Antud juhul nõudis vastustaja hagiavalduses apellantide väljatõstmist vaidlusalustest eluruumidest teises tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel, kus apellante märgitud ei ole. Kohus on nimetatud nõude aluse jätnud tähelepanuta ja väljunud nõude piiridest lahendades asja teistest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtuvalt. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kohtuotsus kaevatavas osas on õige ja kaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks.
lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.
lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium nõustub apellantidega selles, et Tallinna Linnakohtu 1.septembri 2003.a kohtuotsus (tsiviilasi nr 2/220-4833/01, tl 10-12)) ei ole tehtud nende suhtes ja ei saa seetõttu olla õiguslikuks aluseks kostjate kohustusele nende kasutuses olevate ruumide vabastamiseks. Samas on kohtulahendiga (jõustunud 16.09.2003.) kehtestatud elamu, asukohaga Nurme 36, Tallinnas kasutamise ja valdamise kord ning Arne Verrevi valdusesse ja kasutusse jäetud x, Tallinnas elamu kogu esimene korrus ning kohustatud Ülle Verrevit vabastama hõivatud toad 5 elamu esimesel korrusel, millised majaplaanil on märgitud 11,1 m2 ja 15,5 m2 1 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. Poolte vahel on vaidlus elamu I korrusele asumise aja ja ruumide kasutamise õigusliku aluse üle. Apellant leiab, et kostjad kasutavad elamu I korrusel asuvat kahte tuba kokkuleppel Leida Verreviga tasuta kasutamise lepingu alusel, mis oli sõlmitud enne Leida Verrevi surma Leida Verrevi ja kostjate vahel. Kolleegium selle apellandi seisukohaga ei nõustu ja leiab, et apellandid ei ole veenvalt tõendanud õigusliku aluse olemasolu nende poolt elamus x, Tallinn I korrusel asuvate ruumide kasutamiseks. Kolleegiumi arvates maakohus, tuginedes oma otsuses 1999.aastal kehtinud elamuseaduse §dele 4 lg 1 ja 28 lg 3, leidis otsuses õigesti, et eelnimetatud kokkuleppe (lepingu) olemasolu tõendamist ei leidnud. Elamuseaduse § 31 lg 1 kohaselt tuli üürileping sõlmida kirjalikult. Õige on ka see, et kirjaliku kokkuleppe puudumine iseenesest ei toonud kaasa kokkuleppe tühisust, kuid selle olemasolu oleks olnud veenvaks tõendiks kokkuleppe olemasolu kohta. Apellant heidab kohtule ette, et kohus rahuldas hagiavalduse, mis oli ja on kuni tänaseni tõendamata. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuigi kohus, leides, et kostjad kasutavad hagejale kuuluvaid ja jõustunud kohtuotsusega määratud kasutuskorra kohaselt hageja kasutuses olevaid ruume õigusliku aluseta, ei märkinud, millisel alusel hagi rahuldamisele kuulub, ei tähenda see iseenesest
Hagi tsiviilasjas nr 2/220-4833/01 oli esitatud kaasomaniku Ülle Verrevi vastu. Olenemata sellest, kes vaidlusaluseid ruume kasutab, on nõude täitmise kohustus AÕS § 71 lg 4 järgi omanikul. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et peale Leida Verrevi surma tõstis Ülle Verrev vastustaja asjad tema õiguspärasest valdusest välja, hõivates kaks tuba jõuga ja mingisugust suusõnalist kokkulepet teistsuguses kasutuskorras ei olnud. Ülle Verrev ei ole neid asjaolusid ümber lükanud. Et Ülle Verrev ei vabastanud vastavalt kasutuskorrale elamu I korruse ruume vabatahtlikult, tuleb seda teha kehtinud
Kuigi jõustunud kohtuotsuses nr 2/220-4833/01 apellante ei käsitleta, tuleb nad lugeda hagejale kuuluvate ruumide ebaseaduslikeks valdajateks ES § 4 lg 1 mõttes. Apellantide suhtes ei kohaldu VÕS § 310 lg 1, sest kokkulepet Leida Verreviga kahe toa tasuta kasutamiseks lepingu alusel ei ole apellandid ka ringkonnakohtu istungil tõendanud. Seega ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud
lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 8 jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 60 krooni. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb apellantidel vastustajale kohtukulud hüvitada. Apellantide apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta nende endi kanda. 6 Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.