruse kindla summana (näiteks riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast vt. riigilõivuseadus § 56lg.1 ja TsMS § 139 lg 3). Lõivu suurus ei sõltu menetlusosaliste kokkuleppest. Samuti on kohtulõivude puhul seadusega reguleeritud ka tsiviilasja hinna (ja seega ka hinnalt arvestatud lõivu) muutmine (TSMS § 136 lg.4 ). Märkimist väärib ka asjaolu, et käesoleval juhul ei ole taotletavaks hüveks asja arestimine, vaid see on üksnes üheks abistavaks täitetoiminguks täitemenetluse lõppeesmärgi – nõude rahuldamine – saavutamisel. Kehtiv

§ 2521

regulatsioon tingib võlgniku jaoks paradoksaalse olukorra – kui võlgnik soovib arestitavale asjale kõrgemat hinda, mis on ühtlasi ka enampakkumise alghind, siis on ta samal ajal nõustunud ka suurema lisatasuga arestimistoimingut läbiviivale kohtutäiturile. Arestimistoimingu enda maht ja sisu ei ole sõltuvuses lisatasu suurusest. On üldteada asjaolu, et kinnisvara hind on muutuv suurus, mida mõjutab eelkõige asukoht, aga ka hetke turusituatsioon, üldine riigi majanduslik olukord. Seega võib arestitava kinnisasja väärtuse baasil arvutatav kohtutäituri lisatasu erineda kordades sõltuvalt kinnisasja arestimise kohast ja ajast, aga mitte arestimistoimingu keerukusest. Seega ei ole

§ 2521

alusel arvutatav kohtutäituri lisatasu etteennustatav isegi täitemenetluse alustamisel. Sellega nõustus kohtuistungil ka kohtutäitur (tl. 64). 21. Kohus juhib tähelepanu ka vastuolule

§-de 2520 ja § 2521 vahel. Nimetatud sätetest on § 2520 järgneva sätte suhtes üldnormiks ja selle §-i lg.1 kohaselt määratakse lisatasu kindla summana või tunnitasuna. Lisatasu arestimistoimingu tegemise eest aga sellele nõudele ei vasta, sest ei ole määratud ei kindla summana ega ka tunnitasuna.

1. Kohus leiab, et riiklik lõiv, millega võlgnikku koormatakse, peab vastama teatud kvaliteeditingimustele, s.h olema piisavalt selge ja oma ulatuses etteennustatav. Kui see nii ei ole, siis ei ole riiklikku lõivu sätestav norm kooskõlas põhiseaduse §-ga
2. Samuti piirab selline norm võlgniku põhiõigust õiglasele menetlusele (PS § 14).
3. Isegi kui nõustuda

§ 2521

lg.1 sätestatud lisatasu arvutamise põhimõttega ja pidada seda PS §-ga 113 kooskõlas olevaks, jääb küsitavaks ja ebaselgeks lisatasu arvutamise aluseks oleva protsendi (0,5% vara väärtusest) suuruse põhjendatus. Kohus leiab, et lisaks vastuolule PS §-ga 113, piiravad

§-s 2521 lõigetes 1 ja 2 sätestatud lisatasu määramise alused ja määramise kord ebaproportsionaalselt võlgniku varalisi õigusi ning on vastuolus PS §-dega 14 ja 32 nende koostoimes. 24. Riiklik lõiv, erinevalt riigilõivust, mis ei pea alati olema ranges vastavuses tehtava toimingu kuludega, peab olema igal juhul sõltuvuses vastusoorituse iseloomust (vt. selle kohta määruse p. 17). Samas sätestab riigilõivu seaduse § 4 lg.1, et ka riigilõivumäär kehtestatakse üldjuhul toimingu tegemisega kaasnevatest kuludest (kulupõhimõte) lähtuvalt. Sama sätte lg. 2 kohaselt võib riigilõivumäära kehtestada kulupõhimõttest erinevalt üksnes toimingu eesmärgist, sellest saadavast hüvest ja kaalukast avalikust huvist, eelkõige sotsiaal- ja majanduspoliitilistest kaalutlustest lähtuvalt. Nimetatud kaalutlused peaksid olema kirjas seaduseelnõu seletuskirjas ja/või läbi arutatud Riigikogu õiguskomisjonis ning Riigikogu istungil. Dokumentidest (Riigikogu õiguskomisjoni istungi protokollid nr. 50 19.09.2005.a. ja nr. 56 24.10.2005.a.; X Riigikogu VI istungjärgu stenogramm 27.09.2005.a.) nähtub, et kohtutäituri tasustamise aluste ja 10 tasumäärade muutmist põhjendati peamiselt kolme asjaoluga: 1) uue TMS-i rakendamisega vähenevad oluliselt kohtutäiturite tulud; 2) uus TMS piirab täitekulude nõudmist; 3) olemasolev tasusüsteem ei ole motiveeriv täiturile ega võlgnikule. Tõdeti, et täiturite vähenevad sissetulekud on viinud tsiviiltäitesüsteemi kriisi lävele.

§ 2521

sätestatud lisatasu määra osas diskussiooni ei toimunud, ka seaduseelnõu seletuskirjas selgitus puudub. Nõustuda tuleb sellega, et õiglane kohtutäiturite tasustamise süsteem aitab tagada kvalifitseeritud kohtutäiturite olemasolu ja tsiviiltäitesüsteemi toimimise. Kuid nimetatud eesmärk tuleb saavutada eelkõige põhitasude määramisega. Püstitatud eesmärki ei ole võimalik 0saavutada mõne üksiku lisatasuga, mis on sätestatud kulupõhimõttest erinevalt ja mille suurus ei ole etteennustatav täitemenetluse algatamisel. Lisatasu määramist kulupõhimõttest erinevalt ei saa õigustada ka väitega, et nimetatud tasu maksmisest saab võlgnik hoiduda nõude vabatahtliku täitmise kaudu. Iseenesest ei ole midagi ebasobivat selles, et nõue maksejõuetu võlgniku vastu tulebki täita temale kuuluvate vallas- või kinnisasjade arvelt. Samuti tuleb arvestada seda, et pandi, mille realiseerimist täitemenetluses sissenõudja taotleb, võib anda ka kolmas isik st. mitte põhivõlgnik. Kulupõhimõtet eirav lisatasu võib kaasa tuua ka vastupidise tagajärje: lisatasu on võrreldes kohtutäituri tööpanusega liiga väike (näiteks. võlgniku koduse vara arestimise juhtumitel), mis kindlasti ei ole kooskõlas kohtutäituri tasu eesmärgiga. 25. TMS § 142 lg.1 kohaselt kirjutab kohtutäitur kinnisasja arestimiseks üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. TMS § 143 kohaselt peavad kinnisasja arestimisaktis olema märgitud: sissenõude aluseks olev täitedokument; kinnistusraamatu andmed kinnisasja kohta; kinnisasja päraldised ja olulised osad; kinnisasja hind; ehitiste mõõtmed, ruumide arv ja otstarve. Nimetatud sätetest saab teha järelduse, et kinnisasja arestimine seisneb eelkõige kinnisasja koosseisu üleskirjutamises, kinnisasja hindamises, arestimisakti vormistamises ja kinnistu käsutamise keelumärke tegemises kinnistusraamatusse. Nimetatud toimingutest saab kohtutäituri büroos teha nii kinnisasja hindamist, akti vormistamist kui ka taotlust keelumärke sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Väljapool kohtutäituri bürood tuleb üldjuhul teostada kinnisasja üleskirjutamine. TMS §-des 142 ja 143 sätestatud toimingud on üldjoontes sarnased kinnisvara hindaja tegevusega kinnisvara hindamisel ja hindamisakti koostamisel ja vormistamisel. Eesti Kinnisvara Hindajate Ühingu Heade tavade Koodeksi p. 5 kohaselt peab eksperthinnangu koostamise eest küsitav tasu olema sõltuvuses objekti olemusest, analüüsi põhjalikkusest, mahust ja vastutusest selle töö täitmisel; toimingu sooritamiseks kulutatavast ajast; analoogsete toimingute eest tavaliselt makstavast tasust (tl.45-46). Nimetatust nähtub, et kinnisvara hindajate hea tava kohaselt ei tohiks hindaja tasu olla sõltuvuses hinnatava vara väärtusest. Kohus on uurinud erinevate riigis tegutsevate kinnisvara hindajate tasumäärasid (tl. 47-56), millest nähtub, et üldjuhul hindamistasu ei sõltugi hinnatava objekti väärtusest. Kui hindamisteenuse hind isegi on seatud sõltuvusse hinnatava objekti väärtusest, puudutab see eelkõige äripindu. Ka sellisel juhul sisaldab teenuse hind kõigepealt püsitasu (2500-4000 krooni), millele lisandub siis protsent objekti turuväärtusest. Lisanduva protsendi suuruseks on 0,05 – 0,2 % objekti turuväärtusest, kusjuures Tallinnas ja Harjumaal on lisanduv protsent siis väiksem kui mujal Eestis. Nimetatust nähtub, et kinnisvarabüroolt tellitav hindamine on üldjuhul turuhindades oluliselt odavam kui

§ 2521sätestatud täituri lisatasu hindamis- ja arestimistoimingu läbiviimise eest.

Oluline on siin märkida, et kui kohtutäitur peab täitemenetluse läbi viima eelkõige põhitasu eest, siis eespool käsitletud hindaja tasumäärad ongi kogu tasu kokku. Kui võlgnik hinna vaidlustab, siis peab võlgnik vastavalt TMS § 137 ja § 74 lg. 7-9 täiendavalt (lisaks lisatasule vara arestimise eest) tasuma ka eksperdi hindamiskulu. Siit saab teha järelduse, et isegi siis, kui kohtutäitur on vara arestimise käigus hinna määramisel eksinud, on tal kehtivast seadusest tulenevalt ikkagi õigus saada arestimistoimingu läbiviimise eest lisatasu, mis on arvestatud ebaõigeks osutunud hinna alusel. 11 26. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et

§ 2521

võimaldab kohtutäituril nõuda lisaks põhitasule lisatasu, mille seadusega sätestatud suurus ei ole piisavalt selge ja etteennustatav. Vara turuväärtus kui muutuv suurus ei saa oma muutliku iseloomu tõttu olla sobivaks lisatasu suuruse arvutamise aluseks. Lisaks võimaldab

§ 2521lg.2 kohtutäituril saada tasu enne, kui selgub arestitava vara tegelik väärtus.

Esineb ka vastuolu

-s endas lisatasu määramist reguleerivate sätete vahel (§ 2520 ja § 2521). Kontrollitava sättega kehtestatud lisatasu määr ei ole ka proportsionaalne võlgniku omandiõiguse piirang, sest ei lähtu kulupõhimõttest, s.h kohtutäituri panusest täitetoimingu tegemisel. Tagatud ei ole õiglane täitemenetlus kui isiku põhiõigus. Seega sekkub kontrollitav säte põhiseaduse §-dega 14 ja 32 kaitstud põhiõigustesse, norm ei ole kooskõlas ka põhiseaduse §-ga

1. Kohus leiab, et kohtutäituri tasu seaduse § 2521 lg-d 1 ja 2 tuleb jätta asjas kohaldamata põhiseadusega vastuolu tõttu. Kaebus kuulub rahuldamisele kohtumääruses märgitud motiividel ja kohtutäituri poolt täiteasjas nr. 186/2006/1251 08.09.2006.a. tehtud otsus kohtutäituri lisatasu väljamõistmise kohta summas 85 500 krooni tuleb tühistada.
2. Arvestades kohtumääruse motiive, tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtunik 12