KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-291 Haldusasi M. L

§ 17

lg 5 hilinenud ja kooskõlastus tuleks lugeda antuks, kuna taotlus oli välja saadetud 01.12.2006, keeldumine dateeritud aga 04.01.2007 ja väljastatud 08.01.

1. Kaebaja ei nõustunud keeldumisega ka sisulises osas. Väide nagu oleks tegemist liigniiske alaga, ei ole õige. Detailplaneering jätkab keskkonnateenistuse poolt varem kooskõlastatud Põllu tänava detailplaneeringuga alustatut, selle kooskõlastamata jätmine aga tekitab olukorra, kus kraavi osaline kinni ajamine toob kaasa üleujutused ja kahju praegustele maaomanikele. Valla üldplaneeringus U maaüksuse kohta märgitule viidates väitis kaebaja, et detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumine rikub tema õiguspärast ootust ja võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kõrval asuvatel maatükkidel võib krunte moodustada, tema maaüksuse jagamist aga ei lubata. Vastustaja on kaebaja kinnistu kõlvikulist jaotust kajastades lähtunud vääradest andmetest, detailplaneeringuga säilitatakse 99% metsaala pindalast ja maha peab raiuma ainult Põllu tänava rajamisele ette jäävad puud, mille kohta on kooskõlastus juba antud.
2. Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt saabus taotlus keskkonnateenistusse 05.12.2006 ning vastust ei pandud posti taotleja soovil. Vastustaja esindajad nõustusid kohtuistungil, et kooskõlastus on vaikimisi antud, kuid pidasid planeeringut õigusaktidega vastuolus olevaks ja väitsid, et ehitamiseks vajalikke kooskõlastusi ei pruugita anda. Looduskaitseseaduse § 14 lg 2 ja 3 ning Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktide 30 ja 31 alusel väitis vastustaja, et ehitamine metsamaale mõjub negatiivselt bioloogilisele mitmekesisusele ja maastikuilme terviklikkusele, ehitusõiguse seadmine rahvuspargis on erand, elamu reservmaade määramine üldplaneeringus valdavalt metsamaale on vastuolus rahvuspargi kaitse-eeskirja punktidega 2 ja
3. Lõplik ehitustegevuse ulatus määratakse detailplaneeringuga, ehitamise võimalikkus otsustatakse lähtuvalt looduslikest tingimustest, mis on piirkonna naaberkinnistutel väga erinevad. Kaebuses käsitletud kraavi osas märkis vastustaja, et pääs Põllu tänavalt U maaüksusele on planeeritud lahendada truubiga, mitte kraavi likvideerimisega. Kõlvikute jaotuse aluseks oli Maa-ameti avalik teave internetis. Looduskaitseseaduse § 14 lg 1 kohaselt ei ole kõlvikute piiride ja sihtotstarbe muutmine ilma kaitseala valitseja nõusolekuta lubatud. 2
4. Vihula Vallavalitsus toetas kaebust ja märkis, et U kinnistu planeeritav osa on perspektiivne elamuala, üldplaneeringu on looduskaitseala valitseja kooskõlastanud, ka on kooskõlastatud naabrusesse jääv Põllu tänava detailplaneering ning jääb arusaamatuks, miks U kinnistule kooskõlastust ei antud. Tuginedes

§ 17

lg 5 saab väita, et keskkonnateenistusel ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. Ka OÜ X ja A.T. toetasid kaebust. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus rahuldas 20.03.2007 otsusega kaebuse ning tühistas Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuse keeldumise kooskõlastada U maaüksuse detailplaneering ja luges kooskõlastuse antuks. Kohus mõistis Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuselt välja M. L. ale õigusabi ja riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu 16 010 krooni ning Eesti Vabariigi kasuks menetluskulu 235.70 krooni. Otsuse kohaselt tuleb

§ 17

lg 2 p 3 järgi detailplaneering kooskõlastada kaitseala valitsejaga, kui planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või üksikobjekt. U maaüksus paikneb tervikuna riikliku kaitse alla võetud Lahemaa rahvuspargi maa-alal. Seega tuleb enne detailplaneeringu kehtestamist saada sellele rahvuspargi valitseja kooskõlastus ning arvestada looduskaitseseaduses ja Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjas sätestatuga. Rahvuspargi valitseja nõusoleku vajalikkus on kehtestatud ka looduskaitseseaduse §-s 14 lg 1 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktis 11. OÜ X on Lääne-Virumaa Keskkonnateenistusele adresseeritud taotluse U detailplaneeringule kooskõlastuse saamiseks koostanud 01.12.2006 ning samal päeval selle ka postiasutusele üle andnud.

§ 17

lg 5 kohaselt tuleb kooskõlastus anda ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale välja saatmise päevast ning kui seda tähtaega pole järgitud, loetakse, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Keskkonnateenistus on OÜ-le X vastanud 04.01.2007 kuupäeva kandva ja 08.01.2007 väljastatud dokumendiga. Selleks ajaks oli seadusandja poolt kooskõlastamiseks antud tähtaeg möödunud ning planeeringu kohta ei saanud enam vastuväiteid esitada. Seda, et U detailplaneeringul on menetlustähtaja rikkumise tõttu vaikiv kooskõlastus olemas, möönis kohtuistungil ka keskkonnateenistuse esindaja.

§ 17

lg 4 kohaselt loetakse planeering vaatamata vastuväidetele ja ettepanekutele kooskõlastatuks ka juhul, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse, seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga. OÜ X taotluse kohta koostatud dokumendis on Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus viidanud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktidele 31 ja

1. Eeskirja punktis 31 on sätestatud, et rahvuspargi valitsejal on õigus tiheasustusega aladel anda nõusolekut ehitamiseks ka siis, kui maatulundusmaa alaliik on looduslik rohumaa või metsamaa. Eeskirja punkt 34 selgitab, mis on piiranguvööndi metsade juhtfunktsioon. Planeeritav U maaüksus asub Käsmus tiheasustusega alal. Seega on sinna, vaatamata metsa olemasolule, võimalik ehitamist lubada ja viited pole koos ega eraldi võetuna piisavad kooskõlastusest keeldumise alused. Veel on keeldumises viidatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktile 30, mis keelab rajada piiranguvööndis uusi maaparandussüsteeme. Maaparandusseaduse § 3 lg 1 kohaselt on maaparandussüsteem maatulundusmaa ja eluasemekoha kuivendamiseks mõeldud hoonete ja rajatiste kogum. Planeeritava U maaüksuse sihtotstarbeks on maatulundusmaa ja detailplaanil on tähised “planeeritav drenaaž” ja “planeeritav dreen”. Samas nähtub aga ka see, et mõlemad rajatised teenivad kõigi seitsme U maaüksusele planeeritava elamukrundi huve ja külgnevad 3 nendega. Tähis “planeeritav drenaaž” on kantud ka Põllu tänava detailplaanile. Juhul, kui tegemist on uue maaparandussüsteemiga maaparandusseaduse mõttes, jääb arusaamatuks, miks on keskkonnateenistus nõustunud ühe elamu kavandamisega U maaüksusele ja on kooskõlastanud Põllu tänava osalise detailplaneeringu. Detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja oma loomult on see soodustava haldusakti andmisest keeldumine. Soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud ning sisaldama nii faktilise ja õigusliku aluse kui ka kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. Seega on tegemist nii sisult kui vormilt haldusakti tunnustele vastava otsustusega. Eelnevalt viidatud õigusaktides kehtestatu kohaselt on kaitseala valitseja kaalutlusõigus kaitsealal asuva maaüksuse detailplaneeringu kooskõlastamisel väga lai. Keskkonnateenistuses 04.01.2007 koostatud dokument sisaldab viiteid ainult üldisi põhimõtteid kehtestavatele sätetele ja sellest ei nähtu, kas üldse ja mida täpselt U detailplaneeringule kooskõlastuse andmisest keeldumisel kaaluti. Seetõttu polnuks see keeldumine ka tähtaegse vormistamise korral õiguspärane ja rikuks asjasse puutuvate isikute õigusi. Piisavate põhjenduste puudumise tõttu ei ole neil võimalik aru saada, miks ikkagi pole ehitamine planeeringuga soovitud ulatuses võimalik. Ka kohus ei saa täita HKMS § 19 lg 6 tulenevat kohustust ja kontrollida, kas kaalumine on toimunud diskretsiooni piire ja eesmärki järgides ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja teiste õiguse üldtunnustatud põhimõtete arvestamisega. Eeltoodust tulenevalt on kaebus põhjendatud ning tuleb rahuldada. Vaidlustatu eripära arvestades on otstarbekas märkida kohtuotsuse resolutsioonis ära ka seda, et kooskõlastus on U detailplaneeringul juba olemas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Keskkonnaministeeriumi Lääne-Virumaa keskkonnateenistus taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, jättes kaebuse rahuldamata; alternatiivselt, juhul, kui otsust ei muudeta, muuta HKMS § 92 lg 10 arvestades kohtukulude jaotust. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus ei täpsusta, millise arutluskäigu tulemusel on ta jõudnud järeldusele, et detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja oma loomult on see soodustava haldusakti andmisest keeldumine. Ka on selline järeldus iseenesest väär. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Antud juhul ei ole kooskõlastamise näol tegemist isiku õiguste või kohustuste tekitamise või lõpetamisega, kuna haldusakti andjaks (planeeringu vastuvõtjaks) on

§ 18lg 1 järgi kohalik omavalitsus.

Planeerimisseadus näeb ette planeerimismenetluses ka teiste haldusorganite osalemise läbi planeeringu kooskõlastamise, kuna menetlus puudutab ka keskkonnateenistuse pädevusvaldkonda ja vastuvõtmisel on vajalik võtta arvesse ka keskkonnateenistuse erialateadmisi. Seega on keskkonnateenistuse kooskõlastuse õiguslik tähendus suunatud edasise haldusmenetluse kvaliteedi tagamisele. Planeerimismenetluses võib kohalik omavalitsus ka ilma keskkonnateenistuse kooskõlastuseta planeeringu vastu võtta ja saata avalikule arutelule. Igal juhul ei tekita kooskõlastus või kooskõlastuse andmata jätmine kaebajale otseselt ühtegi kohustust. Tegemist on planeerimismenetluses ühe menetlustoiminguga, mida tagantjärele tühistada ei ole võimalik. Vaieldamatult on isikutel võimalik vaidlustada ka menetlustoiminguid. Riigikohtu halduskolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-8-02, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku 4 haldusaktiga. Hilisemates asjades (nt 3-3-1-86-06) on kohus keskkonnaasjades menetlustoimingu vaidlustamist selgitanud veelgi. Viidatud Riigikohtu otsuse punktis 21 nenditakse: „Menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti iseseisev vaidlustamine on samas erandina õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Enne haldusakti andmist saab kaebuse esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest.“ Asjas ei ole selgunud, et keskkonnateenistuse kiri tingiks antava haldusakti (planeeringu vastuvõtmise või sellest keeldumise kohaliku omavalitsuse poolt) sisulise õigusvastasuse. Samuti ei riku kiri menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest, kuna kohalikul omavalitsusel on võimalus väljatoodud vastuolude tähtsust hinnata ja sellest tulenevalt kujundada oma seisukoht. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjaga on püütud välistada metsa ehitamist. Vastavat seisukohta on ka kirjas väljendatud. Teiseks kavandatakse planeeringuga drenaaži rajamist, mis vaieldamatult mõjutab metsa seisundit. Keskkonnateenistus viitab kaitse-eeskirja punktile 30, mille järgi on uute maaparandussüsteemide rajamine keelatud. Maaparandusseaduse § 3 lg 1 kohaselt on maaparandussüsteem muuhulgas eluasemekohtade maa kuivendamiseks vajalike hoonete ja rajatiste (edaspidi maaparandusehitis) kogum. Kas toodud põhjendusi saab pidada piisavaks või mitte, on hinnangu küsimus. Kohus ei ole selles küsimuses oma seisukohta põhjendanud, viidates üksnes teisele detailplaneeringule, kus oli tegemist erinevate faktiliste asjaoludega. Eristada tuleb planeerimismenetluses enne planeeringu vastuvõtmist toimuvat kooskõlastusmenetlust ja looduskaitseseaduse § 14 lg 5 kohast kooskõlastamist. Esimesel juhul on kohalikul omavalitsusel võimalik detailplaneering vastu võtta ka ilma kaitseala valitseja kooskõlastuseta, kuid pärast avalikustamist ei või kohalik omavalitsus kehtestada detailplaneeringut ilma kaitseala valitseja kooskõlastuseta. Selle kooskõlastuse andmata jätmine või põhjendamatu kooskõlastamisest keeldumine rikuks vaieldamatult isiku subjektiivseid õiguseid (analoogia

§ 24lg 3).

Kuna kaebaja taotles sisuliselt toimingu tühistamist, siis see taotlus ei ole kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1. Ka ei ole kohtul volitust tunnistada kehtetuks toimingut, kohus saab üksnes HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel tunnistada toimingu õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi, või sama paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel teha ettekirjutuse sooritamata toimingu sooritamiseks. Ka kaebaja põhjendatud huvi olemasolu ei ole kohus tuvastanud; 2) seisukoht, et kuna keskkonnateenistuse kooskõlastus on antud hilinemisega, siis tuleb lugeda keskkonnateenistuse kooskõlastus antuks, ei ole kooskõlas

§ 17lg 5.

Viidatud säte kaitseb planeeringu koostajat haldusorganite põhjendamatute viivituste eest. Antud juhul mahtus keskkonnateenistus kooskõlastuse andmisel kuu aja sisse ja mõnepäevane viivitus kirja kätteandmisel oli tingitud osaliselt ka kaebaja esindaja tegevusest. Seega ei saa kirja üleandmisega hilinemises näha keskkonnateenistuse põhjendamatut viivitamist. Teiseks annab

§ 17lg 5 planeeringu koostajale õiguse eeldada, et vastuväiteid ei ole.

See õigus ei tee olematuks neid võimalikke vastuolusid õigusaktidega, mida tegelikkuses planeering võib sisaldada. Samuti ei keela see säte kooskõlastajal siiski juhtida planeeringu koostaja tähelepanu võimalikele vastuoludele õigusnormidega. Kooskõlastus ei ole formaalsus, vaid peab tagama tulevikus vastuvõetava haldusakti võimalikult suure kooskõla õigusnormidega. Eeltoodust tulenevalt on kohtu resolutsioon „lugeda kooskõlastus antuks“ vastuolus

§ 17lg 5.

Lisaks ei ole kohus õigesti hinnanud tõendeid – arvestamata on jäetud, mitu päeva ja mis põhjusel kooskõlastus viibis. 5 Edasist planeeringu vastuvõtmise ja võimalikku avaliku arutelu käiku arvestades on avalikkusel siiski vajalik teada, millisel seisukohal on kaitseala valitseja planeeringu suhtes; 3) kohus on põhjendamatult mõistnud vastustajalt välja kogu menetluskulu. Kuna kaebus on rahuldatud ennekõike põhjusel, et keskkonnateenistus hilines menetlustoimingu teostamisel, siis tuleks hinnata menetluskulude väljamõistmisel ka seda, kas poolte vahel on olnud vaidlus kuupäeva osas, millal kiri detailplaneeringu koostajale teatavaks tehti. Sisuliselt ei ole selles vaidlust olnud ning kaebaja seisukohtadest lähtudes ei ole asjas sisulisel vaidlusel tähtsust. Kaebaja on kohtusse pöördunud kergekäeliselt, seda tõendab ka asjaolu, et alles istungil formuleeriti lõplik taotlus. Sellest johtuvalt oleks pidanud kohus kaasuse vähest keerukust hindama ja vastavalt otsustama ka menetluskulude jagamise. Antud juhul on kohus lihtsalt nentinud, et „summa suurus on kohtuasja keskmist keerukust ja kohtuistungile kulunud aega arvestades põhjendatud“. 6. M. L. taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) kohtu otsus lugeda kooskõlastus antuks on vastavuses

§-ga 17 lg

1. Kui kooskõlastaja ei vasta ettenähtud tähtaja jooksul, siis loetakse, et tal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. Sellega nõustus ka apellandi esindaja halduskohtu istungil. Ettepanekute ja vastuväidete puudumine tähendabki seda, et kooskõlastus on antud. Ükskõik, millise dokumendi koostamine pärast tähtaja möödumist saab olla vaid informatiivse tähendusega, õiguslikku tagajärge see ei tekita, kuna loetakse, et kooskõlastus on juba antud; 2) vastustaja nõustub kohtuga, et detailplaneeringu kooskõlastamisest keeldumine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja oma loomult on see soodustava haldusakti andmisest keeldumine. Kuna detailplaneeringu vastuvõtmine ei ole võimalik ilma apellandi kooskõlastuseta, ei ole võimalik ka U maaüksuse kruntideks jagamine. Apellandi poolt kooskõlastuse andmisest keeldumine piirab olulisel määral vastustaja omandiõigust. Seega on alusetu apellandi väide, et kooskõlastuse andmisest keeldumine ei riku vastustaja õigusi ega ole seetõttu kaebemenetluse korras vaidlustatav: 3) halduskohus on analüüsinud apellandi viidet Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktidele 30, 31 ja
2. Kohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei saa pidada apellandi põhjendusi kooskõlastuse andmisest keeldumiseks piisavaks; 4) väär on apellandi seisukoht, et tuleb teha vahet enne planeeringu vastuvõtmist toimuval kooskõlastusmenetlusel ja kooskõlastamisel looduskaitseseaduse § 14 lg 1 p 5 järgi. Vastavalt

§ 17lg 2 p 3 tuleb detailplaneering kooskõlastada enne vastuvõtmist.

Nimetatud sättes ei ole märgitud erandeid kooskõlastuste osas või aja osas, millal tuleb kooskõlastused anda, seega enne detailplaneeringu vastuvõtmist tuleb saada kooskõlastused nii looduskaitseseaduse § 14 lg 1 p 5 kui ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja punktis 11 sätestatud kooskõlastajalt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2007 otsus tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid muuta tuleb vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkti 2 sõnastust. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. HKMS § 4 lg 2 järgi on toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, 6 ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikes suhetes. Ringkonnakohus nõustub seejuures apellandiga, et Lääne-Virumaa Keskkonnateenistuse poolt U detailplaneeringu kooskõlastamata jätmise puhul on tegemist toiminguga, mitte aga haldusaktiga, nagu seda on leidnud halduskohus. Kooskõlastusega ei lahendata küsimust, kas detailplaneerimine võib jätkuda või mitte. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendites 3-3-1-79-05 ja 3-3-1-86-
3. Samas ei nõustu ringkonnakohus apellandiga, et kooskõlastuse andmata jätmine ei riku menetlusosalise subjektiivseid õigusi. U maaüksust ei ole võimalik ilma apellandi kooskõlastuseta jagada kruntideks, seega piirab see omandiõigust.

§ 17

lg 2 p 3 nõuab planeeringu kooskõlastamist kohaliku keskkonnateenistusega.

§ 17

lg 5 kohaselt, kui kooskõlastus ei ole antud ühe kuu jooksul planeeringu kooskõlastajale väljasaatmise päevast arvates, arvestab planeeringu koostaja, et kooskõlastajal ei ole planeeringu kohta ettepanekuid ega vastuväiteid. OÜ X väljastas planeeringu Lään-Virumaa Keskkonnateenistusele

1. detsembril 2006 (tl 16). Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus vastas sellele oma
2. jaanuari 2007 kirjaga (tl 18-19). Selle päisest on näha nagu oleks OÜ X e taotlus pärinenud
3. detsembrist
4. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole mingit tähtsust asjaoludel, mitu päeva ja mis põhjustel kooskõlastus viibis. Kui seadusandja on ette näinud konkreetse tähtaja vastamiseks, siis on riigiasutus sunnitud sellega arvestama ja saatma oma vastuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Apellant on ka ise omaks võtnud, et kooskõlastuse andmata jätmine viibis ja on apellatsioonkaebuses leidnud, et

§ 17

lg 5 peab planeeringu koostajat kaitsma haldusorganite põhjendamatute viivituste eest. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et otsuse resolutsioon „lugeda kooskõlastus antuks“ on vastuolus Palneerimisseaduse §-ga 17 lg 5. Selle seaduse sätte kohaselt ühekuulise tähtaja jooksul kooskõlastuse mitteandmine sisuliselt tähendab seda, et kooskõlastaja on planeeringuga nõus. Antud juhul kooskõlastaja ei teavitanud planeeringu koostajat planeeringuga mittenõustumisest ja seega on kohus õigesti leidnud, et sellega on kooskõlastus antud. Kooskõlastuse olemasolu on möönnud ka apellandi esindaja halduskohtu istungil.

§ 17

lg 4 kohaselt, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuoludele seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele või vastuväidetele. Lääne-Virumaa Keskkonnateenistus on kooskõlastuse mitteandmisel viidanud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjade punktidele 31 ja 34. Halduskohus on oma otsuses andnud nendele hinnangu ja leidnud, et planeering ei ole vastuolus nende punktidega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu taoliste järeldustega ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi käesolevas otsuse korrata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses väidetuga, et kohus on põhjendamatult välja mõistnud kogu menetluskulu. Halduskohus on otsuses leidnud, et arvestades kohtuasja keskmist keerukust ja kohtuistungile kulutatud aega, on menetluskulud põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub taolise kohtu seisukohaga. Kuigi asjas puudub vaidlus selle üle, millal keskkonnateenistuse kiri detailplaneeringu koostajale teatavaks tehti, ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et kohtusse pöördumine oli kergekäeline tegevus. Ilma kohtu poole pöördumata ei saanud tuvastada apellandi toimingu õigusvastasust. Seega oli kohtusse pöördumine igati põhjendatud. Mingit tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et lõplik taotlus formuleeriti alles kohtuistungil. HKMS § 92 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. M. L. a esindaja on esitanud ringkonnakohtule 5310 krooni väljamõistmiseks menetluskulude katteks apellatsioonkaebuse vastuse koostamise eest. 7 See summa on Tasutud A. T poolt. Ringkonnakohus leiab, et ka see summa on põhjendatud ja kuulub apellandilt väljamõistmisele. Viivi Tomson Maili Lokk 8 Agu Timmi