← Eesti

3-05-407/11

3-05-407 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 11.06.2007.a Tallinn Haldusasja number 3-05-407 Haldusasi A. S. ja R. S. kaebused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni (ÕVVTK) toiminguks kohustamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 15.05.2007 Menetlusosalised Kaebuse esitajad: A. S. ja R. S., esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm Vastustaja: ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, esindajad Terje Krais ja Reeli Tambek RESOLUTSIOON Jätta A. S. ja R. S. kaebused rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 17.05.1993.a otsusega nr 647 tunnistati Tallinnas, X tn x, endisel kinnistul nr xxx asuvad hooned ja krunt omandireformi objektiks, lugedes tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. S.le ja A. M.le. Omandireformi õigustatud subjektideks tunnistati E.-G. S. ja E.-A. S., T. M. ja M. M. võrdsetes mõttelistes osades (tl 50).
  2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15.12.1997.a otsusega nr 9580 muudeti otsuse nr 647 punkti 1 esimest lõiku ja sõnastati see järgmiselt: „lugeda Tallinnas, X tn x, endisel kinnistul nr xxx asunud kaks elumaja ja kuur ning krunt suurusega 591 m2 omandireformi objektiks“. Lisaks täiendati otsust nr 647 punktiga 5 järgmises sõnastuses: „jätta taotlused linnamüüri ja torni tagastamise kohta rahuldamata, kuna J. S. ja A. M. omandiõigus neile ei ole leidnud tõendamist“ (tl 51).
  3. Tallinna Linnakohtu 29.09.1999.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2/3/22-6549/98 jäeti rahuldamata A. S. hagi J. S. ja A. M. omandiõiguse tunnustamise nõudes Tallinnas, X tn x asuvale linnamüürile ja tornile. Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.1999.a kohtuotsusega tsiviilasjas nr II-2/1259 jäeti linnakohtu otsus muutmata (tl 13-19). Tallinna Linnakohtu otsus jõustus 31.12.1999.a.
  4. R. S. ja A. S. pöördusid 13.04.2005.a Tallinna Linnavalitsuse Maa-ameti poole taotlusega korraldada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uus läbivaatamine ja lahendamine aadressil Tallinn, X tn x asuval endisel kinnistul nr xxx asuvate hoonete ja krundi suhtes ning võtta vastu otsus Tallinnas, X tn x asuva obrokimaa andmisest R. S.le ja A. S.le (tl 1011).
  5. Tallinna Linnavalitsuse Maa-ameti 28.04.2005.a kirjaga nr 6-8/2431 teatati R. S.le ja A. S.le, et tuginedes Tallinna Linnakohtu 29.09.1999.a ning Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.1999.a otsustele ei ole see võimalik (tl 9).
  6. R. S. ja A. S. esitasid 01.06.2005.a Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uuesti läbivaatamise menetluse alustamiseks.
  7. Tallinna Halduskohtu 16.01.2006.a määrustega võeti R. S. ja A. S. kaebused halduskohtu menetlusse ning liideti ühte menetlusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  8. Kaebuse esitajad R. S. ja A. S. paluvad kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni korraldama Tallinnas, X tn x asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse uus läbivaatamine lähtuvalt kaebuse esitajate poolt esile toodud asjaoludest. 8.1 Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.1999.a otsuses tsiviilasjas nr II-2/1259/1999 on tuvastatud, et Tallinna linna maamõõtja abi poolt 1934.a koostatud köites “Andmed vanade linnamüüride kohta“ toodud tabelist nähtuvalt oli vaidlusalune torn X tn x asuva kinnisvara omaniku W. E. kasutuses 1847.a sõlmitud ja 1878.a pikendatud rendilepingu alusel. Andmed torni kuulumise kohta omandiõiguse alusel W.E.le puuduvad. Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse inspektsiooni 20.08.1993.a kirja nr 59/k407 kohaselt oli vaidlusalune Munkadetagune torn juba 1828.a X tn x kinnistu nr xxx omanikele obrokiõiguse alusel tähtajatult rendile antud. Tallinna Linnaarhiivi 17.01.1995.a teatise järgi ei kinnistatud Munkadetagust torni 01.11.1924.a linna nimele. 24.05.1937.a sõlmisid W. E. kui müüja ja J. S. (hiljem S.) ning A. M. kui ostjad ostumüügilepingu, millega W. E. müüs Tallinnas, X tn x kinnistu nr xxx all asuva kinnisvara koos ehitiste ja päraldistega J. S.le ning A. M.le. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et X tn x kinnistu nr xxx endised omanikud kasutasid linnamüüri ja Munkadetagust torni obrokiõiguse alusel. J. S. ja A. M. olid X tn x asuva maa, millel asuvad linnamüür ja torn, osas 16.06.1940.a kruntrendimaa (obrokimaa) pidajad Balti eraseaduse §-de 1324-1334 alusel. Kaebuse esitajad on J. S. pärijad ja omandireformi õigustatud subjektid. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsus on leidnud, et kaebuse esitajate taotlus korraldada vara tagastamise avalduse uus läbi vaatamine ei kuulu rahuldamisele, on seeläbi välistatud kaebajate õigus saada läbi vara tagastamise menetluse tagasi linnamüür ja Munkadetagune torn. Seega rikub Tallinna Linnavalitsuse keeldumine menetluse alustamisest ja taotluse lahendamisest kaebuse esitajate õigusi. 8.2 Kaebuse esitajad taotlesid vara tagastamise avalduse uut läbivaatamist lähtuvalt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest, mistõttu tuli nimetatud maal asuvat linnamüüri ja 2 Munkadetagust torni käsitleda endisel obrokimaal asuvate hoonete ja rajatistena, mis tuleb tagastada. Nimetatud asjaolu toob kaasa varasema vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse muutmise ja on aluseks kaebuse esitajate tunnistamisele omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas, X tn x asuva linnamüüri ja Munkadetaguse torni suhtes. Tallinna Maa-amet vaatas kaebuse esitajate taotluse läbi ning vastas sellele lähtuvalt sellest, kas on tõendatud omandiõigus linnamüürile ja tornile. Sellist asjaolu kaebuse esitajad oma taotluses ei tõstatanud ning seega on kaebuse esitajate taotlus jätkuvalt lahendamata. 8.3 Täiendavalt viitavad kaebuse esitajad vara tagastamise toimiku 1434 lehekülgedel 91-93 asuvale Tallinna maamõõtja abi 1934.a koostatud tabelile „Andmed vanade linnamüürida kohta.“ Nimetatud tabelil on märge selle kohta, et Munkadetagune torn on tabeli koostamise ajal kinnistu omaniku V. E. kasutuses. Kasutamise alusena on märgitud 07.04.1847.a sõlmitud ja 28.08.1878.a pikendatud rendileping. Tabeli märkuste lahtris on märge „Olla olemas uus leping 27.08.1880.a, mida aga Rahandusosakonnast ei leidnud“. Kaebuse esitajad juhivad seoses tabelil tehtud viitega 27.08.1880.a lepingule tähelepanu vara tagastamise toimikus olevale väljavõttele Tallinna vanade linnatornide nimekirjast, millel on viide asjaolule, et kinnistul xxx asuv poolümmargune torn on „O.R. obrokipeal“. Märkuste lahtris on märkus, mille kohaselt on olemas 27.08.1880.a leping, mis õigustab linnale omandada. Kaebajate hinnangul kinnitavad nimetatud dokumendid seda, et isegi juhul, kui Munkadetagune torn oli 04.09.1878.a tavarendil, siis kasutati torni alates 27.08.1880.a juba obrokipeal. Samuti viitavad kaebajad O. R.i ja tema tütre L.-C.-A. R.i vahel 22.08.1900.a sõlmitud kinkelepingule, millega O. R. kinkis oma tütrele kinnistu xxx koos kõigi ehitiste ja juurdekuuluvaga, aga ka kõigi õigustega, mida ta ise omandas ja kasutas. Lepingule on märgitud lisana: koos kinnisvaraga nr xxx lähevad kingisaajale üle ka kõik õigused linnamüürile ja tornile, mis on kinkija poolt omandatud lepingu alusel 29.07.1880.a A. B.lt ja mis on kirja pandud Linnavalitsusega 22.08.1879.a sõlmitud lepingus. Kaebajad leiavad, et kuna tavarendilepingust tulenevate õiguste üleandmist Balti Eraseadus ette ei näinud, sai olla tegemist ainult obrokilepinguga. 8.4 Vastustaja poolt kohtule esitatud A. B. K.i ja Tallinna linnakassa valitsuse vahel 07.04.1847.a sõlmitud üürileping ja J. A. H.i ja Tallinna linnakassa valitsuse vahel 04.09.1878.a lepingud käsitlevad linnamüüri ääres X tänaval asuva numbrit xxxX kandva torni üürile andmist. Käesolevas vaidluses on juttu aga Munkadetagusest tornist endisel kinnistul xxx. Seega ei tõenda nimetatud lepingud kaebajate hinnangul Munkadetaguse torni üürile andmist.
  9. Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leiab, et kaebuse esitajate nõue on alusetu ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. 9.1 Kaebajate väited on kohtuotsuse kontekstist meelevaldselt välja võetud ning põhjendamatud. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalisele kohustuslik selles osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue. Asjaolu, et lisaks resolutsioonile kirjeldab kohus lahendites ka kogutud tõendeid on igati kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) sätete ja põhimõtetega, kuid samas ei saa kaebajate tõendite kirjeldustest omandada õigusi, mis ei kajastu otsuse resolutsioonis. Seega on väär kaebajate arusaam, et kohtuotsusega on tuvastatud asjaolu, et kaebajad kasutasid maad obrokiõiguse alusel, sest otsuse resolutsioonis on kohus üheselt jõudnud järeldusele, et omandiõigus nimetatud linnamüürile ja tornile on tõendamata. Kohtuotsusest ei tulene ka asjaolu, et materjalidega oleks tuvastatud maa kasutamine obrokiõiguse alusel. 9.2 Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse inspektsiooni 20.08.1993.a kiri nr 59/K-407 ei ole Vabariigi Valitsuse 28.08.1001.a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra 3 punkti 21 kohaselt tõendiks, millega tõendatakse õigusvastaselt võõrandatud vara ja maa omandiõigust. 9.3 Vastustajale ei ole esitatud uusi tõendeid ja ei ole ilmnenud uusi asjaolusid pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemist, samuti puuduvad haldusmenetluse seaduse § 44 lõikes 1 nimetatud juhud haldusmenetluse uuendamiseks. 9.4 Kaebuse esitajate poolt viidatud 22.08.1900.a kinkelepingu punktis I mahakriipsutatud tekstist tulenevalt leiab vastustaja, et ilmselt märgiti kinnistu nr xxx notari poolt ekslikult obrokikrundiks, mistõttu vead viivitamatult parandati. Seega ei tõenda mahakriipsutused kaebajate väiteid, vaid vastupidi. 9.5 O. R.i ja tema tütre L.-C.-A. R.i vahel 22.08.1900.a sõlmitud kinkelepingu täiendus tõendab üheselt, et torn ei kuulunud kinnistu nr xxx koosseisu. Vastupidiselt kaebajate väidetele pole linna hüpoteegiringkonnas kunagi eksisteerinud kinnistut nr xxxX (ega ka X,X jne), sealhulgas ei enne ega pärast 1889.a kohtureformi. Lepingu punktid tõendavad üheselt, et kinnistu nr xxx ei olnud osaliselt ega tervikuna obrokilepingu alusel kasutatav. Puuduvad andmed selle kohta, et vaidlusalune linnatorn paikneks mõnel teisel kinnistul, millise omandiõiguse või obrokilepingu alusel kasutamise õigus oleks kuulunud kaebajate õiguseellastele. Samas tõendavad vastustaja poolt esitatud materjalid, et torni tähistati numbriga xxxX ja seda tõenäoliselt eesmärgil konkretiseerida kõneks olevat objekti. Kinnistuga nr xxx piirnevad linnamüürid ja tornid paiknesid kinnistul nr xxx, mis hõlmas linnamüüri ja torne tervikuna. On selge, et märkides sõlmitavas lepingus viitena vaid kinnistut xxx ei oleks arusaadav, millise linnamüüris paikneva torni kohta on leping sõlmitud. Ka kaasajal märgitakse objekti konkretiseerimise eesmärgil plaanile tihti tähiseid, kuid ei
  10. ega
  11. sajandil kaasne märgetega muutusi omandiõiguses. KOHTU PÕHJENDUSED
  12. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel. 10.1 Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi obrokimaa omandisse andmise seadus) § 2 lõike 1 kohaselt käsitletakse kruntrendimaa õigusena (obrokiõigusena) Balti Eraseaduse §-des 1324-1334 sätestatud asjaõigust. Balti Eraseaduse §-de 1324 ja 1326 kohaselt mõisteti obrokimaaõiguse all õigust, mille kohaselt andis maaomanik maa teisele isikule obrokipidajale tähtajatuks kasutamiseks iga-aastase kruntrendi ehk obroki eest. Obrokimaa omandisse andmise seaduse § 3 lõige 1 sätestab, et endine kruntrendimaa (obrokimaa) antakse tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95 protsendi ulatuses. Seaduse § 4 lõike 3 kohaselt määratakse selle seaduse § 3 lõikes 1 täheldatud pärijad kindlaks maareformi seaduse § 5 lõike 1 punkti 2 sätete kohaselt ja neile selle seaduse alusel omandisse antaval maal asuvate ning kruntrendimaa (obrokimaa) pidajale kuuluvate hoonete ja rajatiste tagastamisel kohaldatakse endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise sätteid. 10.2 Kaebuse esitajad leiavad, et J. S. ja A. M. olid Tallinnas X tn x asuva maa osas, millel asuvad linnamüür ja torn, kruntrendimaa ehk obrokimaa pidajad ning nimetatud asjaolu on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.12.1999.a otsusega. Nimetatud otsuses on viidatud Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse inspektsiooni 20.08.1993.a teatisele nr 59/K-407, mille 4 kohaselt oli torn juba 1829.a X tn x kinnistu xxx omanikele obrokiõiguse alusel tähtajatult rendile antud. 10.3 Tallinna Ringkonnakohus on 31.12.1999.a otsuse põhjendavas osas ära näidanud tõendid, mille põhjal ta leidis, et J. S. ja A. M.i omandiõigus X tn x asuvale linnamüürile ja tornile ei ole tõendatud. Muuhulgas on kohus viidanud ka järgmistele asjaoludele: Vaidlusalune torn oli X tn x kinnisvara omaniku W.E. kasutuses 1847.a sõlmitud ja 1878.a pikendatud rendilepingu alusel. 24.05.1937.a sõlmisid W. E. kui müüja ja J. S. (hiljem S.) ja A. M. kui ostjad notari Eduard Juurika juures müügi-ostulepingu, millega W. E. müüs Tallinnas X tn x kinnistu nr xxx alla asuva kinnisvara ühes peal leiduvate ehituste ja muude päraldistega kõigi õiguste ja kohustustega, millega ta ise seda kinnisvara on kasutanud ja vallanud või seaduse järgi kasutada või vallata oleks võinud – täieks omanduseks J. S. ja A. M.ile võrdsetes mõttelistes osades. Ringkonnakohtu hinnangul oli linnakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna ostu-müügilepingus on ehitised loetlemata ja kinnistu nr xxx krundi piirid määramata, siis ei tõenda ülalnimetatud leping, et J. S. ja A. M. oleksid omandanud ka linnamüüri ja torni. Ringkonnakohus viitab Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsiooni 20.08.1993.a kirjale nr 59/K-407, mille kohaselt oli Munkadetagune torni 1828.a X tn x kinnistu nr xxx omanikele obrokiõiguse alusel tähtajatult rendile antud. Tallinna Linnaarhiivi 17.01.1995.a teatise järgi anti torn X tänaval asuva maja juures (kinnistu nr xxx) kasutada pottseppmeister K.le määramata ajaks Tallinna magistraadi 08.05.1828.a resolutsioonile ja Tallinna Linnakassaga 23.05.1828.a sõlmitud lepingu alusel. Lisaks on ringkonnakohus märkinud, et krundi suuruseks on 590 m2, mitte aga 701 m2, nagu püüab tõendada hageja. Seega ei ole vaidlusaluse torni ja linnamüüri alust maad arvestatud W.E.le kuulunud krundi hulka ka aastal 1937, mil toimus kinnistu müük. W.E. ei saanud 1937.a lepinguga müüa suuremat kinnistut, kui talle endale dokumentide järgi kuulus ja milliselt talle makse arvestati (tl 13-19). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajad on välja valinud endale sobiva tõendi, kuid on jätnud kõik teised asjas esitatud tõendid õigustamatult tähelepanuta. Jõustunud kohtulahendites on piisava põhjalikkusega kirjeldatud kogutud tõendeid ning selgelt asutud seisukohale, et olemasolevad tõendid sh kinnistusraamatute sissekanded, ostu-müügilepingud, kohtuotsused, kinkelepingud ega muud arhiividokumendid ei kinnita taotlejate õiguseellaste omandiõigust vaidlusalusele varale ja maale ega maa kasutamist kruntrendimaa (obrokimaa) pidajana. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi lepingut, mille alusel oleksid võinud neile õigused nimetatud linnamüüri ja torni osas tekkida. Ainuüksi asjaolu, et kaebajad linnamüüri ja torni kasutasid, ei tähenda automaatselt seda, et kasutamine toimus obrokiõiguse alusel. Seega leiab kohus, et kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et J. S. ja A. M. olid Tallinnas X tn x asuva maa osas, millel asuvad linnamüür ja Munkadetagune torn, õigusvastase võõrandamise ajal obrokimaa pidajateks. J. S. ja A. M. omandasid X tn x asuva kinnistu 1937.a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel W.Eichhornilt ning omandatu vastab pindalalt sellele, mille suhtes on kaebajad tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks. 10.4 Linnamüüri ja Munkadetaguse torni kuulumine kaebajate õiguseellastele obrokiõiguse alusel ei ole tõendatud ka käesolevas asjas esitatud muude tõenditega. Üheks obrokiõiguse oluliseks tunnuseks on obrokimaks. Tallinna Linnaarhiivi 27.06.2006.a teatisest nr 1-4.2/1551 on märgitud, et Tallinna Linnavalitsuse Rahandusosakonna arhiivis leiduvad detailsed ja täpsed andmed obrokimaksude suuruse ja laekumiste kohta kinnistute kaupa. Tallinna obrokimaksude registrist nr 1915-20, Tallinna VI linnajao kinnisvaramaksu raamatust 1925-1933 ja X tn x kinnisvara kohta 19.12.1938.a esitatud teatistest kinnisvara koosseisu tulukuse ja väärtuse kohta selgub, et X tn x kinnisvara omanikelt ei ole nõutud ja nad ei maksnud obrokimaksu Munkadetaguse torni kasutamise eest. Samuti märgitakse nimetatud teatises, et Tallinna rae ja linnavalitsuse kinnistusraamatud ei sisalda andmeid Tallinna linna ja kinnistu nr xxx omanike vahel sõlmitud 5 Munkadetaguse torni müügi-ostu või obrokile andmise lepingute kohta. Samuti ei olnud kinnistu nr xxx koosseisus linna- ehk obrokimaad (tl 84). Nii A. B. K.i ja Tallinna linnakassa valitsuse vahel 07.04.1847.a sõlmitud üürilepingu (tl 104-105), J. A. H.i ja Tallinna linnakassa valitsuse vahel 04.09.1878.a sõlmitud lepingu (tl 109-110) kui ka Tallinna linnavalitsuse 09.08.1879.a otsuse Munkadetaguse torni kasutada andmise kohta samas lepingus sätestatud tingimustel kinnistu xxx uuele omanikule A. B.le (tl 147), näol on tegemist sisuliselt üürilepingutega. Mõlemad lepingud sisaldavad valdaja poolset kohustust linnamüür ja torn tagastada linnale viivitamatult, kui viimane peaks seda nõudma ehk teisisõnu säilis omanikul õigus igal ajal linnamüür ja torn isiku valdusest välja nõuda. Selline tingimus oli obrokilepingute puhul välistatud (sellisel juhul oleks pidanud otsene omanik obrokiõiguse nö välja ostma). Seda, et tegu oli rendi-(üüri) lepingutega ei lükka ümber ka kaebajate poolt esitatud O. R.i ja tema tütre L.-C.-A. R.i vahel 22.08.1900.a sõlmitud kinkeleping. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud leping kinnitab seda, et torni ja selle aluse maa kasutamine toimus rendi-, mitte aga obrokilepingu alusel. Kinkeleping teeb vahet kinnistul xxx ja tornil, mida tähistatakse xxxX. Seega viitab kinkeleping otseselt sellele, et müür ega torn ei kuulunud kinnistu nr xxx hulka. Puuduvad andmed, et nimetatud müür ja torn oleksid paiknenud mingil muul kinnistul, millise obrokiõiguse alusel kasutamise õigus oleks kaebajate õiguseellastel olnud. Seega puudub kinnistu koosseisus obrokimaa. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnistu nr xxx on täies ulatuses eramaa ning linnamüüri ja torni nimetatud kinnistuga ei ole liidetud, samuti ei ole moodustatud torni jaoks eraldi kinnistut. 22.08.1900.a kinkelepingu täienduse kohaselt läksid koos kinnistu nr xxx kinkimisega edasi õigused ka kindlusetorni osas samadel tingimustel, millised O. R. ise oli omandanud (tl 123-124). O. R. omandas need 29.07.1880.a A. B.lt, kes kasutas torni samadel tingimustel, mis olid sätestatud 04.09.1878.a sõlmitud rendilepingus J. H.i ja Tallinna linna vahel (tl 147). 10.5 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et J. S. ja A. M. olid Tallinnas X tn x asuva maa osas, millel asuvad linnamüür ja Munkadetagune torn, õigusvastase võõrandamise ajal obrokimaa pidajateks. Kuna ei ole ilmnenud uusi tõendeid ega asjaolusid pärast ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemist ei ole Tallinna Linnavalitsus kohustatud õigusvastaselt võõrandatud avra tagastamise avalduse nii krundi kui ka ehitiste osas uuesti läbi vaatama.
  13. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Vastustaja taotleb kaebajatelt kohtukulude väljamõistmist summas 1297 krooni ja 19 senti. Riigikohus on leidnud 12.10.2006.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-06, et halduskohtumenetluses teise poole kasuks endiselt võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente, tuleb vastustaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Indrek Paukštys Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.