KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-676 Haldusasi V. O.´i kaebus Murru Vangla d

) § 67 p 1 ja 2 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks. Karistus määrati, kuna 06.11.06.a. kell 14.45 tagus V. O. metallvardaga vastu kambri ust, millega häiris vanglateenistujate tööd üheksandas eluosakonnas ning ei allunud korraldusele lõpetada tagumine ning anda ära metallvarras. Kaebaja esitas vaide ning Justiitsministeerium lahendas vaide 21.03.07.a. Vaideotsuses leiti, et V. O. süü rikkumise toimepanemises on piisavalt tõendatud ning vaie jäeti rahuldamata. Kohus võttis oma 18.04.07.a. määrusega kaebuse menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD V. O. palub tühistada Murru Vangla direktori 23.01.07.a. käskkirja nr 116-dm alljärgnevatel põhjustel. 1 Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et ta 06.11.06.a. kell 14.45 tagus metallvardaga vastu kambri ust, millega häiris vanglateenistujate tööd üheksandas eluosakonnas ning ei allunud korraldusele lõpetada tagumine ning ära anda metallvarras. Antud juhtumi kohta koostas ettekande vanemvalvur J. Kuttšijev, mis registreeriti numbriga 37.

§ 53

lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu „sõnapaarile vältimatu abi“, millest peaksid riigiteenistujad aru saama. Nimelt teatas ta 06.11.06.a. umbes kella 9.00 paiku inspektorkontaktisikule A. Jõesalule, et vajab arsti abi, kuna kaela piirkonnas on tugevad valud, mille peale ametnik vastas, et ta saab minna arsti juurde kell 14.

1. Murru Vangla mõistes on aga vältimatu abi 5 tundi. Kaebaja ootas selle 5 tundi ära, kuid valvur ei tulnud teda arsti juurde viima. Umbes kella 14.40 ajal muutusid valud väljakannatamatuks ning ta otsustas valvuritele meelde tuletada, et ta vajab arstiabi. Tekkis küsimus, kuidas valvurit oma kambri juurde kutsuda. Kui hüüda, siis karistatakse, kui koputada, siis samuti karistatakse. Kuna ta kannata enam ei jõudnud, siis valis meetodi, mille eest karistati. Ei ole loodud ühtegi õiget ja legaalset vahendit, kuidas kutsuda valvurit. Vangla on teda ja teisi kinnipeetavaid asetanud olukorda, kus seaduse rikkumine on vältimatu. 11.06.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses lisab kaebaja, et kaebaja ei tea, mis diagnoosi arst talle määras, kuna Murru Vanglas ei ütle arstid seda kunagi kinnipeetavatele. Murru Vanglas antakse ühte rohtu 10-ne erineva haiguse vastu, tavaliselt on selleks „Paracetamol“. Valude tõttu anti talle valuvaigistit, tehti üks süst ning anti mõned tabletid ja „Viprosal“ salvi. Kaebaja märgib, et haigus ise kestis umbes kuus päeva ning oli ka hetki, kus olid taas tugevad valud, kuid siiski kannatatavad ja nendel hetkedel ei hakanud kaebaja arsti juurde viimist nõudma, kuna ei soovinud enam käskkirju saada. Valud olid kaebajal vasakus küljes, mistõttu ta oli sunnitud hoidma pead paremale poole kaldus ning kui ta end veidigi liigutas, kiirgas valu mööda selgroogu allapoole. Valu kirjeldab ta järgmiselt: nagu keegi torgiks nõelaga, valu oli terav alaseljas ja kaelas. Niisugused haigusnähud esinesid vanglas olles esmakordselt, kuid tal on neid ka varem olnud vabaduses ja seda alates peale 2003.a. toimunud autoavariid. Murru Vangla vastuse osas märgib kaebaja järgmist. 1) inspektor-kontaktisik teatas, et ta saab arsti juurde kell 14.00 täpselt, mitte peale seda, kuna ütles kaebajale, et lähed kell 14.
2. 2) inspektor-kontaktisik A. Jõesalu ei oma vastavat kvalifikatsiooni (ta ei ole arst), et ta saaks hinnata kaebaja tervislikku seisundit ning otsustada, kas kaebaja vajab abi kohe või hiljem. Seda saab otsustada ainult arst. Direktori väide, et kaebaja tervisliku seisundi puhul ei olnud tegemist eluohtliku haigusega ja et ta ei vajanud „vältimatut abi,“ on tagantjärele esitatud tarkus, mitte põhistatud seisukoht. Distsiplinaarmenetluse algatamisest ta midagi ei teadnud. Väide, et teda teavitati sellest ja anti võimalus seletus kirjutada, ei ole õige. Ta on ka varem seletuskirju kirjutanud, kuid üldiselt pole need midagi endaga kaasa toonud. Tavaliselt väljastatakse distsiplinaarmenetluse algatamise puhul kinnipeetavale ka sellekohane teade. Otsest käsklust anda ära metallvarras või midagi analoogset kaebajale ei antud ning vastu ust tagus ta metallvardaga 14.40 – 14.
3. Ka ei kästud otseselt koputamist vastu ust lõpetada. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 2 Vastustaja Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

§ 67

lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorra eeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 67 p 2 alusel on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Justiitsministri 01.02.07.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi VSKE) § 641 sätestab keelatud esemete ja ainete loetelu. Väide, et vanglateenistujad ei ole aru saanud, mis on vältimatu abi, ei vasta tõele. Tervishoiuteenuste korraldamise seadus (edaspidi TTKS) § 5 kohaselt vältimatu abi mõiste käesoleva seaduse tähenduses on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Kaebaja suhtes ei saa seda väidet „vältimatu abi" kohaldada, sest tema kaelavalu puhul ei olnud tegemist eluohtliku haigusega. Väite, et

§ 53

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus ööpäevaringselt vältimatule arstiabile ning

§ 133

kohaselt on vanglaametnik kohustatud viivitamatult kinnipeetava haigestumisest teatama vangla arstile, kohta leiab vastustaja järgmist. Vanglateenistuja selgitas välja 06.11.06.a. kella 9.00 ajal tervise seisundi, teavitas sellest meditsiiniosakonna arstile. Meditsiiniosakonnas oli antud hetkel teiste eluosakondade kinnipeetavate vastuvõtt ja kuna tegu ei olnud eluohtliku juhtumiga, jäi ta ootele. Kinnipeetava soovi pääseda arsti vastuvõtule 06.11.06.a. oli arvestatud ning kinnipeetavale oli selgitatud, et ta viiakse arsti juurde esimesel võimalusel peale kella 14.00, so ajal, kui arst saab teda vastu võtta. Murru vanglas on üle 1500 kinnipeetava, kes vajavad igal päeval nii arstiabi kui ka nende suhtes teostatakse tervise kontrolli. Arsti vastuvõtule kaebaja kohe ei saanud ning teda teenindati kell 14.

1. Selgitustest hoolimata jätkas kinnipeetav uksele tagumist, seejuures eiras korduvaid seaduslikke korraldusi lõpetada tagumine uksele. Kaebaja tagus metallvardaga vastu ust, millega häiris vanglateenistujate tööd. Väide, et ta koputas uksele, sest muid vahendeid valvuri kutsumiseks ei ole, ei ole arvestatav. Samuti ei allunud kinnipeetav korraldusele lõpetada tagumine ning anda ära metallvarras, mida kasutas uksele tagumiseks. Metallvarras on vanglas keelatud eseme ning selle omamine võib osutada ohtlikuks vangla julgeolekule. Kinnipeetav jätkas selgitustest ning korraldustest hoolimata uksele tagumist. Kuna ta oli juba edasi andnud oma soovi pääseda arsti juurde, siis puudus vajadus koputada. Antud teoga häiris kinnipeetav vanglateenistujaid teenistuskohustuste täitmisel ning pani toime distsipliinirikkumise. Samuti häiris ta oma käitumisega kaaskinnipeetavaid. V. O. viibis meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul 06.11.06.a. ja 07.11.06.a., mida tõestab meditsiiniosakonna juhataja M. Lemberi poolt 12.01.07.a. väljastatud meditsiinitõend. Kaebaja väidab, et teda on põhjuseta karistatud. Vastustaja on ülaltoodust tulenevalt teisel seisukohal. Kinnipeetavale karistuse määramisel on arvestatud rikkumise raskust ning kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kaebaja kandes karistust Murru vanglas ei ole õiguskuulekalt käitunud, ta on süstemaatiline distsipliinirikkuja ja antud hetkel on tal kaksteist kehtivat distsiplinaarkaristust. Määratud karistus on proportsionaalne ja kooskõlas õigusnormidega. 3 V. O. on distsipliinirikkumise toime pannud ning süütegu on tuvastatud distsiplinaarmenetluse käigus. Vastustaja haldusaktid on põhistatud ning kaalutlusõiguse teostamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. 15.06.07.a. saabus Murru Vangla täiendav selgitus kaebaja tervisliku seisundi kohta. Murru Vangla neuroloog K. Parts märgib, et tervisekaardi alusel oli V. O. 06.11.06.a. ja 07.11.06.a. vastuvõtul, kus leiti, et tal on väga kerge tervisehäire. Kiiret ja vältimatut abi vaja ei olnud. Ravi (valuvaigisti) oli seedetraktile ärritav, kutsudes esile kõrvetisi, iiveldust. Ravi polnud ohtlik. Haigus on möödunud. Ravi käivitas mao funktsionaalsed häired, mis olid kinnipeetaval enne (kaardi alusel alates 12.10.04.a.). Peale selle lisab K. Parts kohtu küsimusele, missuguse lihassüsteemi haigusele arst on varasemalt viidanud, selgituseks, et „antud juhul „lihassüsteemi haigus “: ühe kaelapoole lihaste kangus ja valulikkus, nt valest pea asendist, tuuletõmbusest jne „. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale, menetlusosaliste seisukohti leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et V. O. 06.11.06.a. kell 14.45 tagus metallvardaga vastu kambri ust, millega häiris vanglateenistujate tööd üheksandas eluosakonnas ning ei allunud korraldusele lõpetada tagumine ning ära anda metallvarras. Antud juhtumi kohta koostas ettekande vanemvalvur J. Kuttšijev, mis registreeriti numbriga
3. Ettekanne koostati 06.11.06.a. (tlk 37 pöördel) ja selles märgitakse, et kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamisest. Samal päeval koostati 3 ametniku poolt ka akt selgituse andmisest keeldumise kohta (tlk 38). Uue ettekande koostas J. Kuttšijev 08.11.06.a. (tlk 39). Kuigi kaebaja kohtukaebuses ei märgi midagi intsidendist seotult ohtliku metallvarda kasutamise ja äravõtmisega, tema asjade väidetavast rikkumisest läbiotsimise käigus, on asja materjalidest nähtav, et kaebaja tagus metallvardaga vastu kambri ust, ta ei andnud seda varrast ära, vaatamata korraldustele mitte taguda, ikkagi jätkas vardaga tagumist ning lisaks läks sedavõrd närvi, et hakkas ise märatsema ning loopis oma asju. Kaebaja oli süüdistanud hiljem ametnikke ja leidis, et ametnikud rikkusid tema asju. Selle väite tõttu kirjutas vanemvalvur J. Kuttšijev ettekande 08.11.06.a., milles märgitakse, et peale läbiotsimist läks kinnipeetav kambrisse tagasi ja hakkas märatsema ja oma asju loopima. Seega ei nähtu, et valvurid oleks rikkunud kinnipeetavale kuuluvaid asju. Kaebaja kohtukaebuses varaga toimunus pretensioone ei ole esitanud ja kohus seda küsimust ka rohkemalt ei käsitle. Viimase ettekande kohaselt nähtub kaebaja käitumise kohta, et lisaks ähvardas V. O. ka ametnikke lubadusega nad „lahti lasta“. Kaebaja midagi selles osas ei märgi, kuid ilmselget survet ta avaldas, kuivõrd kaebaja tahteks tema enda kaebuse alusel oli äratada nn tähelepanu ja saavutada arsti juurde viimine. Kaebaja ei ole kohtukaebuses märkinud, miks ta ei andnud üle metallvarrast, mis vangla tingimustes on kahtlemata elule ja tervisele ohtlik ese ja ta ei märgi kaebuses, kuidas sattus tema kätte metallvarras. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et kui metallvarras on kinnipeetava kasutuses ja kinnipeetav on kaotanud enesevalitsemise, siis oli tekkinud vangla sisejulgeolekule ohtlik olukord ja kaebaja tegevus tuli tõkestada. 4 Kaebaja ei ole ümber lükanud vastustaja kogutud tõendeid ning vastulauses ning käskkirjas märgitud asjaolusid, mistõttu ei ole kohtul põhjust kahelda, et käskkirjas esitatud faktilised andmed ei vasta tõele ning et kaebaja ei pannud toime käskkirjas märgitud süütegu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et temale ei antud korraldust lõpetada koputamine ja ei teatatud, et algatatakse distsiplinaarmenetlus. Kaebaja enda seletus vanglale ja kohtule kinnitavad, et ta teatas, et soovib minna arsti juurde, valvur läks aga ära ning tema jätkas koputamist, kuni valvur tuli tagasi ja hakkas kambrit läbi otsima. Kaebaja küll ei märgi ise, millega ta koputas ja kuidas ta täpselt käitus, kuid ta ka ei vaidle vastu käskkirjas ning vangla vastuses märgitud tegevusele, so et ta koputas vastu ust valvurite tähelepanu äratamiseks, mitte ei hüüdnud neid vms. 07.06.07.a. selgituses märgib kaebaja, et „vastu ust tagus ta kell 14.40- 14.45“. Kohtu korraldavas määruses 28.05.07.a. (tlk 46) palus kohus täpsustada asjaolusid, kuid kaebaja jättis osa küsimusi tähelepanuta. Kohus leiab, et kaebaja seletused, vastustaja seletused ning distsiplinaarmenetluse materjal tõendavad, et ta tagus vastu ust, selleks et ärata väidetavalt valvuri tähelepanu. Vahetult peale sündmusi kirjutas kaebaja seletuskirja ja selles kaebaja märkis, et hommikul oli ta esitanud palve, et ta soovis minna arsti vastuvõtule ja seda ka lubati teha kell 14.
4. Kell 14.30 hakkas ta vastu ust koputama, kuna hakkasid tugevad valud. Kohus loeb distsiplinaarasja alusmaterjalidega ja kaebaja seletustega tõendatuks, et kaebaja tagus vastu ust metallvardaga, kuna ta sellele vastustaja väitele ei ole vastu vaielnud, sh ka vaidemenetluses. Kohus nõudis välja Justiitsministeeriumilt kaebaja kirjutatud vaide, milles ta ei ole vaidlustanud käskkirja asjaolusid, et teda süüdistatakse põhjuseta metallvardaga koputamises. Kohtule vastuseks teatas kaebaja (tlk 52), et ta hakkas „taguma“ kell 14.
5. Vahetult peale sündmusi kirjutas ta, et tegi seda kell 14.
6. Käskkirjas on märgitud, et ta „tagus“ kell 14.45 , samasugune aeg on märgitud ka distsiplinaarmenetluse protokollis ja vanemvalvur J. Kuttšijev ettekandes 06.11.06.a. Ehkki märgitust nähtuvad nihked kellaajas, on ilmselt püütud fikseerida aeg, mil valvurid juba tegelesid kaebajaga ja nõudsid metallvarda üleandmist. Seega nähtub, et tagumine kaebaja andmetel võis alata kella 14.30 paiku. Tagumine küll ei kestnud eriti pikka aega, kuid vaatamata sellele ei saa kohus väita, et selline tegevus ei saa häirida teisi isikuid, sh vanglaametnikke, kes täidavad töökohustusi.

§ 67

p 2 kohaselt ei tohi kinnipeetava takistada ametnikke töökohustuste täitmisel, ka ei tohi ta oma tegevusega häirida teisi. Murru Vangla kodukord ei luba samuti sellist käitumist ( p 29 ap 1 ja 2). Kohus selgitab kaebajale, et kinnipeetava viisaka käitumise juurde ei kuulu surveavaldamine, eriti viisil, mis võib takistada teiste tööd ja rikkuda vanglas kehtivat korda. Kinnipeetavale ei ole antud vangla kodukorra sätetega kutsuda valvurit enda juurde metallvardaga uksele „tagumisega“. Kahtlemata kulgeb vangla tööpäev kindla reziimi järgi ja lubamatud tegevused rikuvad ametnike töörütmi, samas häirivad teiste kinnipeetavate rahu. Valvuri kutsumine surveavaldusega ei ole kahtlemata lubatud käitumine kinnipidamisasutuses. Kaebaja on aga püstitanud küsimuse rõhuasetusega uurida, kas tema käitumise õigustuseks ja põhjuseks oli vastustaja-poolne kaebaja õiguste rikkumine. 2. Kaebaja leiab, et tal puuduvad sisuliselt legaalsed võimalused kutsuda valvur kambrisse, et teavitada valvurit tähtsatest asjaoludest. Kohus märgituga ei nõustu, kuivõrd antud juhul oli kaebaja saanud esitada valvurile palve, et tal on haigustunnused ning ta vajab arstiabi. Kaebaja väidetel oli ta palunud end viia arsti vastuvõtule juba hommikul, seega 06.11.06.a. ja kaebaja sõnade kohaselt teatas ta valudest inspektor-kontaktisikule A. Jõesalule. Kaebaja küll ei täpsusta, kuidas ta kontakteerus A. Jõesaluga, kuid on alust eeldada, et selleks ei pidanud ta taguma metallvardaga vastu ust. Kaebaja ei ole ka avaldanud, kuidas sattus tema kätte ohtlik metallvarras, kuid kohus leiab, et V. O. kasutas valvuri tähelepanu äratamiseks lubamatut viisi seejuures veendumata, kas on teistsuguseid väljundeid. Kuigi kaebaja märgib, et kui valvurit 5 kutsuda hüüdes, siis karistatakse, ei ole selline asjaolu ilmselt tinginud kunagi karistuse määramist, kuivõrd vastavad andmed puuduvad nii kohtul kui ka kaebajal ja kaebaja üksnes oletab seda. Kaebaja ei märgi, et ta püüdis hüüdega valvurit kutsuda, seega on alusetu väita, et nii või teisiti oleks määratud karistus. Kaebuse esitaja kaebusest ning dokumentaalsetest materjalidest nähtub, et ta püüdis avaldada sisuliselt survet ja seda kinnitab tema soov „valvuri mälu värskendada“, milleks kinnipeetaval puudub õigus. Kinnipeetav isegi siis, kui ta on haigestunud, peab käituma viisakalt, kuna vastavalt Murru Vangla Kodukorra (edaspidi Kodukord) punkti 29 alapunkti 2 kohaselt kinnipeetav on kohustatud mitte takistama või häirima vanglateenistujaid ja muid isikuid nende teenistuskohustuste täitmisel ning teisi kinnipeetavaid, olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne. Seega ka haiguse korral sellest teatamine eeldab viisakat käitumist ning ei luba surve avaldamist, veel vähem ametniku ähvardamist neid vallandamisega või asjade loopimisega, metallvardaga uksele tagumist. Kõiki käske ja keelde ei saa eeskirjadesse kirjutada, vastupidiselt sellised eeskirjad ei toimiks. Mingil juhul ei saa aga kaebaja lugeda eeskirjadest välja, et tal on lubatud metallvardaga taguda uksele, mis häirib teisi isikuid. Ka ei ole kinnipeetavale antud õigust esitada ühte ja sama probleemi korduvalt, kui juba kinnipeetavale on kokkulepitud käitumisest teavitatud. Kohus nõustub kaebajaga, et

§ 53

lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Kaebaja juhtis kohtu tähelepanu sõnapaarile „vältimatu abi“. V. O. väidab, et ta teatas 06.11.06.a. umbes kella 9.00 paiku inspektor-kontaktisikule A. Jõesalule, et vajab arstiabi, kuna kaela piirkonnas on tugevad valud. Kaebaja märgib ise, et ametnik vastas, et ta saab minna arsti juurde kell 14.

1. Vastustaja esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest ja vaidlustatud käskkirjast nähtub samuti, et kaebajale oli teatatud, et ta saab arstile peale kella 14.
2. Seega on menetlusosalised põhimõtteliselt ühisel seisukohal, et kaebajale ei antud lubadust, et ta saab arstiabi enne kella 14.00 või täpselt kell 14.
3. Vahe on vaid väites, kas vastuvõttu lubati peale kella 14.00 või täpselt kell 14.
4. Kohus ei välista, et kaebaja võis eksida ametniku lubadusest arusaamisel, kuid kohus leiab, et tegelikult ei ole määrava tähendusega, kas arstiabi andmiseks lubati ta viia arsti juurde täpselt kell 14.00 või peale seda. Kaebaja seletuskirjast, mille ta esitas distsiplinaarmenetluses, nähtub, et kell 14.00 ta „taguma“ ei hakanud. Seda tegi ta hiljem ning sellele ka reageeriti ning anti selgitus, millest kaebaja pidi järeldama, et kell 14.00 on möödunud ning tal tuleb veel oodata. Kaebaja püstita kohtukaebuses ja vaides hoopiski küsimuse, kas vältimatuks on abi, mida osutatakse 5 tunni kestel või möödudes. Kaebaja on peale kohtukaebuse esitamist saatnud täpsustuse, milles märgib, et arstiabi lubati temale „täpselt“ kell 14.
5. Kohus märgib siinkohal, et distsiplinaarmenetluse materjal kinnitab, et lubadus oli siiski antud mõttega garanteerida arsti juurde viimine kella 14.00-st arvates, mis ei ole täpselt kell 14.
6. Kuid isegi juhul, kui arstile lubati kaebajat viia kella 14.00-ks, ei annaks hilinemine õigustust hakata metallvardaga taguma vastu ust. Kui kaebajal oli kartus, et tema probleem võidi unustada, siis oli tal võimalus asja kontrollida läbi ukseava vestlusse asudes või hõigates, kuna kambrite uksed kostavad läbi ja selline konstruktsioon kambri uste suhtes on tingitud julgeoleku vajadusest, et kinnipeetavatega ei saaks juhtuda õnnetusi nii, et appihüüdmisel või kahtlaste helide kuulmisel ei oleks kambris toimuv valvurite tähelepanust väljas. Kaebaja ei ole vanglas uustulnuk, et ei oskaks aru saada, et metallvardaga tagumine või igasugune tagumine ja surveavaldamine on lubamatu. Kaebajal 6 ei ole ka kogemust, mis viitaks, et arstiabi saamine on üldiselt takistatud ja selle saamiseks tuleb avaldada lubamatut survet. Meditsiinikaardi väljavõttest nähtuvalt on ta arstiabi saanud pikemal perioodil. Ka vabaduses viibival isikul, kui on määratud arsti aeg vastuvõtule, ei teki määratud ajaga viivitamisel õigus tungida näiteks ise arsti kabinetti või avaldada muul viisil survet. Arsti töös ei olegi objektiivselt võimalik tööd planeerida nii, et abivajajaga tegelemine kestab teatud aja ja selle ületamisel lõpetatakse arstiabi andmine. Arstiabi ei anna valvur ise ja tema tegevus arsti juurde viimise ajas sõltub arsti töötamise võimalustest. V. O. ei olnud ainus, kes vajas vastuvõttu. Kaebaja märgib, et Murru Vangla mõistes on vältimatu abi 5 tundi. Kaebaja ootas selle 5 tundi ära, kuid valvur ei tulnud teda arsti juurde viima. Umbes kella 14.40 ajal muutusid valud väljakannatamatuks ning ta otsustas valvuritele meelde tuletada, et ta vajab arsti abi. Kaebaja esitas ka täpsustava seisukoha, et kontaktisik ei ole arst, kes saaks adekvaatselt hinnata kaebaja tervislikku seisundit. Kohus nõustub kaebajaga, et keegi peale arsti ei suuda diagnoosida haigust ja raske on prognoosida, kas haige vajab vältimatut abi või mitte. Kuid kohus leiab, et ametnikud saavad lähtuda kaebaja kirjeldatud andmetest ning kui kaebaja väidab, et suured valud tekkisid peale kella 14.00, mitte siiski hommikul, siis ei olnud ka ametnikel informatsiooni, et ta vajab vältimatut arstiabi, mistõttu ta pandi loogiliselt järjekorda, kui vältimatut abi mittevajav haige, kes vajab tema poolt kirjeldatud andmetel kohest kontrolli. Seega ei talitanud ametnikud valesti, kui jätsid kaebaja ootele, kuniks arst saab teda vastu võtta. Kuna kaebajal ei tekkinud hommikul olukorda, mis oleks pidanud panema ametnikku kahtlustama, et kaebajal on tervisele või elule ohtlik seisund ja kuna kaebusest ei nähtu, et ametniku juuresolekul avaldusid haigusnähud, mis eelduslikult pidid viima ametniku järelduseni, et kaebaja elu ja tervis on ohus, siis jäi kaebaja ootele. Käesolevalt on kaebaja märkinud, et tal oli kunagi autoavarii ning aeg-ajalt on tervis olnud korras, vahetevahel aga mitte. Seega on kaebaja esitatud andmetel tegemist pikaajalise terviseveaga (alates 2003) ning mitte vanglas tekkinud tundmatu ja äkilise haigusega. Kui kaebaja hiljem samasugust olukorda taludes ei soovinud arsti juurde minna, väidetavalt kartusest, et taas karistatakse, siis järelikult ta möönab ka ise, et valud või haigus ei ole seda sorti, mis võiks vahetult ohustada tervist või elu. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks hommikul kirjeldanud ametnikule, et ta ei saa enam kannatada, istuda, lamada vms. Haigus ei saanud olla ka sedavõrd äkiliselt halvenev, nagu kaebaja märgib, kuna järgnevad sündmused kinnitavad, et ta suutis suhelda ametnikega, neid ähvardada, loopida asju, taguda metallvardaga, toimus ka läbiotsimine jne. Kaebaja kirjeldustest saab järeldada, et valud muutusid tugevamaks siis, kui ta muutus kannatamatuks, kuna kell sai 14.00 täis ja teda ei viidud koheselt arsti juurde. Nähtuvalt kaebaja kirjeldustest ta muutus närviliseks ja hakkas aktiivsemalt füüsiliselt tegutsema. Selles olukorras võisid valud suureneda, vastupidiselt ei nõuaks arstid, et haigustunnustega isikud peaksid säilitama rahuliku reziimi. Kaebaja ei osanud oma tervislikku seisundit antud tingimustel ilmselt ise ka säästa, mis võis tuua kaasa lõppastmes valude suurenemise. Kuid ka see olukord võis olla põhjustatud kaebaja enda kannatamatusest. Vastustaja selgitustest ja distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub, et vangla ei ole kaebajale andnud lubadust viia kaebaja koheselt arsti juurde, vaid seda lubati teha esimesel võimalusel peale kella 14.00, mil arstil oli vastuvõtt ning arst võttis kaebaja vastu kell 14.
7. Seega nähtub, et hommikul oli kaebajale teatatud orienteeruv aeg ning kaebaja sai arvestada, 7 et vastuvõtule pääseb ta pealelõunasel ajal. Kohtul ei ole põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et vanglateenistuja selgitas välja 06.11.06.a. kella 9.00 ajal kaebaja tervise seisundi, see oli tuvastatud kaebaja selgituse alusel ning et ametnik teavitas sellest meditsiiniosakonna arsti. Kohus peab ka loogiliseks selgitust, et meditsiiniosakonnas oli teiste eluosakondade kinnipeetavate vastuvõtt ja vangla arstil on objektiivselt suur töökoormus, kuna Murru vanglas on üle 1500 kinnipeetava, kellest paljud vajavad igal päeval nii arstiabi kui ka nende suhtes teostatakse tervise kontrolli. Kaebusest ja kohtule esitatud materjaldiest ei selgu, et kaebaja kurtis haigust, mis viitaks eluohtlikule juhtumile, mistõttu on ka loogiline, et ta jäi ootele. Ka tavaelus ei saabu haigestumise juhtumil arst haige juurde koheselt, vaid väljakutsel koju tuleb vältimatult oodata. Kaebaja väitega, et vanglateenistujad ei ole aru saanud, mis on vältimatu abi, vastustaja ei nõustunud. TTKS § 5 kohaselt vältimatu abi mõiste selle seaduse tähenduses on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja suhtes ei tekkinud olukorda, mil ta oleks vajanud „vältimatut abi". Kaebaja kurtis kaelavalu, mis ei tähenda, et ta pidas ise olukorda eelmärgitud ohtlikkuse astmega haigusnähuks. Kaebaja märgib kaebuses, et kella 14.40 ajal muutusid valud väljakannatamatuks ning ta otsustas end meelde tuletada metallvardaga uksele tagumisega. Sellest kaebaja omakäeliselt kirjutatud seletusest kohtule nähtub, et vältimatu abi vajadus tekkis kaebajal oma tunnetuse kohaselt mitte hommikul kella 9.00 ajal või kell 14.00, vaid kella 14.40 ajal. Seega ei vajanud ta vältimatut abi arvates ajast, mil ametnik sai teada kaebaja haigusest ja mil kaebaja kirjeldas haigusnähtu ning palus viia teda arsti vastuvõtule, so hommikusel ajal. Seega on alusetu väita, et nn vältimatut abi andis vangla 5 tunni pärast. Vastustaja ei olnud selle tõttu viivituses. Kinnipeetav oli arsti vastuvõtul kella 14.50 ja seda kinnitab distsiplinaarmenetluse materjal ning kaebaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Kuna kaebaja kell 14.40 ei üritanud ametnikku kutsuda hüüdes läbi ukseluugi või ühekordse koputusega, siis ei saa ta väita, et tal puudus praktiline väljund teatada ametnikule, et tervislik seisund halvenes märgatavalt ning et ta vajab vältimatut abi. Sisuliselt sai ta vältimatu abi osaliseks ajast, kui valud ägenesid, so 10 minuti jooksul. Üldteadaolevalt vältimatut abi või nn kiirabi korras antavat abi ei ole ka vabaduses viibivatel isikutel võimalik saada kiiremini. Kohus leiab, et kinnipeetava soovi pääseda arsti vastuvõtule 06.11.06.a. oli arvestatud ning kinnipeetavale oli selgitatud, et ta viiakse arsti juurde esimesel võimalusel peale kella 14.
8. Arsti vastuvõtule kaebaja kohe ei saanud ning teda teenindati kell 14.50, mis ei ole ebamõistlik aeg arvestades, et kaebaja kurtis suurt valu peale kella 14.00-i.
9. Kohus küsis täpsemat selgitust kaebaja haigusseisundi kohta –mis on lihasvalu, mille kohta arst on esitanud tõendi. Kohus uuris, missugusel põhjusel kaebaja pöördus arsti poole. Kohus on juba eelnevalt ära märkinud saadud täpsustava vastuse sisu. Kohus järeldab, et kaebajal ei olnud vältimatu abi vajalik, kuna puudus selline haigusseisund ja seda isegi vastuvõtu ajaks, so ajal, kui kaebaja väidetel oli tekkinud vajadus vältimatule abile.
10. Kaebaja täpsustusest nähtub, et ta jääb seisukohale, et distsiplinaarmenetlusest ta midagi ei teadnud. Kohus selle väitega ei nõustu, kuna toimikusse kogutud menetlusmaterjal kinnitab vastupidiselt, et kaebaja ei soovinud seletuskirja esitada. Puudub loogiline selgitus, miks 8 ametnikud oleksid huvitatud, et kaebaja jätab seletuskirja esitamata. Seletuskirja esitamise mittevõimaldamine ei seaks neid eelisolukorda. 3 ametnikku kirjutasid akti (tlk 38), et kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamisest. Kohtul puudub alus jätta see akt tähelepanuta, samuti J. Kuttsijevi ettekanded. Kaebaja väide on esitatud seejuures mööndusega, et ta on ka varem seletuskirju kirjutanud, kuid üldiselt pole need midagi kaasa toonud. Seega ei välista kaebaja suhtumine, et ta siiski ei soovinud seletuskirja sellel korral anda, kuna peab seda üldjuhul tarbetuks. Kohus selgitab, et kaebaja asjatult leiab, et seletuskirjade kirjutamine midagi ei anna. Seletuskirja kirjutamine annab võimaluse esitada oma nägemus asjas, mida seejärel saab hinnata kogumis muude tõenditega ning see on esmane kaitsevahend, millega isik saab end kaitsta nii enne menetlust, menetluse kestel ja peale seda. See, et kaebaja seletuskirjad ei ole toonud kaasa üldiselt edu, ei kinnita, et nendega pole arvestatud. Võimalik, et muude asjaolude kogumis ongi selgunud, et kaebaja seisukohad muudel juhtudel osutusid valeks. Seletuskirja kirjutamine iseenesest ei saa garanteerida edu juhul, kui selles esitatu ei vasta tõele. Kaebaja on veel märkinud, et tavaliselt saadetakse distsiplinaarmenetluse algatamise kohta teade, kuid seekord mitte. Kaebaja lisab näite, kuidas teavitatakse menetlusest. Kohus leiab, et teate puudumine ei muuda siiski asjaolusid. V. O. nähtuvalt menetlusmaterjalidest sai teada distsiplinaarmenetluse algatamisest, ei soovinud tutvuda protokolliga ja esitada kirjalikku selgitust, mistõttu ametnikud fikseerisid aktiga, et kaebaja ei soovi esitada omapoolselt seletusi. Samas nähtub alusmaterjalidest, et kaebaja siiski mõtles ümber, kuivõrd tema seletuskiri on olemas ja see on dateeritud 08.12.06.a. seisuga. See ei ole pelgalt kaebus ametniku peale, vaid kirjutatud seletuskirja blanketile, milles kaebaja annab selgituse toimunu kohta. Kaebaja on seega saanud teada, et menetlus kulgeb, ta sai ka kirjutada seletuse, mis kehtib antud sündmuse kohta. Lisaks märgib kohus, et kaebaja ei ole enne sellist probleemi püstitanud, sh kohus kontrollis ka vaidemenetluses esitatud kaebaja seisukohti ja kaebaja vaides on püstitatud vaid küsimus, et temale ei antud viivitamatut arstiabi. Seega on kaebaja vastav väide otsitud. Täiendavalt vangla vastuse saamisel esitas kaebaja ka seisukoha, et temale ei ole antud otsest käsklust anda ära metallvarras või et oleks keelatud sellega vastu ust taguda. Kohus uurinud materjale märgib esmalt, et kaebaja ei ole ka selles osas varasemalt esitanud pretensiooni, et käskkirjas oleks valesti märgitud, et ta ei täitnud korraldust lõpetada tagumine ja anda ära metallvarras. Kaebaja kohtu vastavale küsimusele metallvarda üleandmise kohta midagi ei märgi. Kuna kohus luges tõendatuks, et metallvarras oli olemas, millega kaebaja tagus, siis on loogiline, et selline metallvarras paluti ka ära anda, kuna metallvarras kaebaja käes oli loonud ohtliku olukorra. Metallvarda kättesaamiseks teostati kiire läbiotsimine, vastupidiselt puudus vajadus läbiotsimiseks ning kaebaja ei eita, et asjad otsiti läbi. See nähtub ka tema seletuskirjast, et tehti läbiotsimine, kuigi kaebaja seal kurdab, et tema asjad rikuti. Kaebaja ei märgi, et ta andis metallvarda ise ära. Kohus saab siit järeldada, et ametnik ei hakanud põhjuseta kontrollima asju ja otsima varrast. Vastustaja tegevus kinnitab 06.11.06.a. ettekandes (tlk 37 pöördel) esitatud vanemvalvur J. Kuttšijevi esitatud andmeid. Kaebaja ei ole varem ka märkinud, et talle ei olegi antud korraldust lõpetada tagumine. Kaebaja seletuskirjast nähtub, et tagumise peale valvur oli pöördunud tema poole ja küsinud, mis ta lõhub. Kaebaja seletusest nähtub, et nõudis arstiabi ja selle peale valvur läks minema. Kaebaja seletusest nähtub, et ta hakkas taas koputama ja valvur avas välimise ukse ning küsis, mis viga on. Kaebaja seletusest nähtub, et ta selgitas, et tal on tugev valu kaelas, kui valvur avas välimise ukse ja andis korralduse. Seega nähtub, et kaebaja korduvalt hakkas taguma uuesti, kuigi oli uuritud, „mis viga“. Kohus ei saa välistada, et valvurid nendel kordadel ei keelanud tagumist, ehkki kaebaja seletusest üksikasju ei nähtu. Kaebaja ei saa seega väita, et valvurid ei kontrollinud tagumise põhjust. Kui valvurid korduvalt vestlesid temaga, siis on ka loogiline, et nad „tagumisega“ ei leppinud. Kaebaja seletuskiri viitab, et valvur mitmel korral tegeles 9 tema küsimusega ajal, mil ta hakkas koputama ehk lisaks varemtoodule märgib kohus, et ta ei jäetud tähelepanuta ja temaga tuli tegeleda korduvalt, mis on kahtlemata lisatöö valvurile. Kuigi käskkirjas ei märgita üheselt ära, millal ja kes andis korraldused lõpetada tagumine, nähtub 06.11.06.a. ettekandest (tlk 37 pöördel) ja kaebaja seletuskirjast, et kaebajaga tegeles vanemvalvur J. Kuttšijev. Seega said käsklused olla antud tema poolt ja kuivõrd kaebaja varem seda probleemi ei püstitanud, siis pika aja möödudes tagantjärgi püstitatud küsimus ei ärata kaebaja väite suhtes usaldust. Puudub mõistlik põhjus, miks valvur pidi taluma põhjuseta koputamist ning mitte keelama kaebajat. Valvur V. Skurko (tlk 38 pöördel) kinnitab samuti keelamisele mittereageerimist. Kui kaebaja tegevus ei vastanud neile faktilistele asjaoludele, siis ei oleks valvur kirjutanud ka ettekannet menetluse algatamiseks allumatuse motiivil. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud neid faktilisi asjaolusid vaidemenetluses ning kaebaja ei ole ka märkinud, et valvuril oli enne sündmust tema vastu vaen, mis kaudselt võiks anda põhjust uurida, kas valvur võis kaebajat alusetult süüdistada. Sündmuse vallandas siiski kaebaja tegevus ja mitte valvuri tegevus, mistõttu puudub võimalus ka valvurite provokatiivsele käitumisele. Karistuse määramisel märgitakse ära, et kaebajal on distsipliinirikkumisi ja hulgaliselt kehtivaid karistusi, mis omakorda viitab, et kaebaja ei ole suutnud käituda eeskujulikult ning ta on sageli allumatu. Kohus järeldab, et kaebaja allumatus ei ole seotud üksnes arusaamatustega või juhustega, vaid tegemist on allumatusega, mis on distsipliini rikkumine. Kohus on eelnevalt märkinud, miks ta leiab, et surveavaldusega ei saanud nõuda arsti juurde viimist ja arstiabi kaebaja sai ajast, mil ta kirjeldas, et valu on tugevnenud. Kaebaja ei vajanud vältimatut abi hommikusel ajal, mil ta teatas vajadusest saada arstiabi. Kaebaja sai vältimatut abi, kui ta kirjeldas ametnikele, et valu tugevnes. Arstilt saadud andmetel puudus kinnipeetaval vajadus vältimatu abi järgi, kuna tema haigusseisund ning haigused seda ei tinginud. Seega on kaebaja väide selles, et tema õigus rikuti vältimatu abi mitteandmisega, alusetu. Kaebaja esiletoodud põhjustel ei ole alust käskkirja tühistada.
11. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Vastustaja menetluskulu nõuet ei esitanud. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest HKMS § 91 lg 1 alusel, mistõttu jäävad menetluskulud riigi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 10