Obsah (8)

§ 376§ 367§ 651§ 362§ 238§ 656§ 436§ 442

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2007.a, Tallinn Tsiv

§ 376

lg 7 kohaselt võib hageja kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni muuta kõrvalnõudena esitatud viivise nõuet.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamisel veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja määratud esindaja on seisukohal, et kuigi hageja enda nõue on väljamõistetud töötasult ja viivistelt arvestada viivist 0,5 % päevas, tuleks viivise kui kõrvalnõude käsitlemisel lähtuda

§ 367

sätetest ning mõista kostjalt välja viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit VÕS § 94 sätestatud, millele lisandub 7 % aastas. Kuna kostja ei ole täitnud kohustust, taotleb hageja mõista kostjalt Alfred Volteri kasuks välja viivis 9% põhivõlgnevuse summalt (206.139,80) aastas ehk 51,50 krooni päevas alates
3. juunist 2000.a kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei ole oma vastutusest vabanemiseks esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagejale on kohtuotsusega töötasuna väljamõistetud summad üle kantud. Kostja väited, et hagejale on töötasu kostja poolt makstud on paljasõnalised nii kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil antud seletusena. Eeltoodust lähtuvalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt, kui põhinõue on 206.139,80 krooni, siis VÕS § §-dest 113 ja 94 tulenev viivise protsent on 9% aastas, millest tuleneb kostjale kohustus tasuda viivisena 206.139,80 x 9% : 360 = 51,50 krooni päevas alates
4. septembrist 2000.a so linnakohtu otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. 5 6 Roland Laose apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning saata asi vaidlustatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. A. Volteri apellatsioonkaebuse palub apellant jätta rahuldamata. Apellant taotleb aegumise kohaldamist

§ 651lg 2 alusel, kuna hageja selgelt väljendatud nõue kostja vastu esitati 26.

oktoobril 2006.a, siis vastavalt

§ 362

lg 2 menetluse käigus esitatud nõue loetakse esitatuks ajal, mil see avaldatakse asja arutamisel kohtuistungil või toimetatakse kätte vastaspoolele, st 26.10.2006.a. Vastustaja pöördus

1. juunil 2005.a Tallinna Linnakohtusse kohtuotsuste mittemaksmisega, kuid ei ole esitanud selgelt väljendatud nõuet (hagi ese) apellandi vastu. Ei ole selgelt ja ühemõtteliselt palutud apellandilt välja mõista Alfred Volteri kasuks saamata jäänud töötasu ja hüvitised kokku 206.139,80 krooni ega viivis 9 % põhivõlgnevuse summalt (206.139,80) aastas ehk 51,50 krooni päevas alates
2. septembrist 2000.a kuni põhinõude täitmiseni.
3. oktoobri Harju Maakohtu istungil esitas vastustaja kohtule „hagiavalduse tervikteksti“, teatades, et esitab nõude apellandi vastu. Ajavahemikul
4. juuni 2005.a kuni 26.oktoober 2006.a puudus A.Volteri selgelt väljendatud nõue kostja vastu. Vastavalt

§ 362

lg 2 menetluse käigus esitatud nõue loetakse esitatuks ajal, mil see avaldatakse asja arutamisel kohtuistungil või toimetatakse kätte vastaspoolele. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-45-03 pidi vastustaja tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees ning kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos), kuid hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuse rikkumist osaühingu ees. Vaatamata sellele, et Riigikohtu seisukoht oli kohtule teada, kohtuotsuses viidet põhjuslikule seosele ei ole. Alfred Volteri apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant vaidlustab maakohtu otsust osas, millega apellandi nõue 86.068,65 krooni jäeti rahuldamata. Kohtuotsuses on maakohus rikkunud õigusnormi, kohaldades ebaõigesti materiaalõigusnormi ja menetlusõiguse norme. Maakohus on õigesti leidnud, et ITVLS § 25 lg 2 kohaselt on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus pooltele täitmiseks kohustuslik. Samas on maakohus jätnud otsusega väljamõistetud 86.068,65 krooni välja mõistmata, rikkudes nii ITVLS § 25 lõikes 2 sätestatut. Kohus on otsust põhjendanud sellega, et väljamõistmata jätmise tingis otsusel jõustumismärke puudumine. Kohus ei ole tuvastanud, et töövaidluskomisjoni otsus oleks jäänud jõustumata, vaid tuvastas jõustumismärke puudumise. Kohus ei ole tuvastanud seda, et töövaidluskomisjoni otsus oleks jõustumismärke puudumise tõttu jäänud jõustumata. Töövaidluskomisjoni otsus jõustus ITLVS § 25 lõike 1 kohaselt pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa-või linnakohtusse. Olukorras, kus maakohtul puudusid igasugused tõendid selle kohta, et pooled oleksid esitanud avalduse maa- või linnakohtusse töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks, ei olnud maakohtul mingitki põhjust lugeda tähtaega mittesaabunuks ega otsust mittejõustunuks. Tegelikult kohus ei tuvastanudki seda, et pooled oleksid esitanud avalduse maa- või linnakohtusse ja et jõustumise tähtaeg ei oleks saabunud. Maakohus leidis üksnes, et dokumentaalsel tõendil puudub märge jõustumise kohta. Samas oli maakohus

§ 238

lõikes 1 nimetatuga kooskõlas leidnud, et ka ilma jõustumismärketa töövaidluskomisjoni otsus on asjakohane ja lubatav tõend. 6 7 Maakohus on tuginenud

1. veebruari 2000.a töövaidluskomisjoni otsuse jõustumise arvestamata jätmisel ITVLS § 25 lõikele
2. Eelnimetatud säte jõustus aga alles koos tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumisega
3. jaanuaril 2006.a. Seega vastas hageja esitatud töövaidluskomisjoni otsus selle jõustumisel esitatud nõuetele.
4. jaanuaril 2006.a kehtima hakanud ITVLS § 25 lõikes 3 sätestatu ei oma tagasiulatuvat jõudu 2000.a juba varasemalt jõustunud otsuse suhtes ega ei pannud kohustust pooltele jõustumismärke taotluste esitamiseks töövaidluskomisjonile ega töövaidluskomisjonile kohustust nende taotluste rahuldamiseks. Ka ei vabastanud seaduse muudatus kostjat jõustunud otsuse täitmisest ITVLS § 25 lõike 2 kohaselt. Apellant palub jätta R. Laose apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas

§ 656

lõike 1 punktiga 5 tühistada ja tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 436

lõike 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 442

lõike 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus osundatud nõuetele olulisel määral ei vasta. Hageja nõue kostja kui OÜ RVA juhatuse liikme vastu põhineb Tallinna Linnakohtu 22.06.2000.a otsusel, millega OÜ-lt RVA mõisteti hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 82.016 krooni, viivised 100.123,80 krooni ja lõpparve väljamaksega viivitamise eest 24.000 krooni. Lisaks väljamõistetud summadele nõuab hageja viiviseid 0,5% päevas ja kogu summa väljamõistmist kostjalt. Hageja peab kostjat süüdlaseks ja vastutavaks selles, et ta jäi temale pärast kohtuotsuse jõustumist ja täitemenetluse algatamist seoses OÜ RVA registrist kustutamisega 2004.aastal, ilma väljamõistetud töötasudest ja hüvitisest. Hageja leiab, et kostja on talle tekitanud süüliselt kahju. Kostja taotles aegumise kohaldamist, kuivõrd hageja selgelt väljendatud nõue kostja vastu esitati alles kohtuistungil 26. oktoobril 2006.a.

§ 362

lõike 2 kohaselt menetluse käigus esitatud nõue loetakse esitatuks ajal, mil see avaldatakse asja arutamisel kohtuistungil või toimetatakse kätte vastaspoolele, hageja pöördus Tallinna Linnakohtusse

1. juunil 2005.a seoses kohtuotsuse mittetäitmisega. ÄS § 187 lõikest 3 tulenevalt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg 5 aastat. Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul kindlaks teha, kas ajavahemikul
2. juuni 2005.a kuni 26.oktoober 2006.a esines hagejal selgelt väljendatud nõue kostja vastu tulenevalt Tallinna Linnakohtu 22.06.2000.a otsusest (jõustunud 14.septembril 2000.a.), samuti asjaolu, kas kostja on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju, mille tõttu OÜ RVA jättis täitmata oma kohustused hageja ees. Äriseadustiku (ÄS) § 188 lõike 1 kohaselt osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. 7 8 Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei sisalda mingit õiguslikku põhjendust, millist kohustust on kostja osaühingu ees rikkunud ning et hagejale on tekkinud kahju nimelt kostja kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-45-03 leidnud, et vastustaja pidi tõendama ka, et juhatuse liige on rikkunud mõnda oma kohustust osaühingu ees ning kahju on tekkinud nimelt juhatuse liikme kohustuse rikkumise tõttu (põhjuslik seos), kuid hageja ei ole tõendanud juhatuse liikme kohustuse rikkumist osaühingu ees. Vaatamata sellele, et Riigikohtu seisukoht oli kohtule teada, ei nähtu kohtuotsusest, milliseid kohustusi kostja osaühingu ees rikkus. Maakohus on tuginedes Riigikohtu lahendile (nr 3-2-1-89-01), üksnes järeldanud, et käesolevas tsiviilasjas jättis kostja hoolsuskohustuse täitmata, majandusaasta aruande esitamata, mille tulemusena äriühing registrist kustutati ja kostja tegevust ning kohustuste täitmist OÜ RVA juhina tuleb tõlgendada õigusvastase käitumisena hageja suhtes. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Milliste tõendite alusel kohus sellisele seisukohale jõudis, otsusest ei nähtu. Ainuüksi viitamine kohtuistungil uuritud dokumentaalsetele tõenditele ja kostja seletusele ning asja juurde võetud Tallinna Linnakohtu toimiku materjalidele (otsuse lk 5) ei tõenda kolleegiumi arvates kostja süülist käitumist Tallinna Linnakohtu otsusega hagejale väljamõistetud töötasu ja sellele lisanduvate summade väljamaksmata jätmisel. Veelgi vähem tõendab seda kohtu järeldus, et kostja oma vastuses kinnitab, et oli teadlik kohtuotsusest, kuid kaja esitamise aja oli mööda lasknud (samas, lk 5). Kolleegiumi arvates ei ole õige ka kohtu järeldus tõendite puudumisest hagejale töötasude väljamaksmise kohta. Hageja kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et on töötasuna 08.detsembril 2000.a saanud kätte 5126 USD-d, selle kohta on hageja ise esitanud kohtule ka kirjaliku tõendi. Maakohtu hinnang töövaidluskomisjoni 23.02.2000.a otsuse jõustumise kohta ITVLS § 25 lõike 3 alusel on ekslik. Nimetatud säte jõustus alles koos tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumisega 1.01.2006.a. Maakohus ei ole tuvastanud, et töövaidluskomisjoni otsus oleks jõustumismärke puudumise tõttu jäänud jõustumata. Töövaidluskomisjoni otsus jõustus ITVLS § 25 lõike 1 kohaselt pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maa- või linnakohtusse. Maakohus on kogu viiviste arvestamisele kohaldanud ebaõigesti VÕS-i, arvestamata sellega, et viivise nõue tekkis ajal, kui kehtis tsiviilkoodeks, so enne
3. juulit 2002.a. Seega on otsus olulises ulatuses põhjendamata. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik seda menetlusõiguse normi rikkumist kõrvaldada, kuna esitatud tõendite suuremas ulatuses apellatsioonimenetluses esmakordse hindamise ja asjas oluliste faktiliste asjaolude kogumi sedavõrd suures ulatuses apellatsioonimenetluses esmakordse tuvastamise tulemusel kaotaksid pooled võimaluse tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata, sest kassatsiooni korras otsuse peale edasikaebamisel ei ole tõendite hindamist ja faktiliste asjaolude tuvastamist võimalik vaidlustada. Otsuse tõendusliku ja faktilisi asjaolusid tuvastava osa peale edasikaebamise välistamine oleks vastuolus põhiseaduse § 24 lõikes 5 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. 8 9 Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eespoolkirjeldatud puudused kõrvaldada. Kui kohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja nõue on aegunud, tuleb hagiavaldus jätta rahuldamata. Kui kohus tuvastab, et hagi ei ole aegunud, tuleb tuvastada, kas kostja on rikkunud mõnda oma kohustust OÜ RVA ees. Kohustuse rikkumise tuvastamisel tuleb välja selgitada, kas selle rikkumise tõttu on tekkinud hageja kahju (põhjuslik seos). Kohustuse rikkumise tuvastamisel võib kostja tõendada, et ta ei teinud seda süüliselt. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola 9