kommenteeritud väljaandele. Kaebaja kinnituste kohaselt koostas ta väljasõiduplaani ausalt nii nagu ta seda ette kujutas, vältides ebatõese informatsiooni avaldamist. Kaebaja väidab, et ta on käinud neljal korral lühiajalistel väljasõitudel ning teab täpselt lühiajalisel väljasõidul viibimise korda. Kaebaja ei ole nõus vaidlusaluses käskkirjas välja toodud põhjendustega, et kaebaja väljasõit ühiskonnaga kohanemiseks on enneaegne ning lastega suhtlemise eesmärke täidavad kokkusaamised ning kontakt kirja ja telefoni teel. Kaebaja selgituste kohaselt tugines ta taotluse esitamisel
Kommenteeritud Väljaandele, mille §-s 32 on selgitatud, et kinnipeetava lühiajaline väljasõit on mõeldud samaks eesmärgiks nagu tavalisele inimesele puhkus, s.t. lõõgastumiseks, perega koosolemiseks ja ühiskonnas toimuvate muudatustega tutvumiseks. Lähtudes eeltoodust leiab kaebaja, et vaidlusaluse käskkirja põhjendused on valed selles osas, et taotlust ei ole võimalik rahuldada põhjendusel, et kinnipeetav soovib lõõgastuda ja viibida koos oma lähedastega. Lõõgastumise all pidas kaebaja silmas viibimist kodus lähedaste ümbruses, kus ta saaks võrrelda vangla ja kodust elu selleks, et edaspidi mitte siduda ennast kuritegevusega. Kaebaja leiab, et Murru vangla ei ole täitnud Haldusmenetlus seaduse (edaspidi: HMS) § 15 tulenevat kohustust anda taotlejale võimalus taotluses esinenud puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune käskkiri on ebaseaduslik kuna enne otsustuse tegemist ning leides, et väljasõiduplaan on puudulik oleks Murru vangla direktor pidanud tuginema kõrgemal seisvatele seadustele (
A. D. on antud seisukohal seetõttu, et vaidlusaluse käskkirja motiveerivas osas on kirjutatud, et kinnipeetav ei ole lahti seletanud, milliseid tegevusi ta lõõgastumise all silmas peab. Kaebajale jäi arusaamatuks käskkirjas nr 514-kk sisalduv väide selle kohta, et tema taotlus ja väljasõit, mis on osa vanglavälisest suhtlemisest, on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. Kaebusest nähtuvalt saab kaebaja aru, et lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole kinnipeetava absoluutne õigus, kuid keelduva otsuse tegemisel peaks keeldumine olema antud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Kaebaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on ebaseaduslik veel seetõttu, et Murru vangla direktoril ei olnud õigust üleüldse kaaluda antud otsustuste tegemist, kuna
lg 2 keelab vangla direktorile anda luba kinnipeetavale lühiajaliseks väljasõiduks kui kinnipeetav, kes kannab karistust I astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest ei ole ära kandnud vähemalt poolt talle mõistetud karistusest. Kaebaja palub kohtul rahuldada esitatud kaebus ning tühistada Murru vangla 01.11.2006 käskkiri nr 514-kk. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Murru vangla ei nõustu A. D. kaebuses toodud seisukohtadega. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole esile toonud asjaolusid, milles seisnevad vaidlusaluse käskkirja vastuolud õigusnormidega. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja seisukohad ekslikud ning õiguspraktikute seisukoht on viidatud kommentaaris esitatud piiratult, märkides ära lühiajalise väljasõidu üldise eesmärgi. Vastustaja on seisukohal, et lühiajalise väljasõidu, kui soodustuse andmise täpsemaid juhiseid kaebuse esitaja märgitud tunnustatud juristide poolt avaldatud ei ole, kuid kindlasti ei saa arvestamata jätta riske, mis kaasnevad kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisega. Vastustaja leiab, et lühiajaline väljasõit ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus. Lähtudes
lg 4 sätestatust on lühiajalise väljasõidu loa andmine direktori otsus, mille tegemisel arvestatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 79 lg 3 tulenevalt kajastatakse väljasõiduplaanis kuidas kinnipeetav kavatseb väljasõidu ajal korraldada vanglast vabanemise puhuks töö-, õppimis-, eluaseme-ja muid asju. Vastustaja on seisukohal, et puhkamine ja stressi maandamine ei ole esmane väljasõidueesmärk kuna õigusaktid seovad väljasõidu küsimuse otsustamise lähtudes ettevalmistustest kinnipeetava vabanemise puhuks. Vastustaja hinnangul kinnitab seda asjaolu ka
sätestatud mõte, et kinnipeetava vabanemise ettevalmistamiseks muuhulgas kohaldatakse soodustusi ja võimaldatakse lühiajalist väljasõitu. VSKE § 82 lg 1 tulenevad direktori otsuse tegemisel arvestatavad asjaolud (eelkõige kuriteo laad, kinnipeetava isiksus) kinnitavad vastustaja arvates seisukohta, et lühiajaline väljasõit ei ole seotud esmajärjekorras puhkamisega. Kaebuse esitaja sõnul on tema varasema vanglakaristuse kandmise jooksul saanud neli korda lühiajalist väljasõitu, mistõttu ta on teadlik väljasõiduga kaasnevatest nõuetest ja ohtudest. Vastustaja hinnangul ei saa viidatud asjaolu arvestada soodustava tegurina, kuna kaebuse esitaja kannab karistust raske kuriteo eest ning tema tingimisi ennetähtaega vabanemise võimalus avaneb alles 09.11.2008. Vastustaja on arvamusel, et kaebuse esitaja põhjendused kinnipeetavate töökohustusele ja sellest tuleneda võivale stressile ning vajadusega seda leevendada tuleb võimaldada lühiajalist väljasõitu ei tulene seadusest. Vastustaja leiab, et tunnustatud juristide seisukohast ei saa välja lugeda, et lühiajaline väljasõit on puhkus töökohustusest või stressi maandamiseks. Vastustaja seisukohast lähtuvalt on juristide seisukoht, et lühiajalise väljasõidule lubamine kui võimalus 3 „/../teenib samu eesmärke, mida vabaduses viibiva inimese puhkus ning lisaks sellele aitab kinnipeetava puhul leevendada vanglas tekkida võivat stressi/../“. Seega ei tähenda vastustaja hinnangul juristide seisukoht, et kõik kinnipeetavad peavad saama lühiajalist väljasõitu, vaid selgitab, mis eesmärgil nimetatud võimalus on seaduses sätestatud. Vastustaja selgituste kohaselt kujutab kinnipeetavale lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine või selle andmisest keeldumine endast vangla direktori kaalutlusõigust ning vangla direktor teeb otsuse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, kui ta on veendunud, et väljasõit ei ole vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Vastustaja leiab, et kuna kaebuse esitaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud, kannab karistust raske kuriteo eest ning tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaliku tähtajani on veel pikka aega, siis puudub vangla direktoril kindlus kinnipeetava õiguskuulekas käitumises väljasõidul. Kaebuses toodud väide, et vangla direktor ei ole otsuse tegemisel lähtunud seaduse piiridest on vastustaja arvates põhjendamata. Vastustaja kinnitab, et direktor on arvesse võtnud kõiki olulisi asjaolusid ja sellest tulenevalt teinud õiguspärase otsuse. Murru vangla direktori 01.11.2006 käskkirjas nr 514-kk on märgitud loa andmisest keeldumise põhjused ning miks direktor ei pea käesoleval juhul kaebuse esitaja lühiajalisele väljasõidule lubamist põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust leiab vastustaja, et vaidlustatud käskkiri on nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud ja vastab haldusaktile esitatud nõuetele. Haldusaktis antud põhjenduste piisavuse kriteeriumiks on akti kontrollitavus, s.t., et akti andmise motiivid peavad olema adressaadile sellisel määral teada ja mõistetavad, et ta saab neid vaidlustada ning kohtul on võimalik akti põhjendusi kaebuse alusel kontrollida ja hinnata. Lähtudes eeltoodust leiab vastustaja, et vaidlustatud käskkiri on motiveeritud ja kontrollitav. Vastustaja selgituste kohaselt lähtus Murru vangla direktor otsuse tegemisel HMS § 4, mis sätestab kaalutlusõiguse, mille kohaselt on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Vastustaja palub kohtul jätta esitatud kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, uurinud ja hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Vangistusseaduse (
) § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas.
lg 2 kohaselt kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. Ülalviidatud sätted eeldavad nende kohaldamiseks kohustuslike tingimuste olemasolu. See tähendab, et
lg 1 alusel taotluse esitamisel on kohustuslikuks tingimuseks asjaolu, et kinnipeetav on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta. Sama paragrahvi lõike 2 alusel taotluse esitamise õigus antakse kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, kes on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. See tähendab, et kui neist esimesel juhul kinnises 4 vanglas karistust kandval kinnipeetaval ei ole täitunud karistuse kandmise üheaastane tähtaeg ja teisel juhul kinnipeetaval, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, ei ole täitunud pool mõistetud karistusajast, siis kinnipeetaval puudub üldse õigus taotleda lühiajalist väljasõitu enne vajaliku tähtaja saabumist, sellisel juhul ei oma ka tähtsust, mis põhjusel ta seda soovib.
lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaevatava haldusakti sisust võib järeldada, et vangla direktor on keelduva otsuse vastuvõtmisel muuhulgas arvestanud ka eelnevalt loetletud asjaoludega, vastupidist ei ole haldusasjas tõendatud. Käesoleva kaebuse materjalist nähtuvalt kinnipeetav A. D. esitas 04.09.2006 Murru vangla direktorile taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, põhjendades esitatud taotlust vajadusega lõõgastuda, viibida koos perekonnaga jne. Murru vangla 01.11.2006 käskkirjaga nr 514-kk jäeti esitatud taotlus rahuldamata, leides, et A. D. lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega (käskkirjas on keelduvat otsust piisavalt põhjendatud). Kaebuse esitaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna A. D. poolt 04.09.2006 lühiajalisele väljasõidule lubamise taotluse menetlus kestis üle lubatud tähtaja ning Murru vangla ei ole täitnud HMS § 15 tulenevat kohustust anda taotlejale võimalus taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kaebaja selgituste kohaselt tugines ta taotluse esitamisel
Kommenteeritud Väljaande §-le 32, mille kohaselt on kinnipeetaval lühiajaline väljasõit mõeldud samaks eesmärgiks, mis tavainimesele puhkus, st lõõgastumiseks, perega koosolemiseks ja ühiskonnas toimuvate muudatustega tutvumiseks. Kinnipeetav on seisukohal, et Murru vangla direktoril ei olnud alust kaalutlusõigust teostada, kuna
lg 2 keelab vangla direktorile anda luba kinnipeetavale lühiajaliseks väljasõiduks, kui kinnipeetav, kes kannab karistust I astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest, ei ole ära kandnud vähemalt pool temale mõistetud karistusest. Kaebuse materjalist nähtub, et kinnipeetav A. D. esitas 04.09.2006 Murru vanglale taotluse lühiajaliseks väljasõiduks, keelduv käskkiri anti välja Murru vangla direktori poolt 01.11.
Kommenteeritud Väljaande §-s 32 märgitust on ekslik.
Kommenteeritud Väljaande § 32 kommentaaris on mõeldud seda, et nii nagu vabaduses viibiv inimene vajab puhkust (silmas on peetud töötava inimese puhkusevajadust tööst lõõgastumiseks), teenib sama eesmärki kinnipeetava lühiajaline väljasõit, eeldusel, et kõik kinnipeetavad on töökohuslased (silmas on peetud töötavaid kinnipeetavaid, kes võiks vajada tööst puhkust). Kui inimene ei tööta ja elab jõude, olgu siis vabaduses või kinnipidamisasutuses, on kohatu sellisel juhul rääkida nn puhkusest. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga nimetatud sätte tõlgenduse osas ning märgib, et antud sättes kajastatu selgitab, mis eesmärgil antakse kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu luba. Kuriteo(-tegude) toimepanemise eest kohtu poolt süüdi mõistetud isik saadetakse temale kohtu poolt määratud karistust kandma kinnipidamisasutusse (vanglasse), kus isik kannab temale mõistetud vabadusekaotuslikku karistust. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine „lõõgastumiseks” vms ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus ning seadus annab vangla juhtkonnale õiguse otsustada selle üle, kas kinnipeetav lubada lühiajalisele väljasõidule või mitte, see on diskretsiooniotsus, mille teostamisesse ei ole kohtul õigust ega pädevust sekkuda või seda piirata. Samas tuleb silmas pidada, et „lõõgastumise” eesmärgil lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole mingi nn boonus või n-ö preemiareis kinnipeetavale, kes on paigutatud kinnipidamisasutusse karistust kandma. Kohtu arvates ei oma tähtsust, kuidas kinnipeetav sisustab mõistet „lõõgastumine” ja mida ta selle all mõtleb, see on tema enda otsustada, mida ta oma taotlusse soovib märkida. Taotleja enda otsustada on, kuidas ta oma taotluses toodud asjaolusid põhjendab (lahti kirjutab) ning mida soovib põhjustena ära näidata. Vangla direktor vaid hindab neid asjaolusid, mis on taotluses ära toodud. Siinkohal vajab äramärkimist, et kaebaja väitel tema varasema vanglakaristuse kandmise ajal on ta saanud loa lühiajaliseks väljasõiduks, seega kaebuse esitaja on teadlik väljasõiduga kaasnevatest nõuetest, sh taotluse vormistamise üksikasjadest. Kohus leiab, et vangla direktor ei olnud kohustatud esitatud taotluse käiguta jätma, see on vangla juhi valikuõigus, kas jätta taotlus käiguta või mitte, selleks kohustamist seadus ette ei näe. Kohtu seisukohast oluline menetlusnormi rikkumine on see, kui vangla direktor oleks antud juhul jätnud esitatud taotluse menetlusse võtmata ja sisuliselt läbi vaatamata. Kaebaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane, kuna vangla direktoril ei olnud õigust teostada kaalutlust otsustamaks, kas anda kaebajale luba lühiajalisele väljasõidule või 6 mitte. Kaebaja on arvamusel, et vangla direktor oleks pidanud tuginema taotluse lahendamisel
lg 2, mis sätestab, et kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks
lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. Kohus märgib, et kaebaja on vääralt aru saanud kaalutlusõiguse olemusest ja selle teostamise põhimõtetest. Kui seaduses on sätestatud, et „/…/ vangla direktor võib/…/”, siis see tähendabki diskretsiooni ehk valikuvõimalust. Kaalutlusõigusest ei tuleks rääkida, kui sõna „võib” asemel oleks „peab, on kohustatud” jne.
lg 1 ja 2 annavad õiguse vangla direktorile otsustada, kas lubada kinnipeetav lühiajalisele väljasõidule või mitte, mis tähendab, et seadusest tulenevalt vangla direktor ei ole kohustatud kinnipeetavat lubama lühiajalisele väljasõidule üksnes sellekohase taotluse esitamisel. Eelnevalt on kohus juba selgitanud, et nende kahe osundatud sätte kohaldamise vajalikuks tingimuseks on eelkõige asjaolu, et taotleja kuulub neist ühe kinnipeetavate kategooria hulka, vastasel juhul ei ole kinnipeetaval üldse õigust sellekohase taotluse esitamiseks seni, kuni ta vastab seadusega kehtestatud tingimustele. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohtadega vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse osas. Kohtu hinnangul on Murru vangla direktori 01.11.2006 käskkiri nr 514-kk piisavalt motiveeritud, oma sisult üheselt mõistetav ja kontrollitav, kaalutlusvigadeta ning proportsionaalne. Selles sisaldub faktiliste asjaolude kirjeldus, õiguslik alus ning kaalutlused. Murru vangla direktor teostas temale seadusega antud kaalutlusõigust diskretsiooni piires. Kohtul puudub pädevus sekkuda või piirata diskretsiooni teostamist, kohtul on õigus kontrollida üksnes selle piiride ületamist. Käesolevas asjas kohus ei ole tuvastanud diskretsiooni piiride ületamist vangla direktori kui diskretsiooni teostaja poolt. Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi, samuti puudub riive kaebaja põhiõigustele. Kohus tervikuna nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaieldav vangla direktori käskkiri on täielikult kooskõlas HMS § 54 nõuetega. Kohus ülalöeldut kokku võttes jõuab järeldusele, et vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Kohtunik Elle Kask 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.