) sätete alusel. Kostja on viidanud aegumise alusena CMR artikli 30 punktidele 1 ja 2. Nimetatud sätted reguleerivad pretensioonide esitamist olukorras, kus vaidluse all on vastuvõetud kauba olemasolu (kaotsiminek) ja/või seisund (vigastused). Lahendatavas asjas puudub vaidlus nende asjaolude üle. Konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumistähtaega ja selle tähtaja kulgemise algust reguleerib CMR-i artikkel 32, mille punkti 1 alapunktist c) nähtub, et käesoleva vaidluse aegumistähtajaks on üks aasta ning et seda tähtaega tuleb hakata lugema kolmekuise tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Samast punktist nähtub ka, et aegumistähtaja sisse ei arvata päeva, millest tähtaja kulg algas (seega siis lepingu sõlmimise päeva). Sama artikli punkti 2 kohaselt peatab kirjaliku pretensiooni esitamine hagi aegumise tähtaja kulgemise päevani, millal vedaja kirjalikult lükkas pretensiooni tagasi ja tagastas juurdelisatud dokumendid. Seega algas menetletava nõude aegumistähtaja kulgemine kolme kuu möödumisel veolepingu sõlmimisest. 3 Konventsiooni artikli 9 punkti 1 kohaselt on saatekiri veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend „prima facie“.
lõike 1 kohaselt tõendab saatja ja vedaja poolt allkirjastatud veokiri kuni vastupidise tõendamiseni veolepingu sõlmimist ja tingimusi ning veose vastuvõtmist vedaja poolt. Konventsiooni artikli 4 kohaselt tõendatakse veolepingut saatekirja koostamisega. Artikli 6 punkti 1 alapunkti j) kohaselt peab saatekiri muuhulgas sisaldama juhendeid, mis on vajalikud tolli- ja muude formaalsuste täitmiseks.
lõike 2 kohaselt, kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.
lõike 1 kohaselt kohustub ekspedeerimislepinguga üks isik (ekspedeerija) korraldama veose vedamise teise isiku (saatja) arvel.
Sama sätte lõike 4 kohaselt peab ekspedeerija oma kohustuste täitmisel tegutsema saatja huvides ning järgima tema juhiseid. Seega kauba saatekirjale võrreldes veolepinguga teise tollimiskoha (tollilao) märkimist tuleb ja saab lugeda vedaja suhtes veolepingu muutmiseks saatja poolt. Asjas puudub vaidlus, et hageja tegutses vaidlusalust veolepingut sõlmides ekspedeerijana. Seega pidi ta olema ekspedeerimissuhte kaudu seotud kauba saatjaga ja järgima saatja juhiseid. Vaidlusaluses suhtes oli saatjaks Saksamaal asuv äriühing (nähtub saatekirja punktist 1). Vedajal puudus võimalus sekkuda saatja poolt kaubaga kaasa antud saatelehe vormistamisesse. Vedaja, saanud saatelehe, kuhu oli märgitud tollimiskoht, oli kohustatud kauba sinna kohale toimetama. Kuna saatelehel asuv koht erines eelnevalt veolepingul märgitud kohast, võis vedaja veo tellinud isikult asjaolusid täpsustada, kuid ei olnud kohustatud seda tegema. Ka konventsiooni artikkel 14 reguleerib olukorda, kui veolepingu täitmine vedaja poolt on saatekirjas märgitud tingimustel võimatu või see muutub võimatuks enne kauba saabumist üleandmiseks ettenähtud kohta. Vaidlusalusel juhul ei olnud vedajal probleemi toimetada kaup saatekirjas ettenähtud kohta. Kui vedaja ekspedeerijalt ja/või kauba saatjalt saatekirjast ajaliselt hilisemat korraldust tollimiskoha suhtes ei saanud, oli ta kohustatud täitma senise hiliseima korralduse, milleks oli saatelehel märgitud asukoht. Eeltoodu alusel ei ole tõendatud kostja poolt võlasuhtest tuleneva kohustuse mittekohane täitmine ja seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt selle kohustuse rikkumise alusel kahju hüvitamist. Isegi siis, kui kohustuse rikkumine vedaja poolt oleks tõendatud, oleks nõue tõendatud vaid osaliselt, summas 4000 krooni. Hageja peab tõendama talle tekitatud kahju suurust ja tegemist ei ole lepingu hinna määramisega kooskõlas
§-ga
lõike 1 alusel võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Lepingupoolte kokkulepped veolepingu muutmiseks puuduvad. Maakohus on ekslikult võrdsustanud CMR saatelehe veolepinguga. CMR saateleht ei ole veoleping, vaid kaubasaateleht, mis on vajalik eelkõige CMR-iga seotud formaalsuste täitmiseks (praktikas enamasti kauba üleandmise ja vastuvõtmise tõendamiseks). CMR artikli 4 kohaselt tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega. Saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse CMR-i sätteid. Artikkel 4 rõhutab, et saatedokumendi olemasolu või sinna märgitud andmed ei ole võrdsustatud veolepinguga ning pooltevahelised õigused ja kohustused tulenevad ikkagi sõlmitud veolepingust, mitte CMR saatelehest. CMR art. 9 punkti 1 kohaselt on saatedokument veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie kuni vastupidise tõendamiseni. 8. juulil 2005. a. sõlmitud veolepingut nr. 2005/04329 muudeti poolte kokkuleppel 12. juulil 2005. a. Muudetud lepingu kohaselt pidi kostja veose transportima Saksamaalt Eestisse. Mahalaadimise kohaks Eestis oli AS-i Miramis tolliladu Tallinnas x. Seega on tõendatud, et pooled leppisid kokku mahalaadimise kohaks AS-i Miramis tollilao. Ekslik on kohtu seisukoht, et lisatranspordi kulu ei pea välja mõistma kuna selle kahju suurust pole tõendatud. Kui veos laaditakse maha mitte lepingujärgses kohas, tuleb see viia õigesse mahalaadimiskohta ning nimetatud teenus on tasuline.
§-i 28 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised. Lisatranspordi hind vastab seadusele ning ei ole ebaõiglane.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.