← Eesti

3-07-489/10

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 26.06.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-489 Haldusasi K. L.´i kaebus Murru Vangla direktori 30.01.07.a. käskkirja nr 59-kk tühistamiseks ja Murru Vangla kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus lühiajalise väljasõidu loa saamiseks uuesti läbi. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Jätta kaebaja kohtukulud kaebaja kanda. (HKMS § 92 lg 1) Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) Edasikaebamise kord ja tähtaeg KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 07.03.07.a. esitas K. L. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada Murru Vangla direktori 30.01.07.a. käskkiri nr 59-kk ja teha Murru Vanglale ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus lühiajalise väljasõidu loa saamiseks uuesti läbi. Murru Vangla direktor jättis märgitud käskkirjaga rahuldamata kaebaja taotluse lubada ta lühiajalisele väljasõidule. K. L. oli esitanud taotluse 10.01.07.a., milles märkis, et soovib kohtuda lähedastega, mis parandab suhteid, kuna naisel ei ole võimalik tema juurde tulla. Suhted võivad puruneda. Tütrel on sünnipäev xx.xx ja ta soovib teda näha ning õnnitleda. Teda ootavad ka vanemad, kes vajavad abistamist, kuna suvila katus vajab remontimist. Isa ootab ja loodab tema abile. Veel märgib ta, et tahab „vähendada hagi“ ja oma firma arvelt „kanda summa hagi vähendamiseks“. Edasi esitab ta väljasõiduplaani ning külastatavate isikute nimekirja. Lahtris „väljasõiduplaan“ märgib ära ka soovi minna silma-arstile. Kohus võttis oma 12.03.07.a. määrusega kaebuse menetlusse. 1 KAEBAJA SEISUKOHAD K. L. palub tühistada Murru Vangla direktori 30.01.07.a. käskkiri nr 59-kk ja teha Murru Vanglale ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus lühiajalise väljasõidu loa saamiseks uuesti läbi alljärgnevatel põhjustel. Direktor põhjendab oma otsust - lühiajalise väljasõidu loa andmise keeldumist kaebajale sellega, et remondi tegemine ei ole piisav põhjus ning lähedastega suhtlemise eesmärki täidavad kokkusaamised ja kontakti on võimalik hoida ka kirja ja telefoni teel, samuti arvestades, et karistusaja lõpp on 16.03.11.a. ja ennetähtaegne vabanemine 16.03.08.a., siis on väljasõit enneaegne, samuti ei ole arsti külastamine vajalik ilmtingimata väljasõiduga vanglast. Direktor leiab, et eeltoodust lähtuvalt ei ole kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamine eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. K. L. nimetatud Murru Vangla direktori otsusega ei nõustu. Ta on viibinud vangistuses juba 5 aastat. Tema naine ei sõida Tartust Murrusse kokkusaamisele. Ta on juba 5 aastat suhelnud perega kirja teel ja helistamistega, kuid selliselt ei suuda ta säilitada peret. Kuna tal on naine ja kaks last, siis on puhkus hädavajalik, et säiliks pere ja vabanedes oleks olemas perekond, kelle juurde minna. Puhkusel olles soovib ta tasuda kogu hagisumma. Isal ei ole rohkem kedagi, kes teda aitaks ja ta väga ootab ja loodab kaebaja abile remondi tegemisel. Murru Vangla direktori seisukoht rõhub karistusaja pikkusele, kuid kaebaja leiab, et seda enam kuulub puhkus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkide hulka. Direktor ei arvesta, et teda on karistatud esmakordselt, mistõttu on võimalik vabaneda elektroonilise järelevalve alla. Juhul, kui tema vabaduskaotuse täideviimise eesmärgiks on, et vabanedes poleks enam peret ja hagi pole vaja tasuda, siis sel juhul on ta direktori käskkirjaga nõus. 14.05.07.a. esitas K. L. täiendavad seisukohad. Murru Vanglas viibib silmaarst kaks korda aastas ja võtab vastu 40 kinnipeetavat. Tänu meeldivale peaarstile sai ta kasutada võimalust, et temale saadeti prillid väljastpoolt vanglat. Kahjuks saadetud prillid ei ole sobivad ja nende kasutamine mõjub halvasti“ kaebaja silmadele. Väljasõidu ajal saanuks lahendada prillide probleemi kiiresti. Temale kuulub OÜ X, mille ainuosanik ta on, kuid mis ei tegutse, kuna kaebaja on vangis. Samas on firma arvel raha ja seda ei saa keegi teine käsutada peale tema, mistõttu ta sooviski oma firma arvelt teha vajalikke ülekandeid hagi maksmiseks. Materiaalne olukord ja pikk vahemaa ei ole iseenesest probleemiks suhtlemisel perekonnaga. Kui tema elukaaslane tuli koos lastega kolmeks päevaks külla vanglasse, siis see vanglakülastus oli suureks šokiks nii elukaaslasele, kui ka väikesele tütrele. Kaebaja ei oska selgitada, kas vanglatöötajate või üldse kogu „selle nõukogudeaegse laagri aura“ mõjus neile väga rusuvalt, kuid enam ei soovi nad sinna tulla ja „seda elamust korrata“. Seega oleks puhkus just ainus ja õige võimalus suhelda ja olla koos oma perekonnaga. Kaebaja leiab, et ta ei ole kedagi ise tapnud. Ta on süüdi mõistetud kaudse tahtluse alusel soodus-olukorra loomises. Teda ei ole varem karistatud ning ta soovib ka edaspidi olla õiguskuulekas. Ta on lõpetanud vanglas keevitaja kursused ja praegu õpib arvutiteeninduse eriala. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 2 Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 1) Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Justiitsministri 30.11.00.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (edaspidi VSKE) § 83 sätestab, millistel juhtudel võib vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VSKE § 82 lg 1 täpsustab arvesse võetavaid asjaolusid, märkides, et direktor võtab otsustamisel arvesse kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi, kinnipeetava käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, kinnipeetava suhtumist töösse ja õpingutesse, väljasõidu eesmärki ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. K. L. väidab, et on olnud vanglas juba viis aastat, võimalusel kirjutanud ning helistanud perekonnale, kuid tema elukaaslane ei sõida Murru Vanglasse ja ta ei suuda kirja ning telefoni teel oma peret säilitada. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetaval on mitmeid erinevaid võimalusi ühenduses olla oma sugulaste, tuttavate ja pereliikmetega, nii kirja- kui telefoni teel ning lühiajaliste ja pikaajaliste kokkusaamiste taotlemise teel. Kui kinnipeetava pereliikmed ei soovi seda võimalust kasutada on see nende valik. Kaebaja väidab, et ta soovib puhkusel olles tasuda kogu hagi eest. Vangla leidis, et kui kaebaja soovib tasuda tekkinud võla, siis rahaülekandeid on võimalik teostada ka vanglast lahkumata. Kinnipeetava väide, et ta isal ei ole kedagi, kes teda aitaks ja loodab tema abile, ei ole vastustaja arvates samuti põhjus väljasõiduks. Suvila katuse remondi saavad teha teised kinnipeetava lähedased ja tuttavad. Soov külastada silmaarsti ei põhista samuti lühiajalise väljasõidu vajalikkust, sest meditsiiniline abi on tagatud vangla poolt. Kui kinnipeetav vajab ravi, mille andmiseks vanglal võimalus puudub, suunatakse isik Tallinna Vangla tervishoiuosakonda. Lühiajalise väljasõidu loa keeldumisel arvestas vangla direktor toimepandud kuriteo raskus astet; kaebaja on toime pannud raske isikuvastase kuriteo- kahe inimese tahtlik tapmine. Arvestati ka karistusaja pikkust (2002.a.-2011.a.). Vangistuse täideviimise eesmärk on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Kooskõlas vangistuse eesmärkidega ajaliselt pikem vabaduse võtmine peaks panema kinnipeetavat sügavamalt mõtlema ühiskonnas kehtivate väärtuste üle ja ümber hindama oma arusaamu ja tõekspidamisi. Õiguskuulekale käitumisele suunamine tähendab eelduste loomist selleks, et kinnipeetav peale vabanemist oleks võimeline käituma ilma kuritegusid toime panemata. Õiguskorra kaitse tähendab ka seda, et vangistuse ajal on ühiskond kaitstud kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest ning eeldab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. 3 Kinnipidamisasutustes kuuluvad kinnipeetavad vangla kontrolli alla ning vangla vastutus laieneb ka juhtudele, kui isik on lubatud vangistuse täideviimise ajal lühiajalisele väljasõidule. Seepärast võtab vangla direktor teatud riski väljasõidu lubamisega ning tal peab olema võimalik igakülgselt hinnata kinnipeetavast lähtuvat ohtu õiguskorrale. Lähtudes toime pandud kuriteo astmest nähtub, et see kõrgendab julgeolekuriske, kuid kinnipeetava väljasõidule lubamisel peab olema direktor veendunud, et ohtu ei satuks õiguskord. Lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamine sisaldab endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest, et avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu oleks kaitstud. Need on olulised põhiseaduslikud väärtused, mis on keeldumise aluseks. Kinnipeetava väljasõidule lubamine on direktori kaalutlusotsus. Sealhulgas hindab direktor loa andmise otsustamisel kinnipeetava vajadust väljasõiduks. Kaebaja puhul ei ole lähtuvalt kinnipeetava väljasõiduplaanis toodud tegevustest väljasõit hädavajalik; samuti on arvestatud, et kinnipeetava karistus lõppeb alles 2011.a. ning ennetähtaegseks vabanemiseks avaneb võimalus 16.03.08.a. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud kaebaja väljasõidule lubamine eesmärgipärane ja on vastuolus vabaduskaotuse eesmärkidega. Haldusaktid on põhistatud. Vastustaja on kaalutlusõiguse teostamisel arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. 2) 11.05.07.a. esitatud vastuse täpsustuse kohaselt lisab Murru vangla järgmist. Eluosakonna peaspetsialist on lühiajalise väljasõidukomisjoni liige, kellel on luba öelda oma arvamus kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamise suhtes. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamisel lähtutakse toime pandud kuriteo raskusastmest, karistuse lõpptähtajast ja kinnipeetava õiguskuulekast käitumisest. Eluosakonna peaspetsialist puutub kinnipeetavaga iga päev kokku ja on teadlik kinnipeetava isikuomadustest. Eluosakonna peaspetsialist koos julgeolekuosakonna peaspetsialistiga peavad tegema ennetustööd ja olema teadlikud selles, kas on oht uueks õigusrikkumiseks, kui isik lubada lühiajalisele väljasõidule. Selleks, et lubada kinnipeetav väljasõidule peab olema veendumus, et ta ei pane väljaspool vanglat toime uusi rikkumisi ja pöördub õigel ajal vanglasse tagasi. Peaspetsialisti sõnade kohaselt ei saa kindel olla kaebaja suhtes, et ta kõiki eeltoodud tingimusi täidab. Vabadusekaotuse eesmärk on eelkõige kinnipeetava õiguskuulekusele suunamine, samuti, et kinnipeetaval oleks aega mõelda oma toime pandud rikkumise üle ning tegema vastavaid järeldusi. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja eluosakonna peaspetsialist on arvestanud lühiajalisele väljasõidule lubamisel, et kaebajal on karistusaja lõpuni piisavalt palju aega (2011.a.), tingimisi ennetähtaegseks vabanemiseks avaneb võimalus 16.03.08.a. Lühiajalise väljasõidule lubamiseks peab olema taotlus vormistatud eesmärgipäraselt ja et see ei oleks vastuolus vabaduskaotuse eesmärkidega. Vastustaja kordab, et kaebaja lühiajalise väljasõidu taotlusel oli eesmärkideks seatud maksmine hagi eest, abikaasa ja perega suhtlemine ja isa suvila katuse parandamine. Hagi eest maksmiseks ei pea kinnipeetav aga vanglast lahkuma, kuna need toimingud on võimalik 4 teostada kohapeal. Pere ja tuttavatega suhtlemine on samuti võimlik vanglast lahkumata ja selleks võimaldab vangla kasutada taksofoni, lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, mida kasutavad paljud kinnipeetavad, et hoida oma lähedastega sidet. Vangistusregistris registreeritud info kohaselt käib kaebaja kokkusaamistel. Peaspetsialist on rõhutanud, et kinnipeetava karistuse kandmise aeg lõppeb 2011.a. Ennetähtaegseks tingimisi vabanemiseks avaneb võimalus 16.03.08.a. Sellest tulenevalt on tehtud vastavad järeldused lühiajalisele väljasõidule keeldumise suhtes. Tähtis koostisosa on õiguskorra ja seaduslikkuse reaalne tagamine, mis eeldab seaduste tingimatut täitmist. Seadus täidab püstitatud eesmärgi üksnes siis, kui seda kõigi poolt vääramatult järgitakse, kui seadus omandab ülimusliku staatuse, on kõigile kohustuslik. Ka parimast parim seadus ei anna tulemusi, kui seda ei täideta, kui see jääb tühipaljaks deklaratsiooniks. Et seadus realiseeruks, on vaja tugevdada nõudlikkust. KOHTU SEISUKOHAD Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, uurinud ja hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel.

  1. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 32 ja VSKE § 82 sätetest tulenevalt vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitatav kinnipeetava subjektiivse õigusena. Lühiajalise väljasõidu loa andmise otsustamisel on vangla direktoril kaalutlusõigus ning vangla direktor peab otsuse tegemisel lähtuma vangistuse täideviimise eesmärkidest, milleks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine.
  2. Kaebuse kohaselt takistab lühiajalise väljasõidu loa mitteandmine K. L.il võimalust tasuda kogu hagi eest rahaga, mis asub kaebaja firma OÜ X reg.nr xxxxxxxx arvel ja mida kaebaja sõnul ei saa keegi teine käsutada, kuna ta on firma ainuomanik. Samas ei saa ta kohtuda oma perekonnaga, kuna soovib seda teha vanglaväliselt, sest vanglas külastamine tekitas kaebaja naisele ja lastele šoki ning nad ei soovi enam vanglasse külaskäigule tulla. K. L. leiab, et perekonna säilitamiseks vajab ta puhkust. Ta soovib aidata isa remondi tegemisel, kuna ei ole kedagi teist, kes saaks seda teha. Samuti soovib K. L. külastada puhkusel olles silmaarsti, et lahendada prillide küsimus. Kaebaja on käitunud vanglas korralikult, ta on lõpetanud vanglas keevitaja eriala ja praegu õpib arvutiteeninduse eriala.
  3. Kohus märgib esmalt, et kaebaja kannab karistust isikuvastase kuriteo - kahe isiku tapmise eest, mille tõttu vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et see on äärmiselt raske isikuvastane kuritegu. Kuna kaebaja selliselt käitus, siis tuleb tema perekonnal leppida K. L.i valikutega ning külastada teda vanglas, et säiliksid peresidemed ja vajalik toetus. Vaidlust ei ole küsimustes, et kaebaja on vangistuses käitunud korrakohaselt ja ta püüab ka end arendada. Kuid vangistuses hea käitumine ei korva tekkinud ühiskondlikku usaldamatust, arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja raskust. Kohus nõustub vastustajaga, et lühiajalisele väljasõidule lubamise otsustamine sisaldab endas olemuslikult ka riskiotsust, millele on omane teatud tõsikindla veendumuse olemasolu, kusjuures selline veendumus peab olema kantud piisavast ettevaatlikkusest, et avalik kord, ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi sisemine rahu oleks kaitstud. Need on olulised põhiseaduslikud väärtused, mis on keeldumise aluseks. 5 Kuna direktor vastutab kinnipeetava hea käekäigu eest ning vangla tegevuse eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele, siis tuleb austada direktori seisukohta, et vastustajal puudub veendumus, et K. L. suudab käituda väljaspool vanglat laitmatult ning tema väljasõidul on välistatud isikust tulenev oht. Vastustaja viide karistuse pikkuse mõjust käskkirjas tehtud otsustusele oli põhjendatud. Kaebuses esitatu põhjal ning kaebajaga vahetult tegeleva eluosakonna peaspetsialisti seisukohtadest järeldab kohus, et vaatamata K. L.i pikaajalisele kinnipidamisele vanglas on jätkuvalt kahtlusi, kas kaebaja suudab käituda vabaduses laitmatult ning teisi isikuid ohustamata. Kohus uuris kaebaja suhtes tehtud kohtuotsuseid ning märgib, et 19.11.04.a. esitas kaebaja apellatsioonkaebuse Pärnu Maakohtu otsusele 04.06.04.a. Kohus märgib selles otsuses, et K. L. ja T. L. ei kujutanud ekslikult ette asjaolusid, mis välistavad teo õigusvastasuse ning kohus toob esile, miks ei ole põhjust usaldada kuriteo toime pannud isikute vastavat väidet. Käesolevas kaebuses leiab K. L. jätkuvalt, et ta ei ole põhjustanud isikute surma ja ta on pöördunud Euroopa Inimõiguste kohtusse. Selline seisukoht teeb vältimatult valvsaks, kuivõrd kaebaja analüüsib sooritatud kuritegu eksitavalt, mis viitab, et ei saa olla veendunud, et kaebaja on teinud pika kinnipidamise perioodil oma käitumisest õiged järeldused. Tallinna Ringkonnakohtu poolt tehtud otsuses 2-1/667/2004 19.11.2004.a. on piisavalt lihtsalt selgitatud, miks kaebaja tegevus kuriteo käigus oli jõhker ja tegemist ei olnud hädakaitseseisundiga. Kaebaja ja tema venna tegevuse osas märgitakse, et nad veendumata ise asjaoludes hakkasid esimesena ettejuhtunud isikut peksma, kaebaja muuhulgas kasutas löögiriistadena kurikat ja torutange ja ta lõi kannatanuid inimese elutähtsatesse piirkondadesse. Kohus nõustub kaebajaga, et otsusest ei nähtu, et tema oleks noaga löönud kannatanuid, kuid see ei tähenda, et oma käitumisega ta ei aidanud kaasa kahe isiku tapmisele. Kui kaebaja on sooritanud kaasaaitamisteo, siis on ta lähiminevikus olnud teistele isikutele ohtlik ja kui kaebaja ei hinda oma käitumise tagajärgi endiselt adekvaatselt, siis on vangla direktoril põhjendatud kahtlus, et käesoleval ajal veel ei saa kaebajat usaldada ning lubada teda iseseisvalt vabadusse. Kaebaja käitumine kuriteo toimepanemisel viitab ka sellele, et ta võib talitada mõtlematult ning hakata peksma teist isikut, veendumata tegelikes asjaoludes ning selline äkkreaktsioon võib mitte vaibuda. Kuna kaebaja ise veel ei suuda endale tunnistada toimepandut, jääb kahtlus, et ta ei ole teinud kinnipidamise aja kestel järeldusi, mida ühiskond ootab. Kahetsus isikute surma üle ei ole ainus kriteerium, mille alusel saaks juba väita, et kaebaja saab aru, mis tema tegevuses oli taunitav ja mittevastuvõetav. Kaebajast tulenev oht ei kaalu üle neid väärtusi, millele viitab kaebaja. Vältimatult tuleb antud juhul esmalt pälvida usaldus, et kinnipeetav sai aru oma teo raskusest ja tagajärgedest ning on valmis ettevalmistatult igasugustes tingimustes täitma seaduse nõudeid. Kuna paranemisprotsess kulgeb enamasti aeglaselt, siis saab ka kaebaja kõrvaldada kinnipidamisest kuriteo tõttu tema elukorraldusele saabunud tagajärjed vaid samm-haaval. Iga mõistlik isik, enne kui paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha, et ta võib kaotada vara, perekonna jm väärtused. Kohus juba märkis, et vanemad peavad leppima laste valikuga ja ilmselgelt on neil vaja abi ja tuge, kuid neil tuleb kannatada poja käitumise tõttu. Vanemate side lastega reeglina ei kao asjaolust, et nende laps viibib neist eemal. Vanemate toetus võib kaduda siis, kui nad ei suuda ületada poja tegevusest tekkinud tagajärgi ja andestada pojale kuritegelikku käitumist. Sellest toetusest ei jäta kaebajat ilma mitte direktori otsus, vaid kaebaja suhe vanematega. Vanglalt ja ühiskonnalt ei ole võimalik kaebajal oodata, et kaebaja vanemate parema käekäigu nimel tuleks direktoril oma otsus ümber vaadata ning lubada väljasõidule isik, kelle käitumine ei ole piisavalt prognoositav. Kaebaja side elukaaslase või naisega ei näi olevat kaebaja arvates püsiv juba enne taotluse esitamist ja selle püsivust ei garanteeri L.i arvates külastuskordade kasutamise võimalus. Kohus möönab, et see kartus võib olla asjakohane, kuid leiab, et ka perekondlikele väärtustele sai ohtlikuks vaid kaebaja enda käitumine, mis 6 võis põhjustada tagasipöördumatuid protsesse. Kohus leiab, et kui kaebaja perekondlik suhe oli tugev enne teo toimepanemist, siis ei saa see katkeda põhjusest, et naisel võis tekkida ebameeldiv kogemus külastada teda vangla tingimustes. Igal mõistlikul inimesel eelduslikult võibki tekkida ebameeldiv kogemus vangla tingimustest. Kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja piirangud mitte üksnes kinnipeetavale, vaid ka tema perekonnale, sh lastele. Kaebaja ei vastanud otseselt kohtu küsimusele, miks ta ei soovinud üleviimist Tartu vanglasse, mil perekonnal oleks lähem teda külastada, seega ei saa ka kaebusele vastata aspektist, kas oleks võimalik olukorda leevendada teiste vahenditega. Kaebajale olulised väärtused on jäetud vältimatult tahaplaanile, kui arvestati isikust tuleneva ohuga.
  4. Kohus nõustub seisukohaga, et kaebaja poolt esiletoodud soov väljaspool vanglat ajada elukorralduseks vajalikke asju nagu käia silmaarsti juures ja tasuda hagi eest aitavad kahtlemata kaasa vangistuse eesmärkide saavutamisele, kuid positiivse või negatiivse otsuse tegemine oli vangla direktori kaalutlusotsus. Samuti hindas vangla kaebaja vajadust lühiajaliseks väljasõiduks, leides, et taotluses esiletoodud põhjused ei ole hädavajalikud. Kaebaja märkis oma taotluses ära need vajadused, mida ta pidas olulisteks. Vangla direktor tõi esile küll lakooniliselt, miks üks või teine vajadus väljasõiduks on lahendatav muul viisil, kuid mitte see ei ole kohtu arvates oluline, kas vangla direktor suutis leida nn õigeid asendustoiminguid ja teha ammendavad ettepanekud olukorra leevendamiseks. Kõik taotlused seotult tervise ja muude olmeprobleemidega saab vanglas lahendada, kui kaebaja pöördub nendega administratsiooni poole. Isegi siis, kui mõni probleem vabaduses laheneks kiiremini või mugavamalt, ei ole väljasõidu omaette eesmärgiks nende probleemide hõlpsam lahendamine. Peamine on direktori otsustuses vältimatult tema seisukoht, et toimepandud kuritegu ja isikuomadusi arvestades ei saa ta usaldada üksnes kaebaja hea käitumisega vanglas. Ilmselgelt ei peaks lugema eriliseks saavutuseks seda, et kinnipeetav vanglas ei ole uuesti toime pannud kuritegu või et ta suudab vangla tingimustes järgida nõutud reegleid. Sellise käitumise saavutamine kinnipidamise ajal täidab miinimumnõuetega seatud eesmärgi, kuid ei anna veel garantiisid, et isik suudab üksi toime tulla vabaduses, olgugi et väljasõit on lühiajaline. Väljasõit ei ole selleks vahendiks, et lahendada prillide probleem. Kaebusest ei nähtugi, et K. L. oleks pöördunud vanglas käesoleva ajani silmaarsti külastamise sooviga vangla arsti või juhtkonna poole, kuigi küsimus olevat olnud pakiline. Hilisem käitumine kinnitab täiendavalt, et nn silmaprobleem ei saanud olla selleks tõsiseks põhjuseks, mis tinginuks väljasõidu vajaduse. Kohtule jääb ka arusaamatuks kaebaja seisukoht, et ta sooviks hagi tasuda. Kaebuse kohaselt on K. L.il selleks olemas isegi vahendid, kuid jääb arusaamatuks, miks see on ikkagi tasumata. Kohus leiab, et kui kaebajal on tõsine tahe tasuda temal tekkinud võlg, siis ei tee vanglasolek ja pikaajaline kinnipidamine võimatuks tasuda võlad. Märgitu pigem viitab, et kaebaja endiselt ei võta midagi ette, et hüvitada tema kuriteoga tekitatud tagajärjed teiste isikute suhtes, küll aga nõuab ta mõistvat suhtumist temale tekkinud tagajärgede kõrvaldamiseks. Seega ei ole kohtul võimalik vangla direktorile ka ette heita, et direktor ei usalda kaebaja väidet paranemise teele asumise kohta. Halduskohtu pädevuses on kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel esines menetlus- ja vormivigu, mis võivad mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega ning kas otsus tugineb seaduslikule alusele ning ega otsustamisel ei ole väljutud diskretsiooni piiridest või ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud lõppastmes vigu, mis võisid mõjutada asja lahendamist, mistõttu kohus ei saa teha ka ettekirjutust vaadata avaldus uuesti 7 läbi. Vastustaja on õigesti märkinud, et vabanemise tähtaja lähenemisel. kaebaja saab esitada uuesti taotluse vanglast Kohus on seisukohal, et kaevatav haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira alusetult tema vabadusi. Kohus tervikuna nõustub vastustaja seisukohtadega, mille ülekordamist ei pea vajalikuks ning leiab, et antud tingimustel ei ole direktor veendunud, et väljasõit on ohutu ning kui otsustaja ei saa piisavalt veendunult prognoosida kaebaja head käitumist vabaduses, siis ei ole garanteeritud ka sellise väljalubamise positiivne mõju kinnipeetavale. Direktor põhjendatult toetus ühiskonna põhiväärtustele, ehkki tulem on seekord veel kaebajat mitterahuldav. Kaebajal ei ole sellest otsusest tulenevalt tekitatud takistusi esitada uuesti taotlus tulevikus, kuna seda võimaldab kehtiv seadus ning vastustaja oma praktilises töös lahendab korduvataotlusi pidevalt. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaieldav vangla direktori käskkiri on kooskõlas HMS § 54 nõuetega. Kohus ülalöeldut kokku võttes jõuab järeldusele, et vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.
  5. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab kohtukulud. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 80 krooni. Vastustaja kohtukulu nõuet asja arutamisel ei esitanud. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud riigilõiv 80 krooni. Karin Kalmiste Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.