KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007

) § 146 lõikes 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väited kostja võlgnevuse osas on tõendamata ja paljasõnalised. Esitatud ei ole liitumislepinguid. Kui nõuded oleksidki põhjendatud, siis oleksid need aegunud. Arvetest lähtuvate nõuete aegumistähtajad algasid vastavalt nende maksetähtaegadele

1. oktoobrist
2. a.,
3. novembrist
4. a.,
5. detsembrist
6. a. ja
7. jaanuarist
8. a. ning tegemist on tehingust tulenevate nõuetega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat sissenõutavaks muutumisest. Seega aegus viimane nendest nõuetest
9. jaanuaril
10. a., hagi esitas hageja aga
11. augustil
12. a. Esimese astme kohtu otsus
13. jaanuari
14. a. otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja mõistis Kardo Peetrilt hageja kasuks välja võlgnevuse ja viivise kogusummas 42.477, 80 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus lahendas vaidluse istungit pidamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 404 alusel, põhjendades seda asjaoluga, et pooled ei avaldanud soovi vaidluse asja menetlemiseks kohtuistungil, pooled on oma seisukohad esitanud ja tegemist on kuni 50.000 krooni suuruse hagihinnaga asjaga. Hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud hageja poolt esitatud hagiavalduse,
15. novembri
16. a. seisukohavõtu ja kirjalike tõenditega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kostja on pooltevaheliste liitumislepingutega võtnud endale kohustuse tasuda tähtaegselt temale osutatud teenuste eest väljastatud arved ning tasumisega viivitamise korral viivist 0, 5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Võetud kohustuse kohase täitmise üle järelevalve pidamine on võlgniku, mitte võlausaldaja ülesanne. Kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult, jättes maksmata kostjale vastavalt lepingute sõlmimisel kostja poolt antud aadressile väljastatud arved ajavahemikul
17. oktoobrist
18. a. kuni
19. jaanuarini
20. a. Seega kohaldub

§ 146lg.

1 suhtes erinormina

§ 146lg.

4, millest tulenevalt on hageja nõuete aegumistähtaeg kolme aasta asemel kümme aastat ning nõuded ei ole tänaseks aegunud. Võlg hageja poolt nimetatud summas on tõendatud liitumislepingute ja arvetega, viivist on hageja nõudnud lepinguliselt tekkinud viivisest vähem ning arvesse võttes asjaolu, 3 et kostja ei ole rohkem kui kolme aasta jooksul võlga täitma asunud, ei saa lugeda viivise nõuet VÕS § 162 mõistes ebamõistlikult suureks. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lõige 1 sätestab, et ainult poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Kostja nõusolek asja lahendamiseks seda kohtuistungil arutamata puudus. Maakohus ei teinud määrust, millega oleks otsustanud antud asja lahendada TsMS § 404 sätestatu kohaselt ehk kohus ei olnud määranud, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses kohtu määramisel. Hagimaterjalidele oli lisatud hageja ja kostja vahel

1. septembril
2. a. sõlmitud liitumisleping nr. 1002678, mis on asjakohatu ja tõendiks sobimatu, kuna hagiavalduse kohaselt tulenes kostja võlgnevus poolte vahel sõlmitud lepingutest nr. 1034866 ja
3. Kostja poolt arvete tasumine varasemal perioodil ei tähenda, et hageja poolt võlgnevuse sissenõudmise aluseks oleval perioodil samuti poolte vahel leping kehtis. Kohtule on esitatud tõendina kaks lepingut, mis on poolte vahel sõlmitud teiste telefoninumbrite kohta, mille osas hageja kostjalt võlgnevust ei nõua, ning kaks lepingut, mis on ühe ja sama telefoninumbri kohta, kuid hageja ei ole selgitanud, kumb leping pooltevahelisi suhteid reguleeris ning kumma lepingu alusel hageja kostjalt võlgnevust nõuab. Nimetatud tõenditele ei ole kohus hinnangut andnud. Kõigis hageja poolt esitatud lepingutes on aga sätestatud kostjale lisaks krediidipiir kalendrikuu kohta, mis on tunduvalt väiksem, kui väidetavalt kostja poolt võlgnetav summa ühe kuu lõikes. Esitatud
4. juuni
5. a. liitumislepingus nr. 1025241 on pooled kokku leppinud eritingimuses: „juuni, juuli ja augusti arvete keskmine summa kantakse tasuta kõneajana septembri arvele (saabub oktoobris 2002)“. Samas aga ei nähtu hageja poolt esitatud arvetest, millal on nimetatud tasuta kõneaeg kostjale kantud ja millal on kostja poolt nimetatud tasuta kõneaeg ära kasutatud. Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, kuna kostja rikkus tahtlikult oma kohustust, kuna teadis juba nii lepingute sõlmimisel kui ka teleteenuste kasutamisel, et lepingutest tulenevad kohustused, s. h. kohustus tasuda arved õigeaegselt, tuleb täita nõuetekohaselt. Teadmine, et kasutatud teenuse eest tuleb tasuda, ei tõenda, et kostja tahtlikult jättis arved tasumata. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on arved, mis on tasumata, kätte saanud. Asjaolu, et hageja on kostjale saatnud arved liitumislepingutes märgitud aadressil, ei tõenda, et kostja on tahtlikult nimetatud arved tasumata jätnud. Hageja ei ole tõendanud kostja tahtlust kohustusi rikkuda. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastavalt TsMS § 394 lõikele 2 peab kostja vastuses hagile teatama, kas ta on nõus kirjaliku menetlusega või soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, seda ei ole kostja teinud ja kohus tegi järelduse, et kostja on kirjaliku menetlusega nõus. Lepingulisest suhtest tekkinud rahalise kohustuse rikkumine on üldjuhul tahtlik rikkumine, seega on alusetud apellandi viited nõude aegumisele. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kostja esitas hagile aegumise vastuväite.

§ 142lg.

1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma 4 kohustuse täitmisest. Seega tuleb sätestatust tulenevalt nõude aegumise korral jätta hagi rahuldamata. Vaidluse lahendamiseks tuleb seega esmalt tuvastada, kas hageja nõue on aegunud. Hageja poolt esiletoodu kohaselt on väidetud liitumislepingud sõlmitud enne VÕS-i jõustumist, kuid kuna tegemist on kestuslepingutega, siis kohaldatakse neile vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lõikele 1 alates 1. juulist 2002. a.

-is ja VÕS-is sätestatut. Hagiavalduse kohaselt oli vaidlusaluste arvete maksetähtaeg erinev, langedes ajavahemikku

1. oktoobrist
2. a. kuni
3. jaanuarini
4. a. Seega on tasumata arvetel märgitud rahasummad hageja poolt esiletoodust lähtudes muutunud sissenõutavaks pärast
5. juulit
6. a. ja kohaldamisele kuuluvad alates
7. juulist
8. a. kehtiva

-i ja VÕS-i sätted.

§ 146lg.

1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuna hageja poolt lepingu alusel nõutavad rahasummad on tema enda poolt esiletoodu kohaselt muutunud sissenõutavaks ajavahemikul

1. oktoobrist
2. a. kuni
3. jaanuarini
4. a., siis lõppes neist viimase aegumistähtaeg
5. jaanuaril
6. a. Hagi esitas hageja
7. augustil
8. a. ehk pärast hagi aegumistähtaega. Seega on hagi aegunud ja tuleb ainuüksi sellest tulenevalt rahuldamata jätta. Põhjendatud ei ole hageja ja maakohtu järeldus, nagu oleks vaidluses kohaldatav

§ 146lg.

4. Osundatud sätte kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1 – 3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kolleegium leiab, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult.

§ 146lg.

1 regulatsioon kaotaks tähenduse, kui ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (arve tasumata jätmine) tuleks lugeda tahtlikuks rikkumiseks

§ 146lg.

4 tähenduses. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100). VÕS § 103 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt vastutab võlgnik reeglina kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust. VÕS § 104 lõikes 1 sätestatu kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Sellest järeldub, et kohustuse rikkumine, sealhulgas arve tasumata jätmine, ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustus täitmata. Kui rikkumise tagajärg oleneb süüst, tuleb süü olemasolu eraldi tuvastada lisaks kohustuse rikkumise tuvastamisele.

§ 146lg.

4 kohaldamine eeldab, et oleks tuvastatud kohustatud isiku tahtlus kohustuse täitmata jätmiseks. VÕS § 104 lg. 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja, kes soovis tugineda kostja poolt kohustuse tahtlikule rikkumisele, pidi põhjendama ja tõendama, et lepingut sõlmides või täites tegutses kostja teadlikult selle nimel, et hagejal jääksid lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad saamata. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust järeldusele kostja niisuguse käitumise kohta. Nõustuda ei saa hagejaga ka selles osas, nagu eeldaks arvete tasumata jätmine kohustatud isiku tahtlust seetõttu, et arvete tasumine eeldab tahtlikku tegevust. Arved võivad lisaks tahtlikule maksmata jätmisele jääda tasumata ka hooletusest või seetõttu, et kohustatud isik ei pea end kohustatuks arveid maksma vmt. põhjusel. Kuna hagi jääb rahuldamata aegumise tõttu, ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik tuvastada, kas ja mis asjaoludel hageja poolt väidetud lepingud sõlmiti ning kas hageja kostjale ka tegelikult teenust hagiavalduses esitatud asjaoludel osutas. Samuti ei ole olulised muud apellatsioonkaebuses esitatud asjaolud. Margo Klaar Kai Kullerkupp Malle Seppik